“Minu Alaskast” toimetaja-kirjastaja silme läbi

Hakkan siis otsast tutvustama meie trükikojast tulevat head ja paremat kraami.

Raamat: “Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast”.

Autoriks Maria Kupinskaja ehk Mann, blogilugejatele ilmselt (paljudele) tuntud nimi: Suslikute Alaska, Suslikute Alaska 2, lisaks ta seiklused Norra Teravmägedel, kõik ikka seal külmas… Ma ei mäletagi, millal ma ta esimest korda ära fikseerisin. Et on üks selline paduromantiline loomi ja inimesi armastav tüüp, kes on kolinud Alaskale ja talitab seal koeri. Elasin sel ajal igatahes veel ka ise USA-s; soovitasin tema tutvustamist Ekspressi Reisi-lisasse, kui nad tegid Alaska eri.

Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni. Et olevat jah ülimalt andekas ja ülimalt noor ja ülimalt romantiline inimene, kes varem oli ka ülimalt maksimalistlik, aga nüüd on elult haiget saanud ja “kuldlusikas-suus” sündroom on asendunud millegi huvitavamaga…

Sealt muide algab ka raamat. Kui ma lugesin Manni käsikirja esimesi osasid möödunud suvel, siis sain ma teada tema ajendi, miks ta esimest korda Alaskale sattus – õnnetu armastus. Enne seda olin lugenud ta eluraamatut ehk blogi niiöelda poole pealt sisse hüpates.

Pean ütlema, praeguseks oma kogemusi vaagides, et mõni raamat sünnib lihtsamalt kui teine. On projekte, mis kuust kuusse ja aastast aastasse venivad. Alaska sündis, praegu tagasi vaadates, täitsa kiirelt. Sel suvel tegin ettepaneku ja sügiseks oligi käsikiri valmis!

Ma pidin ise natuke seedima – enne ettepaneku tegemist – , et mis see “Minu”-seeria siis ikkagi on. Kas Alaska, mis on ju tegelikult vaid üks USA osariike, sobib sinna? Aga siis sain aru, et esiteks on Alaska midagi palju rohkemat kui lihtsalt üks osariik, Alaskal on oma fluidum, sinna põgenetakse midagi otsima – ja just sellest jutustab ka Manni lugu.

Sain aru pealegi ka sellest, et “Minu”-sarjal ei saagi olema mitte mingisugust muud reeglit kui et: autor peab välja vedama. Autor olgu isiksus. Hea kirjutaja, inimeste märkaja, lisaks ka mingi oma asja ajaja siin ilmas… Ja seda kõike on Mann kindlasti. Kui ma koos Liis Kängsepaga (kellele siinkohal lehvitused ja tervitused, “Minu Argentina” autor, kes meie honorari eest lendas teate, kuhu? Brasiiliasse!)… tähendab, kui ma toimetasin Manni raamatut, siis tundsin sageli kadedust, sellist head, mõrkjasmagusat kadedust. Et küll on hea, et üks selline inimene on olemas, kes 20-aastaselt maailma lõppu tormas ja sealt head inimesed eest leidis ja kes sellest ka niimoodi kirjutada oskab, et su hingamine lugemise jooksul sügavamaks muutub. Manni tekstis on mu meelest sees nii pisikesed lahedad detailid (liustikulaagri peldikuprobleem näiteks jääb mulle elu lõpuni meelde) kui ka see Suur Oluline Küsimus. Mägede vallutamise ja enesesse uskumise küsimus. Ja peale muu, ta on veel loodusteadlase hingega ka, seletab ära jää ja tuule; ja majanduslogistika seletab ka ära (koeralaager on mõeldud turistide sõidutamiseks) jpm.

Kusjuures sisuliselt peaaegu mitte miski selle raamatu teemadest ei kattu minu “Minu Ameerika” raamatutega, nagu ma toimetamise lõpetades hämminguga tõdesin. Mõne koha peal oli mul küll korraks ahhaa!-elamus (näiteks kuidas ameeriklased nõuavad, et sa välisjalanõudega tuppa tuleksid), aga neid kohti oli väga vähe. Alaska on omaette maailm, eriti see kelgukoertelaager, karmi olustikuga ja hullude, meinstriim-maailma eest põgenejatega, kes seal töötavad. Liustikus asuvates telkides on, muide, öösel miinuskraadid; ja pesta saab end vaid sõduri kombel, veega hõõrudes… brrr. Kui fotosid vaatate (alates sellest raamatus on “Minu”-des ka fotolisa!), siis hakkab kohati üsna külm..

PS. Nii, Kui Liisu lendas raamatu honorari eest Brasiiliasse, siis Mann just avaldas mulle enda sihtkoha – kuhu tema põrutab honorari eest alates märtsist 2009. Ma olin vapustatud. Ütleme nii: vaadakem ikka taas sinna jää ja lume ja pooluste poole… Aga ma ei tea, kas see on saladus või mitte, igaks juhuks ma veel seda kohta ei avalikusta…

23 mõtet ““Minu Alaskast” toimetaja-kirjastaja silme läbi

  1. kaur

    Ma ei tea te honoraride suurust, aga Antarktikasse selle raha eest ehk ei saa, ja kui saaks, siis vist mitte märtsis (talvituma?). Seega – Gröönimaa?

  2. Mann

    noh, epp, tegelikult see minekujutt oli mõeldud sulle usaldatud siseinfona 😉

    mu oma viga vist… ju ma siis oleks pidanud mõtlema sellele, et sul tekib tahtmine sellest kirjutada, ja oleksin pidanud ka lisama, et epp, ära veel kirjuta 😛

    sel hetkel, kui ma oma paberid korda saan ja kõik tööload tagataskus on – siis ütlen, kes õige vastuse ära arvas. sobib? =D

  3. Eppppp

    Sellepärast ma rohkem ei kirjutanudki, et aimasin, sa ei taha seda veel avalikustada. Vaatasin, et sa oma blogis annad ka väikese vihje, et vaikus asendub märtsikuust alates millegi uuega…

  4. juhuslik külaline

    Mina tean, Afganistani läheb ta. Hullemat kohta on raske leida peale Iraagi muidugi, sest Iraagis on ilma ihukaitjateta vähe lootust ellu jääda ja egas Mann ju elust lahkuda taha. Paluks auhinda äraarvamise eest.

  5. Piret J.

    Mõnusalt muheledes olen Maria toimetamisi blogis (kuigi juhuslikult) jälginud ja vahel emalt küsinud – kuda läheb? – sisimas mõelnud, et kuhu järgmiseks – kui koertega seotult – ehk siis newfoundland ja Kanada?
    Koeranduse maailmas on vähe selliseid inimesi kui Maria ja seda toredam on äratundmisrõõm, et kõik hääd ei ole veel kõige kaduva teed läinud.
    Minu Alaska raamatuid ostan 2 – teise hääle sõbrannale – kes ka mõningad aastad tagasi Alaskal õppis/töötas.

  6. Inga

    Pane aga kõik uued raamatud valmis, Epp – siit ma tulen!!!
    Lennuk maandub Tallinnas 18. detsembril ja Tartus olen arvatavasti j6ulude ja uue aasta vahelisel ajal.
    Anna märku kas olete ka kodumail või tulete hoopis siiakanti pakipabereid rebima?

  7. JP

    Mingi Venemaa põhjaosa nagu Novaja Zemlja? Arvestades nime põhjal, et ilmselt tegu kakskeelse inimesega ja vene keel sul ka käpas, oleks see üks loogiline seikluse jätku koht?

  8. Mann

    ei, ka see ei ole…

    peaks vist mainima, et epp ei andnud just kõige targema vihje. ses mõttes, et jääd ja lund on, jah, aga see ei ole päris see koht, kus neid kahte kõige enam oodataks näha.

  9. airis

    mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm,mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

  10. Eppppp Postituse autor

    Airis, kas see olid sina või sinu laps?

    Nojah, kukkus vist päris põnev mäng välja. Saab näha, kas keegi arvab ära või jõuab Mann enne avalikustada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.