“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” ja Kati Murutar
Kati Murutar ei jäta vist küll kedagi ükskõikseks, või kui keegi seda väidab, siis on tegu rõhutatud, valitud ükskõiksusega, peaaegu et boikotiga.
Mäletan, kui olin koolitüdruk Viljandimaal, kui “Naisena sündinud” välja tuli, kudusin teleka ees salli ja vaatasin ühte Hommikutelevisiooni või Noortestuudio Pärastlõunat või midagi muud sellist: vaatasin, kuidas stuudios räägib uus noor kirjanik, suurte silmade ja suure ninaga kõhn noor naine, kel oli väga sugestiivne ja lausa imelik hääl…
Mul on siiani vahel kahtlus, et Kati tekitab oma häälega hüpnoosi. Näiteks hüppas ta kord suvel 2007 sisse mu tagaaeda, mul oli kindel plaan mitte anda välja ta näidendikogumikku ja pigem oma roheraamatusse süveneda, aga kui ta suu avas ja rääkis ja mulle oma suurte kummaliste silmadega, siis avasin ka mina oma suu ja ütlesin: “Jah”. Aga see selleks. See on metatasand, millest ma veel aru ei saa ;).
Igatahes 1990nda aasta paiku, kui mina olin koolilaps ja Kati oli uus ja kuum noorkirjanik, lugesin ma tema “Naisena sündinut” ja imetlesin – see oli väge täis. Ka hiljem üle lugedes arvan ma, et see on väga väge täis ja see kuulub Eesti klassikavaramusse, kui nii suurejooneliselt öelda.
Ja loodan, et ka see meie poolt välja antud järg “Naisena sündinud, 20 aastat hiljem” (1. osa ja 2. osa) kuulub sinna.
Spontaanselt tabasin ma end sellelt ideelt… mäletan täpselt, kuidas. Tulime just Katiga selle Lagerii-nimelise näidendikogu esitluselt, novembris 2007, olime Tartus minu õe esikus, võtsime mu õe juurest hoiust oma lapsed, esitlus oli möödas ja valitses totaalne hajameelne pingelangus. Kati istus esikupõrandal, sikutades oma hiiglapikki ja -kitsaid saapaid jalga, nohisedes nagu pisike tüdruk, ma vaatasin teda ja tabasin uitmõtte: “Kati on nüüd 40, sellest on 20 aastat möödas, kui ta kirjutas…”
Ja selle all oligi peidus Idee, samal hetkel läkski mul suu lahti: “Kati, Sa peaksid kirjutama “Naisena sündinud, 20 aastat hiljem!”
Kati vaatas mu poole murdsekundikese ja juba ta vastas: “Jah!” (See on uskumatu, kui kiiresti ja implusiivselt tema oma asju otsustab.)
Läksid nädalad, mul jõudis see idee vahepeal juba peaaegu et meelest ära minna, kui Kati teatas, et tal on nüüd aeg vabaks võetud ja hakkabki kirjutama.
Tavaliselt potsatasid need peatükid mu postkasti öösel kella 4 paiku. Murutari rezhiim, juba tean: keset päeva ei tasu talle helistamisega riskida, ta magab lõunat ja võib kuri olla, kui on unustanud telefoni välja lülitada. Aga hilisõhtust varahommikuni ta siis istub ja vuhib.
Need peatükid, mis saabusid, olid tegelikult teistmoodi, kui ma alguses ette kujutasin. Selle olime küll kokku leppinud, et vanale tekstile tulevad vahelekirjutised, samad peategelased tänasel päeval. Ma arvasin, et Kati teeb need uued tekstid umbes samasuguses stiilis nagu oli vana tekst: kolmandas isikus ja „show, dont tell“ ilukirjanduslikus hoogsas stiilis. Tegelikult aga on see us vahelkirjutaja hoopis minategelane, ja kogu stiil on hoopis teine. Endasse vaatavam, maailma üle arutavam, kurvem ja kibedam ja rahulikum, pole seda nooruseaegset kutsikalikku hoogu. Nüüdne Murutar on ka rohkem ajakirjanduslik oma arutlustes, otsib seoseid, põhjusi, annab teada oma arvamusi (õigemini siis peategelase arvamusi) pigem sellises… arvamusloo-keeles, mitte noorteromaani-keeles. Ja mis siis täpselt juhtus nende 20 aasta jooksul? Mis on saanud peategelasest? Mis õnnetus näiteks tema tütrega juhtus? Selle kohta saab vihjeid, mitte lineaarset lihtsasti seeditavat lugu, nagu omal ajal 20 aastat tagasi…
Raamatu alguses tundub peategelane väga kibestunud, oma elu mööda elanud (loe: valede meestega end sidunud) paks vana mutt. Kui ma siis lõpuni jõudsin ja uuesti algusesse vaatasin, siis sain aru, et see polnudki kibestumine, see oli mingi omamoodi sisemine rahu. Vist. Vähemasti tahtis autor ju seda kirjutada? Sest kuidas see lõpp muidu sai nii helge välja kukkuda? Aga – algus oli ju tõesti kibe?…
Enamus raamatust ausalt öeldes painas mind (ja see on ju võimeka raamatu tunnus!). Toimetasin esimest osa maikuus, nädalal enne Barcelona-reisile minekut. Ja kui lõpuks lennukis istusin, isegi kui kaks päeva hiljem palmide all kõndisin, siis olid ikka need varjud mu mõtetes, ma ei saanud sellest raamatust nii lihtsalt välja. Esimese osa lõpp oli muidugi ka pingelisem ja valusam kui teise osa ehk kogu romaani lõpp. Tundus, et head lahendust tulema ei saa, olid vaid mustad vihjed… Aga tegelikult saabub happy end. Ootamatult.
—
Aga kaane valikuga oli tükk aega jamamist. Mul oli kinnisidee kasutada uuesti vana kaant – Kati poolvenna Aarne Vasara tehtud karikatuuri, kus lendab kurg, tissidega tita noka vahel – seda. Paraku ei teadnud keegi, kus selle joonistuse originaal on, vahepealse 10 aasta jooksul oli ära surnud nii karikatuuri autor kui ka “Naisena sündinud” esmaväljaande kirjastaja! Mängisime ideega skännida sisse vana raamatukaas ja seda siis töödelda kas rastripuruseks või kolmedimensiooniliseks või mõlemat, siis mängisime ideega lasta mõnel uue aja joonistajal teha karikatuur, mis meenutaks Aarne Vasara oma ja tekitaks inimestes resonantsi ja äratundmist…
Lõpuks aga, kas väsimusest või kokkuhoiust või sisetundest, jäin nõusse kujundaja Anna ideega kasutada hoopis uusi fotopanga fotosid, minimalistlikke ja puhtaid ja ilma mingi otsese vihjeta esimese trüki kaanele: rase naine ja sootu poolprofiilis nägu. Aga Aarne Vasara illustreeritud raamat on minuga olnud sellest peale, kui ma selle 1990ndate alguses Viljandis ostsin – see on minuga ühest kodust teise kolinud ja palju kohti näinud, kuuludes selle raudvara (umbes kahesaja raamatu) hulka, keda ma pole raatsinud sorteerimishetkedel antikvariaati või maale viia, olen ikka edasi veerenud, “Naisena sündinud” ka kaasas. Imeline, kuidas vahel saab ühest pisikesest pehmekaanelisest raamatust teekaaslane.
“Naisena sündinud” on kummaline raamat. selle esimese osa lugesin korduvalt ja kapsaks ja nagu väga meeldis ja tundsin, et see haakub minuga, natuke üheealised, natuke sarnastes keskkondades olnud. Edaspidi lugesin kõiki Murutari raamatuid ja imetlesin autorit. uut osa sirvisin raamatupoes ja vaat kohe üldse ei istunud. Põgusal sirvimisel ja lausekatketel oligi täpselt see sinu mainitud “kibestumus” sees ja see häiris. Või vähemalt ei kutsunud ostma. Nüüd tekkis taas pisuke huvi.
Mina lugesin naisena sündinut alles hiljuti ja kuna see tänapäeval pole midagi eriti revolutsioonilist, ei jätnud väga sügavat muljet ka. mis ei tähenda, et ma katit halvks kirjanikuks peaksin. vastupidi. aga sellel konkreetsel raamatul pole minu jaoks tähendust.
Mulle meeldib ka Murutari pigem kuulata kui lugeda. Tema raamatud jätavad külmaks. Viimati katsetasin Viimsekuuga, seal vist osutus küll komistuskiviks teksti suurus ja see, et read olid tihedalt, tihedalt kokkusurutud, silmale väga ebamugav.
Teine selline kirjanik, keda meeldib pigem kuulata kui lugeda, on imelikul kombel Kivirähk.
Minul on sama! Nii Kivirähki kui Murutariga! Muidu, Epppp sul endal on ka väga kuulatav kõnemaneer ja hääl, nagu raadiost olen kuulnud.
Minule jälle meeldib lugeda Murutari ajakirjalugusid. Kui taban end miskit teksti nautimas, siis pole sugugi juhus, et hiljem ülalt lugedes näen autori nimeks Kati Murutari. (ma ei loe autori nime tavaliselt algul). Ja on tekste, kus ma alguses loen ja mingil kohal märkan, haa, siin on Murutari kati leiutatud sõna või sõnamäng. Üles vaadates selgub, et artikli autor ongi murutar. Et mul siis selline nina detailide peale
Viimnekuu – lausa uskumatu, mida üks rase naine jõuab ja teeb. Mina samal ajal peesitasin, lugesin ajakirju, jõin cafe lattet ja laizklesin täiega. aga mul on alati eriline rõõm lugeda töörügajatest naistest (tõe ja õiguse stiilis) ja neid siis kaugelt imetella..