Suure Paugu Ootus

Elu on nagu pusle, mida üritad kokku panna… Aga ikka jääb mõni tükk puudu või on üle.

Elu on nagu küülik, mille mustkunstnik on välja sikutanud eikusagilt – ja siis on sul valida, kas imestad aina või asud hoolega lihtsat tööle…

Teate, mul on vahel Suure Paugu Vajadus. See majanduskriis teeb mulle salamisi rõõmu, sest ma loodan mingit eraku elu. Nagunii seda ei tule (veel niipea), aga ma olen alati seda elu igatsenud ja see on alati minema libisenud. Kui ma olin 18, siis ma rääkisin sellest – kuidas ma tahaksin minna maale, inimestest eemale, leida ühe majakese, kus on ahi ja elekter ja kaevuvesi, ja seal talve (jah, talve) veeta. Kui olin 2o-midagi, siis rääkisin sellest ka.

Ja need kaamoseaja pimedad ööd tekitavad minus jälle selle tunde: ma võiksin sinna oma pere kaasa võtta ja minna.

Naljakas, et Justin nakatus minu igatsusest. Ja me sõitsime mööda Peipsi äärseid rabasid ja sibulakülasid ja Setumaad, otsides “oma”.

Me jääme ju seekord jõuluks Eestisse.

“Kas sa kujutad ette, et me oleksime siin majakeses jõulu ajal, küünalde valgel?”

“Jah, ainult et me seda maja maha ei põletaks, eks…”

“Kas need palgid on heas korras?”

“Kuidas seda vett täpselt majja toodakse?”

“Kas kaks hektarit maad on liiga palju? Kas nad vähema maaga ei tahaks seda majakest müüa?”

Kaks võhikut, ausõna, aga vähemasti on meil südames armastus ja respekt selle maa suhtes.

Mu sees kisendavad tahtmised.

– Tahtmine lõpetada igasugune avalikkusega suhtlemine… viieks aastaks vähemalt. Jäävad need, kelle armuline juhus (sageli just läbi avaliku suhtlemise) mu ellu on toonud.

– Tahtmine lõpetada kinnisvaralised ja rahalised suhted oma suguvõsaga ehk jätta Karksi maja teise korruse ehitamine pooleli. Seeasemel, jah – leida “oma”. Oma. Ainult enda oma. Kui mu õde ütleb, et “akent ei saa siia kohta teha, miks peaks siia akna tegema?” ja isa ütleb, et “siia vannituba ei mahu, milleks siia üldse vann?”, ja mu vennad ootavad tunnipalka selle töö eest, mida nad teevad majas, kus nad ise loodavad samamoodi aega veetma hakata, siis – kuhu meie siin mahume? (Need küsimused on tasapisi tiksunud ja on aeg meil need välja öelda.)

– Samas on tahtmine siiski ka mujal maailmas olla. Eestist saab tulevikus ilmsesti meie suvede veetmise maa. Sügisest kevadeni: variandid on õhulosside tasemel, rauad on tules…

Ja mida me siis oma suvedelt eeldame? Istume Justiniga, seljad vastu talvist ahju, ja arutame.

“Kas sa tahad hakata suviti maatööd tegema?”

“Mida sa täpselt mõtled?”

“Noh, kaevama ja niitma ja esialgu siis ehitama, renoveerima…”

“Tahaksin nagu küll… Aga ma ei tea, kas ma seda tegelikult ka tahaksin!”

“Aga äkki on meie küllalt sellest, et olla Karksis selles suguvõsa majas ja sõita sealt ringi mööda Eestit, teiste sõprade juures külakorda?”

“Sa mõtled, et kas me siis oleme päriselt mustlased või ei ole?”

“Nojah! Kas sa siis ei taha sõita ka Lapimaale ja Leetu ja…”

“Ma ei tea!”

“Mina ka ei tea!”

Nõutu vaikus, ainult puud pragisevad.

“Võibolla ma ikkagi tahaksin, et meil oleks täitsa oma koht, kus meie otsustame, mis me teeme, ja kus me töötame ja mida lapsed mäletavad kui stabiilset kohta… ja mida me pärast selle leidmist mitte kunagi enam maha ei müü…”

Jah. See vestlus oli juba mõni aeg tagasi. Ja siis me käisime siin ja seal – ja see on Suur Vastutus, leida selline koht, mis kohe vastu karjuks “Mina olengi see teie koht!” See on nagu armastuse otsimine siin ilmas. Kas see peab just olema esimesel silmapilgul õige? Või tuleb äratundmine tasapisi, pärast seda, kui teist ja kolmandat korda maaklerit tüütad ja uuesti koha üle vaatad?…

Isegi sellest pole me veel aru saanud, kas See Koht võiks meilolla maal või Tartu linnas. Oleme joonistanud paberile skeeme (ok, mina olen, aga Justin on need vähemasti hoolega läbi vaadanud), kuidas me saaks sügisest kevadeni selle aianurgaga korteri rentida tudengitele ja suviti seal ise elada… Ja siis oleme jälle mõelnud, et parem oleks osta maamaja, kus poleks suurt laenu ja kus oleks võimalik elada talviti, ka siis, kui majandus veel kehvemaks läheb ja kui me näiteks tööd kaotaksime…

“See oleks nii romantiline elu, eks… Paneks kartulid maha ja loeks talv otsa raamatuid…”

“Ja kirjutaks…”

– Ahjaa,veel on mul tahtmine lõpetada kirjastus, sest see kõik kogemata kukkus nii välja, see oli mäng, ja nüüd pole mul enese jaoks (ja kirjutamise jaoks) sugugi aega, sest ma olen nüüd ju kirjastaja.

…Teisel pool on muidugi kõik need muud instinktid. Lõuad pidada ja edasi teenida. Mul on juba olemas oma maakodu, kuhu me kaks aastat oleme raha investeerinud; ja mul on oma amet, ma olen kirjastaja. Mida siin ikka kobiseda.

19 mõtet “Suure Paugu Ootus

  1. Peeter

    Kõlab kuidagi kahtlaselt tuttavalt. Nagu oleks keegi minu kõhklused kirja pannud.

  2. JP

    Eesti rahva uus vanasõna: ära jaga kinnisvara sõprade a sugulastega, sellest tuleb jama!

  3. Maire

    Tead, Epp, minul oli täpselt samasugune unistus ja ma viisin selle täide. Kolisin maale, täpsemalt saarele ja mõtlesin, et nüüd elangi siin metsa ja mere ääres ja loen läbi kõik raamatud, mida kunagi pole jõudnud ja mõtisklen ja olen lihtsalt niisama ja suhtlen inimestega nii minimaalselt kui võimalik. Aga elu koosneb teatavasti paradoksidest ja sain oma igatsetud vaikust ja rahu nautida vaid paar kuud. Tsivilisatsioon tuli mulle kolinal järele ja kuidagi iseenesest olin lasknud ennast tõmmata sellistesse tegevustesse, kust siiani välja pole saanudki ja elu on mitu korda kiirem kui enne. Lisaks avastasin veel, et võiks ülikooli minna ja vaba aeg on täiega miinuses. Elukoha valikut pole küll kunagi kahetsenud, aga seda mõtlen küll, et miks pagan see ülikooli mõte alles nüüd pähe kargas kui Tartu on hoopis teises Eesti otsas. Nii, et minu järeldus on – unistused täituvad, kuid veidi teises formaadis kui oleme neid ette mõelda osanud:)

  4. mina

    Eks sa oled vist piisavalt palju ilmas ringi r2nnanud, et tead: m6nes kohas lihtsalt on selline kodu-tunne. Astud uksest sisse ja just nagu selline rahu tuleb peale. See on see koht, mis siis kui uue kodu otsimisel hindu vaadates ja miinuspunkte otsides ikkagi kogu aeg kripeldab: tegelikult ma tahan SEAL elada. Mitte ykski tapeedi kleepimine ega akna tegemine ei paranda seda kohta, kus sul tegelikult ebamugav on.

    Ja sugulastega on nii, et k6ik tuleb notari juures paberile panna. Kellele kui suur protsent kuulub ja nii edasi. Et k6ik oleks selge ja punkt. On kyll raske omaenda 6dede-vendadega sel teemal r22kida, aga kui ei r22gi siis on heel hullem. Mul n2iteks on kaks onu kes juba aastaid omavahel ei r22gi – rahade p2rast: yks ytleb, et teine on talle v6lgu ja teine ytleb, et yks on ise loll.

    Me otsime praegu Amsterdamis uut kodu ja see yks koht, mis asukoha poolest ei olnud just k6ige parem, ja hinna poolest ka nagu natuke soolane ja tegelikult tuleks seal paar asja uuesti teha, on kuidagi nii hinge peal… Eks suur osa on muidugi inimestel, kes selles kohas varem elanud on aga sul endal ka! Mina n2iteks leidsin endale tolles konkreetses kohas esimese 10 minutiga oma lemmik-raamatu-lugemise-koha, sellise, millest ma alati unistanud olen. Juhtumisi asub see trepi all aga oi kuidas ma tahan just seal ennast kerra kerida ja teed juua ja raamatut lugeda 🙂

  5. Merlin

    Mul oli ka- kolisin maale kaheks aastaks- ostsin maja ja puha aga ikka tulin lõpuks Tartus tagasi. Uskumatu aga vaikus hakkab lõpuks ahistama koos Külamooride klatšiga:)
    Nüüd käin maal aegajalt suviti luuletusi kirjutamas ja puuke enese külge korjamas:)

  6. Maire

    Unustasin mainimata, et maalekolimisel peab arvestama, et kui tahad olla natuke peidus ja anonüümne, siis maal see ei kipu õnnestuma. Kes tahab olla omaette, see peaks kolima suurlinna, kus keegi kedagi suuremat tähele ei pane.

  7. njah

    Maire

    Bingo! Ma olen v2ikelinna poiss ja mitte kuskil ei tunne ma end vabamalt kui suurlinnas. Yksk6ik millises maailma suurlinnas. Ma naudin anonyymsust ja sellest tulenevat vabadust. Ma tahan olla yksi keset inimesi ja ma olen selle saavutanud. Ainult sel kombel avastad sa oma t6elise mina. Kylades on aga nii nagu ta on, igayks on mingi omaette “staar” ja tahab, et temaga siis vastavalt ka arvestataks ja nad panevad ka sulle omad raamid ja rangid ymber millest sa lahti ei saa. Marsid aga minema ja oled vaba. VABA!

  8. Eppppp

    Mul on mõte elada september kuni mai suurlinnas ja juuni kuni august metsa(ääre)s…
    Mets ja suurlinn on tõesti paljuski sarnased.

    Samas, külasse saab ka siseneda nii, et “naudi tüüpe”… Mina ilmselt sisenesin USA eeslinna-elusse omal ajal nii. Raamid olid kõikjal tunda, aga ma maandasin ennast nende raamide kirjeldamise abil…

  9. helen

    Tegelikult oleks hea, kui te suudaks oodata kevadeni. Siis tekivad värvid ja hoopis teised vaated ja olud. Ma ei tea, kas ma oleksin oma kohta “ära tundnud” nt novembris. Kui sa tahad suvel olla, siis oleks parim hinnata just suveaspekti looduses. Kui meie oma koha leidsime, õitses õueväravas sirel ja õuel musttuhat võilille. Kuna me oleme just suviti seal, ongi suveaspekt (fenoloogiline aspekt) meie jaoks kõige olulisem.
    Püüan ette kujutada seda A. kohta suvel… ilus, kindlasti kohe! Ja kevadel õitsevad seal kõik need õunapuud.

  10. kessu

    Üks on mulle küll selge: sugulastega ühist asja pidada on sama hea kui nendega igaveseks tülli minna. Ei ole hea variant. Palju lihtsam, kui igaühel on oma: ise tean, mis teen, kuhu mida istutan või ehitan, teised käivad vahel külas ja kõik on häpid. Aga muidu pole muud kui üks rist ja viletsus.
    Aga maale – jah, varakevadest sügiseni paremat paika vist polegi, talvel – kui on päris ehtne Eestimaa talv – on ka vahel nii ilus, et hing jääb kinni. Aga selle koha leidmisega on nii, et mingi kelluke peab tõesti kuskil helisema hakkama, olgu see siis nii õige väravapost või täpselt see kuplivaade või just selline õuemuru, nagu see kuskil sügavas hingesopis on aastaid unistusena vaikselt istunud. Aga suur armastus – see tuleb ikka oma käe järgi tegemise käigus. Siis, kui kõik saab omaks: kulunud trepiaste ja saja-aastane kummut ja sammudest lihvitud köögipõrand ja murtudsüda akna all, mille kunagi istutas keegi, kes ei osanud aimatagi, et just sina ükskord tema lille imetled ja tema mulda pandud õunapuu all pikutad ja pilvi vahid. Neid, mis ainsana on täpselt samasugused kui olid siis. See on äge tunne. Nagu ka see, kui esimest korda vinnad vett oma uue kodu kaevust ja kujutled, kes kõik just siinsamas täpselt sedasama on teinud. Vana, ajalooga maja ja kaunis loodus – see on just see, mida lastel armastavate vanemate kõrval on inimeseks kasvamiseks vaja.

  11. Krentu

    Ma pole küll väga pika staažiga maainimene (elan maal allest esimest talve ja suvesid on siin oldud viis) aga võin öelda, et:
    – kui linn on end ammendanud, siis maal leiab inimene rahu ja iseenda…iseenesest ei ole mul siin ju midagi niiväga teistmoodi kui linnas, kaevust ka enam vett ei too, aga see igasuguse müra (eriti just visuaalse) puudumine laseb kuidagi vabamalt mõelda ja olla
    – november pole maal kuidagi halvem kui nt aprill… kui linnas tundub see porine aeg juskui karistuseks, siis looduse keskel tunnetad rohkem, miks seda vaja on – puhkuseks, nii inimestele kui taimedele; enda sisse vaatamiseks, mõtisklemiseks, plaanide tegemiseks…
    – maal saab elada ka nii, et külamuttidega ei suhtle eriti. kuigi jah, ma ikka mõtlen, et mida postiljon mõtleb, kui mulle vahel kahel päeval järjest paki toob 🙂 linnas ma postiljoni olemasolu justkui ei teadvustanudki
    – enda oma on alati parem kui kellegi teise oma… kui on soov ise teha ja kõpitseda
    – kindlasti tuleks arvestada sellega, et suvemaja võib üsna varsti saada ka talvemajaks… seega peaks majake ikka soe olema või soojaks tehtama. sest see hetk, kui enam sügisel ka linna minna ei taha, võib tulla väga äkki
    – ma usun tõesti (ja püüdlen ise ka sinnapoole), et inimene võib olla väga õnnelik ka koduväravast lahkumata. nagu laulusõnadki ütlevad “oma aias pigem hulla, küll siis leiad oma kulla”.
    – kohvikud, teater, kino, poed jne on toredad küll, aga vahel mulle tundub, et need on ikka pigem selleks, et linnainimesel igav ei hakkaks. maal ei hakka mitte kunagi igav. internet ja telekas on minu puhul küll vajalikud 🙂
    – ühes artiklis oli väga hästi öeldud: linnas on laps pigem tüliks (kellele pead pidevalt jõuhkohast tegevust otsima), maal aga oodatud abiline (kellele leidub alati mõni jõukohane ülesanne). Nt linnas lapsega õues olemine tähendab peamiselt mänguväljakul viibimist, maal aga nt õunte korjamist, muti mullaaukudest mulla viimist roodisele kaitseks, oksaraagude viimist lõkkeplatsile ja muud…. laps tahab ka vajalik olla ja luua 🙂

    Jõudu teile otsustamiseks!

  12. nooruke

    Olen ise ka reisinud ja elan praegu päris suures linnas, kuid siiski sünnilt ja südamelt siiani maalaps ja ma arvan, et see ei muutu kunagi. Maal on võimalus olla, tunda ja veelkord olla – vajatud privaatsus ja vaikus, isetegemise rõõm, värske õhk ja olemine. Ja nõustun Krentu arvamusega, et lapsel on võimalik maal areneda ja avastada nii palju 🙂

    Jõudu! Ja see “Suure Paugu” ootus tuleb ja läheb. Ka minul!

  13. maiekas

    minu unistuste majake asub metsa ja veekogu läheduses ja eemal küla kisast-kärast. täiesti omaette… aga on paar asja millest ma ei ole nõus loobuma. need on kraanist tulev soe vesi ja automaatpesumasin :))) (no neid saab korraldada muidugi).
    tegelikult on veel miljon pisiasja. näiteks selleks, et liikuma pääseda igalajal peaks siis omama isiklikku traktorit, mis sahkaks lund, siis peaks olema veel elektri generaator juhuks, kui torm mõne liini seljatab, sest elektrita mina enam ei suudaks ja sellised kolkad saavad elektri tagasi viimases järjekorras…
    muidugi võiks seda elamist kasutada vaid suvel, aga sellisel juhul tuleb kõik vajalik kevadel kohale tassida ja sügisel jälle minema… alates muruniidukist (vikatiga oleks ka lõbus õue niita) ja lõpetades muu väärtuslikuga, sest niikui veidikesekski elamise sellises kohas üksi jätad, nii kõigest ilma jääd- kahjuks…
    no ja internet on ka ju 21. sajandil vajalik. selles vallas vist asjad edenevad.
    vot sellistele asjadele ma mõtlen siin külaservas, aga kui ma linnas elaksin, siis vaatamata kõigele hangiksin ikkagi endale metsaonni… isikliku.

  14. Ruth

    Pole küll päriselt minu mõtted, aga omaks nad on saand. Kulub umbes 10 aastat, enne kui kodu saab omaks, on üks mõte. Ostnud linnast ja kärast natuke eemale maja, tegime suurema osa ajast hea meelega asja ikkagi mujale. Alles nüüd, kui majas tiksub kaheksas aasta, tunnen, et miski siin maa peal on justkui oma ega kipu enam nii minema. Selle oma-tundega on tasapisi tekkinud ka tahtmine maja juures kõpitseda, kaevata, tassida.
    Mida vähem on sul raha ja sugulasi, seda õnnelikum inimene oled, see on vist Fred Jüssi mõte. Seda võib muidugi ka nii mõelda, et kui oled vaene, siis sugulased tülitavad sind, noh, mitte nii tihti. Peamiselt mõtlen aga niipidi, et need kaks pigem põhjustavad, kui lahendavad probleeme.

  15. ylle

    Enne kui maamaja ostma hakkad, uuri järgi kõige olulisemad asjad- kommunikatsioonid. Kas ikka tee on aastaringselt sõidetav, kas kohalik elektriliin võimaldab sul üleüldse rohkem elektrivõimsust saada, või on nii , et kui pesumasin töös, siis kogu ülejäänud elektrivärgi pead välja lülitama. Sa võibolla ei usugi, aga Eestimaal on niipalju selliseid kohti, just üksildased maanurgad, kus liinidel võimsust vähe , sest kant pole perspektiivikas ja muidugi internetivõimalus. Kolisime Tallinnast 40 km kaugusele Raplamaale, Elioniga kemplesin kuid, enne kui lauatelefoni ja tavalise kodulahenduse sain ( digist ei maksa unsitadagi) ja algul ei levinud 3 mobiilivõrgust siin mitte ükski, nüüd EMT pani oma masti püsti. JA veest ning kanalisatsioonist ( biopuhasti paigaldamisest) võiks pikki lugusid rääkida. Sellised linnas enesestmõistetavad asjad ei tule maal lihtsalt kätte. Kui Sa vannivee pead kaevust pangega tooma ja siis pliidil üles soojendama- mis sa arvad, kaua sellest romantikast jätkuks? Kui see on igapäevane kohustus. JA kuidas sa sellisel juhul tualetiprobleemi lahendad. Biolani kuivkäimlad on ju olemas aga.. ah mis ma siin ikka targutan.
    Maal on toer ja ma olen väga nõus siin elama, kasvatan suurema osa taimsest toidust ise aga mul on kõrval ka praktiline mees, kes saab maja ning auto remontimisega üldjuhul hakkama, päris karm, kui iga töö jaoks pead kohale kutsuma töömehe, kes keevitaks, kaevaks, paneks uue elktrikilbi , vahetaks pumba välja, autol rattalaagrid jne. Oma majapidamine tsivilisatsioonist kaugel võib tähendada väga palju erinevaid situatsioone, mille peate suutma ise ära lahendada, mul sõitis mees komandeeringusse enne lumetormi algust, nädalaiks jäin lastega üksi, kadus elekter, läbipääsuteed, puukuuri jõudmine tähendas 2 tunnist kaevamist, autoga liikuma ei pääsenud, jalgsi poeni oleks olnud 4km, aga oi kui ilus oli.. õnneks võtsin hoiatusi tõsiselt, varud olid keldris olemas ja küünlad ning tikud ka. Ja isoleeritus kestis ainult 3 päeva.

    Ja kodu ei saa talveks üksi jätta. Pigem rääkige suguvõsaga asjad selgeks , kui aastaringselt maal elada ei plaani, siis päris oma maja pidamine pole mõtekas, aga see on minu isiklik subjektiivne arvamus:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.