Andry arvustus Petrone Printi tegemiste kohta (“Minu”-sarjast ja Murutarist)

Blogimängu saabus vabakutselise (vist?) kirjastura Andry Ervaldi arvustus: “olen ka seotud ühe blogiga aga ei tahaks seda teksti sinna panna. Kui sulle see tekst sobib, pane kuhu tahad. See on mu jõulukink, kui nii kõlbab.”

Ja ma avaldan selle siis siin.

Aitäh, Andry!

Üks haruline puu on läinud kasvama

Tõtt, karmi tõtt, kuulutas prantsuse revolutsionäär Danton (muidugi ta sunnik valetas, et suu suitses, aga see selleks,). Igatahes, mina pean hakatuseks ausalt tunnistama, et kuulun nende hulka, kes Petroneprindi reisisarja raamatute kuulipildujavalangut meie raamaturiiulite suunas ei osanud unes ka aimata.

Veel pean ausa pioneerina pihtima ka seda pattu, et olen siinset kirjatükki, mis sai alguse Epp Petrone esimesest Ameerika raamatust, üritanud kirjutada juba varem ja nii paganama mitu korda, et närvi ajab selle peale mõeldagi. Nii kaks aastat tagasi.

Lugu kasvas pikaks, keeras end sõlme nagu enesetappu üritav boamadu, lehte poleks see mahtnud ka siis, kui oleks alanud esi- ja lõppenud tagumisel küljel, tõstsin käed ja andsin alla. Õigemini, tegin näo, et alistusin. 

Sest, lõpuks, peale Ameerika II läbilugemist ja –seedimist, edastasin Epule:“ Ma võtan su raamatud kokku kahe sõnaga – jääv väärtus.“

Viisakas ja reveranssiderikkas keeles öeldaks sedasama nii:“ Kõrge kirjanduslik tase. Võrreldav eesti reisikirjanduse paremikuga, selle klassikasse kuuluvate Tukla Norra ja Itaalia reisikirjadega, Smuuli Jäise raamatu, Semperi Prantsusmaal uitamisega, Ellen Niidu ja Jaan Krossi „Muld ja marmor, Krister Kivi Eesti majad tulevad ka veel meelde…

Ega neid – häid reisikirju eesti kirjanduses suurt rohkem polegi.

Ja nüüd siis potsab neid üksteise järel me lugemislauale kui kuldmune muinasjutukana tagumikust.

Ääh? Mis värk on? Mingi haige jama ju?

Asi sai ju alguse…

… ühest Ameerikas elava eestlanna blogist, kes kirjeldas Ameerika elu, Ameerika itaalia perekonda, selle ilu ja valu läbi soome ugri pilgu, villased kootud sokid jalas. Oli mida lugeda, kohati tundus, et Meeleheitel koduperenaised saavad ühe nokaudi teise järel. Tähelepanuväärseimad siiski olid kaks tõsiasja: kirjutaja kõrge professionaalsus esiteks, teiseks tema avar arusaam privaatsusest – kirjutatus oli palju isiklikku: hirmu, valusid, rõõme, tundeid, lahenduseta probleeme. Väga ebaeestlaslik, ütleks. Ja väga ilukirjanduslik, lisaks.

Siis, mis pole mingi ime, pakiti need lood raamatuks. Kui esimese Ameerika puhul on enam vähem üks ühele nopitud välja paremad palad ja pandud omavahel loogilisse seosesse, ning kogumikust hingub siiski ka kerget kahtlust ja kõhklust, kas nii ikka võib ja saab, siis teise Ameerika puhul on Petrone enesekindel ja särav. Ta võtab lugejal käest (aga mitte natist) juba esimesel leheküljel. Ja pakub viimasel leheküljel võimaluse lihtsalt kätt vahetada, ehk siis uuesti lugema hakata, süvenenumalt, magnetjoonte leidmiseks.

Omaette maiuspala on blogis ilmumata ühevaatuseline perenäidend „Ma pole pervert, mulle lihtsalt meeldib pakkepaber“ (Kes on raamatut lugenud, see saab naljast aru). Veel pole näidend lavalaudadele veel jõudnud, eesti lavastajad pole seda tulevast ülemaailmse populaarsusega ökopommi oma nina alt üles leidnud. Seni.

Ja ei mudikski kahte esimest Ameerika raamatut rohkem. Sest mu sisetunne ütleb, et pea saame lugeda kolmandat Ameerikat, ja kui kaks eelmist tegelesid kõrgushüppega, siis kolmandal vennikesel on käes teivas.

Kirjutada ja kasvada?

Blogide ja kirjutamise puhul on mind alati moment, kuidas see on seotud inimese kasvamisega. Olen korduvalt tisteerinud Gabriel Garcia Marquesi, kes ütleb, et mäletamine annab jõudu elada. Või kuidagi nii. Teistes vormides on sedasama öelnud mitmed teised, aga see selleks, ärgem kaldugem tunni teemast kõrvale.

Petrone enda puhul, kasvõi tema saamist kirjanikuks ja kirjastajaks (ja veel arvamusliidriks kah, oh issake küll), julgen seostada just tema mäletamise selgusega. Peenuse ja jõu, eluselguse ja elamisjõuga. (OK, ma tean, proua, praegast on teil natuke ähmane seis, aga see ongi selline aeg aastas, enne jõulu, sees pime ja väljas kah, see läheb mööda.)

Ja toogem ära siinkohal hoopis teistlaadi näide, ikka samast vallast, kirjutamisest ja kasvamisest. Mari-Leen Albers, kunagine lihtsalt „Arnold Oksmaa pruudike“, siis Saksamaa eestlanna ja Mari Leenu blogi autor, kes kirjutas end Õhtulehe ajakirjanikuks ja blogipidajaks. Kusjuures, mulle ei lähe tema teemad ja tema blogi absoluutselt korda!, mind tõesti ei huvita, kas tantsusaate Lauri on cool või hot või hotentot!!, aga mind väga huvitab, mida teeb, mõtleb ja kirjutab Mari Leen Albers viie või kümne aasta pärast. Siiralt.

Või lugege selleaastase PÖFFi blogisid. Mu meelest enamik neist on põnevamad ja isutekitavamad kui ametlike kinotsurade ülevaated. Blogimises on toimunud pisike, aga märgatav kirbuhüpe, aga ületatud on mingi piir, kvaliteedi suunas.

Nii rase, nii rase

Kõigepealt tahaks mainida Petroneprindi väljaandeid, mis mind kohe mitte ei kõneta. Need muru-turu-tarid. Nii rase, nii rase.

Kusjuures, vahemärkuse korras ja aegade hämarusse sukeldudes, mu isiklik algseis Murutari raamatutega oli selline, et kahte esimest neist „Naisena sündinud“ ja ta teist „Mina ise ju“ – ta esimesest titest, nendest ma olin ja olen vaimustunud. Neis on erakordset lusti, jõudu, indu, mängurõõmu ja eriti teises raamatus ka naiselikku ning lihtsat ürgtarkust.

Kui Murutar vahepeal ETV-s saateid tegi, katsusin neid alati vaadata. Mulle meeldisid tüübid, kellega ta suhtles, meeldis, kuidas ta nendega suhtles, ja muidugi see tema hääl, sulam Juliette Grecost, Marlene Dietrichist, Marianne Faithfullist. Mm. Tõeline hurmur.

Lugesin teida truusti edasi ja….aga… ee… näh… Kuni ilmus see ilmatuma kopsakas Robinsonide lugu. Isver, kui ilutsev keel. Nagu kopsuhaigel kirjandusõpetajal, kes enne surma eesti luule antoloogiat tagantpoolt ette hingeldab.

Muruturutar.

Ja see poos, see poos. Nii punnis, nii punnis. See maailmatarkus, kõigeteadmine, kõigemõistmine, kõigega hakkama saamine.

Turumurutar..

Vaimukas ja ilus inimene on ta mu jaoks ikkagi. Aga kirjanikuna? Naisena sündinud kahes läksid mul kohe kõik tegelased omavahel sassi, justkui oleks mingi hiina nimedega armuromaani lugenud. Need monoloogid ja dialoogid, no nii ei räägita.

Üks stseen oli hea. Grupiseks. Mis peategelasele üldse mitte ei meeldinud, milles ta aga humanismi ülla idee nimel aga kaasa lõi.

Aga sümpaatiaidu Murutari vastu on mu rinnus nii suur, nii suur, surematu lausa. Ma luban, ma vähemalt lappan Naisena järje ka läbi. Ehk leidub sealgi rühmatantsu elemente, mis fantaasiat sütitavad.

Ja issakene, selge see, ma ei arva, et keegi kirjanik peaks kirjutama oma raamatuid selle pärast, et minule meeldida. Kirjutama peab sellepärast, et enesele meeldib.

Ainult et mõnikord ma kahtlen, kas Murutarile ikka meeldib alati kirjutada.

Ja veel, mu isiklik abikaasa, kes alati kõiges head otsib ja ka leiab, ütleb, et Murutar tabab naise hingeelus midagi sellist, mida ükski mees lihtsalt ei suuda mõista.

Mille peale mina talle vastan, et aga palun väga, kui ma Toni Morrissoni loen, ma millegipärast saan isegi neegrinaise hingeelule pihta.

Viimane lause oli vihjerikas optimismipuhang. Lootus sureb seal kusagil tagapool ja ehk meie, eesti mehed, mõistame ühel päeval läbi Kati Murutari sule eesti naise hingeelu.

Maailm ja mõnda

Tulles tagasi maailma ja mõnegi huvitava asja juurde, mis seal sees leida on, võime me siis hetkeseisuga öelda, et Petroneprint on hetkel punktvalgusesse võtnud USA, Hispaania, Argentiina, Alaska, Moldova.

Vabandagau kõik autorid väga, et ma siinkohal nende raamatuid, mida kõiki väga kõrgelt hindan, eraldi ei vaatle (meenutagem ülalpool mainitud boamadu), vaid pigem neile ühsijooni otsin.

Kunagise kirjandusõpetajate lemmiklapsena küsin (ja sedamaid ka vastan):“ Mis on nende lugude moraal?“

Vastata võiks tegelikult iga suvaline üle keskea Tallinna taksojuht või Södertälje kurdi rahvusest kebabivarvdakeerutaja või Iirimaa pubi püsikunde. „Ei ole häid ega halbu rahvaid, igasuguseid inimesi on igal pool.“ Ja punkt.

Kas tasub üldse selle nimel aega, hingejõudu, paberit ja metsa kulutada.

Ehk isegi mitte, aga hetkel paremat moodust pole. Ja asjal on ka üks tilluke lisaväärtus, kirjas Marje Aksli Moldova raamatus, stseenis, kus peategelanna käest küsitakse otsejoones, et „Miks tahate vabatahtlikuna töötada?”

„Rodica tõstab pilgu paberitelt ja vaatab mind oma suurte ja ilusate roheliste silmadega, suul vaevu peidetud muie: „Miks peaks see kentsakas välismaalane tahtma tööle tulla siia pimedasse keldrisse?”

„Ee… Ma tahan Moldovat paremaks teha!

Lubatagu siis öelda, need raamatud ongi juba pisikese killukese võrra muutnud paremaks isegi sellise tohutujäiga riigi nagu Eesti ja mis sel muul maailmalgi üle jääb.

Kus ta pääseb.

P.S. Ma lisan lõpetuseks iga raamatu kohta ühe pisikese killu, isikliku ohoo!-elamuse.

Minu Hispaania „ohoo“ oli siis, kui see juhtis raamatumüügi edetabelit. Jess.

Minu Argentina tekitas esimest kordaa unistuse oma vanad kondid mõnda Lõuna Ameerika riiki vedada. (Hääl meelel võrdleksin Kängsepa raamatut Ene Hioni teosega „Teekond läbi hiiukirnu“ – jutustus ühe naise kummalisest elusaatusest, mis algab Argentiinas ja lõpeb Gruusias, ainult et läbi pealtvaataja pilgu.)

Ja „Minu Alaska“ meenutab mulle hetkel, mida seda vaid poeriiuli kõrval siit sealt maitsta olen saanud, nii jabur kui see ka pole, Doris Kareva esimest luulekogu.