Veel üks osaline blogiarvustusmängu: Murutari “Naisena sündinud. Kakskümmend aastat hiljem”

Selle on kirjutanud Viljandimaa kooliõpetaja Evelin Maalmeister, kellel ka oma blogi ei ole, aga riputame siis siia.

“MIKS VÕIKS KATI MURUTARI „NAISENA SÜNDINUD 20 AASTAT HILJEM“ KUULUDA GÜMNAASIUMI LÕPUKLASSIDE SOOVITUSLIKU KIRJANDUSE HULKA?

 Eks ikka sellepärast, et vähegi süvenemisvõimelise noore inimese peaks see raamat panema natukenegi mõtlema. Mõtlemisvõime on teatavasti üks üliolulisi ja vajalike omadusi igasuguses arengujärgus inimese jaoks, aga tänapäeva (kesk-kõrg-kutse)koolis õppivatel noortel on see omadus massiliselt kadumas. Enamik teadmisi ja tarkusi antakse koolilapsele ette valmiskujul, pakituna ja piltlikult öeldes lipsuga kaunistatuna. Noored saavad need kätte, ahmivad (loe: tuubivad) sisse ja ei viitsi, taha ega oskagi mõelda, miks üldse asjad, tõed, seaduspärasused, tagajärjed niisugused on, kuidas nad tekkisid, arenesid ja milliseks võiksid edaspidigi veel kujuneda. Õpin ära, vastan ära ja unustan…
Ei ole ju see ju mingi saladus ega üllatus, et igasuguse kooli õpetaja suurim probleem, väljakutse ja eesmärk on panna noor inimene MÕTLEMA. Kasvõi natukenegi. Küpsuskirjandi kirjutamine on siiani üks väheseid ettevõtmisi, kus noorel tuleb tõepoolest mõelda,  põhjuseid-tagajärgi analüüsida ja  kirjeldada. Põhikooli lõpukirjand asendati juba osaoskuste eksamiga. Hurraa! Tuubime reeglid pähe, sooritame eksami ära ja pääseme mõtlemisest. Nüüd on liikvel kuulujutud, et ka gümnaasiumi lõpukirjand poleks enam vajalik, kes tahab, see mõtleb ja kirjutab, kes ei taha, see ei mõtle ja ei kirjuta.
Kati Murutari  „Naisena sündinud 20 aastat hiljem“ on raamat, mis  mitte ainult ei pane noort inimest mõtlema, vaid oma analüütilisusega õpetab seostama erinevaid (elulisi!!!)  põhjuseid erinevate eluliste tagajärgedega. Raamatus on ausalt ja ehedalt kirjutatud 8 (noore?) naise ja 2 (noore?) mehe põhjalikumat või pealiskaudsemat elukäiku rohkem kui 20 aasta jooksul siinsamas Eestis. Koos tolle-ja praegusaegsete sündmustega, kohtadega, reaalsete inimestega.
Mõtlemapanevaks on just asjaolu, et vähemalt 2, aga võib olla ka 3 neist (1 teadmata kadunud), täiesti elujõulisest noorest ja pealtnäha normaalsest inimesest, ei ole enam elavate kirjas.  Nüüd võib tekkida küsimus, et mis selles siis nii erilist on? Igas teises raamatus saab keegi surma, keegi kogeb õnnetut ja keegi õnnelikku armastust, saab lapse, töötab end üles või  käib alla, jne, jne. Seda küll. Aga Kati Murutari raamatu lugemisel peab hakkama mõtlema, miks just ühe või teise reaalselt eksisteeriva (-nud) prototüübiga just niimoodi juhtus? Miks tema saatus just selline on? Miks üks või teine käitumine, valik, otsus tänapäeva Eestis just sellise tagajärje tõi? Kuidas muuta, vältida ja  saavutada? 
Miks eeskujulikult tubli,  silmipimestavalt ilus  ja üliandekas tütarlaps end 36 –ndaks eluaastaks totaalselt „põhja joob“, õppides siin elus tegelikult EIMIDAGI?
Miks selle eeskujuliku noore naise ainus laps oma ema matustel ei nuta?
Miks üks teine tubli tütarlaps oma vanemate jaoks on teadmatult kadunud narko-ja prostitustiooniküüsi? Miks õppida või mitteõppida (kesk-kõrg-või-kutse) koolis?
Miks ja kuidas ema oma ainsa lihase lapse oma elust välja kirjutab?
Kuidas  üks noor naine suudab veeta oma elu parimad ja viljakamad aastad vale mehe kõrval, teine aga mitte?
Kuhu matta oma vaiksena sündinud lapsed, et elusad põnnid nendega ikkagi mingil määral ühenduses oleksid?
Kuidas on võimalik inimest surnuks vihata?
Kuidas saab ühest mitte eriti ilusast, mitte eriti andekast  ja mitte eriti hoolsast neiust väga edukas, väga andekas  ja väga ilus naine?
Kuidas teineteist füüsiliselt ja vaimselt ära kasutatakse, milliseid teid pidi 25 aastaga oma elu tõelise armastuseni jõuda ja miks sünnitada just 7 last? 
Jne. Jne. Raamatus on palju põhjus-tagajärg seoseid, mida üks või teine asi ühe kujunemisjärgus inimolendile kaasa tõi, kaasa toob või kaasa tuua võiks. Variante palju ja erinevaid, elluastuja peaks nüüd ise mõtlemist alustama ja enda jaoks õigeid ja vajalikke otsuseid tegema hakkama. 
Tüüpilistest kooliprobleemidest ja -vägivallast on Eesti ilmunud mitmeid raamatuid, linastunud filme jm. See raamat keskendub koolipingist lahkujale, 20 aastasele, kel esimesed suuremad või väiksemad lollused peaksid olema juba seljataga. No jaa! Mahlakas tekst koos avameelsete (voodi)stseenide kirjeldustega teeb raamatu noortele omamoodi „huvitavaks“ ja kiiremini loetavamaks. Mõtlemist võib ju õpetada ka tuima filosoofilise teosega, ainult kui palju sellest 20-aastasele kohale jõuab ja arusaadav on? Kui see raamat ka 1 % tänapäeva noortest mõtlema paneb, on edu märkimisväärne ja teos oma eesmärgi saavutanud. 
Loodetavasti ei tõuse nüüd kirjandusõpetajad tagajalgadele, küsides, et kas siis Kati Murutar ongi nüüd just see ainus ja õige kirjanik, kes suudab noori mõtlema panna? Tammsaare ja Liiv teevad seda ju aastakümneid ja suurepäraselt. Jaa!! Loomulikult!! Aga ehedalt, ausalt, just siin ja praegu, just tänase Eestimaa ilu ja valuga , sündmuste ja inimestega teeb seda Kati Murutari „ Naisena sündinud 20 aastat hiljem“.
40-aastaste põlvkonnale on raamatus  nostalgiat 1990-ndate algustest, kui Eestis tegutsesid veel kooperatiivid ja valuutapoed,  Kui Eestisse tuli päris oma raha, kuidas tolleaegsed noored naised suutsid või ei suutnud ülikoolis õppida ning kuidas ja millisteks nad 20 aastaga kujunesid. Tuletage meelde, võrrelge, analüüsige,  kritiseerige, tundke ära!

Üks mõte “Veel üks osaline blogiarvustusmängu: Murutari “Naisena sündinud. Kakskümmend aastat hiljem”

  1. andry

    Väga hää kirjatükk

    Mina, kes ma siin eelnevalt Murutari kirusin, peidan häbelikult silmi. Jutt jumala õige, hea lugeda, ja võiks olla kõik Naisena sündinu osad lausa keskkooli lugemisprogrammis.

    Elu on nii keeruline ja müstiline, mehed (loe: mina) ei tea sest suurt midagi. Paraku pole see esimene kord, kui seda tõdema pean.

    Nii et…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.