Alaska-Moldova-Tai esitlusest ehk 21. sajandi mängud

Mul on tagantjärgi hea meel, et ma julgesin võtta kaks riski.

Esiteks: avaldada korraga kolm sama sarja raamatut. Tai, Alaska ja Moldova tundusid kõik nii erinevad maad, et vaist ütles: nad mahuvad küll korraga välja tulema! Ja kellele ma neist oleksin siis pidanud ära ütlema, et sina ei mahu, kui kõik kolm autorit olid sügiseks käsikirja (peaaegu) valmis saanud ega tahtnud kuuldagi sellest, et ilmumine kusagile kaugemale lükata. Ikka enne jõulu lootsid kõik.

Teine risk oli muidugi nende kolme raamatu esitlemise idee tehniline pool, mis mulle pähe tuli. Teha suure seina peale projektoriga skype-intervjuu, kus näha on teisel pool planeeti istuv autor ja see siis vahelduks antud maa teemalise fotoshow`ga, mida näeks korraga nii autor kui ka kõik siinpool saalis istujad, ja fotode saatel ning neid kommenteerides käiks edasi skype intervjuu. Idee tundus “lihtne-geniaalne” rubriiki kuuluv ja samas vaieldamatult ka riskantne. Sest olgem ausad, igasugused videointervjuud võivad kokku kärsata või mitte alata, tean seda oma iganädalasi ameerika-sugulaste-seansse pidades. Küll kaob pilt, küll kaob heli, küll hakkab üks fraas korduma nagu katkisel grammofonil (või nagu õudusfilmis, nagu meie Marta ütleb).

Kõik oli pühapäeva õhtuks läbi mõeldud. Nii Mann-Alaska, Mai-Tai kui Marje-Moldova olid saatnud oma fotod või paroolid fotode juurde. Olime juba Tallinnas ja pidin nüüd need fotod oma arvuti kõvakettale salvestama.

Siis selgus, et: põmm! mu arvuti on katki. Jah, seesama Ordi, mille ma ostsin ja millele mu arvutitohter pani Windows Vista. Sellega olid jamad juba tükk aega olnud ja seepärast lasin arvutit just paar päeva tagasi tohterdada. Aga nüüd ei läinud Skype lahti! Ja kui selle ära kustutasin ja installeerisin, läks lahti, aga minupoolne kaamera ei töötanud. Ma ei mäletagi, mitu korda ma seda kustutasin ja uuesti laadisin. Iga kord oli mingi uus jama. Siis jõudis Justin kohale, hakkas uurima arvuti kontrollpaneeli ja nii, kui ta kaamerat tahis uurida, kärssas arvuti kokku…

Nõnda et adrenaliini oli meil Justiniga tol õhtul piisavalt. Teist arvutit meil Tallinnas kaasa polnud.

Itiabi Andris (tervitused siinkohal, tema on meie blog.tr.ee pidaja ja muidu sõbralik inimene, ja natue avantürist ka, kellele näikse uued asjad meeldivat 😉 – helistasin siis pühaba õhtul talle. Leppisime kokku, et teen esitluse tema arvutiga.

Ja seega sain ma fotod laadida alles kaks tundi enne esitlust, varem polnud Andrisel võimalik oma arvutiga tulla. Sisuliselt esimest korda elus puutusin tõsisemalt kokku Mac-iga, nii et arvuti polnud mul ka sugugi näppude sees…

Ja viis minutit enne esitlust selgus, et Mann polnud igaks juhuks oma sõpru kutsunud – mulle oli korra Rahva Raamatu poest öeldud, et nad ei taha liiga jõulu eel enam esitlusi teha, sest pood niigi rahvast täis, ja ma olin selle info edasi andnud. Hiljem oma meelest ütlesin küll, et kutsuge sõpru ka… Aga igatahes oli esitluse alguse ajaks rahvast vähe! Viimasel hetkel selgus ka, et tunni pärast algab draamateatris hoopis Krersti Kreismanni raamatu esitlus ja ilmselt läks enamik mu tuttavaid ja ka muidu zhurnaliste sinna…

Õnneks panime mikrofoni ja seega meie põnevad intervjuud kõlama läbi Rahva Raamatu poe kahe korruse. Kui kella kolmest oli vaid pool saali täis, siis kogu aeg tilkus inimesi juurde, mulle jäi mulje, et nende hulgas oli uudishimulikke poes viibijaid: oot, mis nad seal räägivad miinuskraadidega telgis magamisest? Oot, kes see seal erootilistest videotest räägib? Oot, mis nõukogude nostalgia ja hommikused ajalehed kleebitud stendidele?

Mann-Alaska oli siis see, kellega esitlus algas ja kes vaatamata oma palavikule (või ehk ka tänu sellele) hõõgus rahulikust energiast. “Mann oli vägev, ma olen siiani selili maas nagu sitikas,” ütles mulle pärast esitlust üks tuttav. Jah, Mann on hea esineja ja hea kirjutaja ühes isikus. Aga kui ma nüüd ühte kiidan, siis jäävad nagu teised varju? Minu arust selle esitluse parim külg oligi just kolme erineva särava isiksuse väljatoomine – mul on tunne, et see mul intervjuudes õnnestus küll, kuigi vahepeal oli intervjuudes ehk liiga kiire hoog ja rutakas tempo.

Tehnika oli sõber, ja meil tõepoolest õnnestus see reaalaja globaalküla näitamine. Olen uhke.

Mille üle ma aga nii uhke pole, on see, et ajakirjanikke oli… no ma ei mäletagi, kas üks või kaks. Pressiteated ja kutsed olid ju saadetud. Aga mul ei jäänud elus seda tundi-kahte, et ajakirjanikud eraldi läbi helistada ja suusõnaliselt kiita, kui huvitav asi tuleb. Intervjuud olid ju tõepoolest sisukad, minu meelest oli ka tehnilisel lahendusel täiesti uudisväärtus olemas. Aga võibolla siis ei olnud kah :(.

Kaks päeva hiljem läksin Tartus rokiklubis meie noorte novellikogu peole, selle korraldaja oli Daki. Olin päev enne talle, juba oma kogemustest õppust võttes, helistanud ja südamele pannud, et ta ajakirjanikke ka eraldi telefonikõnedega kutsuks. Ma ei saanudki aru, kas Daki oli seda teinud või mitte, igatahes oli rahvast vähe, ajakirjanikke mu teada mitte ühtegi, õnneks blogijaid ikka oli paar tükki. Meeleolu oli küll tore, aga veidi tühjavõitu. Ma ei oleks rahalugeja, kui oleks vinge pidu, aga kui firma on maksnud peo eest, mis on tühja saaliga, siis on ju kurb…

Igatahes, ausalt öeldes (no ma ei tea veel, äkki hakkan seda veel tsenseerima), minu õpitund neist kahest esitlusest on järgmine: REEGLINA mina enam esitlusüritustel vajadust ei näe. Pigem kirjutada uusi raamatuid. “Minu”-sarja autoritele võib korraldada mõne kohtumisõhtu ja slaidiõhtu, näiteks raamatukogudes; ja kui mõnel tulevasel autoril on erakordselt hea idee, siis võib ta ju ka selle esitlusepeona teostada. Aga muidu: pangem oma energia parem raamatute kirjutamisse ja lugemisse, mitte presenteerimisse. Kui raamatule on antud jõuda rahva lemmikute hulka, siis jõuab ta seda ilma esitlusürituseta ka (Nii “Minu Hispaania” kui “Roheliseks kasvamine” olid ilma esitluseta ja osutusid lemmikuteks!).

Selline tubane  tunne on minus vähemasti täna, jõuluootuse ajas…

22 mõtet “Alaska-Moldova-Tai esitlusest ehk 21. sajandi mängud

  1. thela

    Eks see raamatuesitlus jälle üks imporditud reklaamiasjandus on. Ise pole ühelgi käinud ja ilmselt ei lähe ka. Raamatuid ostan küll, need esitletud kolmgi lugemisjärge ootamas.

  2. Kadri

    Jah, minagi ei näe vajadust minna raamatuesitlusele. Sarnaselt eelkõnelejaga on mul need raamatud samamoodi lauanurgal lugemisjärge ootamas. Küll need, kes on huvitatud, leiavad oma tee nende raamatuteni niisamagi.

  3. toomas

    Esitlusele kohale ma ise ka ei läheks, aga ürituse tulemust videona vaataks-kuulaks küll hea meelega. Miks mitte panna näiteks kirjastuse veebilehele üles videotutvustusi autoritelt? Umbes-täpselt nagu seekordne esitlus, piltidega ja puha, aga et seda saaks endale sobival ajal nautida.

  4. mann

    kusjuures, kui sa seda esitlust orgunnisid, siis ma veel imestasin omaette: “huvitav, mis ajast eestis raamatuesitlused popiks on läinud? ma küll ei läheks esitlusele ega tea ka inimesi, kes läheksid – kui see ei ole just mingi isiklik tuttav – aga no ju siis ma pole asjadega kursis…”

    ja nüüd selgub, et heh, oligi nii =).

    aga tead, asi oli selles mõttes kasulik, et ma sain nüüd lõpuks näost-näkku tuttavaks mitme inimesega, kes olid mu blogisid lugenud ja kellega ma olen ammuilma netis suhelnud, aga kellega me kunagi päriselus polnud kohtunud. nüüd aga, seal raamatuesitlusel, said ära tehtud need “tere, ma olen tõnu” – “ooo, tõnu!” või siis “tere, ma olen anna” – “mis anna?” – “x anna” – “oo, tere!” olukorrad. väga äge! =)

  5. Kristel

    Käisin esitlusel autoreid vaatamas, kuna olen sarja fänn ja raamatud eelnevalt läbi töötanud juba. Mõtlesin ka pärast selle esitluse formaadi üle. See ei olnud “kohtumine lugejatega”, nagu ootasin, vaid ikkagi reklaamiüritus, degusteerimine, kuigi kokkutulnutes oleks olnud väga palju potentsiaali enamaks. Natuke pettusin, kuigi, jah, see tulebki nende zanride erinevusest. Reisikirjandus, selles on nii palju tasandeid alates fotodest, videotest, lõpetades sellega, mida teeb reisimine inimesega!

    Aga oma lemmikautori, Manniga, kohtudes ei osanud korraga olla peale naeratamise. Laps kiskus kah minekule.

    Raamatukogu poolt olen väga, seegi kasvataks müüki kindlasti, kuigi ehk mitte kohe ja nii konkreetselt

  6. Eppppp Postituse autor

    Kristel, tead, ma oleksin tahtnud teha nii, et vaatajad küsivad ka, aga Rahva Raamatus polnud kahte mikrofoni ja oleks läinud liiga suureks sebimiseks, kui ma oleks mööda inimesi kõndinud ühe mikrofoniga (sest samal ajal pidanuks ka arvuti juures olema).
    Argentina esitluse puhul oli see tore, et rahvas sai ise küsida, siis oli tempo aeglasem. Ja siis ma ka kõndisin seal ühe mikrofoniga ringi.

  7. andry

    ai ei tea, mu meelest pole preseka ideel siiski viga midagi. See on pisut esimese pullvasika sündroom, et asi kipub plangu poole piiluma. Kui mujal maailmas töötab see nipp, et autor ringi sõidab oma raamatu väljatulemise puhul, ja sellest potentsiaalsetele lugejatele kõneleb,ja ennast rahvale näitab, siis miks ta Eestis töötama ei peaks.

    Pigem ma arvan, et Kreismanni esitlus tõmbas pressi ära, niipalju kui neid kohale viitsis tulla, teiseks, no ei ole kirjatsuradel seda harjumust veel – presentatsioonidel käia. Ja kolmandaks, kõik ajakirjanikud ja muugi rahvas ka on enne jõulu suht koht väsinud, infost on kõrini ja sebimist ning jebimist veel viimastel päevadel enne jõule niigi küllaga.

    Aga sellega olen veel rohkem nõus, et põhiaur tuleks kirjutamise peale panna. Hea asi öeiab alati lugeja üles, ja teadagi toimib parim reklaam suust suhu hingamise meetodil.

    Ja mis on ju kõikse tähtsam, kõik kolm on väärtteosed, vaata mis küljest tahad.

  8. helen

    natuke vaidleks Andryle vastu, et ajakirjanikud kaivad hea meelega presentatsioonidel, aga oleneb mis presentatsioonidel ja mis nad selle eest saavad. kosmeetika/parfymeeria maaletooja firmas kus ma kunagi tootasin, olid meil kogu aeg uute toodete valjatuleku puhul presentatsioonid ja ajakirjanikke nagu murdu. muidugi olid neile alati kingipakikesed ja yritused ise olid ka mingites spets kohtades jne. selles mottes on ju raamatu presekas nats igav. teine asi kui mingi kuulsus on raamatu yllitanud.

  9. triin

    no kui sa oled kultuuriajakirjanik, siis kreemitotsik sind ikka kohale ei too :). Ja raamatuesitlus on ok täitsa. Ja oleneb raamatust minnakse kohale ka, eriti kui on lootust isiklik raamat saada ;). No jõul küll pärsib jah. Ja. Kui tahad ikka suuremat lugu teha, siis ei ole selleks kirjelduse formaat. Lepid oma intervjuu kokku kellegagi. Aga sellist reportaaži juttu raamatu esitluselt, et oih kui huvitav oli – sellel vist kohta ei ole. Ikka lugejale peab see olema suunatud. Samas ma lugejana ei ole kunagi isegi mõelnud minna raamatuesitlusele. See tundub ikka olevat rohkem autorile ja selle sõpradele ja ajakirjanikele jm nö insaideritele. Täitsa huvitav. Võiks mõelda mõnikord. Ja see sinu esitlus tundub nüüd jutu järgi nii tore, et oleks küll võinud seal olla :). Jõudu igal juhul. Raamatud on huvitavad ja idee super! Ja rahulikku jõuluaega teie perele!

  10. Aurora

    Omalt poolt selline väike soovitus (olles just korraldanud koos oma kirjastaga kaks oma raamatu esitlust, ühe Tallinnas, teise Tartus; samuti kirjandusüritusi, millest igale tuli päris palju inimesi): on kena kohaletulnutele midagi pakkuda. Kasvõi kohvi ja teed, piparkooke, glögi, veini, mida iganes…. Kui see, mida, mõjub läbimõelduna, on eriti hea. Midagi temaatilist, vastava riigiga seoses. Moldova ja … viinamarjad, näiteks. Inimesed jäävad natuke kauemaks, räägivad autoriga juttu, atmosfäär on sundimatum. Kulud samas minimaalsed. Samas publikuna, eriti, kui ei ole kirjastaja või kirjaniku esimese ringi sõber-tuttav, tunned end oodatumana.

  11. Marje

    Mulle hakkas meeldima Toomase idee teha raamatuesitlused videona Youtube’i n2iteks. V2ga vahva. Viimasel ajal toimub ju kogu suhtlemine enamasti veebis ja kes autorit ei tunne, ei l2he n2ost-n2kku p2ris esitlusele kohale. Aga mul pole aimugi, kuidas neid teha. Hmm, Mann, mis programm sul videode tegemiseks oligi?
    Mina kribasin oma raamatu sellep2rast nii kiiresti valmis (Epp ytles, et k6ik tahtsid enne j6ulu), et mul oli tunne, et ma kirjutaks seda raamatut veel sada aastat. Iga kord, kui hakkasin kirjutama, kirjutasin vana teksti ymber. Nii et l6pus ma lihtsalt t6ukasin raamatu endast 2ra. T2nu toimetajatele sai sellest p2ris h2sti loetav raamat 🙂

  12. luize

    Esiteks ma arvan, et esitlused on hea idee küll, aga jõulude eel on neid nii palju, et inimesed peavad paratamatult hakkama valima. Igale poole ei jõua ja lõpuks võibolla ei viitsi minna ka.
    Daki kutsus inimesi igasuguseid kanaleid pidi. Sa ise ju ka?
    Tartu esitluse puhul on kindlasti ka “teise ürituse” efekt juures, ehkki raamatuga seoses midagi otseselt vist polnud. Aga muusikaga küll. Nii et ühel ajal kahes kohas, keeruline jälle.
    Mina isiklikult olin just asunud puhkama ja igasugusest suhtlusest nii väsinud, et istusin kodus, suu kõvasti kinni. Selliseid tüüpe presenatsioonidele just ei oodata.

  13. Eppppp Postituse autor

    Luize, mis on “teise ürituse efekt”? Ma ei saanud aru.

    Mulle ka meeldib see YouTube video idee. Selleks pole ilmselt vaja muud kui digi-videokaamerat (mis mul on olemas). Üles panna on ju väga lihtne.

  14. luize

    See on see, kui samal ajal kusagil mujal linnas toimub samale publikule mõeldud üritus. mõlemale ei pruugi publikut jätkuda.

  15. Eppppp

    Teavad-teavad, isegi mulle helistas Põhjaranniku ajakirjanik ja küsis, et kuidas see juhtus, et ühel ajal kaks Kohtla-Järve Järve kooli vilistlast meil raamatu välja andsid. See oli muidugi lihtsalt kokkusattumus.

  16. kaur

    No mina jälle oleks hirmsasti tahtnud kohale tulla ja olla. Aga mis sa teed – keset tööpäeva, ei saanud kohe kuidagi, ehkki oli ammu ette teada ja puha.

    Kersti Kreismanni esitlus… ei usu, et segas. Ilmselt tuli jõulueelsel ajal raamatuid niipalju korraga peale, et zhurnalistid lugesid ainult numbreid kokku, mitte ei jooksnud iga üksiku järele eraldi.

  17. Fandu

    Esitluste tippaeg on kirjastuste jaoks möödas. Viimastel aastatel on neid hakatud vähem korraldada, sest kogemus näitab – rahvast eriti ei tule ja asjast pole kasu. Eriti vähe käib ajakirjanikke. Esitlusi tasub teha ainult väga suurte projektide puhul, või siis, kui vaja autorile meelehead valmistada. Muidu pole eriti mõtet…

  18. marjusha

    pikalt tagantjärele seda postitust lugedes tuli mõte, et see pressi ja meedia vilets huvi veidi “tõsisemate” teemade vastu kui majandus, poliitika ja kuritegevus on vist mingi praeguse hetke tendents. viimaste nädalate jooksul on toimunud päris mitu suurepäraselt korraldatud üritust, millele hoolimata kutsetest ei ilmunud ühtegi ajakirjanikku, telekanalist rääkimata (hoitakse raha kokku?). eriti kahju oli ühest sel reedel toimunud filmiesitlusest. filmi sisekõrva implantaadiga lastest oli pikalt tehtud, sellele oli suhteliselt palju (enamuses riigi raha) kulutatud, vajadus selle järele oli olnud juba ligi 10 aastat – ja hoolimata lubadustest ei tulnud pressist mitte kedagi kohale. vaid vikerraadio mainis oma uudistes. õnneks oli esitlus korraldatud talvepeona, nii et vähemalt “oma inimesed” said koos peredega trallida.

    aga, minu meelest polegi niivõrd oluline esitlusüritusele raisatud aeg ja vaev ja raha, vaid ka jagamisrõõm. saavutatud on tubli tulemus ja … see justkui ei huvitakski kedagi:(

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.