Nii, kiirelt siin Gran Canarialt. Juhtunud on selline asi, et ma pean üles leidma oma kunagise nn leivaisa, hipist ehtekaupleja nimega Vello Videvik. Lühidalt: ma läksin täna oma kotile järgi ja selgus, et alles hiljaaegu oli kott temale üle antud ja – huvitavhuvitav! – ka tema on vist praegu Gran Canarial, vähemalt on ta siin sagedasti käimas. Mul polnud sellest aimugi, sest kui me siin koos käisime nn turgu testimas, siis jäi mulje, et ta pettus ja ei tahtnud siia enam tagasi tulla.

Naljakalt kerib end see saatus, kümme aastat polnud see kõik eriti oluline, ja nüüd on.  (Ma tõesti ei oska öelda, miks ma varem siia tagasi ei jõudnud; aga vähemasti ma helistasin aegajalt ja kott oli ju ikka siin.)

“Miks te koti talle andsite?” ei saanud ma aru. “Miks temale?” Read More »

(pealkiri on tervituseks teistele “Losti” fännidele uue hooaja alguse puhuks.)

Sel kevadel saab kümme aastat sellest ajast, kui ma Gran Canaria nimelisel saarekesel kõrvade vilinal ühest väga intensiivsest eluperioodist läbi tulin.

Juba selsamal, 1999. aasta sügisel tahtsin ma tagasi sinna, oma koti ja mälestuste järgi minna, aga jäi minemata. Tõsiselt olen minekut kaalunud veel umbes viis-kuus korda ja ikka on see jäänud tegemata. Õnneks on see saar ikka veel seal ja erinevalt Losti-saarest on sinna mineku võimaluste aken alati avatud.

Nüüd olen ma sisenenud oma mälestustesse, pärast seda, kui eile piletid ostsin. Silme ees on taas need maastikud, suudan meelde tuletada nägusid ja tänavanurki. Meeles on ka, kus linnas mis nädalapäeval suur turg oli. Kui ma sinna turule lähen ja müüjaid vaatan, kas tunnen mõne neist ära? Kümme aastat on pikk ja samas ka lühike aeg. Kas keegi neist mind mäletab? Et oli üks blond veidi hull tüdruk, kes koos hipist Jeesusenäolise vanamehega seal India ja Indoneesia ehteid müüs ja kes müümisest vabadel hetkedel muudkui istus ja märkmikusse midagi kirjutas…

Sellest homme algavast retkest tuleb ilmselt minu reisikirjade-raamatu viimane peatükk.

PS. Kui keegi teab praegusel ajal Gran Canarial elavat eestlast, oleksin huvitatud ta kontaktist! (niisama)

Rosa sat, so Martin could walk.
Martin walked, so Barak could run.
Barak ran, he ran and he won,
So all our children can fly.
http://www.youtube.com/watch?v=l-0NvkuPHZI

Eile hommikul rootsi keele tunnis hakkas see pihta: kõrvus kohises, keskendumisevõime kadus nullist allapoole, kurgus krabistas. Nüüd on juba järgmise päeva õhtu, aga mina ikka võitlen: ei ole haigus mind suutnud seljatada ega mina haigust ka mitte. Ikka sama seis.

Ma ei oska hästi puhata, aga tänu sellistele energiast kuival olemise päevadele nagu täna saab ikka vahel lõõgastuda ka. Kõigepealt vedelesin pool päeva voodis ja vaatasin “Wikmani poiste” DVD-d, koos rootsikeelsete subtiitritega. Read More »

Tunni aja pärast on alanud tseremoonia, mis annab USAle ue presidendi… Kirjutasin EPL-s praktikal olevale Mannile pisikese kommentaari, panen selle siia ka: Read More »

Vikerraadios on neljapäeva, 15. jaanuari õhtul kell 23, Neeme Raua intervjuusaade raamatu “Minu Tai” autori Mai Loogiga!

Armsad tartlased, kes siia lugema satuvad – kui kellelgi on vanapaberit kodus üle, võite meile pakkuda, tuleme ise järele. Meil on majas nimelt neli ahju ja peagi tabab meid vanapaberikriis…

Mu telefon on 52 71 009 ja meil on epp.petrone@gmail.com

Lubasin tutvuskonnas kuulutada, et rühmakese täis saaks. Nimelt me Justiniga oleme otsustanud ühineda 17. jaanuaril algava kursusega:
Rootsi keele kursus algajatele I (56 tundi) . L 10.00 -13.00
Hind 2240,

toimumiskoht Tartu kesklinnas, Kompanii 1c.

Rühmas hakkab olema 4-7 inimest. Ja õpetajaks on – mitmelt poolt on seda mainitud – vääga hea keeleõpetaja Kristel Vaino. Ja peaks siis kestma 14 laupäeva, see teeb umbes mai alguseni.

Kui huvitab, võtke ühendust www.ahltartu.ee.

—

Miks me seda õppida tahame. Näiteks sellepärast, et meile meeldib keeli õppida. Kui kokku lugeda, mis keeli ma kõiki õppinud olen, tuleb vist umbes kümme kokku… Oot, proovime. Vene, inglise, saksa, hispaania, itaalia, prantsuse, leedu, soome – neid rohkem (korrapäraselt, kusagil kurustsle või tundides; kuigi osa neist, eelkõige soome ja prantsuse keel on praeguseks vähese praktika tõttu ära ununenud…). Vähemal määral olen iseseisvalt õppinud ka läti keelt (juba lapsepõlves, üle piiri telekat vaadates ja papaga tema tööasjus Ruhjas kaasas käies) ja kataloonia (kui mul kunagi sealt lühiajaline austaja oli). Loeme kokku. Ja ongi kümme!

–

Tahtsin veel öelda, et Justini ema, kes meil külas viibinud viimased kümme päeva ja kelle täna lennukile saadame, on üsna hämmingus, et Eestis nii palju päikest talvel paistab! Eks ma kirjutan ta muljetest veel. Manjaana!

Blogiarvustusmäng on nüüd sisuliselt läbi (kui kellelgi on veel pooleli või mõttes, siis kiirustage, sel nädalal tegelikult veel võtame vastu) – reeglid on siin.

Ja siin avaldan Ave Adobergi (üks ajakirjandusosakonna lõpetanud neiu, kel oma blogi pole) saadetud arvustuse Liis Kängsepa “Minu Argentina” raamatu kohta. Read More »

Möödunud aasta üks märksõna oli minu jaoks KIRJASTAMINE. Petrone Print kirjastuses avaldus (lugesin kokku) üheksa raamatut.

Paraku ei olnud märksõna KIRJUTAMINE eriti oluline sel aastal. Ilmunud raamatutest oli seekord ju ainult üks (lasteraamat “Kust tuli pilv?”) minu oma, aga sellegi teksti kirjutasin tegelikult juba 2006. aastal.Mida ma üldse sel aastal kirjutasin. Liiga vähe! Ühe lastejutu ja ühe novelli ja mõne peatükitooriku oma reisikirjadesse ja Ameerika 3 raamatusse. Ongi kõik. Nojah, Postimehe kolumneid ka, maist detsembrini. Väga vähe seda ju ka pole.

Üks oluline märksõna, mis mõlema eelmise märksõnaga seotud, on VALIK. Lugesin seda Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, esialgu küll diagonaalis. Ja ta räägib seal õiget juttu, ma ise olen neid asju ka läbi mõelnud, aga mulle ei jäänud esialgu silma seda nüanssi, mis mu meelest on ülioluline. Eesmärke tuleb HARVENDADA ja PRIORITISEERIDA. Korraga saab inimesel siiski olla vaid üks või mõnel juhul kaks elueesmärki , mille poole oma (Vainu väljendusel) elurataste peal sõita. Ja mina olen viimasel aastal liialt palju niisama SEBINUD: rattad võivad küll all ringi käia, aga kas see suund on minu valitud, kuhu ma sõidan? Seega tuleb pea klaar hoida. Aastaplaane tehes ei saa mitte ainult oma potentsiaalist (sest seda võib olla mitmes suunas, nagu minul tundub olevat), vaid ikkagi eelkõige valitud (elu)eesmärgist. Read More »