2008 ja 2009

Möödunud aasta üks märksõna oli minu jaoks KIRJASTAMINE. Petrone Print kirjastuses avaldus (lugesin kokku) üheksa raamatut.

Paraku ei olnud märksõna KIRJUTAMINE eriti oluline sel aastal. Ilmunud raamatutest oli seekord ju ainult üks (lasteraamat “Kust tuli pilv?”) minu oma, aga sellegi teksti kirjutasin tegelikult juba 2006. aastal.Mida ma üldse sel aastal kirjutasin. Liiga vähe! Ühe lastejutu ja ühe novelli ja mõne peatükitooriku oma reisikirjadesse ja Ameerika 3 raamatusse. Ongi kõik. Nojah, Postimehe kolumneid ka, maist detsembrini. Väga vähe seda ju ka pole.

Üks oluline märksõna, mis mõlema eelmise märksõnaga seotud, on VALIK. Lugesin seda Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, esialgu küll diagonaalis. Ja ta räägib seal õiget juttu, ma ise olen neid asju ka läbi mõelnud, aga mulle ei jäänud esialgu silma seda nüanssi, mis mu meelest on ülioluline. Eesmärke tuleb HARVENDADA ja PRIORITISEERIDA. Korraga saab inimesel siiski olla vaid üks või mõnel juhul kaks elueesmärki ;), mille poole oma (Vainu väljendusel) elurataste peal sõita. Ja mina olen viimasel aastal liialt palju niisama SEBINUD: rattad võivad küll all ringi käia, aga kas see suund on minu valitud, kuhu ma sõidan? Seega tuleb pea klaar hoida. Aastaplaane tehes ei saa mitte ainult oma potentsiaalist (sest seda võib olla mitmes suunas, nagu minul tundub olevat), vaid ikkagi eelkõige valitud (elu)eesmärgist.

Panen siis kirja, mis saab: minu aasta 2009.

– Laiendan firma ära, otsustatud. Jätan endale kolmandiku. Sest minu eesmärk ei ole raha. Mu eesmärk on õnnelik ja rahul olla ning seda seisundit saan ma kirjutades. Soovin olla kirjanik, kellele kuulub kolmanik kirjastusest.

– Tundub, et kirjastuse aastaplaanides on sel aastal kolm ja pool minu autorinimega raamatut: lasteraamatutest “Marta maailm” ja “Siis, kui seened veel rääkisid”, minu “Kas süda on ümmargune? Reisikirju 1991-2009” ja koos Dakiga jutukogu “Naistest, lihtsalt”. Ahjaa, üks novellikogu tuleb meil ka, kus on minu novell sees. Osa siin mainitud tekstidest on õnneks juba valmis, aga osaga alles hakkan korralikumalt tegelema, ja ikka tõesti korralikult (nii, nagu Peep Vaingi oma raamatus meelde tuletas ;), aga seda olen ma muidugi varemgi lugenud ja viljeleda ka üritanud): eesmärk jagatud pisikesteks, hoomatavateks lõikudeks ja tähtaegadeks. Jutukogu ilmub praeguste plaanide järgi oktoobris.

Aa, aga “Minu Ameerika 3”? Paraku on suur osa selle raamatu sündmustest ikka veel ettejuhtunud paberitükikeste peal ühes kopsakas seljakotis ja vajab arvutisse trükkimist. Otsustasin aga ära, et ootan veel ühe Ameerika külastuse ära (või isegi kaks). Aitab Eesti turule praegu Maire Aunastest, Olev Remsust ja Priit Pulleritsust küll, kõik nad on viimase aasta jooksul ilmutanud Ameerika-raamatu. Mina ootan – avalikkuse ees. Tegelikult pean muidugi seljakoti arvutisse lööma! Pean kombineerima reisikirjade ja ameerika-kirjade kirjutamist. Arvan, et kõigepealt üks ja siis teine, sest nad tulevad erinevas stiilis. Ma aiman.

…Ja huvitav, kas mul õnnestub sel aastal ka oma romaani edasi kirjutada? Ma loodan. Pigem jäägu ära reisid (neid ma tõesti ei plaani praegu, aga juba tunnen survet Ameerika-pere suunalt).

– Pean paremini ära õppima uuel aastal ka ei-ütlemise. Postimehe kolumn lõppes nüüd ära ja katsungi suures meedias vaiksemalt olla. Esitluspidudest katsun ka võimalusel hoiduda. Rõõmuga lugesin kusagilt aastahoroskoobist, et mul tuleb suhtlusvaesem aasta. Väga hea! See tähendab ju rohkem kirjutamist.

– Et oma plaane ellu viia (vaat see oli hea meeldetuletus Peep Vainu poolt), selleks tuleb olla tugev ja heas füüsilises vormis. Ma tahan iga nädal vähemalt kaks korda aeroobset trenni teha, parem, kui isegi rohkem. Ja siinjuures plaanin kombineerida seda oma emarolliga 😉 – tänagi sai aastat alustatud lastega Tähtvere spordipargi kelgumäel!