Mul on praegu minevikus rändamise periood. Olen välja otsinud kasti säilinud päevikutega ja loen, meenutan, kirjutan.

Tundub, et selle perioodi lausa loomulik osa on olla füüsiliselt haige.

Tavaliselt kõlab see kriitikana, kui inimesed ütlevad: “Haigeks jääb vaid see, kes selle hingeliselt külge laseb” jms. Mulle aga tundub, meenutades iseend ja oma lapsi, et haigus tähendab võimalust hingeliselt uuele tasandile jõuda. Sa ei pruugi seda võimalust iga kord realiseerida, aga sul on see võimalus. Sest sa oled aja maha võtnud ja vaatad oma elu peale. Või on see siis vastupidi? Tasandi muutus teeb su haigeks? Ma ei tea, kumb on põhjus, kumb on tagajärg.

Indias aašramis oli iga teine inimene haiguse läbi endale elu sügavama mõtte leidnud või siis haigestus ta aašramis, seda nimetati seal puhastumiseks. Muidugi võivad skeptikud nimetada seda lihtsalt viirusteks, batsillideks jne. Aga mina kogesin, et see oli tõepoolest puhastumine.

Nüüd olen ma omal kombel sellega leppinud, et mu vanad kirjad ära põletati. Ja leppinud ka sellega, et olen haige. Ainult tänu sellele olen ma saanud kirjutada oma reisikirju nii, nagu olen neid viimase paari päeva jooksul kirjutanud.

Haigus on praegu mu sõber ja ma ausalt öeldes ei tahagi enam kiirelt terveks saada. Seda tuleb teha aeglaselt ja tasapisi. Las mul olla need päevad teki all vanade päevikutega ja sülearvutiga ja kumisevate kõrvade ja kähiseva häälega, mis mul hetkel eriti palju rääkida ja väljapoole elada ei lase.

Kopin Marta ja Anna kinnisest blogist täna ühe postituse siia:

Seda, et eile on Eesti riigi sünnipäev, teadis Marta juba mitu päeva ette: lastehoius on iga nädala meisterdamistunnid mingisuguse teemaga ja eelmisel nädalal oli teemaks sinimustvalge. Nad meisterdasid lippe, kleepisid sinimustvalget kriidipuru ja tegid kaunistuslinte.

“Kas me teeme Eeeesti riigile tordi ka?” küsis Marta eile hommikul. Muide, Eesti on tema suus alati kolmandas vältes, see on vist Mimi pealt õpitud, sest tema ütleb ka nii.

Tegimegi, õunakooki. Ja asusime hommikul telekast paraadi vaatama.

“Kas neil onudel külm ei ole?” küsis lapsesuu. Read More »

Mul ei ole peaaegu üldse häält ja ma olen väljamagamatusest tekkinud deliiriumis – ööd on möödunud Anna haukuva köha saatel, ta ei saa pikalt horisontaalasendis magada ja nii ma siis kõnnin või istun temaga öösiti maja peal ringi. Selline huvitav järgimõtlemise ajaperiood on, saab ka lugeda ja kirjutada, pole midagi hullu.

Ainult et vahel tuleb mulle muremõte pähe. Reedel saab minu haigestumisest kaks nädalat ja praegu ei ole paranemist küll veel silmapiiril näha, pigem vastupidi – see, et häält pole, viitab pigem vist tüsistuste tekkimisele.

Olen selle aja jooksul kaks korda meie perearstile helistanud. Mõlemal korral läks jutuajamine umbes samamoodi. Mina palusin, kas ta ei saaks vaatama tulla, sest oleme siin kõik haiged.

“Aga kas teil palavikku on?”

“Natuke oli, 37 ja veidi peale… Mitte kõrge palavik.” Read More »

Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…

Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.

Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar. Read More »

Kas on siin kedagi, kes tahab minna sel reedel, st homme Tartust Viljandisse kõrilaulja Tanya Tagaqi kontserdile, mõtleme siin autojagamise teemale…

http://www.folk.ee/et/Sundmused&nID=314

Kui on huvilisi, ühenduge justinpetrone@hotmail.com või minu meilile.

LISAN: ÜÜRILISED ON LEITUD, SEEKORD IISRAELI-EESTI PERE. Nagu eelmisel aastal juulikuus (vt siin), nii on sel aastal vaja augustikuus meil kassile toiduandjat.

Nimelt: meil jääb tühjaks (3. august kuni 27. august, aga vajadusel võime teha kokku neli nädalat, saame mõne päeva pikemalt ka ära olla) aiaga maja Tartus, Tähtveres (kesklinna lähistel aedlinna-õhkkond, kui te ei tea .

See võiks olla ideaalne variant mõnele välismaal elutsevale eesti perele, kes tahab tulla kodumaad suvel väisama. Üüri hinnas saame kokkuleppele, olulisem on, et oleks usaldusväärsed inimesed (eriti hea, kui tuttavate tuttavad, sõprade sõbrad, eksju) – ja meie Tibu-Kiisu-Miisu-Liisule tuleks teha pai ja anda süüa (mille me talle jätame).

Olemas on pesumasin, wifi, teler, omaette külalistetuba, söögituba, saun, vannituba, linad, saunalinad. Augustikuus on aias õunu ja ploome ka, mida võib süüa, nagu soovi on. Ja korra selle aja jooksul oleks vaja muruniidukile ka hääl sisse ajada (vist).

Kui on huvi lähemalt arutada, siis meilige epp.petrone@gmail.com.

—

…Ja isiklik kommentaar. Kuigi olen ju lubanud, et ühinen “suvel-Eestist-ära-ei-lähe” klubiga, pole see ka sel aastal veel õnnestunud. Sest augustikuus on vaja raamatule “Minu Ameerika 3″ punkt panna, tegevus hakkab osaliselt vist sünnitusmajas ka toimuma… (Ian ja Suzie, kes sügisel abiellusid, saavad augusti keskel lapse!)

Järgmisest aastast ühineme vist hoopis selle klubiga, kes terve suve Eestis veedab, aga ülejäänud kooliaasta mujal…

Aasta tagasi leitud üüriline on lahkumas ja peame otsustama, mis teeme oma Karlova korteriga. Esiteks panime selle müüki (vaata näiteks www.kv.ee/1165596)

aga NB, võid võtta ühendust ka otse minuga, tel 52 71 009 ja epp.petrone@gmail.com ja otse asju ajades saab kindlasti allahindlust (umbes maakleri komisjonitasu võrra, loogiline).

Võid ühendust võtta ka siis, kui tahaksid seda korterit üürida. Arvestaksin igakuiseks üürihinnaks 2000 krooni (vähem kui enne, sest üürihinnadki olla langenud). Siin olen seda korterit eelmine kord üürikorterina kuulutanud:detsembris 2007 oma blogis.

—

Aga nüüd siis tänane kuulutus (Uus Maa maakleri oma, mida ise natuke sõnalises osas siin täiendan-parandan): Read More »

Kanaaride reis oli mu jaoks ühest küljest ahastama panevalt kurb (sain teada ühe inimese surmast, pettusin teises ja kaotsin oma 10 a tagused reisipäevikud) – aga teisalt oli see uus algus (leppisin ära ühe inimesega ja leppisin ära oma minevikuga).

Koju tulles otsisin üles pappkasti, mis on täis päevikuid, ja asusin neid lugema. Veel kord elasin üle agoonia selle pärast, et üldse hooletult päevikud Kanaaridele jätsin, et neile järele ei läinud ja et need sealt siis kaduma läksid! Sest kogesin: tõepoolest, inimene UNUSTAB. Ma ei mäletanud pooli asju näiteks India või Inglismaa päevilt, mis sinna kirja pannud olin.

Nüüd olen oma reisikirjade raamatut toksinud ja mõtelnud: üks äärmus on panna enamik mu läbi aegade ilmunud reisiartikleid ja sinna vahele kirjutada natuke sidusat juttu. Teine äärmus on kirjutada, osaliselt päevikite ja osaliselt praeguste impulsside põhjal, uus raamat (ja võibolla maitseks mõni varem ilmunud reisikiri ka vahele). Või siis hoopis kirjutada ilma ilmunud artikliteta ja keerata vinti vabamaks, nii et sellest saaks hoopis ilukirjandus.  

Ma ei tea. Aga ma kirjutan, mu armsad, ja see teeb heameelt, isegi kui ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan.

…seekord räägib ta oma Teravmägede kogemustest.