Täna öösel olid mul head mõtted – öösel kipuvad mõtted üldse paremad olema – ja ma jutustasin endale, lause lause haaval, mida kirja panna. Aga ma ei saanud midagi kirja panna, sest nii kui hakkasin üles hiilima, ärkas üles mu külje kõrval magav väike Anna. Me kõik oleme siin juba kauem kui nädal aega haiged. Annal on nüüd silmapõletik ka ja pidin keset ööd hoopis ta silmi puhastama…
Ja hommikuks olid need laused juba ununenud, kõige kaduva teed läinud.
Ootan märtsi. Ma tean, et see on minu jaoks parem kui veebruar.
Ma sain hiljuti teada midagi väga kurba. 2002-2003 Indias olles saatsin oma (selleks ajaks juba eks-)mehele mitu paksu kirja, kus palusin need kõik alles hoida. Kõik need dialoogid, inimtüübid, segased saatused – ega aašramisse elu mõtet otsima ju pindlibisevad igavad inimesed eriti satu.
Sel päeval anno 2003, kui me notari juures maja tema nimele kirjutasime (sest pärast lahutust jäi maja esialgu minu nimele), tuletasin ma meelde ühte asja. Palusin ühte asja. Neid oma vanu kirju tagasi. Millegipärst oli meie kooselu läinud nii, et tema polnud mulle kunagi paberil kirju saatnud, aga mina talle küll, läbi aastate kümnete kaupa… sõna otseses mõttes sadu lehekülgi.
Need hetked enne notarit, olen neid nüüd järjest uuesti läbi mänginud. Kuidas ta lubas need kirjad hoida kindlas kohas ja millegipärast ma nõustusin sellega (asi, mida ma endale veel tükk aega andestada ei oska…)
Kui ma nüüd paari nädala eest tagasi Kanaaridelt tulin, teadmisega, et ühe paksu reisipäeviku oma elus olen ma kaotanud, siis otsustasin iga hinna eest need vanad kirjad eksmehelt kätte saada, et nendega ometi ka midagi ei juhtuks. Kasvõi üheks päevaks, sissetrükkimiseks paljundamiseks. Olin neid varemgi küsinud, aga ikka põiklevad vastused saanud. Küll et ta ei mäleta, kuhu need pistis, küll, et need on kindlas kohas, küll et need on tema omad.
…Kellele kuuluvad kirjade autoriõigused? Tookord enne notarit ütles ta ka, et “põhimõtteliselt” on need tema omad, aga ta võib neid mulle kunagi uuesti näidata.
Jah. Ma nutan.
Kümme päeva tagasi sain ma siis teada, et need on ära põletatud. Juba ammu.
Ma ei suuda seda siiani uskuda. Sel päeval jäin ma haigeks ja siiamaani olen justkui kahel tasandil. Ajan ikka tööasju edasi ja funktsioneerin ju küll, tatipisaraid pritsides. Aga tegelikult ma leinan.
See kõik on millekski hea. Mu nö reisikirjade raamat ei jää ilmumata, aga sellest tuleb ilmselt midagi hoopis muud, kui ma varem arvasin. (Ja millal see tuleb, seda ma ka ei tea.) On asju, mida ma kunagi ei saa taastada, lihtsalt ei mäleta detaile. Aga mul on tunne, et nüüd on mul mitte lihtsalt õigus, vaid kohustus kirjutada ka sellest, miks ma elu mõtet otsima läksin… kui ta ka põletas ära selle, kuidas ma seda otsisin.
Olen alati kergelt häbenenud seda, kuidas ma seal aašramis jumala leidsin. Ja teadnud, et kõige õigemini sain ma selle sinna kirjadesse pandud. Need polnudki kirjad, pigem justkui romaan miniatuurides, natuke siinseal liialdatud, oma ütlemise ilu nauditud… ja siis see kõik peaaegu unustatud, sest see sai ju kirja pandud. Ja “kindlasse kohta ära pandud”, nagu ta mulle varem rahustavalt ütles.
Kujutan ette, mismoodi leegid neid kirjasid noolisid ja kuidas mu sõnad ära põlesid.
Läbi kannatuste küpseb inimene. Eks me koos temaga ole teineteist küpsetanud. Minu jaoks on aga alanud justkui mingisugune uus tasand. Ma ei tea, mis sellest raamatust saab. Ja mis kirjastusest saab. Lihtsalt tean, et uus tasand on tulnud.
Me vaidlesime temaga omal ajal selle üle, et mis on tähtsam, põhimõtted või sisetunded. Mina olen see, kes järgib sisetundeid.
Ok, aga nüüd olen end soojaks kirjutanud ja jätkan failis “Kas süda on ümmargune? Reisikirju.”
PS. Ma igaks juhuks siia teemale kommentaare ei luba.