Haige, vol 2

Mul ei ole peaaegu üldse häält ja ma olen väljamagamatusest tekkinud deliiriumis – ööd on möödunud Anna haukuva köha saatel, ta ei saa pikalt horisontaalasendis magada ja nii ma siis kõnnin või istun temaga öösiti maja peal ringi. Selline huvitav järgimõtlemise ajaperiood on, saab ka lugeda ja kirjutada, pole midagi hullu.

Ainult et vahel tuleb mulle muremõte pähe. Reedel saab minu haigestumisest kaks nädalat ja praegu ei ole paranemist küll veel silmapiiril näha, pigem vastupidi – see, et häält pole, viitab pigem vist tüsistuste tekkimisele.

Olen selle aja jooksul kaks korda meie perearstile helistanud. Mõlemal korral läks jutuajamine umbes samamoodi. Mina palusin, kas ta ei saaks vaatama tulla, sest oleme siin kõik haiged.

“Aga kas teil palavikku on?”

“Natuke oli, 37 ja veidi peale… Mitte kõrge palavik.”

Esimesel korral rääkisin, kuidas Marta öösel nutuga ärkas, sest kõrv nii valutas. Teisel korral rääkisin, et Annal on silmapõletik ja köha ja kergelt ragisev hingamine… Minul endal ka on hirmus köha. Ja ma ise olin lapsena astmaatik, nii et olen natuke mures.

Ja kuigi ma kauplesin teda meid vaatama, jäi ta mõlemal korral kindlaks: me peaksime ikka ise arsti juurde tulema.

“Kas seal on ooteruumis teisi haigeid ka…?” avaldasin ma kahtlust idee mõttekuses minu jaoks.

“Jaa! Praegu on meil väga palju haigeid!”

Mõlemal korral üritasin telefonis küsida nõu, mis rohtu anda (eks ma tean ise ka, meil on oma pakett olemas, küüslauk-päevakübar-kibuvits-luuderohi-põdrasammal-päraõis-sidrun-jõhvikas-ingver), aga ta ütles, et tahaks meid ikka näha.

Mõlemal korral ma nõustusin, aga siis, kui kokkulepitud aeg hakkas lähenema, siis vaatasin ennast ja lapsi ja Justinit ja sain aru, et me ei suuda ennast arsti juurde vedada.

Proovisin tagasi helistada ja seda öelda, aga arsti kätte saada on praegusel ajal väga, väga keeruline. Ka enne kättesaamist olin ju mitu tundi proovinud.

Enam ma ei saa helistada ka, sest nüüd pole mul isegi häält, millega paluda.

Eks me ilmselt saa ise terveks või siis tuleb mingil hetkel kiirabi teenus kasutada :(.

Ma ei ole eriti proff patsient. USAs elades ei käinud ma kordagi arsti juures kolme aasta jooksul (valetan; käisin ju rasedust arvele võttes viimael kuul). Ka Eestis pole me perearsti juures pea üldse käinud. Annat pole vaktsineeritud ja ma pole käinud teda igakuiselt näitamas, lihtsalt nii on läinud. Aga see ei tähendaks, et ma arsti boikoteerin. Korra aastas vajaksime ka meie abi.

No ma ei tea… Ei taha kritiseerida. Lapsepõlvest mäletan, et kui olin haige, siis tuli arstitädi koju. Kas see enam nii ei käi?

49 mõtet “Haige, vol 2

  1. Susanna

    Enam see nii ei käi…Arstisüsteem oli veneajal jah pare…Arst tuli koju mitmeid kordi vaatama ja määras ka järelravi, kuid nüüd peab tükk aega kauplema, et ta üleüldse nõustuks tõendit kooli jaoks kirjutama. Vahest kui õde tööl, suvatseb tema seda teha.

  2. paha lugu

    tõendit kooli jaoks pole vaja tänapäeval.
    Ja meil nt on kojukutsed väikese tasu eest täitsa ametlikult perearsti kodulehel kirjas. Mulle ka ei meeldi haigete lastega mööda polikliinikuid jalutada. Samas mulle meeldib kui ma kohe “täna” saan teada, et kas on hull või mitte. Ja olen läinud ise kohale kui on kiire asi.
    Pealegi kui kasutad kiirabi, siis mingite teatud laste köha-kõripõletiku haiguste korral nad viivad kergelt haiglasse sisse ja ega seal siis parem pole. Esiteks ootad ukse taga ilmatu aja ja siis istud selle nö haigemaga sees. Või on laps üksi. Veelgi hullem.
    Võtke ennast ikka kokku ja käige ära. Ega hullemaks ju eriti ei saa minna. Või otsige mõni tasuline arst, kus ukse taga ei ole järjekorda. Või mõni hoopis, kes tuleb ka koju.

  3. daki

    Tahad, ma annan sulle oma arsti kontaktid? Vaheta arsti, kõik ei ole sellised! Teevad ka kojukäimisi, kuigi jah, mul pole seda vaja läinud, vean end ikka läbi häda kasvõi kohale. Või siis teine variant, ma viin teid ise ära, kui te keegi ei jaksa sõita. Ma ei karda nakkust kah, siin ümberringi on kõik haiged ja ma terve nigu hobune. Paistab, et ma haigestun ainult siis, kui midagi actually vaja teha on. Kui midagi teha pole ja oleks aega haige olla, lebotan mina rõõmsalt niisama.

  4. kiti

    Nüüd on jah kahjuks nii, et korralikke lastearste on väheks jäänud. Ja kodus ei taheta hoopiski enam käia. Oma lapsepõlvest mäletan, et lastearstist ema tegi iga päev pool päeva koduvisiite. Praegu kuulu järgi mõni arst ikka käib kodus ka, 50 eegu eest või nii.
    Oma lastearstiga olen rahul, kuigi ka temal on suhtluseks nn. “helistamiseajad”, ja siis kipub telefon kinni olema. Olen siiski ikka löögile saanud, aga õnneks kuni siiani on Ott suht terve olnud. Praegu on tal ilmselt noroviirus, oksendab ja kõht on lahti. Arstile ei kipu, üritame ise ravida.

  5. koduvisiidist

    Nii ülekohtune kui see ka ei tundu, aga arsti kojutulekul pole tegelikult sügavat mõtet, pigem on see veneaegne anakronism, mida mujal eriti ei harrastata. Ja arusaadaval põhjusel: kodus pole arstil mitte mingeid asjalikke diagnostikavõimalusi. Niisama kuulamine-vaatamine ei pruugi midagi näidata, vaja on ikka kindlat diagnoosi, mille saab ainult vereproovi, röntgeni ja muude analüüsidega. Oma pere peal korduvalt katsetatud: koduvisiidil arvati laste kopsupõletikud tavaliseks kõrge palavikuga viiruseks. Enam ammu pole hakanudki kojukutsega jändama, vaid ronime alati ise arsti juurde, kui midagi tõsisemat kahtlustame. Kui mõni haigus venima jääb ja omade jõududega pole jagu saanud, või kui asi võtab mingi kahtlase pöörde, a la palavik tõuseb lakke või köha muutub vastikuks. Vereproov tehakse käigult cito-ga ära ja kui vaja siis ka röntgen. Kui siis selgubki, et midagi hullemat pole, siis on ju seegi hea teadmine. Parem ikka kui et riskida valediagnoosiga või jäädagi kahtlustama, et äkki jäi arstil midagi kahe silma vahele. Nii et pane aga aeg kinni ja mine kohale. Ja katsu sättida selliseks ajaks, kui kõik laborid ja röntgenid ja muu vajalik töötab. Head paranemist

  6. koduvisiidist

    ah jaa, ja seda ka, et vähemalt meie arst võtab tõsisemate hädadega ikka alati kiirelt vastu ka siis, kui numbri saaks ei tea kui mitme päeva taha. Ei tea, kas meil on lihtsalt arstiga vedanud või ongi see enamasti nii kombeks. Helistame arstile, et selline ja selline lugu, ja ütleb, et tulge kohale. Proovi, äkki pole ka teie arstiga siiski lugu nii hull.
    PS kõrged palavikud oleme muidugi mineku ajaks maha võtnud.

  7. Anonüümne

    USA’s ei ole ju ka teistmoodi. Siin ei tule üldse arst koju. Lähed kohale, ootad teinekord terve tunni, arstikabinetis läheb paar minutit, kirjutatakse välja antibiootikumid – ja ongi kogu ravi.

  8. Kati

    Normaalne oleks kui saaks homöopaadi koju kutsuda. Siis on kindel, et saab kohe abi. Aga ma ei ole kuulnud, et selline teenus oleks meil Eestis.

  9. tänapäeva inimene

    Eks ta õige ole, et arstiabi näib tänapäeval raskemini kättesaadav, samas on tõesti tõsi, et analüüsid-röntgenid-tomograafid ütlevad ikka palju rohkem, kui vaatamine-katsumine-kuulamine, et kas siit-sealt valutab või mitte.
    Telefoni teel peaks küll saama kõik sümptomid korralikult ära kirjeldatud ja siis peaks tark arst oskama soovitada ka sobivaid koduravi võtteid ning käsimüügi ravimeid. Seega eeskätt – katsu hääl tagasi saada! ja oma olemine sedavõrd paremaks, et saaksid ise arsti juurde kohale, tuttavate transaabi kasutades. Ma olen küll endiselt seisukohal, et selgelt haiget last pole mõtet arstikainetti vedada, vaid alles siis, kui asi juba hakkab üle minema – et kas jäi mingeid tüsistusi või ei.
    Kõrvad – kui lastel olemine juba parem, käi nendega kindlasti ka spets-kõrvaarstil (LOR), pärast kõrvapõletikke on osaline kuulmise kadu mõneks ajaks täitsa tavaline, kuid seda ei pane tihti isegi perearst tähele, samas vajab selline asi väikelastel siiski spetsiifilist järelravi, kuigi kuulmine mõne aja pärast taastub võib-olla iseenesestki, samas võib (ravimata jäänud)kahjustus mõjutada kuulmist kogu ülejäänud elu.
    Muide – see et kogu pere korraga haige viitab tõsistele vaimsetele pingetele perekonnas, Lapsed peegeldavad vanemate halbu üleelamisi ja emotsioone, sisesõdasid, solvumisi, neg. kinnismõtteid jne.
    Haigused tulevad, et midagi elus kustutada, õpetada parandada jne. Need on vajalikud, aga neisse ei tohi ‘liiga sisse minna’. Maarohud, positiivne mõtlemine ja kannatlikkus – ja saategi üle!

  10. Eppppp Postituse autor

    Aitäh, asi veidi selgem küll.
    Ma homme veel ei tee midagi, ravin kodus. Marta on vahepeal terveks saanud, Justin käis ka juba loengutes. Mina ja Anna oleme veel haiged. Kui reedeks ikka parem pole, siis tuleb arsti juurde minna.

    Kindlasti pole USA-s parem ;). Aga ma idealiseerisin seal elades Eesti asja võibolla enda jaoks natuke üle.

  11. catalina

    Mina julgen ühe kirjutajaga kaasa kajada, et tõesti – kui arst ei sobi mingil põhjusel (olgu see või suhtlemis-stiil), siis saab alati perearsti vahetada. Meie kolisime peale poju sündi teise arsti juurde ja oleme väga rahul. Ok, me oleme ka kenasti tal silma all olnud kõik see aeg (last sai usinasti näidatud jne) ja võibolla on põhjus ka selles, aga – väga loomulikult, kiiresti ja armsasti suunatakse vajadusel kohe eriaalaarsti juurde edasi.Ka meid, suuri inimesi. Ilmselt pole me erandid, kuna kolleegidest suur osa sama arsti hingekirjas ja teda meile soovitasidki.
    Kui mitmel inimesel korraga peres on tõbi, siis peaks võibolla küll mõtlema, kas mingi ühine stressor pole kõige selle taga.

  12. M.

    Natuke hüpohondriamaiguline on see lugu. Ma ei tea muidugi, kuidas teil on täpselt ja iga inimene on erinev aga… Mul on tore perearst, aga ma üldiselt küll ei julgeks talle 37 palaviku pärast helistada. Ja nagu keegi juba ütles, mida see arst sul kodus niiväga ikka teha saab. Võta end kokku ja käi ära, kui muidu rahu ei saa.

    Ja osade kommentaaride peale tahaks ka suuri silmi teha.

    “See et kogu pere korraga haige viitab tõsistele vaimsetele pingetele perekonnas, Lapsed peegeldavad vanemate halbu üleelamisi ja emotsioone, sisesõdasid, solvumisi, neg. kinnismõtteid jne.” – Kas see mitte ei võiks lihtsalt viiruse süü olla? Päris kõik asjad ikka ei ole vaimsed.

  13. tänapäeva inimene

    Kõik asjad, nt viirused, pole küll vaimsed, kuid nende endale ligi laskmine on nõrgenenud immuunsüsteemi viga ja nõrgeneb see just eeskätt negatiivsete emotsioonide ja mõtete tõttu. Ja ebasobiva söögi tõttu muidugi ka, aga palju vähem. No kui tahate, siis uskuge, et actimeli joomine aitab – asi seegi, aga ega tegelikult musta meele või kadunud hingerahuga ikka kaua terve ei püsi.

  14. helen

    Minu perearst käib kodus küll. 50 eeku on see tasu. Ma siiski soovitaks ka arsti vahetada. Minul oli eelmisel aastal jube angiin, 40 kraadi palavikku ja elu hullem kurguvalu ja ma oli nii õnnelik, et arst koju tuli. Ma ei oleks suutnud end tõesti kuhugi liigutada.
    Kaks aastat tagasi täpselt samal ajal kui praegu, oli mul ka hääl ära – kokku 4 päeva nii, et ma ei saanud ÜLDSE rääkida. Vat see oli tõeliselt jube.
    Aga parim kurguravim on soolaheeringas ööseks ümber kaela mässida. See lihtsalt annab sellise leevenduse, et ma ei usuks, kui poleks proovinud. Ostad soolaheeringa filee, paned marli ümber, heeringas ümber kaela ja sall veel peale. Salli ja heeringa vahele võiks väikese kile ka panna.

  15. Eppppp

    Tegelikult ta on hea arst, ma juba aasta tagasi vahetasin perearsti (tema vastu).
    Ma oleks ise kindlasti nõus koduvisiidi eest maksma, ka rohkem. Samas aktsepteerin ka seda, et jah, ju siis on tänapäeval nii palju uhkeid diagnoosimismeetodeid, mida ainult vastuvõtul saab teha. Vanasti, kui mul astmaatiline bronhiit peal käis, siis kuulati lihtsalt kuuldetoruga.

    Aga see heeringajutt, kahju, et sa mulle seda enne ei öelnud. Ma homme teen! Justin saabki oma valmivasse “Minu Eesti” raamatusse veel ühe hea detaili lisada eestlaste ravimeetodite kohta!

  16. Eppppp

    Aga ikkagi, kas te ei arva, et vastuvõturuumis istudes jäävad haiged rohkem haigeks ja vahetavad oma viiruseid?

  17. urk

    silmadest ja põletikest, vana nipp, odav ja hea ja kahju ei tee, ära proovitud ka – liip või viil toorest kartulit silma peale panna, nt enne magama jäämist (siis ta kaob kuskile linade vahele ja hommikul avastad pisikese musta värvi känkra). Ise kasutan, lapsega võib ehk veenmist vaja olla, või magama jäänult tasakesi kinnise silma peale panna. Kui on pisike silm, siis ehk on hea ‘mõõtu’ ja pisut kumeraks lõigata, nii 3-4-5 mm paks.
    Ja kui kuskilt mädaneb (sõrm umbes või paise vms), siis kartul riivida ja plödi peale, kinni siduda ja las haudub. Läheb ikka mustaks, aga aitab. Hakitud (pidin ‘heeringas’ kirjutama :))) toores sibul ka, aint’ see võib kaaselajates eriarvamusi tekitada haisu osas 🙂

  18. Sandra V.

    Kui 37 palavik vindub nii kaua aega ning võtta ühendust oma perearstiga, ei ole tegemist üldsegi hüpohondriaga. Selline palavik viitab sellele, et kuskil on ikkagi mingi põletik sees, mis ei taha taanduda. Olen ise ka üsna tihti just selle väikese vastiku 37 palavikuga hädas. See on piisav selleks, et tunda ennast üldiselt halvast ning nõrgana. Perearstist veel nii palju, et oleneb täiesti arstist. Minu perearst teeb koduvisiite küll. Olen ise ka praegu haige, sees ragises ning palavik vindus 1,5 nädalat. Sain üsna kiirelt vormi antibiodega (on küll jube sõna, kuid minu puhul kahjuks ainsaid asju, mis vindumisele lõpu paneb).
    Soovin kiiret abi ja paranemist!

  19. Mutt

    Vinduva ja tihti korduva madala palaviku puhul tasub oma mandleid kontrollida. Mul mitmel sõbral/tuttaval ja ka oma emal on just n-ö “pahaks läinud” mandlid selle põhjuseks olnud. Öeldakse ju, et mandlid on kasulikud kuni kahekümnendate eluaastateni, peale seda on need oma kaitsefunktsiooni ammendanud ja on hästi, kui need halvaks läinud pole. Peale mandlite eemaldamist pole kordagi sellist müstilist palavikku olnud.

  20. K.

    Võtke ennast kollektiivselt kokku ja minge ikkagi arstile. See ei ole nüüd nii suur pingutus ka, sest nagu ma aru saan, ei ela te kuskil maakohas. Seda enam, et haige on ka laps. Ooteruumides on istutud teatavasti juba ammustest aegadest ja mul küll täpsed andmed siinkohal puuduvad, aga vaevalt, et see paljudele saatuslikuks on saanud. Kõik lihtsad inimesed käivad ka tänapäeval ise arsti juures.
    Ja hüpohondriamaik on ikka päris tugev, kogu see eks-me-kutsu-siis-kiirabi-jutt… Take charge, woman.

  21. anna

    Kiirabivajadust ma ka ei näe kindlasti. Ja ise pole selle pealegi tulnud, et juba haigena arsti ooteruumis mingi haiguse võiks saada või kellegagi viirusi vahetada. Anna andeks, aga see on suisa naljakas : )

    Kus teil see perearst on? Te ei ela ju kesklinnast vms kohtadest üldse kaugel, käige kas või taksoga, kui muudmoodi ei saa. Ennast muudaks ka vähe murelikuks kui kaks nädalat haige oleksin, olgugi siis, et väikese palavikuga. Aga ma oleks siis ikka piisavalt murelik, et perearsti juurde kohale minna. Muidugi on ebamugav haigena kusagil käia, aga parem ikka kui nädalate kaupa vinduda.

  22. kaur

    Kurguvalu puhul on meie pere kõige efektiivsem ravi kange soolaveega kuristamine. Mõnevõrra tüütu protseduur, aga hirmus hästi mõjub. Apteegis müüdavad rohud ei saa üldse vastu.

  23. Eppppp

    Tänan abi eest. Sain kontekstile paremini pihta. Asjad on niisiis muutunud võrreldes varasemate aegadega, enam järelikult ei tehta koduvisiite haigetele.

    Anna, sa võiksid olla vähem kriitiline. Mõtlesin, et ütlen sulle seda, kuna ma arvan, et me teame teineteist põgusalt (oled see kassidkoju-Anna, kelle kaudu me kassi võtsime?). Pean ütlema, et peaaegu iga kord teeb sinu kui kommentaatori kirjapandu mulle haiget ja ma mõtlen, et pole mõtet siia blogisse kirjutada. Miks see nii on? Kas see ongi su eesmärk või sa lihtsalt ei märka, et sa seda teed? Ma lihtsalt kajan vastu. Ei hakka seletama üle ega enda seisukohti kaitsma. Kas blogi peab olema pidevalt see koht, kus ma ennast kaitsma pean?

    Sa pole muidugi ainus. Aga minulgi on õigus isiklikuks minna, eks.

  24. Eppppp

    Ja nüüd saadan Justini poodi heeringat ostma, LOL. “Minu Eesti” saab väärika killukese.
    See kartuliviilu-idee on ka hea, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas alla 2 a laps seda teha laseks. Annal õnneks on silmapõletik juba sisuliselt üle.
    Soolveega juba kuristame ja see on juba Justini raamatu mustandis kirjas! Me oleme tema sõnutsi nõiarahvas.

  25. luize

    Mul õnnestus viimati olla kaks nädalat palavikus-külmetuses ja lõpuks ka ilma hääleta mõni aasta tagasi, kui oli tohutu gripilaine. Ja päris hästi on meeles, kuidas ma viimaks ka helistasin kiirabisse, sest kaks nädalat haige olla on päris frustreeriv. Muidugi ei olnud kiirabi selle üle eriti õnnelik ja kuhugi nad ei tulnud. Aga ma mõistan seda helistamise soovi. Soovi, et keegi tuleks ja teeks terveks või vähemalt aitaks midagigi.
    Perearst tuleb visiiditasu eest koju küll, vähemalt minu oma, aga ma olen nõus nendega, kes siin diagnostikale viitasid. Ehkki mis siin ikka niiväga diagnoosida, vereproovi võtmine on iseasi. Aga seda teeb meil küll hoopis õde. Kes muide annab ka vahel nõu.
    Soolaveega kuristamine ja ninasse tõmbamine vist otseselt ei ravi, aga see alandab limaskesta turset, mis nohu puhul annab näiteks hingamisvõimaluse. Kurgu kuristamiseks olen kasutanud veel bittneri palsami lahust (maitseb jube vastikult) ja muidugi igasugused aurud on head. Selleks tarbeks sobib nii teepuuõli kui eukalüpt. Vana hea soodaaur võiks ka asja ette minna. Sinepijalavann ka on hea, aga seda vist palavikuga ei tehta.
    Ninasse võib aaloed ka panna. Külmetuse puhul tegi minu ema veel siukest asja, et sibulaviiludele valas mett peale ja peale natukest aega seismist siis seda vedelikku võeti sisse. Lusikatäis-paar, hea magus ja lastele üldjuhul meeldib. Piim meega mulle isiklikult üldse ei meeldi, aga olen sedagi kuulnud ravimisel tarvitatavat.
    Pidage seal vapralt vastu, tõbised. Virtuaalne pai ja kallistus.

  26. piim meega

    oli vanasti jah üks põhilisi külmetusravi võtteid, aga tänaste teadmiste valguses pigem karuteene, vähemalt kui on ka nohu. Piim ja üldse piimatooted nimelt soodustavad lima eritumist ja teevad nina veel tatisemaks. Samuti nisujahust tooted, suhkur, banaanid. Need tasuks nohu ajaks menüüst välja jätta.

  27. M.

    Anna kommentaar ei tundu mulle küll eriti vaenulikuna. Asjalik ja otsekohene lihtsalt. Aga ehk sellepärast, et sõnad ei käi minu pihta. Aga kas kriitika ei käi mitte avaliku blogiga aeg-ajalt kaasas?

    Igal juhul, saage terveks 🙂

  28. Eppppp

    Siin on häid asju, mis vahepeal meelest läinud, tänud meelde tuletamast. Mesi ja sibul on ha mõte. Luize, kas teil on kodus aaloed? Kui on, siis ühendu minuga..

    Mul on need Anna kommentaarid läbi aegade tiksunud (seekord siis teema, et kas on naeruväärne hirm ootekabinetis teiste haigete sees istudes uusi viiruseid saada; eelmisel nädalal pidin kaitsma end tema rünnakute eest, et miks me oma korterit just selle hinnaga müüme, läbi aegade on igasuguseid teemasid veel olnud, näiteks korsuvalt see, et ma pole piisavalt Eesti patrioot jne) – ja vaat täna tundsin, et on aeg peegeldada, kuidas minule niisugused kommentaarid mõjuvad. Võibolla inimene polegi aru saanud, äkki see õpetab midagi, annab talle midagi.
    See selleks ;).

  29. ok

    Jakobi terapeutikumis on lastearst ja ei ole haigete järjekorda. Helista sinna, äkki saab ta teid vastu võtta.

  30. mann

    ma ei tea, kas sellest on kasu, aga… mul endalgi on blogis olnud inimesi, kelle kirjutised valusalt kraabivad. objektiivselt võttes ei ütle nad midagi erilist, pealtnäha lihtsalt järjekordne arvamusavaldus, aga minul lõikab nii et vähe pole. ja samas töötab asi ka teistpidi: mina ütlen enda arust suhteliselt neutraalse asja, aga keegi läheb turri nii et vähe pole.

    ja on ka vastupidist: keegi ütleb midagi lihtsat, mina aga liuglen mitu head päeva selle emotsiooni lainel. või kuulen kelleltki teiselt, et minu pisiasi kellegi “lendlema” pani.

    ma ei tea, kas see on miski, millest palju õppida (sest mehanism, kuidas see asi töötab, on mulle siiani selgusetu), aga seda on hea teada, et osata arvestada – arvestada sellega, et ma võin kellelegi väga haiget teha ilma et ma seda tahaks või isegi märkaks. ja teada, et need, kes mulle haiget teevad, ei pruugi seda tahta või märgata.

    siis on lihtsam lahti lasta =)

    mann,
    sai su paki kätte,
    6 days and counting

  31. kah kodus olnud

    Proovige auru, kui palavik pea olematu. Nt kummeliteega. Meil on ekstra “aurutegija” (vbl peenema nimega inhalaator?), kus potsikus kuum vedelik, peal selline koonusekujuline kaas, kus otsik küljes, külje peal pump.. Ja proovida võite teepuuõli tilkasid padja peale magamise ajaks, meil on nendest abi olnud.
    Ausalt öeldes oli arst laste leetrite ajal teretulnud ja angiini puhul oli ka retsept abiks, kummagil juhul poleks lastega polikliinikusse sõitmine olnud mõistlik. Õnneks meil Tallinnas tuleb arst vajadusel koju.
    Head paranemist!

  32. Eppppp

    Mann, aitäh arvamuse avalduse eest ja jagamise eest… Ma lugesin tänases Ekspressis su raamatu kohta arvustust ja see ajas mind isiklikult turri küll.
    Pärast mõtlesin, et tegelikult on hea, et lõpuks ometi tekkis ka esimene arvustus, kus sa ainult kiita ei saa. See on ka arenguks vajalik.

  33. mann

    no siis tuleb ajaleheputkast mööda minnes vaadata, kas ekspress ka veel riiulis on. huviga.

  34. kiti

    Minu nipid kurguvalu vastu: kui on tunne, et haigus tuleb, võtan mehise suutäie bittneri balsamit ja kuristan. Võtab hinge kinni, aga aitab. Kaela määrin taruvaigusalviga (seda võib ka lapsel teha). Igasuguseid teesid meega tasub nagunii juua, enda lemmik on pärnaõis piparmündiga. Küüslauku võib süüa, kui pole just vaja kellelegi näkku puhuda.
    Taruvaigutinktuur on kah kurku lastuna hea.
    Kusjuures vastukaaluks Annale olen mina veendunud, et arsti ukse tagant võib vabalt endale üht-teist lisaks korjata. Inimesi käib ju palju, igal oma hädad. Sageli on tegu umbse koridoriga ning mõne viiruse nakkamiseks pole palju vaja (noroviiruse puhul nt. aitab umbes 7 virioonist). Kui enda immuunsüsteem nagunii nõrk on, pole ime, kui sealt uue ja huvitava haiguse juurde saab.

  35. K.

    Ma ei ole kõiki kommentaare põhjalikult lugenud, et andestust, kui kordan, kuid panen siia ritta mõned võtted, mida meie peres on haiguste raviks kasutatud, äkki tuleb veel midagi uut 🙂
    – sinepiplaastrid seljale ja rinnale, võtavad hästi köha lahti
    – jalavann, sinepipulbriga
    – aur, soodaga, eukalüptiõliga
    – jämeda soola veega kurgu kuristamine
    – sibula-mee möke söömine
    – küüslaugu küüned ninna
    – nina soojendamine sinise lambiga
    – ja määrida võib veel ennast tärpentiinisalviga, hanerasvaga, Mirra jalakreemiga 🙂 aitab väga hästi!!!

  36. Piret J.

    Viimasest lapse haigusest toibununa võin südamerahuga soovitada 3-e asja:
    1) kartuliauru – vala kartuli keeduvesi kaussi ja hingake koos lapsega sisse (rätiku alla ei ole vaja pugeda aga kui lapsele meeldib – siis olgu lõbusam – olin selle täiesti unustanud, kui lastehaigla noor arst seda soovitas – vanaema tegi minuga sageli nii …
    2) tervexil on astelpaju ja mee möks (kurgule mõeldud) – tasub võtta paar korda päevas…s.t.hoida suus ja lasta imenduda ning pärast selle võtmist 30 min. mitte juua ega süüa. Lapsele igal juhul maitses.
    3) Tervexi hanerasv, mina määrisin lapsel rinnale ja varvaste vahele. Olen seda aegajalt ikka kasutanud.
    Hääd tervenemist ja vaata kriitilistest kommentaaridest mööda.
    Perearsti osas – mina vahetaks…aga kes ütleb, et uus on parem kui vana. Meil on vedanud…meie perearst tuleb koju kui vaja…aga seda on vaja läinud haruharva…ja ta on pärit Tartust.

  37. mann

    minul on tartus perearstiks laidi-astrid reinet. teda soovitas üks sõber, kes oli temaga hullult rahul, ja talle omakorda kolmas sõber, kes oli hullult rahul. mina olen teda soovitanud omakorda (kuna olen hullult rahul), ja see, kellele soovitasin, kuuldavasti omakorda soovitanud. kõik on rahul.

    gildi perearstikeskuses töötab. ma käin küll arsti juures üsna harva, aga kui satun, siis ei ole kunagi kohanud suhtumist a-la “ma olen nii hõivatud, et ma ei viitsi süüvida, mis värk sinuga on”, vaid pigem vastupidi. äge tädi. natuke hajameelne tundub, aga äge.

  38. kairi

    Telekas öeldi, et majanduskriisi tõttu hakkab sel aastal rohkem inimesi haiguste tõttu rivist väljas olema. Nii et vaimne seos võib olla küll. Üks jääb masendusest haigeks ja nakkab neid, kes muidu õnnelikud ja rõõsad :p
    Paljud tuttavad ja sugulased on hetkel siruli.

    Meil siin päälinnas oli nii, et jäin haigeks, helistasin PA-le sooviga haiguslehte alustada ja sain soovitusi raviks ning kui enam-vähem terve olin, käisin ülevaatusel ja lehel järgi. Köki-möki, aga sõbrannal on arst, kes käskis kohale minna enne haiguslehe alustamist. Niisiis sõitis sõbranna 39 kraadise palavikuga ühistranspordis minestuse äärel olles. Paljud kaasreisijad temalt nakkuse said, jääb saladuseks.
    Seda, et ootesaalis pisikud levivad, öeldi meile lastehaiglas, kus 2 tundi järjekorras istusime õe ja tema lastega. Õde sai riielda, et oli terved lapsed ka kaasa võtnud. Mis sest, et üks neist tahtis vahepeal rinda saada.
    Mõnedes polikliinikutes on ionisaatorid ja õhuniisutajad. Seal on kohe hea käia.

    Mind ja mo meest aitas haiguse ajal öösel magada padjale tilgutatud teepuuõli. Köhast sain lahti apteegi rögalahtisti abil, teed jm ei aidanud. Nohu on õrnalt siiani. Vaatamata sellele, et olen külastanud 5te erinevat LORi ning teind läbi ninaopi on mul siiani probleem kõrvaga, mis nohu ajal ja vahel argipäevitigi, lukku läheb. Keegi ei tea, miks see nii on. 1 arst pakkus, et beebipillidest.
    Mulle tundub, et midagi eesti meditsiinis longab.

    Head paranemist teile.

  39. viimasele

    õnnelikule ja rõõsale ei nakka kunagi midagi, ükskõik kui haiged teised tema ümber on!
    haigus on alati haigest endast tingitud ja ka terveks saab end ise teha. ravimine on lihtsalt “värviline vaht” ja plaaster.
    kui haigeks jääd, vaata tõsiselt enda sisse. ja ausalt.

  40. catalina

    Mann….meie tulime doktor Reineti juurest ära ja tean ka mitut teist inimest, kes seda on teinud (muu hulgas tema head tuttavad). Esimene põhjus muidugi see, et tal oli mingi aeg tagasi insult ja sellest ajast ajast on ta väga vähe aega tööl.Meile hakkas asi närvidele käima sellest hetkest, kui iga kord oli arsti asemel erinev resident(intern?….igatahes keegi väga noor), kes miskipärast alati kippusid olema niisama jutukad (a la “mina olen ka psühholoogia kursusi võtnud”) ega keskendunud väga arstirollile. Ja nüüd…no ühesõnaga, kuna Reinet on eakas inimene ka, siis ta kipub asju unustama, olen kuulnud.

    Aga kui minna vastuvõtule Gildi tänavale, siis seal liigub tõesti ringi rohkesti tõbiseid. Meie praeguse perearsti juures (dr Alles, pooled lastega kolleegid käivad tema juures, eks siis meiegi tema võtsime…) pooltel juhtudel ei kohta üldse teisi inimesi ootamas. Eks kui vaja analüüse anda (ja vinduva palaviku puhul tõenäoliselt tuleb neid anda ja kodust välja ikka minna), siis peab kuskil rahvarohkes kohas sabatama ikka.

  41. uusmaakas

    Aga miks on üldse naeruväärne väide, et arsti ooteruumis vahetatakse viiruseid? Kaubanduskeskustest eemalehoidmist ju ometi soovitatakse, aga seal ei istu (teinekord pool tundi) haigete inimestega kontaktis. Eriti praegu gripi leviku kontekstis ja kui laps on juba haige ning immuunsus seega nõrgenenud.

    Minu jaoks oli selle kõrval eriti naeruväärne hiljutine artikkel, milles kurdeti, et tervete lastega arsti juures ei käia. Loomulikult ei lähe ma sinna haiguseid hankima.

  42. ok

    Uusmaakas, hoia taskurätti suu ees ja pärast pese käed hoolikalt ära, siis peaks küll nakatumise tõenäosus nullilähedane olema. Üldiselt need haigused nii nakkavad ka pole, et sa neid lausa õhust püüad, piisknakkuse korral on ikkagi vaja mingit kokkupuudet nt inimese süljega vmt. Nt mingist söögikohast või tuubil täis ühistranspordis, kus inimesed sulle vahel lausa näkku aevastavad, on palju suurem risk endale mingi kuri tõbi hankida.

  43. koduvisiidist

    Ei ole mina ka arsti ukse taga oodates kunagi näinud mingit rahvamurdu, kes siis potentsiaalselt üksteisele hulgi pisikuid levitaksid. Selleks ju kellaajad pannaksegi. Kui ongi mõni ootaja veel, siis ei pea ju neile päris külje alla istuma. Ja mulle on küll jäänud selline mulje, et eks teisedki, kes on lõpuks arsti juurde välja jõudnud, on sinna läinud pigem mingite pikemale veninud haiguste või tüsistustega, mis niisama lihtsalt ei nakka. Kes see ikka iga viirusega kohe alguses (siis, kui ta kõige rohkem nakkab) arstile jookseb, ikka ootad-vaatad ju enne, kuidas asi kulgeb, ja teed kõigepealt omalt poolt, mis oskad. Ja üldsegi pidavat viirused kõige rohkem nakkama siis, kui nad kandjal endal veel väljagi pole löönud.

    Teiseks, pikaleveninud tõbedest aitab kõige paremini sotti saada ikka vereproov. See on vaat et ainus asi, millega vahet teha, kas on tegu ainult viirusega või on (lisandunud) mingi põletikuline/bakteriaalne protsess, mida näitab vere CRV. Või näiteks kroonilisest mandlipõletikust ei pruugi peale vaadates midagi aru saada, vaid seda näitab veres mingi ASO või AOS vmt. Ja kopsupõletikega on viimasel ajal pigem reegel kui erand, et arst palja kuulamisega seda ei tuvasta – see pole mitte arstide ebapädevus, vaid uuema aja kopsupõletikud lihtsalt on sellised. Seega, kui on midagi vähegi tõsisemat, siis vereproov tuleb nagunii teha ja selleks nii ehk naa kodust välja tulla ja ukse taga oodata, kus võib ka teisi haigeid olla. Ja kui mingit rohtu määratakse, siis tuleb selle järele ju apteeki minna, kus neid ägedate viirustega inimesi võib vaat et rohkemgi olla. Mina leian küll, et kõige mugavam on kõik need käigud ühendada, saab ühekorraga arsti poolt üle vaadatud, proovid tehtud, vastused-retseptid-soovitused kätte ja kui vaja, siis apteegirohud ka veel. Arstiaega kinni pannes küsid lihtsalt üle, kas ja mis kellani labor töötab, ja paned oma aja vastavalt.

  44. Eppppp

    Nii, kullakesed, täna läheme Annaga arsti juurde tõesti, eelmine kommentaator ehk “koduvisiidist” räägib õiget juttu. Teised on meil vahepeal terveks saanud, aga meie temaga vindume.

    Luize, hanerasva saab apteegist, purgikeste sees müüakse.

    Aga tervise ja psüühika seostest… kirjutan isegi äkki uue postituse(kese)?

  45. plika

    Nii üldharival eesmärgil. Heeringale lisaks on hea ka meekompress. Lased mee soojaks aga tuleb tähelepanelik olla, et mitte liiga palju kuumutada, siis lähevad hea asjad ära. Määrid sooja mee kaelale, kile ja sall peale ja töötab kah väga hästi 🙂

  46. Elo

    Ma käisin täna hommikul Simonaga perearsti juures. Aeg oli 8.30 aga lõpuks saime sisse 9.10. Ja siis ka pidime veel ootama, kuna arstil oli järjest kaks kõnet. Olin ukse taga ootamisest natuke vihane, Simonal oli vaja kooli jõuda ju (vereproovi saab ainult hommikuti teha). Siis sain aru miks me nii kaua pidime ootama, haigeid õudsalt palju ja palju aega võtabki kõnedele vastamine.
    Muidu meie perele pole veel kellegile gripiviirust külge tulnud – ptüi,ptüi, ptüi !
    Ilona sööb hommikuti hoolega mett- mingi “Tõms” on nimi. Soovitan !Head paranemist !

  47. urk

    ehk siis võiks kirja panna sellised lihtsad kodused vahendid neile, kes ravimtaimede rikkalikus maailmas end päris koduselt ei tunne? Kindlasti on iga nipiga ka kõva annus usku, ja oma kartuli-usuga seoses võin kinnitada, et aitab küll (lapsele võib ette näidata, kuis emme teeb või liibuk soojaks teha, et ei ehmataks, ja tasakesi paigale panna), peale seda kui sain lahti eriti rämedast paisest, millega tundus, et tuleb jalg amputeerida :). Kindlasti oleks tore lektüür, ja see heeringa-värk tegi juba lugedes tervemaks, ausalt (ma nimelt kala üldse ja heeringat eriti ei söö, heeringas ümber kaela oleks umbes sama jabur kui see ‘kärvand kass’ presidendi vastuvõtul öeldavasti Liis Lassi – nägude osas ei ole hoobelda – dekoltee kohal)! Igatahes leian kellegi, kelle peal proovida 🙂 – ja inimeste leidlikkus on lõputu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.