Lõuna-Eesti keelest ja ilma kirevusest

Eile öösel vaatasin filmi Setomaast, “Taarka”.

Ma olen ikka mõelnud, et peaksin kirjutama Setomaast, aga ikka tundub kuidagi vara. Me pole ju seal õieti veel olnudki. Toimus lihtsalt mingisugune äratundmine – mulle on alati meeldinud ikoonid ja õigeusu kirik, Justinile meeldis mets meie majakese ümber, meile mõlemale meeldis selle maja aura (meil on seal muide üks metsik tiine kass ka elamas aida all, kassid elavat ainult hea energiaga kohtades :)… Ja oleme kergelt erutuses ootamas, mismoodi see külaelusse sisse elamine tegelikult välja kukub.

Nii et praegu ma sellest kõigest veel ei kirjuta pikemalt.

Eile filmi vaadates tuvastasin aga ühe asja, millele ma polnud varem mõelnudki. Mida enam setokeelset filmi vataasin, seda enam aktiveerusid mõned pildid lapsepõlvest, ja lausa justkui kusagilt kaugelt mingid audiolõigud.

See oli Mamma, minu sugulane (õigemini sugulase sugulane), Lillis, pliidi ääres istumas, jalad olid tal haiged ja nii ta seal muudkui istus ühe koha peal ja ajas juttu nendega, kes mööda kõndisid või kes viitsisid tema juures istuda (meie, lapsed)? Ma ei mäletanudki seda, mis ta meiega siis rääkis. Aga muidugi oli see mulgi murre.

Taarka filmi vaadates tundsin, nagu keel hakkaks suus paiste minema ja sõnad tahaksid suust välja tulla kanged, “kõneldass”-lõpuga.

Ma ei tea, kas see on kõigiga niimoodi, et murre tekitab sooja äratundmise? Ma peaks selle jaoks ilmselt kuulama põhja-eesti murret või midagi saartelt, et mõõta, kas see on võõras. Selge see, et mulgi ja seto keel ongi ühe lõuna-eesti keele osad, aga seda niimoodi oma nahapooridega ja mälestustega tunnetada, see oli väärt elamus!

Jäin ka mõtlema, et vaat, missuguse rikkuse ma oma lastele annan. Nüüdseks on selge, et me hakkame suure osa oma suvedest veetma Setomaal. Seega saavad nad selgeks nii eesti keele – minu kaudu igapäevaelus – kui kuigivõrd ka seto keele – sest me kindlasti hakkame käima ju ka üritustel, ja ma tahaks Martaga ühineda ka selle naiste-tüdrukute laulukooriga, mis meist paari km kaugusel Obinitsas käib.

Aga et kus te siis ikkagi muul ajal elama hakkate, kui suved on Obinitsa lähistel? Kus siis talved olema hakkavad?

Seda on meilt viimasel ajal palju küsitud ja me oleme seda ise ka endalt küsinud :).

Vahel on mul süütunne, et me oleme lastele liiga heitlikku elu pakkunud ja on võimalik, et teatud nomaadlik elustiil jääbki meie peret ka tulevikus saatma… Aga samas. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis mina ise olen ju tänulik selle üle, et ma olen saanud kirevaid elamusi. Seesama mulgi-mamma. Naabrid-ukrainlased. Papaga Läti vahet käimine. On lausa kahju, et sellised kogemused pole sügavamad või et neid pole rohkem…

Jah. Eks see eluke ole üks paras tasakaalu leidmine stabiilsuse ja kirevuse vahel.

4 mõtet “Lõuna-Eesti keelest ja ilma kirevusest

  1. daki

    Mul on saare murrakuga sama lugu. Iga kord, kui seal natuke pikemalt olen, tulen tagasi, keel jälle suus. Ja täpselt selline soe äratundmine. Olen otsapidi sealt pärit, kuigi ka mulgimaale ulatuvad juured. Rohkem on siiski Saaremaaga ühine tunne, sest seal palju lapsepõlvesuvesid möödunud.

  2. Tiina

    Vähe usutav ,et lastele külarahva keel külge jääb.Olen kogu elu elanud võrumaal aga mu lapsed räägivad võru keelt aktsendiga.Aru saavad nad muidugi väga hästi.

  3. kairit

    Minu lapsed ei r22gi ei v6ro ega seto keelt, ehkki nad on suures osas selle sees kasvanud. V6ib-olla sellep2rast, et ma ise r22gin oma vanaemadekeelt (vist pisut rohkem seto kui v6ro) teadlikult alles p2rast seda, kui sain 30 ja juurte juurde tulek omandas t2henduse…
    Viieaastase jaoks on see l6bus m2ng, arutleda s6nade yle… 13-aastasele on kama. V6i siis saab setoke alles 2-aastasest pesamunast, kes r66msalt yts, kats, kolm loeb juba praegu…
    V6i on ikka endal sees see lyliti nii kiivas, mis m6tlemata alati eesti keele valib, kui omaealistega v6i noorematega r22gin (no vanema rahvaga tuleb seto)… Mina ja Helengi suhtleme ju eestikeeli…
    Just m6tlesin, et “Taarka” vaja vaadata… et millest siis ikka suvel r22kida:P Tegelt ongi suvi juba!

  4. maret

    mnjaa, meie kolisime võru-valga piiri äärde, kui olin kolmene. Hoolimata sellest mulle pole jäänud külge “puhas” murrak. Asi ilmselt ka selles, et seda rääkisid eeskätt vanempad inimesed ja ema-isa meiega kodus rääkisid ju eesti kirjakeelt. Kontaktid -ja igapäevane suhtlus oli küll, kuid sellest hoolimata ma võru murrakut ei valda. ka mul läheb süda soojaks, kui ma võru murret kuulen ja lihtsamaid konstruktsioone oskan ka ise öelda. Kuid mis on meeles, siis need on hoopis Pärnu vanaema ütelused – need laused on küll mällu sööbinud

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.