Öö hääled

Akna taga ladistab vihma, mina istun siin ja mõtlen, et kas minna magama või pigistada ööst veel midagi välja.

Igasugused mõtted tulevad.

…Näiteks see, et olen blogimisest võõrandunud. Üks hea sõber just ütles, et “see on sul ju läbitud etapp”, mainis seda nii kergelt, iseenesestmõistetavalt. Võibolla siis tõesti. Ja praegu läbin ma intensiivselt reisiraamatute kirjastamise etappi, eales arvamatagi, et see elu lõpuni kestab. Mõne inimese elu lihtsalt on selline… etapiviisiline.

…Ja näiteks seda mõtlen, et miks ma jälle istun öösel üleval! Miks on küll nii, et mina pean end teadlikult kasvatama ja hoidma enesepõletamise eest, samas kui see teistel (vist enamikul) inimestest iseenesest välja tuleb. Ma olen ammu aru saanud, et vähene magamine tekitab luulumõtteid, obessiooni, raskemeelsust (ja kergemeelsust :). Vähe magada tasuks siis, kui sul on võimalik võtta näiteks kolm nädalat ja kirjutada romaani. Aga kui sa  tahad pigem maiseid asju ajada, siis ei maksaks end tasakaalust välja ajada.

Somnoreksia on selle asja nimi, jah. Mitte suutmatus magada, vaid tahtmatus magada. Hirm, et elu lõppeb enne, kui kõik tehtud, mõeldud, loetud saab. Tahtmine endasse kõike seda öötundide arvelt ahnitseda on suurem kui hirm magamatuse tõttu vana ja väsinud välja näha…

Kui Justin hiljuti komandeeringus oli ja ma kahe lapsega omapäi majandasin, siis läksin teadlikult lastega vähemalt kella 11-ks õhtul magama. Umbes kolmandaks ööks sain aru, et ma olin tegelikult ju tsüklist välja saanud. Selline omamoodi leebe uhkus puges hinge: ma olen tasakaalus, ma ei pigista viimast välja, ma hoian ennast.

Jah, ma ei tea, miks minul see enese hoidmine, ületöötamisest hoidumine nii keeruliselt välja tuleb.

Nüüd peaks küll välja lülitama. Või siis minema ja natuke “Naisi” kirjutama. Me oleme Dakiga lubanud need valmis kirjutada, aga ma olen kirjutajana viimasel ajal nii enesekriitiliseks muutunud, või siis kehvaks…

Aga teate. Öösiti on kõige lihtsam end usaldada. Pimesi usaldada ja lihtsalt oma kümne (õigemini kahe) näpuga trükkida.

13 mõtet “Öö hääled

  1. Kuupaiste

    Epukene, magama peab!!! Tean ju ise ka, kui jube on kehva öö järel tööl olla. Pikapeale see ju hakkab mõistuse peale ka Ma ise pole ei keskkoolis ega ülikoolis eksamiteks öösel õppinud, magamine tegi pää selgeks…Pean töö hommikul 5.40 ärkama, seepärast ei jõuagi õhtul kaua lugeda või hääd filmi vaadata.Nüüd sul lapsed ka suuremad, kes juba öösiti paremini magavad. Nii et ÖÖSITI MAGAMA!

  2. semuf

    öö pimedus tõmbab mõtted kokku ja pea on klaarim. mõtted selginevad ja kirjutamine on ladusam. minul on nii.

  3. Kuupaiste

    Eks siin tule mängu need hommiku- ja õhtuinimesed. Kõik olulised kirjatööd, õppeaasta aruanded jne. teen ma hommikuti puhanud peaga. Õhtuti vajan rahu hea raamatuga või telekaga.

  4. mina

    Aga kui su vaim v2sinud on (=pole piisavalt magada saanud) siis kas romaani kirjutamisest ikka tuleb asja? Ega ma ei tea, inimesed on erinevad, minul n2iteks ei tule v2sinud peaga mitte midagi v2lja, m6nikord isegi kui on selline “kirkusehetk”, kus k6ik paistab justnagu nii selgelt – aga kui puhanult asja yle vaatad siis on t2itsa nagu vaimuhaige soperdis ees…

  5. britta

    Selle sinu lause: “Öösiti on kõige lihtsam end usaldada.” panen ma enda kuldlausete faili kirja. See on nii krdima tõde:)!

  6. Lee

    Kusjuures, mul on sama asi: ei raatsi magada, kuna üleval olla on nii huvitav. Elu ja kõik asjad on nii huvitavad, magada on igav! Ei viitsi minna! Jah. Aga samas, hiljuti külastatud teaduskonverentsil kuuldud ettekandes selgusid väga hirmutavad uued andmed oma melatoniinisekretsiooni segilöömise mõjude kohta… Nii et magama peab, vastupidisel võivad olla väga kurvad tagajärjed tervisele, mis tulevad “nagu välk selgest taevast”, aga tegelikult võivad olla seotud justnimelt pimedal ajal ärkvelolekuga.

  7. Kuupaiste

    Seda jah, et üleval olla on huvitav, aga kuidas te jaksate kaua üleval olla??? Ma võiks küll tahta kaua lugeda või head filmi vaadata, aga ma lihtsalt vajun ära…

  8. maret

    sama siin. mul üks sõbranna käis külas. ja ütles, et oli kella 5ni ööd imetlenud, pesu voltinud, mõelnud ja koristanud. ja oli meil hilise õhtuni. mina imetlen jälle aeg-ajalt neid unetuid. kuidas nad seda suudavad, ma ei tea. ka minul on suur soov üles jääda, kuid ma tean täpselt, millin ma siis järgmisel päeval olen – nagu preili Sokk, kellelt on kõik kaneelisaiad näpatud—
    ning tihti uinun ma koos lastega ja magan, kuni nad ärkavad. ja miski pole mulle magusam unest. magamasaamise nipp on mul lihtne. hilja õhtul ei vaata ma enam telekat, tihti ka arvutis ei ole, siis tulebki vist hea uni..

  9. mann

    epp, kuule, mul siin tuli eile mote, mida kangesti jagada tahtsin. lihtsalt, et akki sa leiad ka uhe iva.

    siuksed jube varvikad inimesed, keda kaaslased mokaotsast ehk isegi legendaarseks peavad, on saanud selliseks ise protsessi markamata. ja kui ma just vaatasin seda terevisiooni salvestust sinust ja tarvost, siis ma motlesin, et sinagi oled jube oluliseks saanud, laias plaanis, nii “minu” sarja mottes kui blogide maailmas, aga sa vist ei ole sellest arugi saanud. kuidagi monus soe oli vaadata. lihtne ja sobralik…

    aitah!

  10. Kuupaiste

    Just, lihtne ja sõbralik!Ja tegijaks oledki ka saanud, aga oled seda vast ikka ise ka märganud… Ja nüüd siis tegema raamatut, “Kuidas ma tegin sarja “Minu…” “. Palju jõudu, päikest ja armastust!!!

  11. urk

    magamise-värk on kummaline jah. Kui kunagi emal Tartus Vallikraavi haiglas abis olin, ütles koridoris üks kogenud mees: Peaasi, et päeval ei maga, siis on lõpp. Märkimaks, et unetu öö teeb asja veel hullemaks. Samas, kui endal paar nädalat Maarjamõisas tuli sidida, pold nagu mingit vahet – kui uni, siis magad, kui ei, siis ei. Mis tähtsust sel, kas öö või päev.
    Tänud, Lee, seda melatoniini-asja peab uurima siis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.