Laulupeo muljeid (vol 1) ehk täna nägin ma kümneid tuhandeid naeratavaid eestlasi

Täna hommikul läksid mul prioriteedid veidi nihu (vist), igatahes praegu kahetsen küll, et koju koos väikese Annaga jäin – vähemasti Marta ja Justin läksid linna suurele peole. Mina jah mõtlesin, et kirjutan Anna lõunaune ajal ära ühe asja, mille tähtaeg on homme hommik, aga seeasemel olen ma muidugi päev otsa raadio ja tele vahendusel laulupeol olnud ja juba loendamatu arv meeldliigutuspisaraid valanud… Niiöelda tööd pole muidugi teinud, ega teegi vist. Ja homme hommikul sõidame Annaga ka Tallinnasse.

Seekord on ju laulupidu täiskuu ajal, see nagunii emotsionaalne aeg on veel eriti emotsioone täis.

…Ma istun pojengilõhnas avatud akna all, teleka ees, magav väike laps kõrval, ja ma olen nii uhke oma rahva ja maa üle. Nende spontaansete rongkäigulaulude ja naeratuste ja värviliste seelikutriipude ja lehvivate sinimustvalgete lippude üle. Selle üle, kuidas me siin iga paari aasta tagant sisuliselt Guinessi rekordit kordame: nii suur osa rahvast tuleb kokku  ja laulab.

Justinile helistasin enne, kuulsin kisa-kära-laulu ja tema korrutamist telefoni: “See on uskumatu, see on uskumatu, mis siin toimub.” Nojah, seda meeleolu ja kirevust pole vist isegi ühelgi estofiilil võimalik ette kujutada.Kas see on seesama Tallinn, kas need on needsamad eestlased?

Mäletan ise omaaegseid rongkäigus osalemisi, kui käisin lastekooris ja segakooris, 1980ndatel… (Kord selgus, et ,mul oli oma tutvuskonnast üpeaageu võimatu leida inimest, kes EI oleks olnud 1985. aasta suurel peol. Kõik mu tulevased sõbrad, tuttavad ja kolleegid olid kusagil seal.) Need mitu kilomeetrit kõndimist, hõikumist, laulmist ja lehvitamist ja see uskumatu rõõmuadrenaliin, millega marssimine täidab. Ma mäletan seda.

…Huvitav, kas selle kurgupakitsuse põhjuseks on ka see, et ma ise hetkel rongkäiku tänavalt ei näe? On see mingi “kättesaamatu vilja” magusvalu? Aga võibolla on hoopis nii, et televisioon on see meedium, mis suure peo veel suuremaks ja erilisemaks teeb. Täna andestan ma ETV-le kõik võimalikud patud ja eksimused minevikus ja tulevikus, sest mina olen sellelt ülekandelt saanud rohkem, kui ma oleks oodata osanud. Ja ma olen ausalt öeldes hakanud väga tõsiselt mõtlema, et hoolimata vastikust sügistalvest ja hoolimata famiiljale jagatud lubadustest ei tahaks ma mitte kusagile siit ära kolida. Ma tahaksin, et mu tütred ja ma ise seal kunagi marsiksime. Et Marta saaks ka selle kogemuse, mille mina kunagi varateismelisena sain: Mustamäe koolimaja võimlas elamine oli nagu suureks kasvamise riitus, samamoodi palavas laulukaare all, ja see pidev äraeksminise-eksimise vahel balansseerimine suures linnas. Ma olin siis 11-aastane. Ja kuidas peo lõpus hakati laulma “Saa vabaks, Eesti meri” ja kuidas ümberringi inimesed laulsid ja nutsid (mina siis ka :).

Ja ma olen nii uhke kõigi nende -maade üle. Eriti Setomaa ja Mulgimaa üle. Kõigepealt pakatas rind uhkusest, kui Seto baabad kõndisid, siis aga tuli teine uhkusepalang, kui tulid Abja ja Karksi-Nuia, ja president end sinna meie juurde sättis. Niimoodi mul siis nüüd ongi nagu kaks Eestimaa-identiteeti, nagu meil ongi nüüd kaks maakodu-kohta. Ja  Tartu kooride üle olin ju samamoodi uhke, ja iga tuttav naeratav nägu mis iganes kohast paneb joovastusse oma kraadi juurde. Muide, olgu see nägu tuttav päriselust või lihtsalt kaudselt meediast, sellisel päeval ei tulegi see meelde esimese hooga. Sest kõik on ju omad.

…Keegi laulab seal praegu kaamera ees (vist omaloomingulist) regivärssi, mida rahvas järgib. Ma olen igatahes plaani võtnud, et läheme Martaga järgmise suvel Seto leelokoori Obinitsasse, sest seal me järgmisel suvel juba elamegi.

ETV-st veel. Täitsa tore balanss minu meelest, kuidas puldis kommenteerijad jagavad ajaloo kohta infot ja kuidas sellele vahelduseks reporterid rongkäigus ringi sebivad ja tobedaid küsimusi esitavad, meeoelu püüavad.

Televisioon on kindlasti selle laulupeo-fenomeni osa. Kujutan ette, kuidas on praegu kümnete (sadade) tuhandete telöekate ees rahvast. Eurovisionile vist ehk ei tehta ära reintingu poolest, sest suur osa rahvast on ju kaare all või kaare ees…

Kujutan ette, mida praegu tunneb mu 5-aastane tütar seal kireva rahvahulga sees ja mismoodi ta jääb seda terveks oma eluks endaga kandma. Kui tema hakkab lugema oma laulupidusid, siis see 2009. aasta on esimene. Ja kujutan ette, mismoodi Justini jaoks avaldub täna üks uus Eestimaa pale ja mismoodi see kajastub kunagi raamatus “Minu Eesti, 3. osa” (jah, tal on juba ära jagatud oma Eesti-elu, ja praegu elab ta nimelt kolmandat ja viimast osa oma triloogias :). Ja mina ise? Ma mäletan, kuidas ma augustis öölaulupeo ajal seisin rahva hulgas ja tundsin, et See Tunne libiseb minema, ma ei suuda keskenduda, liiga palju on sebimist. See Tunne, mille sees olles Koidula oma luuletused kirjutas, teate küll ju seda tunnet umbes.

Ja mul on nii hea meel, et ma täna selle tunde kätte sain.

5 mõtet “Laulupeo muljeid (vol 1) ehk täna nägin ma kümneid tuhandeid naeratavaid eestlasi

  1. marju

    Sa Epp oled tore!!!
    ka mina vahin telekat niiet silmad valutavad
    mu noorem tütreke on ka Tallinnas
    puhub pasunat
    aga kaamera ei saa kuidagi talle pihta;)
    aga ma tean, et mu lapseke on seal
    mina käisin viimatilaulupeol aastal 90, vaatajana kui mu pojake oli 9 kuune
    laps traksidega seljas ja istusin ja istusin ja laulsin laps põlvedel
    see oli tõesti eriline tunne
    piltide pealt ikka lapsed vaatavad, et emme miks sa rahavriietes oled
    aga ma käisin ju laulupeol
    Tallinna raudteejaamas on veel enne kojusõitu pildistatud laps rinnal magamas
    veel on meeles kuidas kaks kohtunikku kupeest välja tormasid kui ma last imetama hakkasin;)

  2. Manona

    Aahh..

    Ma käisin tänaval rongkäiku vaatamas ja kahetsesin, et päikeseprille kaasa ei võtnud. Silmad olid kogu aeg märjad, täitsa piinlik hakkas.

    Jõudsin just koju ja meeleolu on ülev. Ümisesin vaikselt peale vihmakrabiseva pargi kõndides: “Las kallab…” Ja ma polnud ainus, kes omaette laulis.

    Täna turgatas mulle, vaadates kõiki neid vingeid taidlusühendusi, et vahest see ongi meie päästetee, oma nokia ja tee kodanikuühiskonda: aktiivsed kohalikud inimesed. Rohkem au ja kiitust ja tuge ennekõige neile, kes külala puhkpilliorkestri, rahvatantsurühma ja poistekoori orgunnivad!

  3. Kairit

    Meie Anniga nägime Justinit ja Martat kui me rongkäigus marssisime (Ann oli Katoliku kooli mudilaskooriga ja mina oli toetajaliige), lehvitasime vastastikku. Ka mul oli hea meel, et minu 9-aastane tütar saab nii suure peo kogemuse esinejana. Vägev!

  4. Eppppp Postituse autor

    Leidsime vastuse ka sellele suure ringi küsimusele :).
    Talle oli hetke pärast ka Justini enda nimi meelde tulnud. Meie sõprade ema oli see.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.