Olen endale lubanud, et see on viimane suvi, mis ma pikalt Eestist ära USAse lähen! Eestis on suvel soe ja värske, aga selles meie USAs on suviti niiske ja kuum, kõnnid ringi, higinired kõditamas seljal, ja siis tubades saad õhukonditsioneeridelt külmalaksusid. Kusjuures ma olen hetkel Bostonis, mis on ju üsna põhjas.
Ma arvan, et võime tuleviku asjus kapist välja tulla ka blogilugejate ees.
Me ikkagi kolime järgmise aasta sügisel tagasi USAsse, aga praegu on plaanid sellised (kui need nüüd jälle ei muutu)…
– Hakkame pikad suved (mai kuni sept) Eestis, peamiselt Setomaal elama,
– Üha kindlamaks saab see, et võtame ette kodukoolituse Martale tema esimeseks viieks kooliaastaks. Nii palju, kui programme oleme vaadanud, see ei ole keeruline. See on valikute küsimus. Mina tahan oma lapsega koos õppida ja teda aidata, ma võtan selleks aega, mida mul oma kodukontori-elustiili juures tegelikult nagunii on. Ühineme kodukoolitusrühmaga vastavas piirkonnas ja olen juba selle selgeks uurinud, et aktiivset koduvälist elu pakuvad need rühmad ja igasugused hobitrennid nagunii. Pealegi on meil tänu sellele valikule suurem liikumisvabadus perekonnaga, võimalusel saame minna reisile, muuseumitesse jne.
Mida mul on ette heita peavoolu-koolile, see on pikk jutt, hetkel seda aega ei ole, aga kunagi kirjutan…
– Aga et kus piirkonnas siis? Selge on, et me ei hakka elama suurlinnas, vaid teostame Justini lapsepõlveunistuse “elada talviselt inimtühjas väikeses suvekuurortis”, nüüd on ainult see pisike asi ära teha, et leida see õige koht (kuhu vähemalt viieks aastaks end sisse seada). Teame, et see saab olema USA idarannikul. Veel sellesama praeguse reisi käigus võtame ette ja uurime Cape Codi ja Martha’s Vineyardi, talvel jõulu ajal külla tulles käime ja vaatame üle Virginia ja North Carolina (täpsenalt Chincoteague’i saare ja Outer Banksi saarestiku).
See on taas omaette pikk jutt, et miks küll on nii, et suurlinnas elades tarbid kultuuri roohkem, aga maal lood rohkem, vähemalt minul kipub nii olema. Ja tegelikult saab otsustajaks rahakott ka: NYC-st kaugemal väikses kohas elada on lihtsalt odavam. Kuna meie tööd võimaldavad elada kus iganes, siis miks me peaksime kolima kallisse ja saastatud õhuga suurlinna.
Niisugused on meie tulevikuplaanid. Need, kes vahepeal kuulsid mu suust Rootsi-teemalisi mõlgutusi, teadke, et tõmbasime need teemad maha, sest Justin siiski ei taha doktorantuurõppesse minna, aitab talle magistrikraadist praegu küll, ja see kolme maa vahel enda rebestamine oleks meile ka emotsionaalselt liig. Ausalt öeldes on viimased aastad ka USA ja Eesti vahel meie jaoks kuidagi tasakaalust väljas, meil pole õiget rutiini, et millal me läheme ja millal tuleme. Ma näen vaimusilmas sellist mõnusat aastarütmi, kus me oma maamajas saame kogu looduse suvise ringkäigu ära vaadata ja siis läheme tagasi oma teise koju…
Sest kahepaiksed me oleme. Omadele võõrad ja võõrastele omad, nagu öeldakse. Sain Tallinnas hiljuti kokku oma Eestit väisava USA-sõbrannaga, kes sedasama kahepaiksust kurtis. Alati on asju, mida sa ühel pool taga igatsed, kui teisal oled.
Ja me oleme Justiniga hiljuti aru saanud, et me ei tahagi saavutada sellist seisu, et ühe poole lihtsalt unustaks ja teise sisse täielikult assimileeruks. Las jääda see identiteedikriis, see teatud pidetus, mis samas korraliku aastarütmiga on raamitud ega saa liialt laiali valguda.
Vaat nii. Aga nüüd läheme Bostoni Imax-kinno ehk: “kodukoolitus, alga!” Soovitan Imax kinode panoraamfilme kõigile, kes kusagile lastega reisile lähevad. Need on vist üle planeedi kõik ühes stiilis, olen neid mitmel pool näinud ja ikka uuesti nautinud: rahulikud, informatiivsed, vägivallavabad, aga visuaalselt väga muljet avaldavaddokumentaalfilmid.
Kodukoolitus – vapper tegu. Mina olen vist liiga egoist, poiss vasitab nadalavahetustel nii ara, et nadala sees tahan kull omaette olla 🙂
Oi kui vahva! Koduõpe on lastele parim õppevorm, kui suudad sellega tõesti toime tulla, saab Marta kindlasti parima võimaliku alghariduse. Eesti koolidest peaks ka antama mingi eesti keele koduõppe-programm, et ta ikka oma emakeele ka selgeks saaks. 🙂
Kuule täiesti teemast välja – kas Justin ikka tuleb SF-sse?
Pidi täna ju j6udma ja me pidime reede 6htul kokku saama seal, aga FB-s pole vastust veel tulnud?
Panen tall igaks juhuks FB-s ka teate teele meie telefoninumbritega, et siis hoiab sidet.
Meie uudistest niipalju, et ostame maja! Eile avati tehing, ehk see siinne “escrow”. Täna läheme veelkord vaatama ja siis hakkavad igatsorti inspektsioonid pihta ja meie laenuandja tuleb hindama, jne… nii et mingi kuu-pooleteist pikkune jama. Aga siis – tulge külla! Maja on umbes 5 majakest meie praegusest majast tänavat pidi edasi, nii et padjake kaenlasse ja kolima 🙂 Kallistan k6iki ka!
Ohoh. Tulge jah virginiasse:) kuigi Outer Banks on meist vahemalt nelja tunni kaugusel. Sellegipoolest on maailm vaike. Voi siiski mitte nii vaike. Olen alati moelnud, et tore oleks Sinuga kohtuda, aga ega see vist niipea teoks ei saa, sest kui te tuletegi virginiasse, jaavad probleemiks siiski need neli tundi, ja kui te lahetegi suvel Setumaale, jaab probleemiks see, et mina oma ema juurde, kes on teist ehk nii 7-8 kilomeetri kaugusel, nii harva jouan… (ja need on ainult geograafilised probleemid, eks ole).
Outer Banks, ma arvaks, on ka kovasti odavam kui Martha’s Vineyard, aga mu teadmised on puhtteoreetilist laadi.
Tegelikult ei ole kahel-pool elu üldse võimatu. Endal tuttav, kes suve kuu-poolteist Eestis, poisid räägivad eesti keelt mis mürin (kuigi kodumaakeel kreeka ja kodune inglise). Mõneti on ju tänapäeval füüsiline asukoht vaimse sideme mõttes palju vähem oluliseks muutunud. Vastandina nii umbes natuke vähem kui poolsajandile tagasi, kui tuttav ütles, et temale on konkreetse paiga ilu elamiseks vähem oluline kui inimesed, kes seal elavad.
Muidugi, internet peab olema 🙂
Kas peavoolu-koolile on sul etteheiteid üldiselt või lihtsalt ameerika omale?
mina tunnen suurt aukartust inimeste ees, kes ise oma lapsi õpetavad, tean, et mina ei saaks sellega kunagi hakkama. pealegi ma ei ole oma teadmistes-võimetes nii kindel. janoh, mul ei oleks niipalju kannatust ka nagunii.
kas olete oma plaanid paljastanud ka ämma-äia ees? sel kuul olete vist seal või siiski leiate omale muu pesa?
kas on uuest ilmakodanikust ka juba uudiseid?
Eesti talv teile siis eriti ei meeldi? 🙂
Kodukoolitus on tõesti julge mõte ja…nagu öeldakse…respekt.Et sul on enesekindlus ja teadmised ja kannatlik iseloom, et asi ette võtta.
Inga – jah, Justin on kolmeks päevaks nüüd San Franciscos ja mina tean, et te pidite reede õhtul kohtuma, kui tal tööasjad aetud on. Igatahes teile palju õnne koduostu puhul!
Meie ise osta USAsse ei plaani, ikka üürida.
Luize – me oleme Justini vanematele ka rääkinud plaanidest, aga täna veel mitte. See teeb neil millegipärast tuju pahaks, et koliksime tagasi USAsse, aga mitte nende kõrvale majja.
Kodukoolitusest ka.
Tead, ma sõnastasin natuke kehvasti, negatiivselt. Mul ei olegi niivõrd peavoolu-koolile etteheited kuivõrd ma lihtsalt usun kodukoolitusse, eriti 6-10 aastase lapse puhul. Lühidalt on kolm plussi:
– Side vanemate ja lapse vahel.
– Võimalus vabamaks graafikuks perekonnas.
– Võimalus lapsevanemal endal end paremini üle harida ja täita need lüngad, mis endal on. Rääkisime Justini ja Martaga sellest just Bostoni teadusmuuseumis, kuidas me tegelikult kõik õpime ja uurime ja kuidas selleks on olemas kõik võimalused. Esimene ja väga oluline samm ongi see lapsele selgeks õpetada, et õppimine ei lõppe kunagi ja on normaalne elu osa end alati mõnuga edasi harida: nett, filmid, raamatud, muuseumid…
Juba kujutan ette, missugune mõnu on koos lapsega minna raamatukokku ja valida sealt näiteks paar kilo kosmose teemalisi raamatuid, mida koos uurida. Näiteks ajaloo vallas on veel see nüanss, et mina ja Justin oleme erinevatest maailmadest: kui Justin Ameerika ajalugu õpetab, siis mina tahan ka Marta kõrval õpilase rollis istuda :). (Ma ei tea, kas vastupidist ka vaja on, sest Justin teab Eesti ajalugu juba ka väga hästi.)
Aga negatiivse poole pealt, kodukoolituse poolt ja suurte koolide vastu: see, et laps ei satu liiga suurde kommertsialiseerumise voolusängi siis, kui tal on oma maailmapilt veel kujunemata. Samas ei kavatse ma seda kommertsmaailma mitte keelustada ja “keelatud vilja” sündroomi tekitada, seda maailma esindab meie suguvõsas väga tugevalt Justini ema ja nii see on… Lihtsalt tahaks positiivselt ja tugevalt pakkuda alternatiivmaailmu ja alternatiivmõnusid.
Eesti talv meile väga ei meeldi jah.. ütleme, kui valida, millal Eestis olla, siis valiks suve (ja USA idaranniku suvi on liiga niiskepalav). Täna on küll selline lahe pilvealune ilm, ei saa kurta.
Aga Epp, tulge äkki Alaskale. Ma ise kolin sinna umbes kahe nädala pärast. Olen seal olnud nii talvel kui ka suvel ja nii loodus kui ka inimesed on fantastilised.
Kodukoolituse asja põhjendad väga kenasti, 100% nõus ja see koos-uurimise võimalus on väga mõistlik, aga – kas vanem ei peaks lapsest sellisel juhul siiski alati vähemalt natuke targem ja ees olema? Sest laps ju küsib ja vahel väga kummalisi asju (mis on tore). Ja kui vanemad-lapsed on lugenud täpselt samu raamatuid, siis mine tea, kas alati on vastus võtta? See oli nüüd see kosmoseteema, mis mind mõtlema pani 😀
Teine mõte, mis mul seoses raamatutega tekkis – kust sa tead, millised raamatud on head? Lapsega koos vaadatakse ilmselt siiski populaarteaduslikke, aga paraku on need tihti kõike muud kui faktitäpsed (ok, räägin vaid Eestis müüdavatest, mis vahel ajavad nutma). Nojah, tegelikult on kooliõpikutega muidugi sama lugu – enda eriala üks gümnaasiumiõpik on ikka väga hirmus…ja selle järgi paraku paljud õpivad.
(endal on väga elavalt meeles, kui mu realia taustaga vanemad iga kord kui mind kodutöödes aitama pidid, esmalt mõneks ajaks mu õpikuga teise tuppa kadusid – et end kurssi viia, kuidas konkreetselt õpiku järgi ja konkreetses vanuses lapsele peaks seda või teist asja selgitama või mõnd ülesannnet lahendama)
kodukoolitusest ja koolist – kindlasti on ühel kui teisel häid ja halbu külgi (ise 25+ keeleõpetaja) ja mu meelest sõltub väga lapsest. Üks konkreetne oli, kelle vanemad usklikud, kolm pisikest peres veel ja isa arvas, et ema hakaku suuremat ise õpetama. Noh, lõpuks tuli tirts ikkagi kooli, käis koorides-tantsuringides ja oli kindlasti õnnelikum kui kodus eales. Samas tuttava tütar jäi just sellepärast rataste vahele, et õpib kuidagi omamoodi, tükati kiiremini (ja segas), tükati muid asju. Mu meelest peaks igaks juhuks enam-vähem vaatama, kuhu koolis mingi klassi lõpuks jõutakse, juhuks kui millalgi tekib tahtmine ikkagi kooli minna. Eriti reaalias.
P.S 25+ käib paraku tööstaaži, mitte vanuse kohta 😀
Selle pidetuse suhtes ma ei vaataks asja nii negatiivselt. Ma ei kutsukski seda pidetuseks. Ma arvan et see on elujõud ja rõõm. Ma arvan, et on loomulik, et inimene on dünaamiline nagu lõhekala kes liigub kiirelt ja vabalt nii sügavas kui madalas, nii magedas kui soolases vees. Selle dünaamika lõpuks või alternatiiviks oleks paiksus või siis sinu igatsetud pidevus mis teisisõnu on surm.
Ainuke konstant siin ilmas on muutumine. Liikumine see on elu. See on nii lausa molekulaarsel tasandil. I am not freakin makin it up.
Küsi Justinilt üle. 🙂
PS. Chincoteague on lahe. Sealne rahvuslind on sama mis eestil. Sääsk.
Muideks, ja ega see pidevus ja paigalisus kuskil setomaa urkas ka mingi ohutu ja kindel asi ole. Vaat mis võib juhtuda … loe http://www.epl.ee/artikkel/475184
Mul on kodukoolituse suhtes mõningad kahtlused, kui siin juba jutuks tuli.
Kooli üks eesmärkidest on ju ka mitte konkreetsete teadmiste omandamine vaid lapse harjutamine
(a) kogukonnas käitumisega
(a1) käitumine seltskonnas, kus ei ole ette antud, et inimesed sind kindlasti armastavad
(b) vanematest eemalolekuga
(b1) iseseisvate otsuste tegemisega ja oma vigadest õppimisega
(b2) omal valikul endale vanemate suunamisest võimalikult sõltumatult oma sõprus/tutvuskonna loomine (terve mõistuse piirides), tutvumine selliste inimestega, keda nende vanemad ei pruugi tunda
(c) ettekujutuse saamine, millised on teised temaealised ja mida nad tavaliselt teavad, mida mõtlevad ja kuidas käituvad. Enesereflektsioon.
(d) suhtlemine teiste täiskasvanutega ilma vanemate vahenduseta, piiritletud süsteemides hakkama saamine (paratamatult on need maailmas olemas, muide, mina arvan, et just algkooli kolm klassi kujundasid minus välja teatud diplomaatiliste võimete alused, õppides seda suhetes klassijuhataja, aineõpetajate, vanemate klasside laste, õppealajuhataja ja natukene ka direktoriga, samuti õppides seda, mida võimupositsioonil inimene on õigustatud tegema ja mida mitte ja kuidas enda eest seista).
Marta tundub mulle selline hea suhtleja ka, et talle võiks kool ja palju inimesi meeldida. Lisaks, kuivõrd ta on hea suhtleja, siis tal on kindlasti teistele klassikaaslastele palju anda ning see on ka üks ütlemata tore kogemus, millest võiks Martat ja tulevasi sõpru mitte ilma jätta.
See ei tähenda ju, et sa ei saaks temaga kodus tegelda ja vastavalt kooliprogrammile ning selle kõrvalt igasuguseid huvitavaid asju juurde pakkuda. Nagunii tekib lapsel koolis küsimusi, mida sa saad talle seletada ja nagunii te ju tahate mingeid asju koos teha.
Mulle tunduvad need välja toodud kolm plussi ka väga vanemakesksed, keskendudes vanema võimalustele ennast üle harida, samuti vabast graafikust võidavad rohkem vanemad kui lapsed, s.t. lastele raamistatud päevarutiin mõjub tavaliselt kindlustandva elemendina, mida kahel maal korraga elades on ehk eriti vaja. Side vanema ja lapse vahel on kindlasti mõlemale oluline, aga ma natukene kardan, et ka siin on vanemale see tähenduslikum kui lastele. Lapsed hakkavad ükskord paratamatult oma elu elama ning selle samm-sammult harjutamine teeb ülemineku ehk lihtsamaks.
Tead, Oudekki, ma hakkasin ise ka vahepeal mõtlema, et Marta tegelikult tahab seltskonda (muidugi on kodukoolitajatel ka, vähemasti USAs, oma kohtumisevõimalused)… ja kõik see muu sinu väljatoodu.
Ühesõnaga, ei tea veel, mis täpselt saab. Eks see oligi tulevikumõtisklus.
Seda kogukonnaelu, täiskasvanutega suhtlemist ja vanemate kontrollita tutvuste sõlmimist pakuvad ka ringid ja huvikoolid.
Oma kogemuste põhjal ütleks, et kooliklass ei ole ülejäänud ühiskonna suhtes eriti representatiivne kogukond. Ma ei ole igatahes kooli järel kunagi enam sellisesse kogukonda sattunud ja loodan, et ei satu ka.
Ning jah, ma usun, et mul oleks hulk neuroose olemata, kui ma oleksin koduõpet saanud, rääkimata sellest, et mul oleks olnud palju rohkem vaba aega.
Notsu, üks asi on see, et kas sa satud täpselt sellisesse kogukonda vaid see, kas sa kohtud mõne sellise indiviidiga või kas sa satud mingisugusesse sarnasesse situatsiooni. Neuroosid võiksid küll olemata olla, aga ma arvan, et nende vältimiseks on koduõpe vastus ainult väga äärmuslikel juhtudel.
Natukene probleeme on kasuks ka, sest kuidas inimene õpib probleeme lahendama ja näiteks vanematelt abi küsima, kui tal kunagi probleeme ette ei tule? Mulle tulevad meelde Hillary Clintoni mälestused, kuidas ta jooksis nuttes tuppa, sest teised tegid liiga. Ema siis küsis, aga mida sina ette võtsid, et ennast kaitsta?
Noh ja konkreetselt Martasse ja tema sotsiaalsusesse usun ma väga. Ma arvan, et kool ainult arendaks tema tugevaid külgi. Oota, Marta on sul USAs sündinud?
Marta ja Anna on mõlemad Eestis sündinud (miks sa seda küsid?), Marta kolis 3kuiselt USAsse ja 3aastaselt tagasi Eestisse.
Küsisin seepärast, et kui Clinton juba näiteks sai toodud, siis kas võiks tulevikus Martat kandideerimas näha 🙂
Jajah, ma ei saanud su vihjele pihta. Kui sedaust ei muudeta, siis minu lapsed jah ei saa USA presidendiks kandideerida ;), pole USAs sündinud.
“see, kas sa kohtud mõne sellise indiviidiga või kas sa satud mingisugusesse sarnasesse situatsiooni.”
Indiviididega kohtumine ei loe, kuna normaalses elus saab nendega kohtuda just nimelt kui indiviididega. Sarnane situatsioon võiks muidugi jah ette tulla, vanglas näiteks, kuulu järgi oli ka XVIII sajandi Prantsuse õukonnas selline mõttetute hierarhiate suletud süsteem olnud, aga ma loodan, et ma ei satu kumbagi.
Sellest, et kui ma ükskord olin kuu aega kodus haige ja kooliasjadeks, sh kodutööd, kulus 2 tundi päevas, samas kui koolis oleks sellele läinud 5-6 tundi, ma üldse ei räägigi.
PS – mul ei tekkinud niisama teiste lastega mängides kunagi probleeme, mida ma päris ise või vanematelt nõu küsides ei oleks suutnud lahendada, aga kooliprobleemidest ei suuda ma siiamaani isegi rääkida mitte, v.a sellel tasemel et “olid mingid probleemid”.
Notsu, aga kas sulle tundub, et kõigil olid samad probleemid? Äkki oli konkreetses koolis küsimus? Võib-olla sinu puhul oleks koduõpe olnud õige lahendus, võib-olla ka kooli vahetamine, ega mina ei tea. Minu arvates ei pea koduõpe olema keelatud vaid lihtsalt tugevalt erijuhtum.
Kuid mõttetute hierarhiate süsteemides, mis püüdlevad suletusele, surfan mina küll igapäevaselt ja kasutan ka koolist saadud kogemusi selle kohta, kuidas neid kõige edukamalt ignoreerida ning mis ulatuses see mõistlik on. Sest teatud hierarhiad on ka kasulikud, lihtsalt nende toimeprintsiip peab mõistetav olema. Noh, ja sõjaväes ei saa ilma hakkama. Kool on tõesti väga tugevalt nähtava reeglistikuga, aga see ongi lihtsalt katsemaailm, et kuidas hiljem nõrgemas ulatuses sedasama ära tunda.
Kuid jah, eks kool muidugi taastooda ühiskondlikku struktuuri, seega on vanemate roll isiksuse arendamises täpselt sama oluline.
Ma pidasin mõttetu hierarhia all silmas mitte õpetaja-õpilase võimusuhteid, vaid neid võimumänge, mida õpilased omavahel mängivad, sest suurt midagi muud ei ole teha, ja kus hierarhias saab parema koha, ise teisi maha trampides, kui sa ei ole just mõni karismaatiline erand. Kui ma olen teiste inimeste käest ettevaatlikult uurinud, kuidas kellelgi koolis oli, on peaaegu kõigil, eriti kõrgharidusega inimestel, sealt mingi masendav kiusamisekogemus olemas, need, kellel ei ole, käisid reeglina väikeses maakoolis. Ja mõni, keda ennast ei kiusatud, räägib, kuidas kedagi teist peediti.
Väidetavalt pidi see fenomen kergemini tekkima liiga suurtes klassides, st suuremates kui 15 õpilast. Alla 15 õpilasega klassis on tegemist indiviididest moodustuva grupiga, üle selle läheb käest ära. Aga Eesti koolides on peaaegu igal pool üle 15 lapsega klassid, kuigi kõik pedagoogikat õppinud teavad, et see on jama.
Siin on päris asjalik artikkel, peamiselt küll selle kohta, et miks nohikuid koolis kiusatakse (samas kui nad päris elus saavad päris normaalselt hakkama, kui mitte isegi teistest paremini), aga arutab ka hierarhiaterrorit päris pikalt.
http://www.paulgraham.com/nerds.html
ja täiendus:
http://www.paulgraham.com/renerds.html
Notsu, aga kas sina pane(ksi)d oma väikese lapse kooli või teeksid kodukoolitust?
Mul ei ole lapsi ja üks kõva plokk, mis mul lapsesaamisele mõeldes üksvahe pidevalt ette tuli, isegi praegu tuleb, oli see, et “appi, ta peaks siis kooli minema”. Tegelikult tänapäeval enam ei pea jah, aga see ei tule alati meelde. Väikeste klassidega kool ei pruugikski halb olla, kui mõne sellise kuskilt leiaks – nagu ma ütlesin, olen ma suurema osa häid koolimälestusi väikese kooli lastelt kuulnud. Nii et kuna ma olen siiski küllalt laisk ja päris tore oleks lapsed vahepeal kellegi teise käe alla anda, siis kõigepealt uuriks, kas leian mõne kooli, mida ma ei karda. Kui kättesaadavad oleks ainult 30-40 õpilasega klassid, siis peaks küll koduõppele mõtlema.
Aa ja sellist varianti olen ma ka mõelnud, et keskkoolini veaks ise välja ja siis kooli – keskkoolis (vähemalt sellistes… õppimiskesksetes) on suhted juba normaalsemad ja sinna tuleb nagunii uusi õpilasi juurde, nii et üks uustulnuk ei torka teiste seas väga silma.
Mul endal oli koolist õppimise mõttes tegelikult kasu küll, aga ma lähen alati saba peale püsti, kui räägitakse, kuidas see arendab omavanustega suhtlemist. Minu elus on paariaastane periood, kus ma omavanustega peaaegu üldse ei suhelnud just kooli pärast – koolis ei saanud ja kool võttis palju aega ära, eliitkool ikkagi. Koolivaheaegadel siis suhtlesin omavanustega, vahel isegi mõne koolikaaslasega.
Notsu, ma arvan, et sitt kool oli.
No see info, mis ma teiste käest olen saanud, pärineb ikka igasugustest koolidest, sealt ka need harvad erandid väikeste (maa-)koolide näol. Ma olen kuulnud mingit mitteametlikku statistikat, mille järgi juhtiv enesetapukool ei ole üldse mitte minu vana kool.
kuidas sa, epp, seda kodukoolitust tehniliselt ette kujutad? järgite USA õppeprogrammi, sinu kui õpetaja õppekeel ja -vahendid peaksid olema ka ingliskeelsed. aga sinu, kui ema, suhtluskeel lastega on ju eesti keel. pealegi olete üsna varsti (kui mitte juba!) selles staadiumis, kus lapsed sulle keeleoskuses pika puuga ära teevad. jah, see on paratamatu. sinu inglise keel ei saa mitte kunagi olema samal tasemel nagu sinu lastel. teaduslikult tõestatud! lisaks jääb sinu igapäevane töö seotuks eesti keelega, seega pendeldad niigi mõtetes kahe keele vahel. see võib ka olla lihtsalt minu kiiks, et keeleliselt peab kõik perfecto olema 🙂 keel on ju niiiii tähtis.
Notsu, ma arvan, et sitt kool oli.
Selle kodus koolitamise kohta on mul üks küsimus… Ameerikas on palju programme, kus saadetakse sulle igapäev internetis õppematerjal, teed need ära ja saadad täidetud asjad tagasi teatud aja jooksul. Ning nii saad sa õppida kuni gümnaasiumi lõpuni, lõpetad nagu iga teinegi õpilane.
Kas sellised programme on ka Eestis? Või vähemalt midagi taolist?
M, ma soovitan seda teemat uurida oma heal tuttaval, kes teeb haridussaadet!