Nepal või Nepaal? Kolumbia või Colombia?
Eesti keeles on see vabaks lastud. Kumba teie pooldaksite?
Kui kirjastasime raamatut “Minu Argentina”, siis oli mul esialgu ka failis see maa kirjas kahe i-ga (olin ise toimetaja), siis aga muutsime selle ikkagi ühe i-ga, rahvusvaheliseks vormiks. Peab ütlema, et siiamaani ma ise, näiteks meilides, kirjutan seda maad kahe i-ga.
Ja nüüd on siis meil küpsemas uusi eksootilisi maid meie sarja raames… Oli just juttu ühe eesti floloogia lõpetanud kirjastusvallas töötava inimesega, tema eelistaks raudselt vanamoodsat, häälduspärast kõneviisi. Mina tegelikult ka. Seega: kuigi kirjutasime Argentina, äkki läheks edasi Nepaali ja Kolumbiaga (mitte Nepali ja Colombiaga)?
Mida teie arvate, armsad lugejad?
Mina oleks vanamoodne 🙂
mina oleks ka vanamoodne 😛
mulle meeldib ka eestipärasemalt.
Mullegi meeldib see eestipärasem variant
Mind millegipärast kirjapilt Nepaal häirib, tundub võõras. Kolumbia aga tundub sobilik olevat 🙂
Vanamoodne on minu arvates parem. Mind näiteks häiris Minu Argentiinat lugedes see pealkiri ühe “i”-ga.
Jah, harjumusejõud on ikka tohutu… Müüginumbreid tagaajades on siiski vist parem Nepaal ja Kolumbia. Korrektsust ihaldades Nepal ja Colombia.
Ikka Nepaal ja Kolumbia
Ühinen vanamoodsatega. Et ikka Kolumbia ja Nepaal
Jah, kui “minu” on eesti keeles, siis olgu riigi nimi ka. Pealkiri nagu väike lause ju. Muidu peaks olema ju My Nepal.
Ma ka vanamoodsa eestipärasuse poolt.
Jah, ja miks siis ei olnud näiteks “Minu Paris” ja “Minu Italy”? “Minu Iceland”? Huvitav, miks see küsimus just Nepaali ja Kolumbiaga esile kerkib. Või peaks siis hoopis järgima kohalikku kirjastiili, kuidas kolumbialane ise oma riigi nime kirjutab.. Ühesõnaga, läbiv eesti keel oleks ilus ja loogiline jah.
Vaat asi on selles, et ÕS soovitabki üheselt Nepal ja Colombia. Ja nagu oligi tarvis tõestada (ja tõestasime siin oma väikeses küsitluses 🙂 – tavalistele keelekasutajatele on see väga imelik.
Üldiselt on soovitus kasutada eestipäraseid mugandatud variante ainult väga juurdunud kohanimede puhul (nt linnadest Pariis). Häälduspärase kirjutusega võib ka teise äärmusesse minna (ja seda 1950.-il aastail ka püüti juurutada), nt kuidas kõlaks “Minu Bordoo” või “Minu Njuujork”?
Nii ongi keeles kaks suunda, kuidas võõraid maid nimetada: 1) häälduspärane ja 2) algse, välismaise kirjapildi pärane. Aga jah, kumba rühma kuuluvad Nepal-Nepaal ja Colombia-Kolumbia? (Ja muide, meie kirjastuse otsus on see ka, õige natuke, kumb keelepruuk siis peale jääb? … 🙂
Muide, Facebookis minu staatuse juures on ka seesama arutelu päris huvitavate näidetaga.
Eelistan ka Nepaali ja Kolumbiat. Oleks eelistanud Argentiinat.
Igat sugu ametlikes tekstides võetakse aluseks KNAB (internetis kättesaadav, otsinguga leiab kiiresti üles; EKI koduka kaudu saab ka). See muidugi ka jooksvalt muutub, kui reegleid muudetakse. Aga minu jaoks on südametunnistus siis kergem, kui selle põhjal kirjutan – saab vastutuse kellegile teisele suunata. 🙂
Pisut imelik on see, et millegipärast tundub mulle Nepaal normaalne, aga Kolumbia asemel paneks küll Colombia.
Omapärane. Kirjastajana valiksin loomulikult ühtse stiili.
Argentina mind ka ei häiri.
Uuema aja laps võibolla…
Esimese hooga ütleksin, et Nepaal ja Kolumbia. Argentiina puhul, muide, ei pannud tegelikult tähelegi. Ja ilmselt Nepaaliga oleks sama… aga Colombia küll häiriks tõesti.
Mina tahaks näha uurimust, kas EESTI on ikka kõikides keeltes EESTI, mitte Estland või Estonia jne! MIlleks meile oma keel, kui me ei tohi oma keeles kohti nimetada-sel juhul võiks ju nõuda kõikide riikide nimede kirjutamist originaaltähestikus!
Mina ka vanamoodne 🙂
Nepaal ja Kolumbia on ikka ilusamad. Kui Nepalist veel kuidagimoodi üle vaataks, siis Colombia on ikka väga võõrapärane. Samas Argentina mind ei häiri.
Hääletan vanamoodsa poolt
Nepaal ja Columbia. Ja Argentiina 😛
Pooldan Argentinat, Argentina riigi kodanik on aga argentiinlane. Teised aga Nepaal ja Kolumbia.
Aga kui pealkirjaks on “Minu …”, äkki siis laseks autoril valida – siis on kõige õiglasemalt subjektiivne? Mida meie, mõnikümmend inimest, siin ikka niiväga korda läheme, lõpuks on lugejaid tuhandeid ja igaühel oma arvamus, tulevad Sulle näpuga näitama, Epp, et miks siis nii- või naapidi. Kui autor ise otsustab, läheb see kokku sarja ideoloogiaga – ühe inimese isiklik maailm.
ikka Stokholm, Kaplinn, Nepaal, Kolumbia jne.
need koduse hääldusega nimed näitavad, et eestlased on kõvad reisusellid olnud ning tuttavad kohad omamoodi kodustanud. muidu on meil Soome ja Venemaa asemel varsti Finlandia ja Russia.
Ikka eestipäraselt!!
Nepaal, Kolumbia ja Birma 🙂
Ja kumb on siis õige, kas Iraak või Iraan?
No mina olen kirjutanud Kolumbia. Ekspressi keeltoimetaja on selle aga järjekindlalt Colombiaks muutnud.
Keeleeksperdid väidavad samuti, et eelistada tuleks/võiks Colombiat. Igatahes oleks kindla(ma) peale minek kirjutada Kolumbia ikka sedasi eestipäraselt. Sedasi saab autor ehk veidi vähem vastu päid-jalgu.
Mina mäletan ka kooliajast, kuidas õppejõud mul justnimelt Argentiinalt ühe ‘i’ maha tõmbas ja ÕSile viitas. Aga jah, vähe kummaline ta ju siiski tundub, et nt Kuuba on alati meie jaoks Kuuba, mitte Cuba. Et miks siis osadele riikidele laieneb see nn vanade harjumuste klausel ja teistele mitte? Kuskilt jookseb mingi piir, et vat siin on nüüd see kuupäev millest edasi me enam ühtegi riiginime ei eestinda ja jutul lõpp?
Nepal 🙂 Eelistan ise seda varianti ja igaks juhuks küsisin ka EKI-st üle, enne kui kirjutasin. Neil on KKK all see ka välja toodud ja seal isegi ei olnud mõlemat varianti kirjas, ainult Nepal.
Natuke teemast välja: viimasel ajal häirib mind hoopis Kambodža kirjapilt eestikeelsetes tekstides – Cambodzha, Kambodia, Cambodia, Kampuchea jne. Kui on vaja infot otsida-leida, siis tuleb alati kõikvõimalikud versioonid, sh. ka väga vigased läbi proovida.
It’s remarkable to go to see this web site and reading the views of all
colleagues regarding this piece of writing, while I am also eager of getting
experience.