Segane seis
Kiire ja segane.
Lühidalt.
Pole selge, kas me oma kodus lastehoidu jätkame, meie Marta sai igatahes juba kodust välja kogenud pedagoogide juurde pandud ja mis on Annale parim, see vajab veel selgitamist.
Kirjastamistöös ei saa ma sugugi aru, kas see kuhi mu ees saab kunagi tehtud või ongi see normaalne, et ei saa. Ja kuidas see kirjastamiseperiood minu jaoks lõppeb? Kas ma jätan kunagi lauale kirja “Läksin Indiasse, ärge mind otsige” :), see on mul vahel välgatav idee ka kodus lastega maid jagades. Muidugi ma ei tee seda, see on selline mõte, mis minu mõttelaadiga inimesel ilmselt suitsiidi-ideed asendab… Ma arvan, et suitsiid pole muud kui eskapism, nii nagu mulle on see ärareisimise kinnisidee, mis peal käib, kui ise oma asju lahendada ja delegeerida ei oska.
Segadus on tuleviku osas ka. Näiteks jõulud – kas ja miks me peaksime end jälle USAsse vedama? Näiteks meie kinnisvara – miks on meil nii palju segaseid maju ja ehitusplaane (meie nimel on kaks maja ja üks korter ja üks üüritud maja, see on ju täitsa palju, ja tegelikult on ikkagi sageli pidetu tunne). Ja näiteks meie tulevikuplaanid – lihtlabaselt, kus me siis elame aasta pärast, september anno 2010? Kas New Yorgis või sellest lõunas või põhjas, kas USA suurlinnas või ökokülas, või jääme ikkagi hoopis Tartusse? Või äkki hoopis Haapsallu?
“Never stamp out Australia,” ütleme selle peale ja naerame hüsteeriliselt.
Ma olen ju 35. Mul oleks aeg rahulikult elada. Justin on 29 ja naudib vist natuke rohkem seda nomaadilikku “que sera, sera” tunnet – ei tea, mis homne päev toob. Mina tunnen kadedust, kui vaatan meie Tartu sõpru, kes teavad täpselt, kus nad elavad ja kuhu nad kuuluvad ja kus nad viie aasta pärast on (vähemasti nad arvavad, et nad teavad, aga see on juba suur asi turvatunde jaoks).
Miks mina ei tea? Midagi on minu ajuehituses ikka teistmoodi jah, aga õnneks pole ma üksi, Justin on ka minuga.
(Kas ma hakkasin enesele juba vastu rääkima? Aeg on lõpetada see ving tänaseks.)
Mõni asi siin segapuntras peaks juba järgmiseks nädalaks selgem olema.
aa, ja lisan seda ka, et keegi lugejaist meid ülirikasteks pidama ei hakkaks. Üks meie majadest on täitsa lagunenud palgist ja tuleb ekspertide sõnul maha lammutada, teises elab minu isa ja teised sugulased, mõlemad asuvad ääremaadel, ja Tartus asuv meile kuuluv korter on 14ruutmeetri suurune kööktuba. Nii et kokkuvõttes on kõike seda täpselt nii palju, et energia ja rahanatuke jaguneb laiali ja ikka õiget pidepunkti pole… Hetkel.
35 + 29 = 64
http://www.youtube.com/watch?v=hH7v6wordKs
🙂
Ma tean, mida sa tunned. Ka mina ei tea sõdurinaisena, mis mind ootab aasta, viie või kümne pärast. Ühtmoodi on põnev, aga teistpidi tahaks juba… mingit kohta, kus naela seina lüüa ja roose aeda istutada…
Ega sa taha paljastada, kuhu lasteaedikusse Marta panite ja miks?
Meil see aedade või no pigem sõimede teema üsna aktuaalne. Et võiks ju varsti katsetama hakata.Võibolla.
pomiseb: Teadlase(naise)l pole ka sageli teada, mis teda paari aasta pärast ootab…aga õnneks on siiski suur valikuvõimalus ja vabadus ise otsustada
Hakkasin just kommenteerima ja kirjutama, mida sa v6iks mingi asja suhtes ette v6tta v6i teha, aga siis tuli meelde, et kui inimene otsib vastuseid, esitab kysimusi, siis tegelikult ta teab juba, millised on 6iged vastused. Nii et ma ei ytle midagi 🙂
Nagu me kõik teame tänu jaroslav hašekile:
jäägu nagu oli
eks midagi ikka old
ega kunagi pole olnd
et kudagi polnd
mistap poleks vaja justkui tuleviku osas väga muretseda, ta tuleb sellest hoolimata. ega sa ilmselt ei muretseks ka, kui ei oleks peret, lapsi…
aga kirjutamisetöö ei saagi kunagi otsa. vist on ka naistetöö.
🙂 Mina arvan, et jääte paigale siis, kui leiate selle koha, mis ongi teie jaoks täiuslik, kus hing oleks rahul ka siis, kui teaksid, et millegipärast iial lahkuda ei saa. Kui leiad koha, mille puhul tead, et nende inimeste eest oled valmis alati võitlema (isegi siis, kui sa neid tunned vähe ja nad on sinust väga erinevad), koha, mis oma terviklikkuses on sulle armas, mineviku ja tulevikuga ning mille puhul hoolid sellest sügavalt, et seal saaks elada ka saja aasta pärast.
Seni võib aga ringi kõndida ja otsida, kus see on, sest on ju suhteliselt ebatõenäoline, et me kogu maailma rikkuses lihtsalt sünnime sinna kohta, mis meile kõige täiuslikum on 😛 Ehkki võib ju ka nii olla.
Arvan, et lastehoidu oma kodus mitte pidada on õige mõte. Samuti arvan, et õige on lapsed lasteaeda panna – Annat ilmselt veel mitte, aga Marta-sugusele hakkajale, targale ja tragile lapsele, nagu su kirjeldustest võib järeldada ja vahel Tartu tänavail näha :), on lasteaed mu meelest parim paik. Seda nii suure seltskonna ja sellest tingitud distsipliininõuetega kohanemise mõttes, mis enne kooli vägagi ära kulub, kui ka oluliselt suurema suhtlusvõimaluse pärast, mis ta ülekeevat energiat aitab maandada. Kui sa oleksid koduperenaine või vabakutseline, kes teeb tööd siis kui tahab, oleks see arusaadav, et tegeled oma lastega ainult ise ja pead veel lastehoidugi lisaks. Sinu eluviisi (kus tööks ilmselt tihtilugu kulub öö) ja töökoorma juures on mu meelest ainuvõimalik see, et lapsed on mingi aja kodust eemal, et sul on sel ajal seal vaikus ja rahu, ükskõik siis, kas selleks, et nihutada öötöö-tsükkel päevasele ajale või kasutada see öötundidel magamata jäänud uneajaks. Sest koormus näib sul kohati ikka hullumeelne olevat. Ja kui sul juba tekib küsimus, miks end jõuludeks USAsse vedada siis ära veagi! Naudi eestimaist jõulurahu, lõpeta detsembris varakult igasugused tööd, võta endale mõni nädal lihtsalt olemiseks – iseendaga, perega, lastega koos ja kummagagi eraldi, sugulastega… Kõike täpselt siis, kui tunned, et tahad. Lihtsalt puhka, luba endale rahulik aastalõpp ja ära üldse vaeva pead sellega, mis edasi saab. Selline ajupuhkus kulub teinekord väga ära. Ja hingele elamiseks on jõuluaeg üks parimaid, eriti lastega peres.
Aitäh, Täpitark, hää ja targa sõna eest!
Me võibolla teeme edasi minihoidu, näiteks kolm 2aastast last. Mitte rohkem. Tuleb leida see, mis on parim Annale, ja sobilik meile.
Catalina – Marta läks lastehoiuseltsi Veski 2 asuvasse hoidu, seal on kaks kogemustega waldorf-kasvatajat ja 10 last.
oi issand, see ropp sõna waldorf
sa kaarle oled mõni imelik või?
miks on waldorf ropp sõna?
mina küll ei tea, kas keegi teab?!
mina tunnen veske tänava õpetajatest ühte ja see on hästi tore ja turvaline ning kena inimene,kelle hoolde ma jätaksin kerge südamega oma lapsi
aga alla kolme aastast last ma ikka kodust välja ei annaks, kodus hoidmine on päris hea mõte ja et rohkem mitte lapsi, vaid üks mängukaaslane veel
aga kasvatajaks õpetajaks sobiks ikka emme
või keegi hästi lähedane tegelane
mina arvn nii, aga see pole kindel, et mu arvamus ka õige oleks 😉
waldorfi halb maine tuleb eelkõige waldorfkoolidest, mis annavad leebelt öeldes puuduliku hariduse õilsuse sildi all. lasteaedadega pole kokkupuudet olnud
Tjah, ma hakkan vaikselt hariduse teemasse sisse kasvama. Mis on puudulik, mis on täielik, mis on eesmärk – kas arendada inimest tema potentsiaali piires või kohendaa-kohandada ta ühiskonna vajadustele ja kas üks välistab teist…
Ma ei tea, igatahes hetkel on waldorf lasteaed Martale väga hea koht.
ma ikka ei saa, pean hoiatama… Ole ettevaatlik oma lapse eliitkooli panemise m6tetega (ma tean kyll, igayks tahab, et tema laps k6ige paremoleks ja tihti tahavad lapsed seda ise ka, kui neilt kysida). K2isin ise yhes Tartu eliitkoolis ja kas tead, kuigi see haridus mis ma sealt sain oli t6esti v2ga hea, on mul siiamaani teatav alav22rsuskompleks. Sest mina olin keskp2rane. Igatepidi hall hiir teiste h2sti tarkade ja andekate laste seas. Pealegi on eliitkoolide parim eelis (minu meelest) just see, et nad valivad lapsi
Muidugi samamoodi ettevaatlik tasuks olla ka nende koolide suhtes, kus k6ik lapsed on erilised – nii (ma kardan, ega ma omast kogemusest ei tea) kasvab lapsest ysnagi ebareaalse enesetajuga inimene, kes eeldab, et k6ik hea talle sylle sadama peab sest ta on ju nii eriline.
Täpselt see teema oli mul eile jutuks ühes seltskonnas, mina pigem ei paneks nn eliitkooli.
Kui peaks ta homme kooli panema, Tartus, siis mina eelistaksin katoliku kooli. võibolla peetakse seda ka eliidiks? Aga see tundub mulle parem kui Härma-kool (viimases on stress, katsed, suur maja, narkopobleemid vanemates klassides – kuuldavasti – ja rikaste vanemate laste teatud standard vist ka).
Ootame, kuni Luize kohale siia ilmub, tema laps käib Härmas :).
Katoliku koolis meeldib mulle see, et on rahvusvahelist seltskonda ja noh, kuna mina usun jumala(te)sse, siis ei ole minule probleem ka see religiooniõpetus. Nagunii saan ma lastele kodus öelda, et mina usun kõikidesse jumalatesse korraga ja et ristiusk on üks neist :).
ok, sattusin lobisema…’
tegelikult ei tea, kas ta üldse tartus kunagi kooli läheb.
Issand, lõpetage see Härma-koolile narkoprobleemide külgekleepimine. Kunagi, ühes klassis, mõningad tõesti tarbisid. Praegu ei oska keegi, kes selle kooliga küll õpetamise, küll lapse(laste) kaudu seotud, selle nn suure Härma-kooli-narkoprobleemi kohta muud kui õlgu kehitada. Tarkade laste kool lihtsalt, kõigile tõesti ei sobigi. Katoliku kool seevastu on ainus, kus paar aastat tagasi oli ka väljaspoole kooli kuulda tõsisest koolikiusamisest, üks laps vahetas isegi kooli. Samuti läksid sinna nt mu lapse lasteaiast just need kõige nn kaagimad ja hüperaktiivsemad.
ma ei tea mis värk on mõnel waldorkoolide vastu aga minu laps käib rosmal ja võin öelda, et see on parim kool eestis mida ma näinud olen
olen tavalasteaias olnud 20 aastat õpetaja ja leian et see on õudne mida kõike peab sellele lapse hakatisele seal pähe valama ja mida kõike ta ei või teha
ja olen tuttav waldorf aedadega ja leian, et see on ikka lapsele parim koht kasvamiseks
Olen tavalasteaias “igasugu asjade pähetoppija ja keelaja” ja mulle jättis just see teie Rosma väga kummalise mulje, ei saa kohe sugugi aru selle süsteemi ülistajatest! Elu ju pole vaid vikerkaar ja flöödimäng! Neljandas klassis võiks ikka osata juba kirjutada ja lugeda!!!
Eks igas koolis on plussid ja miinused. Mina oma isiklikust kogemusest eelistaks hoopis väikest maakooli 😀 Keskkond on hoopis teine ja pärast pisikeses koolis käimist sai nii mõnigi “eliit”kooli sisse ja praegu õpivad ülikoolis 😉
Ma waldorflasteaia plusse-miinuseid ei tea, aga kooliga on küll ka vaid see kogemus, et laps, kes tavakooli üle tuli, kudus ja heegeldas krabinal nagu mõni tubli Kihnu mutt, kes vardad käes sündinud, ja leiva saamislugu teadis ka täpselt, aga enamikus ainetes oli uutest klassikaaslastest paar aastat maas. Kerge tal polnud.
epp kas veski tn. lastehoid ongi siis waldorf?
kas tartu lapsehoiuseltsil on waldorfkaldusustega hoiud või on ainult see yks hoid.
Mis kuumakse on ja kunagi kuulsin et mahesööki pakutakse- on see tõsi?
omal käib laps (just 3a. saanud( munitsipaallasetaias ja 24 last rühmas—mõlgutan mõtteid väiksemasseja lapsega rohkem arvestavasse aeda või hoidu yleminemisest.
samuti olen viimasel ajal kuulnud ja mõelnud Rosma koolist- ainult et kunagi kui tahaks last sinna kooli panna peaks ju selle pärast kolima tartust põlvamaale:))) -noojah Tartus ka waldorfkool õnneks olemas.
Waldorfkoolide kaitseks arvan ise et toetaksin igati lapse vaba arengut ja loomingut kuna ise käisin1. a saadik seeres kollektiivis ja oma mõtlemine ja arvamus sai ikka kõvasti hävitustööd sellega seoses /hakkan alles nyyd 30a. endale teadvustama mida ma tahan teha ja kes ma olen- enne oli tõesti see hinnete taga ajamine ja -ma ju pean sest nii peab- elu.
Jumal küll inimesed ärge ometi solgutage oma lapsi edasi tagasi
kui valisite waldorfi, siis peaks see laps õppima ka seal põhikooli lõpuni
laps pole mingi asi mida siia sinna tõsta
muigugi on waldorfkoolil oma õppekava, aga põhikooli lõpuks on oskused ja teadmised samal tasemel, kui teistel põhikooli lõpetanutel ja vaata, et enamgi
rahvas saage sellest mallist ometi lahti, et lugemisoskus on see põhiline oskus, mida neljanda klassi laps peaks oskama
ärge olge nii piiratud
paljud hästi arenenud ja huvilised lapsed õpivad selle varemgi selgeks, aga ilma mingi meeletu hirmu, alanduse ja sunduseta
kirjaoskamatuks ei jää seal keegi
jätke ometi see xenofoobia
ma ei ütle, et waldorf kool nüüd see parim kool on, aga ta on parim võimalus eestis
kes on nii tark, et see ja teine valesti, tehke siis see parim kool
kaikaid kodaratesse ja solki loopida ning kritiseerida oskavad kõik
Minu 4-a poeg käib sealsamas Veski rühmas. Ja ta ei oodanud lugemaõppimisega neljanda klassini, vaid neljanda eluaastani.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rõhutada seda, mida õnneks eelpool ka öeldi: et kui Waldorf, siis algusest lõpuni, lõpuks on kõik ühtlustunud. Kui waldorfkoolist poole pealt välja tõmmata ja tavakooli panna, siis tõesti ei saa kuigi hästi hakkama ja vaat et saab veel peksa ka. Süsteem on teine, alustatakse tasa-targu ja palju kaugemalt, mitte ei pisteta otseteed ninapidi matemaatikaloiku, laku või upu.
Ma ei ole hetkel kindel, kas panna laps ka waldorfkooli (sest tegelikult vist ikka on vaja ka ühiskonnaga kohaneda… Ma ei tea. Aega on õnneks mõelda.) Aga lasteaed on waldorfpedagoogikaga igatahes palju parem koht kui ilma selleta. Mu poeg käis enne n-ö tavalasteaias kah, nii et võrdlus on olemas.
kunagi lugesin lugu naisest, kes elas ideaalset elu – mehine mees, jõukas kodu, 2 last (poiss ja tüdruk). Ameerikamaal, seega ka kodune ja laste päralt.
Kuni tundis, et enam ei jaksa. Käis mäetipul istumas, igal õhtul helistas koju. Siis soetas lapsehoidja, kes tasapisi tema koha kodus üle võttis ja ta ise vabasurma läks.
Absoluutselt arusaamatu, eks? Ise mõtlen aegajalt sellele loole, kui tundub, et miks just minul peab alati kõik kuidagi segane olema, tööd tulevad ikka kõik korraga, ära öelda ka ei saa – mõni on huvitav, mõnest makstakse, mõnele oled teene võlgu ja ei saa öelda, et ingliskeelsele eestit õpetada on kole raske, sest tegelt’ ma tavaliselt ikka vastupidi, pealegi oli siis kõik grammatika teistmoodi, kui mina koolis käisin… ja siis lohutan, et eks ju ole kanuumatkadega kõva kogemus ettearvamatutes olukordades lahenduste leidmisel ja näe, võib ka siis täiesti tühi tunne tulla, kui kõik on korras ja korrapärane.
Nii et ettevaatust vähema rabelemise soovimisega. 🙂 Kuigi aegajalt peab pausi muidugi võtma.
gümnaasiumi eksamitulemuste järgi on waldorfkool üks tartu kõige nõrgemaid ja üle riigi samuti tagumises osas (täpsemalt viimase kolmandiku piiri peal). isegi tartu täiskasvanute gümnaasiumi tulemused on paremad. kes tahab õppida, õpib kõikjal. aga paljud lapsed vajavad toetust ja korda (ning heas mõttes, mitte vägivaldses), selle jaoks on klassikaline haridus kindlam.
Natuke nagu pedagoogikat õppinuna tean waldorfkoolide küsimuses kaasa rääkida nii palju, et Eesti sellenimeliste koolide põhjal on tegu jah suurel määral saastaga. Eestis ei ole ta lihtsalt see, mis ta tegelikult olema peaks, sest waldorfkoolide õpetajaid Eestis ei koolitata.
A mis veel silma jäi – see Härma narkoprobleemi jutt ja kellegi pahase kadi kommentaar sellest, justkui olnuks see ühes klassis kunagi ammu. Aastakest viis-kuus tagasi koosnes minu sõpruskond suures osas härmakatest vanuses 15-19. Pean küll tõdema, et nende hulgas oli väga vähe inimesi, kes ei pruukinud mingeid narkootikume. Sõbranna õppis seal ja tunnistas, et pinged kooli pärast kasvavad vahel lihtsalt üle pea ja kui keegi ütles, et teeme üks kanepisuits, sest mitte miski siin maailmas ei lõõgasta paremini, siis seda ka tehti. Juhtus ka, et vahetunnis.
Ja kanep polnud ainuke sealses seltskonnas ringelnud narkootikum.
Kuidas praegu olukord on, seda ei tea.
Mina võin waldorfkooli kohta öelda nii palju, et minu klassi gümnaasiumis tuli mitu õpilast waldorfkoolist ja nad kõik said suurepäraselt hakkama.
Minu kogemus Miina Härma sisseastumiskatsetega on positiivne. Ei olnud katsed rasked, ei olnud lastel stressi, ei võetud last kooli minu isiku või teenete pärast.
Miina Härma Gümnaasiumis minu meelest käiakse siiamaani kahes vahetuses koolis, sest maja on liiga väike. Ehk siis “suur” on suhteline mõiste.
“Teatud standard” rikkamatel vanematel on nii ja naa. Kordan veel, et minu ja mu tuttavate sõprade käest ei ole keegi miskit raha küsinud, samas on seal, ka minu lapse klassis, õpilasi, kelle õpitulemised justkui ei vasta Härma ootustele. Ehk siis võiks arvata, et seal mingi seos on. Aga päris kindlasti ei käi see nii, et kõige ees kohalikud rikkurid ja siis vaatame mis üle jääb.
Narkoprobleemid ma usun, ei ole suuremad kui mujal. Jah, ma saan aru kui õudne see tõdemus on, aga ilmselt peab tänane lapsevanem endale tunnistama: lapsed ja noored tarvitavad narkootikume ja sellele vastavalt käituma. Aga nimetada Miina Härma Gümnaasiumi Tartu linna suurimaks narkokooliks on ilmselge liialdus. Siiski: nimetatud juhtumi mitu aastat tagasi oli tõesti oma ekstreemsuses vast terves linnas ainukordne, kuna seal aeti koolis õppivat narkomaani-diilerit keset päeva ikka taga nii direktori kui politsei poolt. Ja olen kuulnud veel ühest diilerist 8 klassis paar aastat tagasi. Aga see on ka rohkem kuulujutu tasemel. Et vist on. Minu tütar on rääkinud midagi nuusktubakast ja sellest põsetubakast, aga ma mõistan, tema on süütuke sellises asjas ilmselt ning kuni keegi otse pakkuma pole tulnud, ta ei tea ilmselt võimalikust diilimisest.
Siiski, ma olen kindel, et tegu ei ole linna suurima narkokooliga. Aga sitt teatavasti haiseb ja paha märk jääb kauaks külge.
Mis seal veel oli. Stress. Mõelge oma kooliaja peale, tänased täiskasvanud, kui tihti te läksite kooli rõõmuga ja oodates, millal saab teha kontrolltöid. Annale, kellel miinahärmakatega kanepikogemusi: tarvitamine on ikka inimeses kinni. Ja põhjuse leiab alati. Me ütleme stress, aga tegelikult tahad lihtsalt cool olla.
Kokkuvõttes: eliitkooli ei ole vaja peljata. Ja ei ole vaja ka veri ninast väljas sinna last pressida. Minul on hea meel, et laps õpib heas koolis, kus hariduse andmine ja õppimine on väärtustatud. Võrreldes koolidega, mida Tartu linnas on kindlasti rohkem kui üks, kus hästi õppijad on siiani pugejad ja memmekad, kellele ajaviiteks kere peale antakse. Mista siis on selline. Aga mõistan, et kõigile ei pruugi see sobida ning annaks jumal, et vanematel on mõistust sellest aru saada. Katoliku kooli kohta ei oska ma midagi öelda, eks raha maksmine on muidugi alati üks küsimärk. Samas käis laps eralasteaias, kus kindlasti oli nn waldorfelemente ja ainult kiita võib. Parim valik ja võimalused, täiesti kindlalt kohe.
Minu last tunned sa, Epp isegi, eks sa otsusta siis, kas eliitkool on inimesele halb või hea.
jajah, olen jah H2rmakas 😛
narkost niipalju, et see oleneb seltskonnast. Minu s6pruskonnas plnud yhtegi, kes oleks tarvitanud, aga paralleelklassis (just nn. rikaste vanemate klassis) kuulukate j2rgi (ja lihtsalt koolipidudel ringi vaadates) suuremas osas k6ik tarvitasid. Ka kangemat kraami kui lihtsalt kanep. Ja Trefnerlastega kui kokku said, oi kus olid suured s6brad. Samas need Trefnerlased, kellega mina aeg-ajalt kokku puutusin, ei tarvitanud. eriti.
Ja seda ytlen ka, et 6petajate tase oli kohati ikka V2GA ebayhtlane. Kooli hea maine tuleb rohkem vist sellest (nagu ma juba ytlesin), et sinna valitakse andekaid lapsi, mitte sellest et 6petamise tase nii v2ga hea on.
Ah ja seda ka, et peale eliitkoolide on tartus veel tugevaid koole: Karlova n2iteks ja Reiniku, ja Tammme.
eh, ja siis veel seda ka, et mina isiklikult syydistan H2rma kooli ebainimlikumaid 6petajaid selles, et minu 6de siiani keskkooli l6petanud ei ole. Rikkusid intelligentse, andeka inimese 2ra. Aga samas oli tal ka uskumatult halb 6nn kooli kaks k6ige jubedamat 6petajat j2rjest klassijuhatajaks saada, yks algkoolis teine p6hikoolis, nii et jah… Muidugi, ega minu klass keskkoolis ka oma klassijuhatajaga ei suhelnud ja tema ainult karjus meie peale – aga siis me adopteerisime endale teise klassijuhataja, nii… mitteametlikult. Seal on ka v2ga toredaid h2id inimesi.
Kõigile ei sobigi waldorfkool
Olen nelja lapse ema ja 2 lapse vanaema
Ja ütlen, et minu lastest pooltel on tava kooli haridus
Kuigi keskkooli lõpus isegi kahetsesin vanema poja puhul , et teda ka waldorfkooli ei pannud, ta ise ei tahtnud ja probleeme tal ka enne kui viimases klassis polnud
Aga noorem tütar ei tulnud linnas üksi toime, viimases klassis sünnitas lapse ja lõpetas keskkoli tavakoolis ja väga edukalt
Ütles veel, et mida seal tavakoolis ometi tehakse, et käiakse kokku lolli mängimas, tema oli koolis harjunud ikka tööd tegemas ja õppimas käima
Tema konspektid liiguvad siiamaani keskkooli peal ringi, kuigi ise on juba mitmed aastad tagasi lõpetanud
Aga seda tean miks Tartu waldorf gümnaasiumi keskmine madal on , sinna tuuakse palju üle selliseid lapsi , et ehk see õpetamisviis nende hinged päästab
Kes ei taha õppida ei õpi kusagil aga kas te elus mõõdate inimesi mingite numbrite järele
Mina olen eluaeg kolmeline olnud, kas ma olen siis nüüd kehvem ema vanaema, sõber või kaaslane?!
Siin keegi nimetas waldorfharidust saastaks, ma ei saa aru, kuidas saab niimoodi silte külge riputada ja teisi mustata
Nii nagu on inimesed erinevad sobivad ka erinevatele inimestele erinevad koolid
Annat http://ebadiip.blogspot.com/ on siit Epu poolt korduvalt minema saadetud, aga tuleb aga jälle ja plõksib aga edasi. Imelik, nüri kuju tundub olevat.
Tekkis ka reaktsioon w-koolile. Suht negatiivne, AGA kokkuvõttes, tavakoolis peab olema suur stressitaluvus, w-koolis suur enesedistsipliin ja/või anne. Ning vanemate otsustada jääb, kuihästi nad oma võsukest teavad, ning kumb kool parem oleks.
W-kooli juures ei meeldi rõhutatud individualism (neg paralleel hetkel emokid-idega), ning piiratud lähenemine loovusele(st loovus on ka oskus probleeme lahendada, uusi struktuure-abstraktsioone luua jne). Allikateks kaks väga-väga erinevat tulemit w-koolist.
w-lasteaia kohta infot pole, aga 10 lapseline rühm on väga lapsesõbralik.
Muus osas jõudu ja jaksu 🙂
Minu lapsed käivad W-lasteaias liitrühmas. (Ma ise pole kunagi lasteaias käinud, nii et igasugune otsene võrdlusmoment puudub.) Pean ütlema, et olen ikka väga rahul. Juba liitrühma kontseptsioon kui selline sobib mulle (ja mu perele) suurepäraselt.
Aga samas olen kuulnud ka arvamusi, et W-lasteaed on W peamiselt nime poolest; sugugi mitte kõigil kasvatajatel pole W-pedagoogi koolitust. Nii et lõppeks on siiski olulised konkreetne lasteaed, konkreetne rühm ja konkreetsed kasvatajad. Puhtalt nime pärast lasteaia valimine või valimata jätmine võib pettumuse valmistada.
Kooli teemal ei oska veel kaasa rääkida. Aga enesedistsipliini kohta – tahaksin küll, et mu lapsed selle omandaksid/välja kujundaksid ja ellu kaasa saaksid. Kui lasteaia/koolikeskkond sellele vastu töötab, on ju pahasti?
Härma kohta: ühe mu sõbra laps käis Härmas ja tollal sai nendelt ikka kuulda, et kui sa üheski aines kõige esimene ei ole või ühtki võistlust ei võida, siis sa oled luuser. Algklassides. See oli küll viis-kuus aastat tagasi. Treffnerist seevastu olen ainult head kuulnud, aga sellel on ainult gümnaasiumiosa olemas. Võib-olla saabki eliitkool hästi toimida alles selles vanuses, kui vähem sõltub vanemate taganttorkimisest ja rohkem õpilase enda motivatsioonist. Treffneri joomisejutte olen küll ka kuulnud, aga käsi püsti, kelle keskkoolis ei joodud?
“Kooli teemal ei oska veel kaasa rääkida. Aga enesedistsipliini kohta – tahaksin küll, et mu lapsed selle omandaksid/välja kujundaksid ja ellu kaasa saaksid. Kui lasteaia/koolikeskkond sellele vastu töötab, on ju pahasti?”
väljendasin end pisut valesti, ma ei väitnud, et tavaline koolikeskkond nõuaks vähem enesedistsipliini, kuid kui seal on pedagoogid algklassides selleks suunavaks jõuks – tunnis ei tegeleta kõrvaliste asjadega, õpitakse väärtustama nii enda kui kaasõpilaste aega etc – (ei vähenda vanemate rolli kodus – ka nendelt tuleb osa enesedistsipliinist), siis w-koolis peab laps seda ise suutma ja pisidele võib see teinekord liiga paljuks kujuneda.
mis maksab lastehoiu seltsis lapse hoid?
ja kas selles veski rühmas kohta on (3 aastasele tydrukule)
teab ehk keegi midagi neist
Seltsis saab lugeda http://www.lastehoiuselts.ee
Veski rühmas on kohad täis. Hind on 2500 krooni kuus. (võiks ju olla odavam, kui linn oleks nõus rohkem toetama, preagu on linna poolt toetust, aga lapse kohta igatahes vähem kui munitsipaallasteaias käivate laste puhul).
Seltsis võib rühmi mõistagi juurde teha, ka selle kohta on meie kodulehel seletus – http://www.lastehoiuselts.ee/index.php?title=Perep%C3%A4evahoid#Soovid_luua_lastehoiur.C3.BChma.3F
Ja ma vaatasin, et praegu on Kroonuaia tänaval (tegelikult pigem Oa tänava otsas) maja pikaajaliselt üürile anda, sinna sobiks hoid.