Tee õiges suunas
Üks mu tuttav, (endine) ajakirjanik, on leidnud tee higerahuni (kutsumuseni) ja tahab seda jagada: www.hingekodu.ee. Mul on hirmus tahtmine minna, matil istuda ja elu üle järgi mõelda, aga seekord pole aega :(. Igatahes soovitan teistele. “Tee unistuste elukutseni” vaimsemal viisil vist kui värske EE kirjastuse raamat, aga tee on igatahes samas suunas…
Annika kirjutas veel: Jah, tegelikult Eesti vajab just sellist õpetust praegu, sest töötukassa ukse taga on järjekord inimestest, kes otsivad õnne endast väljastpoolt. Aga see ei saabu enne, kui otsid kõigepealt seest ja siis vaatad väljast. Mu koolitusel on vahel müstilisi lugusid juhtunud, mõni näeb meditatsioonis midagi nii jahmatavat, mis kerkib sügavalt üles, aga seni pole üldse teadvustanud. Kerge ikka mõelda nn turvalisi variante, mitte otsida oma unistust.
http://hingekodu.onepagefree.com/
Natuke kriitiliselt selle reklaami suhtes – töötu inimene ehk mõtleb natuke kuhu see 750 või 850 (Tlnas on hingerahu ilmselt kallim…) paigutada.Ja töötu inimene ei otsi vist ikka õnne, vaid midagi märksa “labasemat” – võimalust leida töökoht ja teenida raha, et end ja oma peret ülal pidada.
Kui raamatukogust saab vastavat kirjandust tasuta ja uut töökohta aitaks ehk paremini saada mõne erialase koolituse läbimine, siis võibolla tasuks investeerida viimasesse.Tuletagem meelde Maslow vajaduste püramiidi – kui baasvajadused on rahuldamata, siis ei saa ka muuga, kõrgemaga tegeleda.Kui hingerahu pakkuja on natukegi psühholoogiaga kokku puutunud, peaks ta seda teadma.
Rääkida nälgas ja võlgades inimesele, et otsi õnne endast ja unusta mured või ka oma nälgas-võlgades pere, sest rahale keskendumine on vuih ja õnn väljastpoolt….ma ei tea…
Ma pole ise Maslow püramiidi kunagi uskunud 🙂
Nojah, kes see Vene kirjanik oligi, kes ütles, et talupojale on saapad tähtsamad vabadusest? Maslow püramiidi võib ju mitte uskuda, aga kui varbad külmuvad siniseks ja juba kolmandat päeva ei ole süüa, siis ma kardan, et õnne endast otsimine jääb natukene kaugeks ideeks, ebapraktilisusest rääkimata.
Samas just füüsilised kriisid võivad viia vaimse eneseteostuseni.
Kui oled üksi ja muudest kohustustest (nt lastest) prii, siis jah. Kui ei ole, siis ei kujuta ette, et lapsed nutavad, aga ema/isa otsib õnne.
Epp, võibolla sa pole NII näljas olnud? 🙂
Maslow’d on palju kritiseeritud, ja selge, et individuaalsed erinevused on nii toiduvajaduses kui ka selles, kui suurt turvatunnet, seotust jms keegi vajab. Aga isegi dalai-laama vajab und, natuke toitu ja kui ta tõesti liiga kaua külma kätte jätta, võib pahasti minna.
Füüsiline kriis võib viia eneseteostuseni (kasv trauma läbi, eksole), aga see ei tähenda, et me peaksime olema rõõmsad selliste asjade üle nagu koonduslaagrid, näljahädad jm looduskatastroofid ja sõjad. Eneseteostuseni saab ka ilma.
Mulle seostus selle hingerahu-töötus teemaga veel üks asi. Nimelt on kõige üldisemalt olemas kaks probleemiga/stressiga tegelemise viisi. Kas keskendud probleemile ja hakkad seda lahendama, või keskendud emotsioonile ja püüad tuju paremaks saada. Üldiselt peetakse probleemiga tegelemist etemaks, seda olukordades kus tõepoolest annab midagi ära teha. Emotsioone tasuks muuta siis, kui midagi teha ei anna – kroonilise valuga või parandamatu haigusega inimesed,raskete elukutsete esindajad nagu nt arstid, politseinikud, sõjaväelased (kõik ju natuke tuntud oma musta huumori poolest). Tulekahju ajal mõelda positiivseid mõtteid, selle asemel, et veepang haarata või majast välja joosta….perevägivalla käes kannatades mõelda positiivseid mõtteid selle asemel, et raskest seisust välja pääseda….pole nagu mõistlik? St kui propageerida liiga palju emotsionaalse seisund parandamist per se (ükskõik mil viisil, alkoholist õnnelikkusetreeninguteni), siis see võib soodustada probleemide lahendamisest kõrvalehoidva suhtumise kujunemist üldse.Ja see võib kurvalt lõppeda.
Ikkagi – kui inimene vastutab ainult iseenda eest, siis nö tehku mis tahab. Kui aga on vaja vastutada ka teiste eest (lapsed) siis päris nii ei saa.