EDIT: Ma tulen veel selle teema juurde tagasi, loen ja mõtlen kõigi kommenteerijate jutule kaasa, luban (siis, kui jõulueelne raamatuports on trükikotta saadetud…)
Muidugi – teoreetiliselt võin tuumajaama pooldajatest aru saada, aga siiski EI. Võimalik kerkiv tuumajaam on minu jaoks muide üks suur argument tulevikus Eestist ära kolimise kasuks… 🙁
http://www.eipakrituumajaamale.ee/
PS Ja muidugi ka Sosnovõi Bor (Eestile ju vga lähedal…) hoiab pidevat õnnetuse ohtu, eriti praegu, kui nad kasutavad vanu reaktoreid, mis oleks pidanud ammu välja vahetama. Nii et võibolla minu enda reaktsioon Pakri tuumajaamale oleks ka ebaloogiline, aga tegelikult päris võimalik, et just nii meie “hääletaks” oma kohvritega.
Alati tahaks küsida selliste avalduste peale, et kas sa oled nõus oma lapsi õpetama edaspidi peeru valgel ja süüa tegema mitte elektriga vaid puupliidil.. ka suvel, kui väljas on 30 kraadi sooja? Talveöödel toas istuma peale pimedat ja teleka vaatamise luba ostma…
Mul on tunne, et kuskil on vaja endale selgeks teha, mida sisi tegelikult tahetakse – kas ökoelu või siis head elu võimalikult ökoloogiliselt…
Usu, eesti ei ole tuulepealne maa … me ei toida oma vee ja tuulega eesti elektri vajadust ja kui tekib probleem sisse osta energiat ja see pole võimalik – mida siis teha?
Sama siin, ega siis tuumajaam kohe õhku lendamist tähenda, ära nüüd kõiki venelastega ühte patta hakka panema. Vastupidi, oma tuumajaam annaks Eestile sõltumatust ja rikkust juurde.
Praegu olemasolevatest tehnoloogiatest on praegu ainukesena jätkusuutlik elektritootmise viis tuumajaam, vana hea uraani lõhustumise energia kasutamine.
Ka selle pikajalised riskid ja mõjud on kõige uuritumad, võrreldes näiteks massilisel söepõletusel tekkivate efektidega, mitte ainult kliima soojenemine, vaid näiteks ka elavhõbedasaaste (üks võimalik näide).
See ei tähenda, et energia tarbimist ei tasuks vähendada, või alternatiivenergiatega ei tasuks tegelda.
Lihtsalt praegu olemasolevad võimalused on sellised, paremaid ei ole kusagilt võtta.
Ka mina heietan lootusi, et võib-olla toimub füüsika paradigmades nihe, mis teeb energiamure üleüldse pseudoprobleemiks. Praegu seda nihet toimunud ei ole ja pikajaline planeerimine saab põhineda vaid olemasolevatel lahendustel.
see on natuke liiga hüsteeriline seisukohavõtt
Ma ei saa aru kuidas saab tuumajaama poolt üldse olla.
Epp, mina küsiksin ka – esiteks, kus sa enne olid, kirjuta siis arvamuslugusid ja võitle selle vastu (või õigemini vist OLEKSID pidanud seda tegema, praeguseks on see sisuliselt done deal). Teiseks – kuidas sa kujutad ette, et seina sisse elekter tuleb, mis sul näiteks lubaks arvutit kasutada ja neid reklaamitud sügavkümutusmarju kodus hoida?
Puhas “not in my back yard”. Inimlikult arusaadav, aga üldisemas plaanis hukatusele viiv.
Pofanne, proovi koolis käia või midagi 🙂
On jah puhas “mitte minu tagaaeda”. Ma tegelikult roheraamatut kirjutades jõudsin ka selleni, et jah, on küll arusaadav, et elektrit vaja ja alternatiivid on limiteeritud, aga ikkagi on riskid (õnnetuse risk ja jäätmete lekkimise risk) hoopis teisel tasandil. Kuigi midagi LOODETAVASTI ei juhtu, oleks siis, kui juhtub, tagajärjed väga hullud.
Ning jah, tuumajaamu on jah paljudes maailma riikides (samas, pärast 1986. aastat nende ehitamine vähenes, kas mäletame, miks.). Kui me otsime USAs kodu, siis meil on kaks kaarti, mida vaatame: tuumajaamad ja sõjaväeosad, ei tahaks kummagi lähedal elada.
Ja ma olengi natuke hüsteeriline natuur :). Eriti arvestades, et täna öösel sai kuni kella 3ni Ühte Tähtsat Saladuslikku Käsikirja toimetatud.
Ja vaikimisi eeldus on meie peades see, et me kõik ikka edasi tarbime ja toodame ja peagi hakkab majandukasv, millega käib kaasas energiatarbimise kasv.
Seda probleemi saab muidugi teisest otsast ka lahendada – vähem tarbides… Aga see on muidugi parajalt jabur ja lillelapselik jutt, eksole :(.
Usa-s on nähtavasti hoopis rohkem vanu tuumajaamasid. ega Tšernobol meile ka just lähedal polnud aga tunda andis ikkagi.
ega ma isegi tuumaenergeetika fänn ole, aga, tõepoolest – hetkel ma siiski pooldan seda. tingimustega, jah, aga ikkagi.
tootmist-tarbimist tuleb vähendada ilmselgelt, see on keskkonnateaduste A ja B (ja ma mõtlen tõesti teadust, mitte ökohipindust), küsimus on selles, et praeguste tehnoloogiate ja teadmiste juures ei ole lihtsalt rahumeelselt võimalik jõuda piisavalt kiiresti situatsiooni, kus terve inimkond käituks säästlikult. ökotehnoloogiad ja säästvad tehnoloogiad on toredad asjad, perspektiiviga pealegi, aga nad on veel liiga uued, et olla piisavalt kiiresti massilises kasutuses.
praegu on vaja suhteliselt ohutut (ning tuumaenergeetikal ollakse selle koha pealt kraes rohkem, kui mitmel teisel tööstusharul), väljatöötatud, piisavalt võimsat ja süsinikuvaba energiaallikkat, n-ö varuväljapääsu või puhvrit, et hetke-situatsioonist saaks üldse jõuda situatsiooni, kus Maa rahvastik kasutab säästvaid ja ökoloogilisi tehnoloogiaid. hetkel on selleks tuumaenergia, kurb, aga pidulik.
lovelock, kelle gaia-raamatuid ma praegu peast refereerin 🙂 (soovitan lugeda!), võrdles praegust ökohullust sellega, et üle atlandi lendava lennuki reisijad avastavad ookeani kohal, et lennukiga sõitmine on paha-paha, süsinikusaaste jne ning käsivad piloodil mootor välja lülitada, et see enam ei saastaks.
mõttekam oleks siiski ehk NY-s maanduda ning pärast seda enam lennukiga mitte lennata?
Pane ta raamatute pealkirjad või lingid ka?
minu suguvõsa on pärit ida-virumaalt ja ma soovitan kõigil tuumajaama vastastel seal ära käia ja nähe, mis on juhtunud maastikuga pärast kaevandamist. Ma ei räägi karjäärdiest, vaid metsadest, mille alt on maapõu põlevkivist tühjaks tehtud. Maapind vajub 10 cm, aga sellest piisab, et laanest saaks soostunud ala, kus puud kuivavad. Kunagisest lauskmaast on saamas küngastik. Nüüd tahetakse põlevkivi hakata kaevandama Tudu metsade alt. Käige korra Kiviõlis või Kohtla-Järvel ja mõelge, mis on tuumajaama alternatiiv. Eriti kurb on aga see, et Ida-Virus ei ela ainult tiblad, nagu eestlastele meeldib mõelda. Seal on peresid, kes on aastasadu oma maad harinud ja nüüd näevad selle hukku pealt. On külad, kus eestlus on rohkem au sees kui pealinnas või Võrumaal. Kui tuumajaama üldse kuhugi teha, siis Pakrile, kus inimasutus peaaegu puudub. Mandri-Eestis puudutakse see veelgi enam inimesi.
Ma panen siis Arni Alandi juttu minu Facebooki profiilist, kuhu täpselt sama lingi panin ja kus vaidlus käib.
Arni:
Niipalju siis eestlased üksteisest hoolivadki. Las aga Paldiski rahvas saab endale tuumajaama ristiks kaela, jäävad seetõttu ilma võimalusest turismi arendada (ükski välisturist ei julge tuumajaama lähedusse nägugi näidata), las aga lagastatakse nende loodus ära, mis meil sest, eksju? Ja kui keegi julgeb väita, et tal on sellest midagi, siis tuleb ta ökonatsiks sõimata, sest tegelikult ei tohi selline asi kedagi huvitada.
Andrei – Pakri poolsaarel on meeletu turismi-, just ökoturismipotentsiaal. See, et seda seni pole kasutet, on h… Read Moreämmastav möödalaskmine, mida oleks viimane aeg parandama hakata, selmet tuumajaama ehitada (mille peale on teada, et ükski välismaalane enam iialgi Paldiskisse ei tule).
Ja veel: selge on, et kõik Paldiski elanikud, kellel on kuhugi kolida, kolivad tuumajaamahirmus Paldiskist minema. Mul ei ole kuhugi kolida, mina pean sinna jääma. Aga mis sa arvad, milliseks kujunevad sotsiaalsed jm. tingimused linnas, kust enamik elanikke on lahkunud? Kas seal enam poode on ja buss käib?
Tuumajaam tapab Paldiski, selge see. & tapab ka võimaluse näidata turistidele kaunist paekallast, kust muuhulgas pärit Eesti sajakroonise motiiv. Sellest on õieti kahju.
Samas on seal ka asjalikud tuumajaama pooldajad ja mina ütlen ausalt, et kuigi minu jaoks on ikkagi “ettevaatuse printsiip” olulisim, on tuumajaama pooldajad ka asjalikud ja ma luban, et loen antud teemade kohta veel.
Seniks, muide, kes tahab, võib hakata mu sõbraks Facebookis 🙂
Ja mina prageu rohkem ei saa osaleda, sest pean ikka tegelema selle Eriti Tähtsa Käsikirjaga.
no alusta nt siit – http://books.google.ee/books?ei=ufLFSpuAA9igjAeQraFG&ct=result&hl=en&q=james+lovelock+gaia&btnG=Search+Books
või ka http://www.jameslovelock.org/
mõni on eesti keeles ka olemas. “rohelise raamatu” sarjas oli vist “gaia kättemaks”?
lovelock oligi see, kes gaia hüpoteesiga üldse välja tuli. sellesamaga, mida paljud rohelised kasutavad :). Gaia – Maa kui terviklik süsteem.
ning eks talle ka vaieldakse palju vastu, ma isiklikult ka pole mõnegi asjaga nõus, aga minu jaoks on ta jutus üldine iva olemas.
ma igaks juhuks lisan, et räägin praegu siiski rohkem üldisemal tasandil – põhimõtteliselt tuumaenergeetikast ja potentsiaalist seda EESTIS arendada.
kas pakri (või keibu), milliste tehnoloogiatega, millistel tingimustel, millise hinnaga jne, on natuke teine teema, millesse ma isiklikult pole piisavalt süveneda jõudnud, et arvamust kujundada.
aga sul on facebookis päris mõistlik arutelu sel teemal 🙂
No Lovelocki keskkonnakaitsjana või ökoloogina ikka väga tõsiselt ei võeta. Tema loogika järgi oleks Tšernobõli tüüpi õnnetus ikka kangesti hea asi – näe, inimesed kolisid ära ja kus nüüd loodus saab vabalt lokata.
Aga Pakri osas panin ma tähele, et sinna jaama ehitamise vastu oli isegi tuumaenergia peaapologeet Raukas. Ja mulje jäi, et Pakrile tahetakse teda teha just sellepärast, et not in my back yard – et ah, paneme Pakrile, jalust ära, mis siis, et sinna tuleks järellikult ka rajada sildu, teid ja muud kola, mida sellises asustamata paigas eriti ei ole.
lovelock on ökoloogina väga tõsiseltvõetav, keskkonnakaitsjana… sõltub, mida keskkonnakaitseks pidada. lisaks on ta sedasorti šokiteraapiline autor, kes kirjutab nii, et keskmine tundleja-hipi, kel teoreetilisestja teaduslikumast taustast vähem aimu, aga on see-eest ringis käsikäes teistega laulnud oode Maa-ema südametuksetele, minestab jala pealt ära.
seepärast ta mulle meeldibki 😛
aga, nagu öeldud, mulle endalegi on vastukarva paljud ta mõtted.
lovelock kirjutas, et ELU ei sure nii lihtsalt välja ning et ELU hakkas tšernobõlis lokkama (mu meelest viitas ta pigem sellele, et kiiritus seda tegi, mitte isegi inimeste pärast, aga kuna mul pole raamatuid käepärast, siis mine sa ka tea, ma võin valesti mäletada).
aga see on fakt! ELU hakkas tõesti lokkama!
oma šokiteraapiaga paneb ta loodetavasti inimesi pisut mõtlema, MIDA me kaitseme ja miks. oma gaia-hüpoteesi ja šokiteraapiaga on ta mingil määral hakkama saanud sellega, et natukene inimestele viidata, et inimesekeskne mõtlemine ongi just see, mis on meid senise olukorrani viinud. ning et samast mõtteskeemist lähtudes me olukorda lahendada ei saa, nagu ütles ka üks tark mees perekonnanimega einstein: “No problem can be solved from the same level of consciousness that created it”.
et ainus, mida või keda me kaitsta saame, on kaitsta homo sapiensi liigile sobivat elukeskkonda Maal.
kui me sellega hakkama ei saa, siis sureme välja, planeet Maa sõidab kosmoses samamoodi edasi ning Elu jätkub – lihtsalt ilma inimesteta ning oluliselt teisel viisil ja seninägematute liikidega. teises tasakaalus.
ja kes ütles, et see praegune on üldse parim variant või kuidagi vajalik? või teistsugune elu kuidagi halvem?
inimestele küll, aga suuremas plaanis vaadates?
kogu keskkonnakaitse, k.a. vihmametsade päästmine, liigirikkuse säilitamine jne taandub sellele, et seda on vaja homo sapiensile kui liigile. me ei kaitse mingit abstraktset “keskkonda” või Maad – sest seda pole vaja kaitsta. me saame kaitsta vaid iseennast.
————
aga olles täna natuke süvenenud, ega jah, konkreetselt pakri idee mulle endale ka väga meeldi…
Just nimelt. Meil on vaja keskkonda iseenesele, mis tähendab, et tuumajäätmete ürgmetsa matmine, mis võib-olla elule hästi mõjub, meile ikkagi lahendusena ei sobi.
Kalevi Kulli ma just tundleja-hipiks ei nimetaks.
Aga jah, Pakri tuumajaama vastu olemiseks ei pea üldse olema tuumajaamavastane per se.
Mina olen üldiselt tuumaenergia poolt, kuna alternatiivid on veel hullemad. Samas andsin allkirja Pakri tuumajaama vastu, kuna see koht on minu meeles väga alatult valitud. EE arvab ilmselt, et kohalikud on vanad, lollid ja jõuetud…
“Ning jah, tuumajaamu on jah paljudes maailma riikides (samas, pärast 1986. aastat nende ehitamine vähenes, kas mäletame, miks.)”
Oktoobri Tarkade Klubis on kah seda teemat lahatud.
Selle kohapealt oli seal välja toodud, et tagasikäik toimus hoopis 1979, kui juhtus Three Mile Islandi avarii, mis keskkonnareostust ei tekitanud, kuid viis rivist välja miljardite väärtuses tehnikat ja pani investorid mõtlema. “Tšernobõli puhul me ei saa rääkida normaalses töörežiimis jaamast, seal tehti katset.” Artiklis ilmunud küsimustele on vastanud on TÜ Füüsika Instituudi vanemteadur Enn Realo
Lisainfot – http://www.tuumaenergia.ee/
Tšernobõlis juhtunust:
http://urmase.blogspot.com/2006/05/sndmustest-ternoblis.html
Teatud juhtudel olen ma tuumaenergeetika pooldaja, kuid kuna mittereguleeritav tuumajaam ei sobi põlevkivielektrijaamadega, siis… lätlased võiks oma Daugava hüdrokaskaadelektrijaamadele ühe tuumajaama kõrvale ehitada.
Minu jaoks on Pakri täielik backyard, linnulennult kümme kilomeetrit. Samas, millised on alternatiivid…ja kunagi imekaunis Paldiski mererand on Alexela jubedate tünnidega juba täiesti turismikõlbmatuks muudetud. Mul tuleb iga kord nutt peale, kui sealt mööda sõitma juhtun, mu vanaisa kalm asub mingi naftatünni kõrval.
Mina olen kindlasti tuumajaama vastu Pakrile, nagu ma olen vastu ükskõikmille ehitamisele Pakrile ja ma olen ka vastu ökoturismi arendamisel Pakrile.
“Suur-Pakri põhjaosas asuv 500 ha suurune looniit on üks Eesti ulatuslikumaid lagedaid looalasid. Haruldasi kaitsealuseid samblaliike on neilt saartelt leitud 190, taimeliike 41. Harukordsemad viimastest kasvavad Suur-Pakri põhjaosas niiskel lool. Eriti tähtis linnuala on Pakri laht, saartevaheline ja neid ümbritsev meri, kus rändeperioodil on loendatud kuni 50 000 isendit.”
Eestis on ruumi küllalt, meil ei ole liiga palju inimesi. Jätaks need saared nüüd natukeseks rahule, taimedele ja lindudele. See on üks kõige rumalamaid mõtteid üldse, otsida kogu Eesti pealt see laigukene, mis on loodusväärtusega koht ja siis sinna hakata asju ehitama…
Aga tuumaenergia küsimus teisest otsast – tuletan meelde, et see ei ole mingi võluvahend, mis lahendab hoobilt kõik energiaprobleemid ja ainus mure on keskkonna puhas hoidmine.
Tuumaenergia on kallis. Tuumaenergia ei ole “sõltumatu”, Eestil teatavasti ei ole uraani, me ka ei tegele uraani rikastamisega. Seega me seome ennast paratamatult selle kütuse pakkujaga – kui palju neid maailmas on? Kolm? Neli? Kuus? Naftapakkujaid on mõnevõrra rohkem 🙂
Mis puutub tuuleenergiasse, siis erinevatel hinnangutel võiks Eesti oma tuulega katta umbes 30% energiavajadusest, mis on päris korralik arv – eriti peaks see olema suunatud siis eramajapidamistele. Samas, kui investeerida tuumakütusesse (ja kõigesse muusse tuumajaama käigushoidmisega seonduvasse), siis on suhteliselt tõenäoline, et teiste kütuseliikide jaoks sealt enam raha üle ei jää, veel vähem jääb raha üle selleks, et arendada uurimist kuidas tuule- ja päikeseenergiat efektiivsemalt kasutada (ja salvestamismeetodeid leida, näiteks).
Ühesõnaga: minu arvates ei ole tuumajaam praegu mõistlik investeering. Minu arvates ei ole see plaan täielikult majanduslikult läbi kaalutud. Ma tahaksin näha analüüse, millised on Eesti energiatootmise ja sellega seonduvate uuringute rahastamise plaanid järgmiseks kahekümneks aastaks, kellelt vahendeid plaanitakse soetada jne. Praegune tuumajaama ehitamise jutt on lihtsalt hüsteeria. Võib-olla see on mõistlik, aga hetkel ei ole keegi tegelenud ratsionaalse poolt-ja-vastu kaalumisega ega ka finantsriskide arvestamisega.
Olen ka Ida-Virumaalt pärit.Ja põliselanik. Eestlased näivad arvavat tõesti et siin elavad venelased või mingi imelik tibla segarahvus. Küllap meie-põlised ida-virulased ei oska ennast reklaamida. Ja sellepärast on “rohelistel” naplevat (ükskõik tiblakeeles) mis siin toimub ja kuidas elekter kodudesse tuleb, et päevad otsa arvutis loodust kaitsta ja sügavkülmas marju külmetada. Epp on küll Eesti inimene aga ilmselt ameeriklasega elades on ta saanud mingi lääne naiivse vasakpoolse nakkuse et nii veidrat juttu ajab. Tulevad meelde eurokmmunistid (küll on tore NLiit, inimesed surevad Gulagis aga idee on ju tore ja mina ise elan lääne heaoluühiskonnas) ja “not in my backyard” rohelised. Tahan elada seal kus pole sõjaväebaase ja pole tuumajaamu, kuidas saab üle 30 aastane inimene nii naiivset juttu rääkida. Nii et kui läheb sõjaks või toimub õnnetus tuumajaamas siis mind see mitte üldse ei puuduta:)
Epukene: kust sa kavatsed võtta kvaliteetset (püsivad, kindla sagedusega, kindla pingega) elektrit oma arvuti jaoks?
AA, sul on läpakas, et aku on selle jaoks: aga akule ei meeldi samuti voolukõikumised ja pidevat “laadima-mittelaadima” olekute vaheldumine.
Ehk et: ei tuumajaamale on OK. Aga akude vahetamine ja katkise elektrooniga ära viskamine on ka OK??
Ühes oma blogis kirjutas Justin Petrone kui jube barbaarne on see et Eesti talumajades pole veega tualetti. Ja see ongi tüüpiline näide: tahetakse nautida kõiki kaasaegseid mugavusi aga sulgetakse silmad selle eest kuidas seda saavutatakse. Perekond Petrone elaks USA-s ökokülas ja redneckidest ja hillibillidest lihtrahvas peab neile tuumajaamades elektrit ja sõjaväebaasides julgeolekut tootma.
Elame meie Tallinnas ja Tartus: peame arvutis mokalaata, eestlastest virulased on vait ja venelastel on niikuinii pohhui et terve maakond on ära lagastatud!
Umbes kuu aega tagasi oli Lovelockiga BBC Hardtalk. Ausalt öeldes peale selle vaatamist tekkis esimest korda mõte, et peaksin ikkagi selle teema põhjalikult enda jaoks selgeks tegema.
Kas tuumaenergia või mitte – vastus on tegelikult väga lihtne. Alternatiivi sellele lihtsalt pole. Lovelocki sõnul on tuulegeneraatorid “simply bad engineering” ja Taani ning pisut vähemal määral ka Saksamaa tegelevad nendega peamiselt sellepärast, et tuulegeneraatorite tootmine on nende jaoks arvestatavaks ekspordiartikliks muutunud. Ma ise muutusin tuuleenergia suhtes pessimistiks peale seda, kui käisin huvi pärast siis alles avatud Paldiski tuulikuid vaatamas ning nende küljes olevast tehnilise info tabloost nägin milline on ühe sellise üüratult suure ehitise võimsus. Numbrit enam ei mäleta aga see oli võiks öelda, et mikroskoopiline. Paari hoone jaoks piisav kuid mitte enamat. Eluiga on neil piiratud, töötavad vaid siis kui tuult on (piisavalt) – millest me üldse räägime? Ja mis Pakri või Paldiski kandi loodusesse puutub, olen väga suur Paldiski poolsaare fänn. Teen sageli sinna väljasõite, matku jne. On tõesti ilus kuid kumb rohkem seda ilu rikub – kas näiteks need tuulikud, mis seal praegu on (rääkimata neist, mis juurde tuleksid juhul kui tuumajaama Eestisse ei ehitata) või üks rannikust kilomeetrite kaugusel olev (ja seega sageli palja silmaga mittenähtav) tuumajaam? Ja miks arvatakse, et tuumajaam loodust rikub? Peale esmaste ehitustööde pole seal ju midagi, mis loodust rikub.
Kaks minu jaoks silmi avavat fakti sellestsamast Hardtalkist Lovelockiga:
Kõikide Prantsusmaa tuumajaamade poolt 60ndatest saati toodetud jäätmed on ühes hoidlas, mille peamiseks kihiks on 3m betooni. See hoidla on ühe keskmise kinosaali suurune ning selle kohal (3m betooni peal siis) on looduslik kiirgusfoon. Võrrelge seda nüüd sellega, kui palju saasta toodavad näiteks meiegi tuumajaamadega võrreldes ülipisikese võimsusega soojuselektrijaamad. Ühe suure tuumajaama poolt aastas toodetav jäätmete hulk mahub ära sõiduautosse.
Räägitakse küll sellest, kui kaua kulub enne kui tuumajäätmed radioaktiivsed pole kuid unustatakse ära, et neid toodetakse radioaktiivsetest ainetest. Selleks, et jäätmete radioaktiivsuse tase oleks sama, mis nende tootmiseks kasutatud maagil, kulub umbes 100, mitte 1000 aastat nagu üldiselt räägitakse.
Ahsoo ja mis puutub Paldiski tohutusse turismipotentsiaali – olgem nüüd ikka realistid. Põhja poolt tulevatele inimestele ei paku selline loodus mingit üllatust; Soomes, Rootsis – Norrast rääkimata – on taolist rannikut küll ja küll. Ning kui palju reaalselt on inimesi, kes on nõus sõitma Eestisse mingisse x kohta ilusat loodust vaatama kui saavad teha sedasama neile märksa lähemal, turvalisemal, parema infrastruktuuriga ja kultuurilises mõttes enam pakkuvas Skandinaavias?
Lisaks veel paar kommentaari tuumajaama poolt, õigemini tuulikute vastu.
Kahjuks ei leidnud otsest viidet konkreetsele raamatule, (otsin kunagi üles, lugesin seda Economistist), et kui kogu Suurbritannia katta tuulikutega, katakse see umbes 13% nende energiavajadusest. Meil sellist uurimust pole tehtud, kuigi vist välja arvutada saaks. Pakun välja, et 1 tuulik paari-kolme eramaja kohta ja siis peaks ka mingi alternatiiv kõrval olema (topelt kulu ja saast).
On keegi ka pikemalt olnud sellise tuuliku läheduses? Mul õnnestus Sõrve saares ühe sellise lähedal (ca 300m) telgis ööbida. Niikui õudusfilm: ärvardav vibreeriv kumin, pidev müra, mis käis kõikidest loodushäältest üle. Esteetilisest aspektist ma ei räägigi.
Vot selliste asjade pärast pooldan minagi tuumajaama ja jään ootama, mil teadus leiutab veel mingu puhtama ja säästlikuma viisi energia tootmiseks.
Tegelikult müüb Taani oma kõikuva/halvasti ennustatava tuuleenergia odavalt Norrale, kus ollakse võimelised hüdrojaamadega tuule kõikuvust reguleerima. Taani ise toodab oma elektri aga jätkuvalt kivisöest, ning põletatava kivisöe kogused on võrreldes tuulikueelsete aegadega aina suurenenud.
Emotsionaalne avaldus on täiesti mõistetav, aga reaalne maailm on selline, et sisuliselt pole kuskile kolida…
Võimalikud variandid on Läti, Norra, Taani, Uus-Meremaa, Island, lisaks palju arengumaid, eelkõige Aafrika riike. Eelkõige on tuumajaamu täis USA. Kirjutasin sellest
http://erikpuura.wordpress.com/2009/09/16/tuumajaamast-ilma-emotsioonideta/
Palju räägitakse sellest, kui palju saaks tuulikutega elektriENERGIAT (võimsus x aeg) toota. Ja kui palju juba toodetakse. Ehk siis, üks asi on stohhastiline tuuliku võimsus ajateljel ja selle integraal (stohhastilise “võimsusgraafiku” alla jääv pindala), teine ja olulisem asi on see, millal see võimsus saadav on, millal tarbija seda võimsust vajab, kuidas need võimsusttootvad üksused siduda, kuidas tarbija tarbitav võimsus elektrijaamade vahel jagada, kes katab võimalikud tekkivad puudujäägid.
Tarbija dikteerib tootmise, elektri tootja peab igal sekundil täpselt tarbimist jälgima. Kui (generaatori) võlli ühes otsas on tarbija oma muutliku meelega, ööpäevaselt ja aastaajalt kõikuva tarbimisvajadusega, siis võlli ringiajaja ehk tootja peab igal ajahetkel tarbija nõudmisi rahuldama, võlli täpselt ettenähtud kiirusega ringi ajama (50 Hz = 3000 p/min). Kui me võtame seda täpselt ettenähtud kiirusega pöörlevat võlli appi keerutama mõne ebastabiilse tüübi, kes vahel aitab, vahel ei aita, siis ei ole temast kuigi palju kasu. Juhul kui seadus kohustab kogu tuuleenergia kokku ostma, siis see tähendab, et sellevõrra vähem toodavad põlevkivielektrijaamad, kuid ei tähenda, et ka põlevkivi vähem kuluks – põlevkivielektrijaam peab olema igal hetkel valmis kaduvat tuulevõimsust kompenseerima. Kui me ütleme, et Taani toodab 15 % oma tarbitavast elektrist tuulega, siis tegelikult pole neil selle tuulega midagi peale hakata, tuul ei sobi nende kivisöeelektrijaamadega kokku. Sellepärast nad müüvadki kogu tuuleenergia odavalt Norrale, kus hüdroelektrijaamadega tuult siluda suudetakse. Sellepärast ongi Taanis kivisöe tarbimine aina suurenenud, vaatamata suurele hulgale tuuleparkidele.
Sama lugu on ka tuulikute koguvõimsusega, me võime siia Eestisse üles panna ka 1000 MW tuulikuid, kuid selle 1 GW-i saame me kätte vaid siis, kui kogu riigis puhub tugev tuul. St meil peab olema mingisugune tootja, mis on samuti 1 GW ja mis on valmis koheselt elektrit tootma, juhul kui tuul vaibub. Ja suurenergeetikas ei ole võimalik millelegi lootmine, et ehk tuul ei vaibu, kuidagi ikka saab, peab saama jne.
Ehk siis, kW-l ja kWh-l on veel teine mõõde – õigeaegne kättesaadavus.
Eestis muideks olevat uraani. Ja Nõukogude ajal olevat seda isegi pisut kaevandatud. AGa see ei tasuvat end ära.
Ratsionaalse inimesena olen üldiselt tuumaenergia poolt. Võrreldes fossiilsete kütuste kaevandamise ja ahju ajamisega on tänapäevased tuumajaamad nii inimestele kui loodusele sõbralikumad.
Aga Eesti jaoks pole tuumajaam minu arvates õige valik.
1. Meil on alternatiivid veel läbi proovimata, eelkõige tuulikud ja energia efektiivsus ja kokkuhoid. Geograafiliselt on meil üsna loogiline importida ka fossiilkütuseid Venemaalt.
2. Tuumajaam nõuab hiiglaslikke (kümneid miljardeid kroone) investeeringuid, mis suures osas läheksid riigist välja. Ehitama tuleks kutsuda prantslaste Areva vms kogenud välismaine kontsern, sest kohalikud kogemused ju puuduvad.
3. Väikeriigil on suhteline risk suurem. Suure õnnetuse toimumine on väga-väga-väga ebatõenäoline, aga mitte võimatu. Kui sul on 100 miljonit krooni, siis sa võid ju investeerida 100 000 krooni riskantsesse kõrge tootlikusega aktsiasse. Aga kui 100 000 krooni ongi kõik, mis sul on, siis ei taha sa ju ei taha kõike mune ühes riskantses korvis hoida. Nii et kui su territoorium on 200x300km, siis omab isegi teoreetiline tuumaõnnetuse võimalus hoopis teist tähendust, kui siis, kui su territoorium on 2000x3000km.
pooldan tuumajaama ehitamist Ida-Virumaale, sinna juba niigi rikutud loodusega paika, vanade kaevanduste asemele. Suur hulk inimesi saaks seal tööd ka. Milleks küll laastada ja saastada veel üks nurgake Eestimaast, mida me jalge all niigi vähe…?
Töötan energeetikaga seotud ettevõttes ning on olnud kontaktid Venemaa energeetika ettevõtetega ning ütlen ausalt, selle asemel et muretseda Pakri Tuumajaama pärast , palvetage iga õhtul, et Venemaalt kus energeetika on olnud alafinantseeritud a 20 aastat ei tuleks suurt pauku, see on kordades tõsisem oht kui kõik Eestis toimuv kokku
Ma tulen veel selle teema juurde tagasi, loen ja mõtlen kõigi kommenteerijate jutule kaasa, luban (siis, kui jõulueelne raamatuports on trükikotta saadetud…)
Tuulikut ei taha ka üks mõistlik inimene oma tagaaega, see teeb ju jubedat lärmi.
to mina
su vastus oli eriti küüniline ja samaga vastates, tehes seda kui virulane, soovitan ma tuumajaama rajada Setomaale. Sealsed vallad koosnevad peamiselt pensionäridest ja vallaametnikest, nii et võrreldes Virumaaga elab seal ikka väga vähe rahvast, keda tuumajaam võiks häirida.
Ahjaa, tuumajaama vastased, kas teadsite, et põlevkivi asub eestis Narvast kuni Rakvereni ja kui mere poolt vaadata, siis jagub seda kuni Peipsi järve alla. Nii et kui Teie arvates on praegune süsteem hea, siis saab tühjaks teha kuni poole Peipsi järve aluse (teisel poolt kaevnadaks Venemaa).
Tasuks teada, et näiteks põhjamaal Soomes olevat seitsmeringis tuumajaamu. Muidugi soojadel lõunamaadel on soe ja valge ka ilma energia kulutamisetagi.
Nii et tulemas on veel üks õudus, millega tuleb meil progressi nimel harjuda siiski.
Tuulikud on tõesti suures osas ökomull. Nende jõudlus on väike ning nad amortiseeruvad kiirelt. Eestis ehitatakse neid viimasel ajal palju seetõttu, et seaduse tõttu on Eesti Energia kohustatud tuuleenergiat kallimalt kokku ostma. Nii et kasulik on see eelkõige Sõnajalgadele ja teistele ärimiistele, kes tuulikuid püsti panevad ja maastike reostavad rauakolaga.
Kui ma Eestis elasin, ei möelnud ma “kohvritega hääletamise” peale. Äraminek tuli juhuslikult. Aga kui ma nyyd Eestis elaks, siis mötleks kyll. Mitte selle hypoteetilise Pakri tuleviku töttu (Oudekkiga yhel nöul, no leidsid ikka koha!), aga (selle teema piires) rohkem Venemaa tuumajaamade läheduse pärast. No kasvöi seesama Sosnovöi Bor.
Samas, ega ka Rootsi sellest paugust ei pääseks, kui tuul peaks siiapoole olema…
Pealegi tuumajaamad on ainult yks halb aspekt Eesti niigi halvas asukohas – olgu see siis Venemaa lähedus vöi halb kliima.
Samas korralikke hooldatud tuumajaamu on köikjal Euroopas ysna palju ja nad ei vöta palju pinda, ei saasta ega tekita myra. Mida teevad ebatootlikud tuulikud, mis pidavat ka lindudele ohuks olema, vaatevälja rikkumisest rääkimata. Meie kaunis saarestikus igatahes just vöideldakse ärimeeste vastu, kes tahavad tuulikuid rannikule pysti panna.
Nii et köik on suhteline ja siis läheb juba kysimuseks kuhu yldse pögeneda ja mis kasu sellest on. Igal pool on mingi jama, ja kus esialgu pole jama, siis vöileivaseaduse kohaselt tuleb see jama ikka varsti peale seda, kui oled uude kohta kolinud.
See on niimoodi elukohavahetuses riikide vahel, kui ka kolimises yhest linnaosast teise.
Vähemalt mulle tundub.
Ma ei teagi mis on lahendus. Kas jääda fatalistlikult sinna kus oled: leppida vöi sundida ennast leppima selle halvaga, mida muuta ei saa (nagu ilm näiteks); vöi hoopis kolida piisavalt tihti, kui tundub, et see koht/etapp on ennast ammendanud?
Muidugi tahaks pensionieaks kusagil ka ennast paika saada, aga ma ei oska praegu kyll öelda, mis riik see oleks. Pigem tuleb hoolitseda, et maja oleks hästi ehitatud, soovitatavalt selline, mis väljast energiat ei vajaks (nn plussenergia majad on juba ntx Saksamaal olemas ja Rootsi tulemas) ja et oleks piisavalt maad selle ymber. Ja et see maa ei asuks seal, kuhu oleks hea tuulikuid panna vöi tuumajaama ehitada.
siinkohal olen Epuga 100% nõus. Tuumajaamadest, tuuleparkidest, nende poolt ja vastu jne võid lugeda ka minu blogist :
puhaselu.blogspot.com
siinkohal olen Epuga 100% nõus. Tuumajaamadest, tuuleparkidest, nende poolt ja vastu jne võid lugeda ka minu blogist :
http://puhaselu.blogspot.com
Rääkisin eile meilitsi Urmo Lehtveeriga (Eesti Looduse fondi eskpert ja juhatuse liige) ja tema ütles mulle ühe meeldejääva mõttekäigu:
ühel põlisrahval ei sobi oma maale puht eetilistel kaalutlustel sellist monstrumit püsti panna –
ehk jätta selline saast sadadele järelpõlvedele – põlisrahvas ei käitu nii.
Põliselanik jätab oma järglastele puhta maa, nagu tema on pärinud oma esivanematelt…
Meie probleem on, et me oleme pärinud oma esivanematelt juba tuhamäed ja radioaktiivse järve… see
justkui annaks meile õigustust omakorda saasta juurde toota.
Päikest !
Tommy
teine sarnane allkirjadekogumine toimub ka siin:
http://wiki.erakond.ee/eituumajaamale/
Üks värskelt lisandunud nüanss, pärast Solarise lae kokku kukkumist: kas meie ehitajate-korraldajate mentaliteet ikka sobib tuumajaama püsti panekuks? Siin paraku kipub tulema vahe sisse näiteks Soome ja Eesti vahel.
No minu teada tuleb tuumajaam kogu komplektina ehk siis nt rootslased ehitavad selle valmis. Ja neile ilmselt ikka hoopis muud nõuded juba rahvusvaheliselt paika pandud, kus kohalikud sõbramehesuhted ja hukutavad riigihanked ei saa asja solkima tulla.
kuivõrd õpin keskkonnatehnoloogiat ja keskkonnainimestel peaksid olema selles suhtes kindlad seisukohad, siis võin öelda, et enamik minu ülikoolikaaslasi eelistab samuti tuumaenergiat. oleme teinud mitmeid grupitöid ning ikka ja jälle on tulnud välja, et kõikide enamlevinud variantide (tuuleenergia, bioenergia, põlevkivienergia, tuumaenergia) puhul jääb lõppvalikuks ikkagi tuumaenergeetika.
ma ise olen veel kahevahel, kuigi kaldun vist tuuma poole.. päris ükskõikne ei saa ju samuti olla!