Filmidest-raamatutest-muusikast

Esimesena meenub Kahlil Gibrani “Prohvet”. See on mu lemmik olnud aastaid, nii imeline raamat, korraga kogu maailmast, kõigest, mis on oluline, poeetilises lihtsas keeles. Eesti keeles ilmunud Doris Kareva tõlkes.
Aasta raamat 2009 on minu jaoks siiani aga Elizabeth Gilberti “Söö. Palveta. Armasta” – minu jaoks inspiratsiooni- ja julgusevõtu allikas, kui ise oma spirituaalseid reisikirju (hetkel sahtlisse) kirjutan. Olen oma maitselt ilmselt romantik, meeldivad sellised natuke valusad teosed, näiteks üks väga ilus lühiromaan on Marguerite Duras “Armuke”.

See tuleb meie kirjastuses umbes kolme nädala pärast välja, inglise keelest tõlgitud Sandra Steingraberi “Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik”: autor on ühtaegu doktorikraadiga ökoloog, luuletaja ja võitlev keskkonnahoolik, kirjeldab läbi oma raseduse väga ilusas ja valusas keeles kõiki neid olulisi keskkonnateemasid, mis inimese kehasse kokku jooksevad.

On filme, mida ma olen nõus korduvalt vaatama. Näiteks “Inglise patsient”, ka raamat kuulub mu suurte lemmikute hulka. Või siis näiteks ühe paari kohtumisest rääkivad (inglisekeelsete nimedega) “Before Sunset” ja “Before Sunrise”.
Seriaalidest on mu lemmik “Lost” ja ootan jaanuarit, kui uus hooaeg algab, see on üks suurejooneline ristsõnamõistatus, mille see tiim on suutnud luua.

Mul on meeles, kuidas sai kunagi elatud pühapäevahommikust pühapäevahommikuni, aina uut osa oodates. “Neli tankisti ja koer” näiteks oli üks lemmikust, olen mõelnud, et tuleks see endale muretseda ja vaadata nüüd üle, mismoodi see nõukogude sõjaromantika mulle nüüd mõjuks.

Eile õhtul vaatasin videolaenutusest võetud filmi “Puhkus” (The Holiday), . Mulle meeldis – ajas mu hinge jälle ärevile ja tõstis päevakorrale küsimuse, et miks mulle küll Inglismaa nii väga meeldib ja miks Ameerika ikkagi võõras tundub. Ma jälgisin filmis huviga seda uue ja vana maailma kodude vastandumist. Muidu oli ka tore romantiline komöödia ilusate inimestega: peaosades  Üleeile vaatasin mõnusat psühhedeeliliseltprantsuse filmi “Uneteadus”, see tuletas meelde ühe parima stsenaariumiga filmi, mida eales olen näinud – inglisekeelne nimi on”Eternal Sunshine of the Spotless Mind”.
Ja praegu ootan väga Ameerika dokumentalisti Michael Moore’i uut filmi “Capitalism: A Love Story” olen amazoni-netipoes selle ootejärjekorras.

* Muusika: lemmiklauljad, -bändid läbi aegade?

Varateismeeast peale on mulle armsad olnud Biitlid, samuti John Lennoni soolokarjäär. Olenevalt meeleolust tahan kuulata melanhoolset eri stiilidega katsetavat David Sylvianit või rõõmsat-psühhedeelilist Tropicáliat (60-70ndate Brasiilia avangardlik bossanova-rock).