Kuidas sündis minu ja Kamille loodusesari ehk “Kust tuli pilv?”

Olen tükk aega hoogu võtnud, et kirjutada siia üles ilmunud Petrone Printi raamatute kohta endapoolseid memuaare. Raamatuid on palju, otsustasin, et võtan iga päev ühe ja (h)arutan, enne, kui kõik ununeb. Täna andis mulle hoo sisse see, et Kaja Tampere on mõnusalt kirjutanud “Minu Soome” sünnist.

kust_tuli_pilvRaamat “Kust tuli pilv?” on minu jaoks ajalooline, minu esimene ilmunud lasteraamat.

Selle teksti kirjutasin ma suvel 2006. Oli imelik ja imeline aeg (nagu kõik ajad :)), õhus oli kirjastuse loomise mõte koos paari teise eestlasega, aga see kirjastus jäi meil tegemata, ei saanud vist lihtsalt piisavalt hoogu sisse. Nad olid New Yorgis külas ja arutasime. Siis lendasid nad tagasi Eestisse ja asjad vajusid ära. Mina elasin edasi oma koduperenaise elu: lõuna ajal panin toona 2-aastase Marta kärusse ja kõndisin mereäärset laudteed pidi kohalikku haruraamatukogusse – kui kohale jõudsime, siis lapsuke magas, mina kärutasin lugemissaali ja asusin lugesin. Tavaliselt võtsin ette hunniku lasteraamatuid.

Sellest ajast on mul alles mitu kaustikutäit ideid. Kindlasti tuleb kunagi neist mõni uus raamat ka – sel ajal arvasin, et lasteraamatuid on Eestis lihtne teha ja müüa, nüüd olen kogemuste najal skeptilisem ja sellevõrra olen ideede teostamist kinni hoidnud.

Kui Marta ärkas, kõndisime koju.

Ühel suvepäeval aga ladistas vihma, me ei saanud kuidagi koju minna, ootasime raamatukogus vihma lõppu, aga seda ei tulnud kuidagi. Nii me siis kõndisime läbi sooja suvise vihma ja mul hakkasid kõndimise rütmis peas laused moodustuma. Oli kuidagi kurb, lootusrikas ja vihmane olla. Kodus panin esimese asjana oma jutukese kirja. Ma ei teadnudki, kas see üldse on lastejutt, see oli lihtsalt üks lapsepõlvest meenunud vihma kirjapanek. Ja sinnapaika ta jäi.

Kui 2007 lõpus oli mul endal kirjastus asutatud, tahtsin hakata lasteraamatuid ka tegema. Siinsamas blogis kuulutasin, et otsin illustraatorit, ja sain mitukümmend vastust. Saatsin neile erinevaid lastejutte, muuhulgas ka seda vihmalugu, või pilvelugu.

Siis tuli kõige raskem. Valida, kellega koostööd edasi teha. Sest ühes õiges lasteraamatus on ju pilte palju.

Kamille Saabre proovipilt meeldis mulle kohe. Oli veel mitu pilti, mis meeldis. Kõige tugevam konkurent oli Inessa Josing. Aga näitasin erinevatele inimestele neid pilte ja kõige rohkem ahhetusi pälvis ikkagi Kamille. Mulle meeldis ka see, mismoodi Kamille mulle ise vastu kirjutas ja kajas, ma tundsin, et ta inspireerib mind. Ta kirjutas midagi oma lapsepõlve vihmadest ja sellest, kuidas ta vahel lapsepõlve igatseb ja mismoodi see tekst tekitas temas mingi magusa nostalgiapuhangu… Kirjavahetuse käigus arutasime, et võiks teha samasuguse raamatu igast aastaajast, ja ma juba targu hakkasin salvestama seda, mismoodi ta kirjeldas “suvel emaga metsas seenel käimist, kui hea oli võileiba süüa” ja kuidas “talve kõige toredam asi olid lumeinglite tegemine krudiseva lume peal”.

Nii saigi Kamille Saabrest, praegu Šveitsis elavast ja kunagi ka New Yorgis studeerinud Eesti-Egiptuse verd kunstnikust see, kellega ma tegin oma esimese lasteraamatu. Ma ei ole seda kunagi kahetsenud. Vahel on mul kahju, et mul ei ole rohkem aega ja õiget lainepikkust, prageu ootab Kamille minu taga, et ma oma järgmise jutu ära lõpetaksin… 2010 aastal meie looduslugude sari jätkub.

Võibolla olete märganud, et selle raamatusarja tegelasel ei ole nime ega sugu. Ta on poisstüdruk, kes elab kusagil maakohas. Esimese raamatu tegevus toimub küll vanaema ja vanaisa juures. Ja see pärnapuu, kust tegevus algab, on tõepoolest minu papa ja mamma juures siiamaani olemas.

Esialgses versioonis läks tüdruk liivakarjääri vette, aga üks teksti läbi lugenud tuttav soovitas selle lihtsalt suureks lombiks teha – karjäär tunduvat liiga hirmus. Nii ma siis tegingi. Tegelikult on see pärnapuu täpselt mu vanavanemate maja ja vana liivakarjääri-tiigi vahel.

Kamille üllatas mind sellega, mismoodi erinevatel lehekülgedel nn plaanid vahelduvad. See ongi koostöö juures küige mõnusam, kui partner sind üllatab. Vanaema sussisid ja prügikühvlit ei osanud mina oma vaimusilmas sellest raamatust oodata, ja tore ongi!

Valmis sai lapsuke juulis 2008.

Tagantjärgi oleme aru saanud, et juuli ei ole raamatute avaldamiseks hea kuu. Parem olnuks näiteks mai, juulikuus ei käida poodides ja kui inimesed maalt tagasi linna jõudsid, oli raamat juba uudiskirjanduse lettidelt kadunud.

See toob mind ühe valuteema juurde, nimelt lasteraamatute presentatsioon Eesti raamatupoodides. Nende jaoks on vähe ruumi, nad on kokku litsutud ja omamaised raamtud jäävad Disney-toodangu varju. Ma isegi ei suutnud selsamal sügisel poest oma raamatut üles leida. Nii et pole imestada, et selle raamatu müüginumbrid pole kunagi suured olnud.

Teine valuteema on see, et trükikoda keeldus 24-lk raamatu seljale autori ja raamatu nime kirjutamast, kuigi ma näitasin neile raamatut, mis USAs niimoodi trükitud on. Nõnda ei teagi keegi raamatu seljale vaadates, mis seal sees on. Sarja järgmine raamat on juba 32 lk (pab 8-ga jaguma) ja ilmselt ka ülejäänud raamatud tulevad selles suuruses.

Igatahes sai see raamat tehtud ausalt, lastele mõeldes – iga lehekülg on pilti täis ja paber on kallis ja hea. Kuna raamatu külge sai haagitud ka heategevusprojekt (sellest kirjutan homme), siis võin selle ametlikult nimetada meie kirjastuse kahjumprojektiks. Kui te selle raamatu poest leiate, siis teadke, et makstav hind on omahinnast väiksem, aga mis siis. Eks siis mõni teine sari hoiab meid vee peal :). Peaasi on ikkagi teha seda, mida süda käsib, eks. Ja meie jätkame oma loodussarha kahjumlikku rada.

Uuel aastal on mul plaan see raamat ka inglise keeles kättesaadavaks teha ja amazoni müüki panna, samuti sarja järgmine, nn seeneraamat.  See oleks siis nö print-on-demand, trükitakse vaid niipalju, kui tellitakse, ühe raamatu kaupa. Eestis on meil müistagi teine ja traditsiooniline süsteem, kõigepealt tuleb iga raamatu puhul tiraazh ära otsustada ja trükikojast ära tellida. Tiraazhide otsustamise õnnemängust kirjutan ka mõni teine kord.

Lõppu panen selle Kamille pildi, mis ta proovitööks saatis ja millest algas meie koostöö; raamatu alguslehekülje:

kust_tuli_pilv_lk3

6 mõtet “Kuidas sündis minu ja Kamille loodusesari ehk “Kust tuli pilv?”

  1. mina

    Selline küss, et kas Petrone Print sel aastal osaleb oma raamatutega Tallinnas Rahvusraamatukogu jõulueelsel raamatumüügil? Olen ikka harjunud sealt igal aastal hulgi aasta jooksul ilmunud teoseid ostma, saab kokkuvõttes tiba odavamalt, kui kauplusest ja jääb ära erinevatelt kirjastustelt eraldi tellimise vaev ja aeg.
    Tahaks teilt nii mõndagi minu-sarja raamatut, aga ka kõnealust lasteaamatut. Mis see tükihind seal võiks olla? (juhul, kui muidugi seal osalete)

  2. Eppppp

    Me oleme seal müümas 10-12 dets ja hinnad on paremad kui poes, aga me täpsenalt pole neid veel arutanud.

  3. Kairi

    Epp, see on imeliselt tore raamat. Ostsin just pojale 7. sünnipäevaks “Kust tuli pilv?” ja “Marta varbad”. Esimene oleks võinud muidugi varem olla. Poeg on ebatänapäevaselt suur raamatusõber ja on iseseisvalt nii ca 30 raamatut juba omaette läbi lugenud. Aga ema häält kuulata – selles on ju soe lisadimensioon. Lugesin ühel õhtul voodiserval kõigepealt esimese raamatu pilvest. Poiss kuulas-vaatas ja mulle tundus, et unustas peaaegu hingamise ära. Mis selles raamatus küll on? :o) Järgmisel hommikul tuli arutlema ja kiitis väga, et “no nüüd ma siis tean ja saan aru, kus pilved tulevad”-stiilis. “Marta varbaid” loeme ka õhtuti. Eile poeg küll teatas, et luges raamatu üksi juba läbi, aga ta tahab, et me koos ka loeksime. Tema valib loo, mina loen, tema kuulab ja kontrollib, et ma vigu ei teeks.
    Tahtsin lihtsalt jagada tagasi seda rõõmu, mida need raamatud meile on pakkunud ja pakuvad veel. Sest “minu…”raamatuid loen ju omaette ja naudin teistmoodi, kuigi väga-väga. Aitähh!!!

  4. Eppppp Postituse autor

    Ja soovitan su pojale ka “Siis, kui seened veel rääkisid” raamatut 🙂

  5. Anu

    Tere,
    oleme viljandlased ja ühel raamatuesitlusel ostsime “Marta varbad,” kuhu saime autogrammid koos pühendusega. Lastele on see raamaturiiulis tähtsuselt esikohal olev raamat. Tänud sulle Epp selle eest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.