Tuletan siinkohal meelde oma postitust – südamest oma südamest. Jälle olen eluga seal, et tunnen oma südant. Jälle on vaja aeg maha võtta. Seda on hetkel keeruline teha, sest Justin on meil ju Itaalias juuri ja sugulasi otsimas ja selleteemalist raamatut kirjutamas, mina hoian kodumail rinnet. ..
Eile käisin kardioloogi juures ja sain teada, et õnneks südamelihasepõletikku mul tagasi pole. Ametlikult ongi see mul vaid korra olnud, 1997. aastal, kui olin veel õige nooruke ja üks kehasse pugenud pisik (toksoplasmoos) selle põhjustas. Arst seletas mulle eile: põletikust jäävad südamelihasesse kolded (ma kujutan neid ette pisikeste täpikestena), mis annavad end tunda, kui südamel on liiga suur koormus.
Süda on tegelikult ju lihas, pisike tubli lihas, mis peaks vastu pidama… Noh, mina tahaks, et minu oma peaks vastu näiteks 87 aastat. Kogu aeg ta muudkui tõmbub kokku ja lõtvub (on vist nii?) ja pumpab aga verd läbi. Süda ei saa kunagi täielikult lõõgastuda, see pumpamine meid ju elus hoiabki.
Nüüd olen ma talle andnud võimaluse lõõgastuda niipalju, kui ta vähegi saab, ja kuipalju mina vähegi seda hetkel lubada saan. Kofeiinile ‘ei’ ja ženžen-preparaadile ka (viimast ma kahtlustangi ülepiitsutussündroomi tekkes, sai seda meeltesegaduses ostetud). Praegu on siis voodis vedelemise ajad, mil saab mõelda oma raamatule, mis kevadeks valmis peab saama – “Kas süda on ümmargune?” Imelik pealkiri, eks, aga raamatu käigus selgub, miks ta mul selline on.
—
Mulle meeldib tegelikult natuke aega haige olla. See aitab tõele lähemale jõuda.
Kopin siia kirja, mille kirjutasin viis päeva tagasi sõbrale, kellel hiljuti avastati haigus.
”
Hei
tegid mu südame natuke raskeks… Aga haigused tulevad meie arendamiseks. Ma ei imesta üldse, kui mind ka mingil hetkel mingi haigus tabab – tunnen sageli, et see eluaeg on mulle suur väljakutse ja palju olulist on veel ees. Aga ei tea ju, mis.
Haigus muidugi ei peaks takistama kirjutamist. Vastupidi, ta peaks aitama valida tähtsaid asju ja fokusseeruda. Eksistentsiaalne hingus kuklas. Ütlen seda, ühest otsast mõeldes sinule, teisalt endale – tunnen, et nii palju eluenergiat läheb kirjastuse sebimistesse ja seetõttu ei tee ma õigeid asju…Kas ma saan sellest aru ja suudan elu muuta ilma põntsuta, ise?
Epp
”
—
Ma jätan minemata rohepartei korraldatud seminarile homme ökomessil, kus lubasin meie ookeani-raamatut ja enda roheraamatut tutvustada.
Ma jätan minemata homme õhtul kell 17 toimuvale “Tartu rahutused” raamatu esitlusele, kus muide toimub ka reaalajas ühe novelli kirjutamine. Tartu Kirjanike majas.
Ja ma jätan minemata ka homme õhtul kell 19 toimuvale “Mate ja miljon mahla” esitlusele Tartu Genklubis. Esialgu oli plaan, et lapsed on sel õhtul hoidjaga ja mina käin kolmel erineval üritusel.
Kui päris aus olla, siis ma nagunii eelistan kirjutamist ja lugemist iga kell igasugusele avalikule üritusele, nii et ma ei kurvasta ja olen mõnusalt oma südamega ja katsun temaga ära leppida…
Aga teie minge ikka! 🙂
Saan väga hästi aru, millest Sa räägid, kui pajatad oma südame tundmisest.Mind tabab see alati kevadeti, vahel üsna kõvasti. Oleme vist õppinud sellega koos elama?
Tegid väga õigesti, kui loobusid nendest üritustest (see on muidugi vaid minu arvamus…). Kiiret kosumist ja suured kallid piigadele! 🙂
Oi-oi, tervis pole naljaasi. Väga tubli, et suudad mõistusega aja maha võtta. Sinu lapsed vajavad ju tervet ja reipat ema.
Kiiret kosumist!
Sügis ja kevad on rasked ajad. Sügis seepärast, et on vähe valgust ja päikest. Kevadel on jälle kõik nii tormiline, ei jõua järele. Igal juhul hoia ennast, pea piiri ja puhka palju. Kas käid ikka piisavalt õues?
mina tulin täna viljandist koolituselt ja tundsin ka oma südant
pitsitas
ma nii pingutasin et sinna minna ja laenasin raha jne
ja magasin kellegi kantselei välivoodil ja kuidagi tühi tunne oli tagasi tullas
ainuke tore asi oli see, et sõbrad saatsid mind teele kui kallist külalist ja ütlesid, et nii tore on kokku saada nii vahva inimesega kui mina
Lugesin Siret Seeder raamatust Eesti oma feng shui, et juba see koht kus me elame tingib seda, et siin peaks okt-nov-dets tempod maha võtma ja puhkama, vanarahvas seda teadis ja nii toimiski, kevad pidi meile saabuma veebruaris (analoogne Hiina kalendrile) mil on õige tegutseda ja sebida. Sama ütles minu joogaõpetaja, et eestlastel on vedanud, kuna lühikesel päeval on võimalus tervitada nii päikese tõusu kui loojumist. Seega head puhkamist
Mia jutt tundub minugi jaoks väga õige. Okt-dets mina lihtsalt ei suuda tegutseda. Elamine on sassis, ja see ei huvita mind üldse. Aga esimeste päikesekiirtega kusagil külmas veebruaris tuleb sihuke tegutsemislust ja energia!