“Siis, kui seened veel rääkisid” ja loodusesarja jätk

seeneraamatJätkan enda ja Kamille loodusesarjaga. Kuklas endal tiksub praegu talvelugu, see on lugu, mis toimub haiglas ja on seotud lindude toitmisega. Võibolla saan selle isegi täna ära lõpetada ja Kamille poole teele saata, siis on tal aega maalida 9 kuud ja raamat ilmub järgmisel talvel…

Aga nüüd sügiseloo juurde.

Ma olen ammu aru saanud, et kõik ilukirjanduslikud jutud on teatud mõttes autobiograafilised, väitku autorid, mida tahes, ja samas mitte ükski väidetav dokumentalistika pole tegelikult fantaasiast prii, sest kui juba kirjutama hakkad, läheb asi nagunii natuke käest ära…

Nii on raske öelda, mis siis tegelikult juhtus.

Ükskord läksin ma emaga metsa seenile küll ja eksisin ära. Ka koer oli kaasas, meie loll armas Karlos.

Aga tegelikult ei ole ema mulle kunagi loomade keelt õpetanud, see oli hoopis mu loomaarstist vanaisa, kes loomade keele kohta minuga arutas. Ja kas temagi seda täpselt nii seletas, ma ei tea. Mul on meeles ka hoopis üks teine jutt, kus papa seletas, et inimesed oskavad tegelikult kõik loomade keelt, aga nad lihtsalt ei märka seda – loomade keel on kõrvade, sabade ja karvavõngete keel, mingit muud loomade keelt ei olegi olemas…

Aga võibolla ühel teisel päeval seletas ta seda, et südamega kuulates on olemas üks teine keel. Igatahes märkasin ma kord, et seletasin niimoodi seda oma tütrele, Martale.

Ja ma usun tõesti, et südant lahti tehes ja keskendudes võib kuulda väga imelisi asju. Mitte ehk otseselt inimkeeli tõlgitavas keeles kuuldavaid  jutte, aga mingid jutud on seal tõepoolest. Kui istud puu alla ja vaatad taevasse, siis võib saavutada selle seisundi, et kuuled. Just seda ma tahtsingi oma noortele lugejatele öelda – ei ole imelik, kui niisugused seisundid tekkivad, ei ole ka imelik niisuguste seisundite poole püüelda.

Ema on selles raamatus selline tavaline eksiv inimene. Sageli on emad lasteraamatutes ilmeksimatud. Minu ema ei ole. Samamoodi on koer üks igavene lontu.

Mulle tundub, et üks asi, mis meid Kamillega ühendab, on see, et oleme kasvades teinud oma emadega palju asju koos ja oleme olnud emadega lähedased. See raamat saigi meie emadele pühendatud. Naljakas, mismoodi Kamille ema on raamatus sees ‘ära jääva sündmuse’ kaudu. Kamille kirjutas mulle, kui mõnus oli omal ajal emaga metsas seenel käies kraavi pervel istuda ja võileibu süüa. Kuna meie raamatus toimus metsa jooksmine üsna spontaanselt, siis olid tegelaed vaid õhkamas: “kahju, et meil võileibu pole”, aga selle tunde, selle mõnusa kraaviperves istumise tunde sain ma niimoodi ikkagi ära markeerida.

Ja maailma kõige mõnusam tunne on loomulikult see, kui sa eksirännakutelt jõuad tagasi koju ja seal on soe ahi ja oma armsad inimesed. Panen siia lõppu raamatu lõpulehekülje, kus Kamille ei ole kartnud mõnusat tunnet kõige mõnusamasse oranži rüütada:

seeneraamat_lk19

13 arvamust ““Siis, kui seened veel rääkisid” ja loodusesarja jätk” kohta

  1. meie loll armas Karlos.

    Eh, koerad on mõned jah lollid ja lontud ja tüütud, ja ikkagi jube armsad ja olulised.

  2. ÕSi järgi seenele ja googeldamise tulemustel tuli ka sellele variandile palju rohkem vasteid. “seenile” varianti ma polegi kuulnud. see oleks justkui mitmuse vorm “seenele”?

  3. Pole ka veel kunagi kuulnud “seenile” minemisest. Ikka seenele ja marjule minnakse. Kuigi jah, eks ta vähe ebaloogiline ole, et seen on ainsuses ja marjad mitmuses, aga mis teha, loomulikku keelt matemaatilise loogikaga seletada ei saa.

  4. minu meelest vanad inimesed ikka ütlevad ‘seenile’… et on mingi murrak ehk. mis murrak, ei tea 🙂

  5. Ma arvasin siiamaani, et “seenile” on hüperkorrektsus, et inimene küll kuuleb tavaliselt “seenele”, aga hakkab mõttes loendama ja ütleb “seenile”.
    Selliste ebamäärase arvu elementidega hulkade puhul on väga soomeugriline tervikut ainsuse sõnaga (ja terviku osa nt “pooleks”) nimetada – vt “sain kätte” ja “poole kõrvagagi pole kuulnud”.

  6. Kuule, minul tekkis seda raamatut (jälle) lugedes see küsimus, et kuidas saab ikkagi panna purki ja ära praadida neid, kes sinuga enne rääkisid? [eks sa küsimus tekiks oma koduloomade tapmisega] – kas sa oled tähele pannud, kunas lastel see küsimus tekib?

  7. “seenile” peaks olema lõuna-eesti murdes, vähemalt minu Vana-Võromaalt pärit tädi kasutab seda sõna seal nii. Päris võro keeles me enam ei suhtle, kuid mõned murdesõnad on meie ammu põhjaeestisse kolinud suguvõsal siiski omavahel suheldes alles, seejuures ka “seenile”.

  8. Võru ja mulgi ongi sarnased, neid muide õpetataksegi ülikoolis ühiselt, loengusarja ‘lõuna-eesti keel’ all.

    Oudekki, mina ei näinud seal probleemi. Mulle meenus siinkohal kaks asja.
    Esiteks, kui ma laps olin, siis sorteerisime pärast korjamist seeni ja mul oli hea meel nende seente pärast, kes purki said. Aga osa seeni visati minema (ei suutnud neid klassifitseerida, igaks juhuks). Vaatasin seda komposti minevat seenekaussi ja ütlesin: “Kahju neist!” – “Ei ole midagi, me ju ikkagi tegelesime nendega!” ütles ema naljaga pooleks.
    Teine juhtum, Milan Kundera raamatust “Surematus”, kui üks paar sai teada peatsest emigreermisvajadusest, mõtlesid nad tükk aega, mida teha oma lemmiklooma, kodujänesega. Lõpuks sõid nad ta ära, tehes seda ülima armastuse aktina, mäludes armastusega iga suutäit.
    Ma ei tea, kas vastasin su küsimusele :).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.