Imelikust ajast ja raamatutest

Oijah, küll on imelik aeg järjekordselt käes. Ühest küljest väsimus ja teisalt vibreeriv inspiratsioon. Väsimus tuleb muidugi sellest, et mu ajukäärudes pole puhkamise ja lõõgastumise koht õigesti reguleeritud, aga inspiratsioon… Ütleme, üks kõige hullemaid ja imelikumaid lugusid minu elus (kuidas ma 1999 aastal läksin niiöelda vana hipiga lõunamaa turgudele) tuli jälle päevakorrale, sest keegi otsis mind üles ja rääkis midagi. Ja nii ma tahaksin nüüd väga seda raamatut – eks ikka seda südame-reisikirjade raamatut – edasi kirjutada.
Uni läks ära, Justin peaks iga hetk Itaaliast juurteotsingutelt tagasi jõudma ja kohe maha astuma suure avarii järgselt taas avatud Tallinn-Tartu maanteelt. Reisimine on risk.
Elu on risk.
Valed valikud on risk, mida me võtame iga päev. Ja naljakas on see, kuidas inimesed kardavad ebaedu, aga edu ei taipa nad karta… Edu võtab samas tundlad kinni, sa ei märkagi enam, mis on muud võimalused, sest rühmad ainult selles vallas, milles sa poolkogemata “edukaks” oled osutunud.
Ma tahaksin minna joogalaagrisse, kas selliseid asju tehakse Eestis ka novembris? Vist mitte. Võibolla ma lähen siis paastulaagrisse, kuigi jumal teab, et paastumiseks pole november “õige” aeg. Mul on tahtmine lihtsalt olla, kõigest väljaspool, mõned päevadki.
Lugesin ennist  lugu sellest, kuidas kirjanikest saavad ärimehed, ja meenutasin, et vaat, kuidas see minuga juhtus. Ma ei teadnud, kust saab ISBN-numbrit ja kuidas teha saatelehti. See tõsiselt ärritas mind esimeste kuude vältel, et ma pidin mingisuguse paberimajadnusega tegelema. Petrone Printi sellel kujul ei oleks, kui mu sisuliselt kõrvalmajas poleks elanud lapsehoolduspuhkusel olev raamatupidaja Tiina Tammeorg, vaat see on küll fakt. Või oleks? Ei tea. Mõned asjad on justkui kosmilistes vibratsioonides kirjas ja see Minu-sari polnud küll kellelgi nii suure ja “fenomenaalsena” plaanitud, aga nüüd kõik tahavad seda kirjutada 🙂 ja meie peame siis üritama seda vibratsiooni kuidagi toimetama vormi “üks raamat kuus” ja nii on see ära planaitud juba aastasse 2011… (üllatustulijatele on ka tühi kuu jäetud.)
See sebimine neelab mu aega, aga ma ei ole veel aru saanud, kas see siis ikkagi meeldib mulle või ei.
Mele juttu seal artiklis tahtsin kommenteerida – jah, ma ütlesin, et meile sobiks nende tekst isikliku arengu- ja suhteloona. Lisaks oli mul see tunne, et Mele peaks ise raamatu välja andma ja seda ka ütlesin. Võibolla oli seegi juba enne vibratsioonides kirjas :).
(mitu korda ma seda v-sõna kasutan?)
Ma ei ole veel nende raamatut lugenud, nii et rohkem ei kommenteeri.
Mulle tundub igatahes, et Mele on õigel teel ja tasakaalus inimene, samamoodi Kika, nii et ma juba julgen seda raamatut (Mate ja miljon mahla) pimesi ka soovitada.
(Huvitav, kuhu see Justin ikka veel jääb?)
Ahjaa, võtsin maha selle meie õunaraamatu postituse. Kui see eelmine raamat tõesti oli viimaks 25kroonise allahindlusega, siis polegi mõtet küsida, kas Eva seiklusi juurde vajatakse. Pigem ei vajata. See oli kindlasti meelelahutus ja pigem vallatu kommertstekst (mille sisu ja vormi me kindlasti ei häbene), aga praegu pole õige aeg seda küsida. Mul on ju muud teha. Südameraamat vaja valmis teha.

Tore, Justin tuli. Nägemist, internet.

2 mõtet “Imelikust ajast ja raamatutest

  1. Maret

    Mnjah, tean, et Tallinna FITTEST spordiklubi korraldas suvel joogalaagreid, kui päiksetõsus ajal kuskil Hiiumaal või Saaremaal päikesetervitust tehti. aga kas novembris, ei tea.. aga Fittest sprodiklubis pakutakse ka sellist joogatundi (bodybalance), kus iga kord lõpus 10 minutit on meditatsioon..Ma käin ise seal, ja võtab pinged maha küll..

  2. Eppppp Postituse autor

    Ma lähen pansionaati Loodus, see on küll paastulaager, aga seal saab ise ka joogat teha ja kindlasti saab seal rutiinist välja.
    Olen paastunud ennegi ja see sobib mulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.