Arhiiv kuude lõikes: detsember 2009

Head uut aastat blogilugejaile!

Siin üks mõnus nostalgiline ABBA-laul, mis soovib uut aastat:  http://www.youtube.com/watch?v=dcLMH8pwusw.

Ja panin just üles uued (õiged) katkendid “Kas süda on ümmargune” raamatu 1. osale – http://petroneprint.ee/reisikirjad.php – , selle raamatu 1. ja 2. osa valmis saamine ja avaldamine on minu 2010 aasta plaan, lisaks siis Marta harimine (Martal oli eile sünnipäev, sai 6-aastaseks!).

Ning mida on “Minu”-sarjas odata uue aasta alguses – raamatut, mis aitab mõista maailma moslemite poole pealt – “Minu Maroko” – http://petroneprint.ee/minu_maroko.php. See aitab lugejal tolerantsemaks ja avatumaks muutuda, arvan ma.

Head uut aastat!

Nägemise aeg, kuni kolmekuningapäevani

Alguses kirjutasin pealkirjaks “unenägemise aeg”, siis aga hakkasin mõtlema, et see oleks eksitav. See aeg jõuludest kuni 6. jaanuarini on lihtsalt nägemise aeg. See olevat aeg, kui näeb tulevikku ja kui saab minevikust paremini aru ning on võimalik oma elus selgema pilguga sihte seada: kust ma tulen, kuhu lähen, kas olen rahul sellega, kus olen.

Ma olen juba umbes kümme aastat üritanud teadlikult sel ajal palju magada, et pead selgemaks saada, ja magamisest vabal ajal olen kirjutanud üles kusagile kaustikusse aasta kokkuvõtet kuude kaupa: mis juhtus, kellega juhtus, mis tunne oli. Kõik see kokku aitab asjadel settida ja tähtsal pinnale tulla. Ka uned aitavad kaasa. Ma nägin näiteks unes kahe maailma piiril olemist ja mida rohkem ma sellele unele mõtlen, seda rohkem oskan ma nimetada võimalusi, mida need kaks maailma tähendada võivad :). Uned on alati sümboolsed, aga kui sul on aega harutada, siis saab neist sümbolitest paremini aru. Loe edasi Nägemise aeg, kuni kolmekuningapäevani

Oodates öist teed

Ma jäin tegelikult kohe sel esimesel Ameerika-ööl nädal tagasi natuke haigeks. (Kui mõtlema hakata, siis jääb meie peres enamasti keegi lendamise tagajärjel haigeks, ja mis seal imestada, kui lennuki õhk peab aina uuesti ringlema, nii aitab vaid ühe inimese viirusest, et see igale poole jõuaks.)

Midagi erilist ei olnud, ninas ja kurgus kipitas nädal tagasi täpselt niipalju, et end öösel üles ajada ja köögist rohtusid otsida. Nõiateid siin köögis pole, küüslauku õnneks natuke oli ja mett ka, samuti sidrunit.

“Haa, ja kas see kõik tegi sind nüüd imeväel terveks!” naeris papa John järgmisel hommikul, ja mina noogutasin väärikalt: enamvähem terveks! Loe edasi Oodates öist teed

“Poisi lugu” Hannes Võrnolt ehk meie lapsepõlvelugude sarja alustaja

poisi_luguHelistasin enne Hannesele, soovisin talle head jõuluaega ja mainisin, et ta raamat on sel nädalal Apollo püsikliendipakkumises odava hinnaga pakkumises (139 krooni 199 asemel) ja mõtlesin siis, et ootoot, ma ei ole sellest raamatust siin blogis ju rääkinudki, välja arvatud need ajad umbes kaks-poolteist kuud tagasi, kui me otsisime illustreerimiseks möödunud aastakümnete  fotosid. (Ja kui mõni foto autor siia lugema satub, siis soovin head pühadeaga ja kinnitan, et kohe pärast pühi, uue nädala esmaspäeval kantakse honorar üle).

Kust selle raamatu sünnilooga siis alustada?

Hannesega oli, nagu ikka, väga mõnus telefonis rääkida. Mulle meeldib ta eluterve, siiras ja selge lähenemine maailmale, otsekohene ütlemine. Temaga on alati olnud lihtne asju ajada. Loe edasi “Poisi lugu” Hannes Võrnolt ehk meie lapsepõlvelugude sarja alustaja

Kiireid kilde meerikamaalt

Esimene päev siin New Yorgi lähistel oli hea üllatus. Me muidugi ärkasime kella nelja paiku öösel, aga paari tunni pärast…

“Kujutad sa ette, et Eestis oleks detsembri lõpus varahommikul selline ilm!” hõiskas Justin.

Päike paistis eredalt, paar päeva tagasi sadanud lumi sätendas kõikjal, taevas oli sinisinine. Eestis saab sellist ilma märtsis-aprillis.

Ja nii me läksime imeilusast ilmast innustust saades ostukeskusse, lapsed tahtsid ju jõuluvana näha. Seal on üks meesterahvas, kes alates tänupühadest (nov lõpunädalal) on istunud diivanil valge habemega ja punases kasukas ning lasknud endast 30-dollarilisi fotosid teha… Ostukeskuse rahvarägastikus oli meil ka muid kohustusi peale jõuluvana-järjekorras seismine. Paberi peale oli meil kirjutatud, mitu dollarit meil veel mis inimese peale kulutada oli vaja, sest suguvõsas on eelarve kokku lepitud: Ianile veel 50 dollarit (kokku 150), samas onu Steve’ile veel 20 dollarit (kokku 50) jne… Niisugune materialistlik see kohalik jõul siin on. Meie Justiniga leppisime omavahel kokku, et teeme väga väikesed kingitused, midagi pisikest ja läbimõeldut hingele, ja ka lastele teeme väikesed kingid, sest keegi selles tulvas isegi ei märka, mis me lastele kingime – see on meie kahe otsus, kas ja kui palju me selle hullusega kaasa läheme. Loe edasi Kiireid kilde meerikamaalt

Ilusat jõuluaega!

Ma panen siia oma eelmise aasta Postimehe jõulujutu http://www.postimees.ee/?id=60383 – uut pole aega praegu kirjutada, vaja on siin köögis abistada ja magusast kartulist traditsioonilist jõulusööki vaaritada…
Ja pärast siiasinna mõtlemist otsustasin täna oma laste näod luku tagant välja tuua ja panen ka siia meie pere jõulukaardi, soovides kõigile siia sattunutele häid mõtteid ja soovide täitumist!
Ja annan ka teada, Uuno raadio tegi minuga jõuluprogrammi intervjuu, see olla eetris nõnda: 24-ndal kell 12.15 ja 12.45 ning 25-ndal kordusena kell 15.15 ja 15.45.

marta anna

Kohal, hing sassis

Hing on muidugi alati pärast lendamist sassis, hing on ära kadunud ja peab mind nüüd uuesti üles leidma.

Seekord oli kiire ja rahulik lend, lapsed magasid ja sain lugeda. Veetsin enamiku sellest lennust Roy Strideri “Himaalaja juttude” saatel ja see on kindlasti ka mu praeguse madalseisu põhjuseks.

Raamat oli hea, seal oli tegelikult minu jaoks nii palju tasandeid, nii isiklik-hingeline kui hariv, ja sedagi erinevat moodi. Praegu tahtsin aga rääkida sellest, kuidas see raamat aktiveeris minu sees need lõhnad, kohtumised, iseenese muutumise, mida ma Indias läbi elasin. Kui Justin “Minu Eesti” alguses kirjeldab seda, et Epul oli obsessioon selle ilmakaare ja maa suhtes, siis see oli küll väga tõsi ja see pole mul kunagi üle läinud.

Elu Indias  ei olnud sugugi alati lihtne, mulle meenusid ka viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, prügipõllud, millest rong mööda sõitis… Loe edasi Kohal, hing sassis

Veel “Minu Mongooliast”

Kõigepealt, siin on intervjuu Roy Strideriga: http://www.youtube.com/watch?v=tZ-MAUoJFpk

Seda intervjuud kuulates tuli mulle pähe, et  “Minu Mongoolia” raamatu puhul on nii tugevaks teemaliiniks õnnetu armastuslugu, ja õnnelik armastuslugu, nii et mul jäid mainimata mõned muud tähtsad liinid: Mongoolia ajaloost ja praegusest s(t)aatusest on peamiselt ühe  dialoogi põhjal põnev pilt maalitud, Mongoolia budismist on samuti pildid, ning mis väga huvitav – Roy peamine eesmärk sinnakanti reisi plaanides oli ju leida niiöelda ninjasid. Kopeerin tema meilist: “Proovin leida ja dokumenteerida nn ühepere-kullakaevandusi. Mongoolias on laialtlevinud elatusallikas lokaalne kullakaevandamine, sellega tegelevad peamiselt lapsed, kes nõnda on ka oma perede toitjateks. Kulda töödeldakse elavhõbedaga. See on väga mürgine ja tekitab probleeme, ebardlust jnejne. Elavhõbe tuleb peamiselt Hiinast. Kuld läheb peamiselt Hiinasse.”

See teema on meeletult kurb ja vihale ajav. Loe edasi Veel “Minu Mongooliast”

“Mina olen ookean”, meie uuest ökoraamatust

mina_olen_ookeanUnetu öö hakkab muutuma unetuks varahommikuks… Kirjutan veel meie raamatutest, täna on minu jaoks viimane päev enne jõule, sest homme hommikul asume lendama USA poole.

Seekord lähen ma tõenäoliselt lõpuks ometi Ithaca ökokülla, ja sealsamas Ithacas elab ka meie uue tõlkereematu, meie uue ökoraamatu “Mina olen ookean” autor Sandra Steingraber, kellega kohtun ja teen intervjuu mõne Eesti väljaande jaoks. Ta on oluline ja eriline keskkonnateadlane, lisaks loodan küsida mõnelt oluliselt Eesti teadlaselt kommentaare Sandra püstitatud küsimustele meie Läänemere ja Eestimaa kontekstis.

Kopeerin siia kõigepealt enda soovituse ramatu eessõnast ja siis kirjutan lähemalt veel: Loe edasi “Mina olen ookean”, meie uuest ökoraamatust

Jumalast imelik öö

Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.

Ma olin oma unes jumal.

Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.

…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka :).

Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Loe edasi Jumalast imelik öö

Meie šamaaniromaan…

seitse_maailmaMa kirjutasin tegelikult “Seitsme maailma” raamatut lugedes kusagile paberilehele oma mõtteid, aga šamaanid vist võlusid selle paberi minema :).

Kirjutan siis ilma selle paberita, ja ärgitan teid, armsad lugejad, kes olete Tallinnas, minge täna kell 19 Hispaania Majja (Pikk 36), et koos Beriti ja Terjega veeta üks mõnus kiiksuga jõulupidu.

Kuidas see raamat minu jaoks alguse sai?

Ei, ma alustaksin veel eespoolt: kuidas Berit ja Terje mu ellu tulid? Sel ajal elasin USAs, vist 2006. aastal, kui sain kirja ühelt neist (ma tõesti ei tea, kummalt!): Tere, mina olen avantürist ja ma rändan maailmas koos oma sõbrannaga… Nad tahtsid tulla USAsse ja küsisid minu nõu. Ma natuke seda nõu siis jagasin ka, aga minu meelest ei jõudnud nad tookord USAsse. Jäin nende blogi lugema – http://avantyristid.blogspot.com/– ja sain kaasa elada nende reisidele väga erinevatesse ilmakaartesse-maailmajagudesse. Loe edasi Meie šamaaniromaan…

Jõuluõhtu „Seitsme maailma” moodi – vein, oad ja armastus

7maailma_kaaned_kavand16Blogimaailmas Avantüristidena tuntud noored autorid Berit Renser ja Terje Toomistu kohtuvad oma lugejatega homme, 18. detsembril Hispaania Majas, et veeta  üks õdus jõuluistumine, nii nagu seda tegid nende värske reisiromaani „Seitse maailma” peategelased Frida ja Nora – üksikul saarel keset üksikut järve, veini, ubade ja armastusega. Loe edasi Jõuluõhtu „Seitsme maailma” moodi – vein, oad ja armastus

Raamatust “Minu Mongoolia”

MinuMongoolia_esikaas_web-1Algatuseks meenutan üleeilset, selle raamatu, “Minu Mongoolia” esitlust Tartus. Seal valdas mind hetk, mida sageli ette ei tule.

Sa oled äsja teada saanud, et ups, see kohvik ei teagi, et nad pidanuks snäkilaua tegema, nad ei teagi, et on esitluspidu, sest asja korraldav Roy oli unustanud neile kinnitava meili saata.

Ja veel oled sa äsja teada saanud, et Royl on auto vaja ümber parkida ja nüüd ta lahkub… ja kell on juba veerand tundi rohkem kui väljakuulutatud alguseaeg, seal sa siis nüüd seisad ilma autorita – ja pead midagi nagu rääkima hakkama, publik ootab.

Päris sürr oli. Loe edasi Raamatust “Minu Mongoolia”

Paastulaagrist vol 3 ehk üks õõvastav jutt, mida kuulsin

Suur osa paastulaagri medõdedest töötab ühtaegu seal Looduse pansionaadis ja mõnes Tartu Marjamõisa haigla või kliiniku osakonnas. Ajasin juttu ühe õega, kes töötab günekoloogia osakonnas.

“Kuidas teile siis meeldib uues majas? Nüüd juba peaaegu aasta olete seal olnud…”

“Oi, ikka igatseme veel nii väga seda vana maja Toomel…”

“Miks siis? Oli niipalju romantilisem?”

“Seda ka, rahvas oli kuidagi koos ja suhtles omavahel, aga – peamine probleem on ju see uue maja õhk!” Loe edasi Paastulaagrist vol 3 ehk üks õõvastav jutt, mida kuulsin

Paastulaagrist, vol 2 – paastumisest ja taastumisest

Nädal tagasi täna õhtul saabusin tagasi paastulaagrist. Ma juba igatsen taga seda tunnet, seda füüsilist ja vaimset seisukorda, mis mu üle valitses. Nüüd on kõik jälle tagasi tavalisse rütmi langemas…

PAASTUMINE. Mulle muide ei meeldi sõna ‘nälgimine’, sest see ei anna edasi asja tegelikku olemust. Paastumiseks peab inimene valmis olema. Paastumine peaks olema valik, kus millestki loobumine avan ukse millegi muu juurde. (on olemas ju ka telefonipaast, arvutipaast, suhtluse paast – ja igasugune paast peaks loobujale rõõmu tooma.) See on asja mõte, ja ma olen seda puudutanud – sedasama MISKIT, mida saab näiteks joogatunnis tukkuma jäädes puudutada. Loe edasi Paastulaagrist, vol 2 – paastumisest ja taastumisest

Meie tudengikorter on välja üürida

Alevi-61-300x225Sain just teada, et praegune üüriline sai välistudengiks ja lahkub jaanuaris, soovib korterist loobuda. Seega on meil üürile anda korter! Kusjuures just eelmisel nädalal keegi helistas mulle selle asjus ja ma ütlesin, et meil on üüriline olemas – kui sa juhtud seda postitust lugema, siis helista nüüd! 🙂 52 71 009.
Lingid korteri kirjeldusega on siin ja üür on ikka sama, 1600 kr:

http://eppppp.tahvel.info/index.php?s=tudengikorter

Kutsun Roy Strideri “Minu Mongoolia” esitlusele täna kell 16 (ja eilsest Tallinnas)

Kes soovib tunda, kuidas kaks meditatsioonikaussi korraga lauldes tekitavad õhku puhastava vibratsiooni,

kes tahab maitsta soolast mongoolia piimateed,

kes tahab hingata idamaiseid aroome,

ja maitsta Roy Strideri lemmikveini, mille ta on toonud otse tootjalt, pisikesest külast Prantsusmaa-Saksamaa-Luksemburgi piirilt, Loe edasi Kutsun Roy Strideri “Minu Mongoolia” esitlusele täna kell 16 (ja eilsest Tallinnas)

“Minu Mongoolia” on valmis ja selle auks kõlagu laul…

MinuMongoolia_esikaas_web-1Panen ka siia meie pressiteate ja esitlustekutse, esitlustel on sõbrahinnaga raamat saadaval ja muidu tore, näeb Roy kahte toredat koera ja isegi mina jõuan seekord kohale (ma hakkasin juba silma paistma sellega, kuidas ma esitlustelt mööda hiilisin… 🙂

Roy Strider kirjutas raamatu “Minu Mongoolia”

Eelmisel aastal Eesti parimaks reisikirjanikuks valitud Roy Strider on valmis saanud uue raamatu. See räägib Roy reisist Mongooliasse: ta otsustas minna otsima illegaalseid kullakaevandusi, kuid juhtus nii, et ta nägi küll kullakaevajaid, kuid kohtus ka armastusega ja leidis põrgu väravad. Loe edasi “Minu Mongoolia” on valmis ja selle auks kõlagu laul…

“Marta varbad” raamatu sünnilugu

marta_varbadEile käisin raamatupoes, küll oli mõnus luurata seal rahvamassis uudiskirjanduse riiuli juures ja vaadata, kuidas ühel inimesel oli käes lehitseda meie Võrno lood, teine sirvis Nirtit, ja kolmas vaatas lasteraamatuid, võttis Marta varbad kätte, sirvis… ja jättiski kätte.Ei tea, mille järgi ta seda otsustas. Kas vaatas, et jutud on mõnusalt lühikesed, viitsib neid lapsele ette lugeda; või et pilte on uskumatult palju ühe Eesti lasteraamatu kohta; või oli ta äkki sellesama blogi lugeja ja oli juba näiteks kaks ja pool aastat tagasi otsustanud ära, et ta tahab selle raamatu osta, kui see välja tuleb.

Selle raamatu kirjutasin ma Marta 3. sünnipäevaks. Lihtne arvutus näitab, et see oli järelikult 2005. aasta lõpus, siis, kui me elasime veel Hobokenis. Isegi seda konkreetset tahvel-blogi polnud siis veel olemas, olin küll juba pool aastat bloginud, aga veel hotmaili live-spaces keskkonnas. Tundub nagu igavik tagasi.

Kolm aastat tagasi. Loe edasi “Marta varbad” raamatu sünnilugu