Meenutan ka “Minu Argentina” tegemist

minu_argentinaPeab ütlema, et Liis Kängsepp on üks natuke hull inimene :). Kirjutasin talle suvel 2008 ja küsisin, mis ta arvab, ega ta ju ei jõua nelja nädalaga oma Argentina-raamatut valmis, ja ta kirjutas vastu, et jõuab küll.

Nii me siis tegime seda “Minu Argentinat” hullumeelse tempoga, mul on meeles, kuidas Liis elas vist kaks päeva meie Tartu-kodus ja muudkui kirjutas (mina lugesin ja toimetasin), eredalt on meeleska hullumeelsed kaks finiši-eelset päeva Tallinnas, kus meil mõlemal hakkas korraks magamatusest paha… See oli see surnud punkt, mis tekkivat iga jõe ületamisel, kui tuleb lihtsalt edasi ujuda ja siis hakkab kohe parem…

Ja  saimegi raamatu valmis endale võetud tähtajaks. Praegu tundub, et meil oli peal mingi obsessiiv-kompulsiivne sündroom, sest tegelikult oleks võinud raamat vabalt kaks nädalat hiljem ilmuda  ja me oleks võinud vabalt magada :). Aga ilmselt tabas meid selline lõuna-ameerikalik hullus (põhjuseks oli tegelikult see, et septembris pidi algama Apollo raamatupoe sügiskampaania, kuhu sai raamat sisse pandud, ja tahtsime seda ikka kampaania alguseks välja saada). Natuke on raamatus kiirustamise märke, näiteks mõnda fakti mainitakse mitu korda. Aga üldjoontes on see minu arust hea raamat :).

Selle raamatu esikaane variantidest võiksime näituse teha. Kokku oli neid umbes 30 ja see on rekord! Meie kujundaja Anna Lauk aina tegi uusi kaasi ja Liisule tundus ikka, et “see pole siiski päris see”. Või siis leidis Liisu ise mõne foto ning Anna ütles, et “see pole siiski päris see”. Mulle tundus vahepeal, et teksti saime valmis, aga nüüd jääb raamat ilmumata, sest kaas jääb tegemata :).

Raamat on aus. Liis kirjutab oma minekust nii, nagu oli. Kuidas ta ei teadnud, kus Argentina asub ja kuidas ta pidi vaestegetost töölt enne programmi lõppu ära minema, sest ta sattus masendusse, talle hakkas tunduma, et ta ei suuda midagi muuta. Liis on oma loomult kuumavereline maailmaparandaja tüüp. Ja kui paljud meist rahulduvad sellega, et “midagi ma ju ikkagi muudan”, siis Liisul ilmselt lööb sisse majandusajakirjaniku taust, kus ta tunnetab seda, et süsteem ju ei muutu…

Samas, üsna pea pärast raamatu ilmumist pakkis ta jälle koti ja läks uuesti Lõuna-Ameerikasse. Ma mäletan, kuidas ma Liisuga kunagi ammu koos töötasin (see oli 2002 Eesti Eurovisiooni pressiesinduses) ja ma märkasin, kuidas ta klappis lõunamaadest pärit ajakirjanikega. Justkui oleks ta enda veres midagi lõunamaist. Ja ma ei imesta, et seal kusagil ta nüüd seikleb: kui “Minu Argentinas” on ta kirjeldanud vaevalisi samme hispaania keele õppimisel, siis see on tal nüüd ammu selge ja lisaks veel portugali keel ka. Hetkel on ta vist koos oma ustava seljakoti Tamaaraga Brasiilias, ja uue raamatu on ta vahepeal ka kirjutanud – “Mina, vandersell”. Ta elab seljakotiränduri elu, mida minagi kord proovinud olen. Kirjutasin talle hiljuti sellise kirja, tunnetades ta blogist teatud väsimuse-kibeduse hõngu: “Ma pean oma reisikirjad lõpetama kevadeks ja mulle meenub sinu elu jälgides see aeg, kui ma ise üksi rändasin. See on imelik aeg ja ma siiani mõtestan seda lahti. Mõnes mõttes tuleb vahel kibedus hinge, eks. Kusagil mujal tundub nagu lihtsam ja lahedam. Ja samas on see nii eriline aeg ja sellest saab ka siis aru, kui seal sees oled… Mõnusat ränduriaega sulle, igatahes. Epp.”

Tahtsin ühte asja veel kommenteerida, nimelt: miks on “Minu Argentina” ainuke sarjast, mis on nii palju alla hinnatud (kohe algab kodulehel ka kampaania, mis kuni jõuluni osa hindu alla laeb, Argentina hakkab vaid 69 krooni maksma.) Lugu on nimelt selline, et Argentina sattus oma tiraazhiga masu-eelsesse eufooriasse, sinnasamma septembrisse 2008, mis igaveseks ajalukku jääb. Selle trükiarv on lihtsalt niivõrd palju suurem kui järgmiste Minu-sarja raamatute oma, kus me oleme olnud konservatiivsemad. Ja nõnda meil tõesti on raamatut üle – aga selle läbimüük pole sugugi olnud väiksem kui keskmise sama sarja raamatu oma.

Ja teises mõttes ka on see raamat natuke aja hammasratastelt täksida saanud – Liisul olid ju imehead pildid, nende juurde läheb ka ta blogist link (vt siin), aga see oli aeg, kui me v eel ei pannud fotosid sisse. Järgmistele raamatutele juba panime…

Siis võiks siin ka Argentina versus Argentiina juttu ajada… Kui ma täna selle raamatu peaksin uuesti kirjastama, siis paneksin ta kirja kahe i-ga.

8 mõtet “Meenutan ka “Minu Argentina” tegemist

  1. jaana

    Ülekaelapea tehtud raamat.Pole küll lugenud kahjuks.
    Kuid kas iga hea asi ei vaja mõtteid.Aega.Distantsi.
    See ökoloogiline jalajälg!
    Teeme ruttu,kõigest ja palju midagi ja imetleme oma tublidust.
    Kui palju raamatuid.
    Kui palju paberit.
    Kui palju metsa.
    Kui suured prügimäed.
    Kus on iva,mis elab üle aastakümnete.

  2. Lugeja

    Minu jaoks oli Argentiina raamat kahjuks pettumus. Ostsin raamatu, kuna teema huvitas, aga kirjutamise stiililt mulle ei istunud kohe üldse. Selge see, et on tegemist noore inimese subjektiivse arvamusega, aga sellegipoolest on piinlik lugeda m6tteavaldusi, kus v6rreldakse Argentiina slummist pääsenud noorukeid Ida-Virumaa ‘getodest väljamurdnutega’.Siinkohal oleks oodanud toimetaja sekkumist.
    Sellegipoolest: kogu sari on tore ettev6tmine ja ootan p6nevusega Justini raamatu järge. J6udu!

  3. Eppppp Postituse autor

    Jaana, aga loe enne, kuidas sa muidu saad kritiseerida?
    Liisul oli siiski suur osa tekstidest varem blogis olemas, seepärast ka ta sai selle 4 nädalase kirjutamise ette võtta.

    Ma ise loodan väga, et neis raamatutes on see iva, mis elab üle aastakümne. See on meie ajastu dokumentalistika.

  4. Eppppp Postituse autor

    Lugeja, aga miks ta ei võinud võrrelda Argentiina slumminoori ja Ida-Virumaa nö slumminoori?
    Maitse üle muidugi vaielda ei saa. Iga autor on oma maailma(pildi)ga. Aga võrrelda võis ta mu meelest neid küll.. Lugeja ei pea ju nõustuma, aga nägu näha, jäi see talle meelde :).

  5. triib

    Täiesti kindlat on see raamat minu jaoks sarja tugevaim ja huvitavaim. Ja seda Minu Hispaania ees,mis minu pettumuseks, kes ma väga Anna-Maria Penu kirjatükke naudin, osutus hüplikuks ja kohati igavaks. Liisu raamat oli tervik, tal oli detailidele silma ja ta suutis Argentiinast anda väga hea ülevaate. Igav ei hakanud kordagi, täiskasvanud inimese lugu.
    Näiteks Minu Alaska oli minu jaoks rohkem nagu noorsooromaan, pubekakirjandus.

  6. Lugeja

    Võib-olla on tõesti Eestis inimesi, kes arvavad, et Ida-Virumaal elavad noored slummides.(http://en.wikipedia.org/wiki/Slum)
    See tähendab siis ilma elemtaarsete sanitaarsete tingimusteta prügihunnikute vahel, ilma juurdepääsuta haridusele.
    Minu arust ei peaks haritud inimesed selliseid eelarvamusi v6imendama. Ma ise ei kipuks küll väitma, et Lasnamäel elavad inimesed slummides.

  7. Gerly

    Esimene minulgi “Minu”-sarja raamatuist lugeda. Oli pisut aega ja kirjutasin lugeja arvamuse nüüd ka LivingSocial: Books’i (Facebook’i):

    Liis Kängsepp’i “Minu Argent(i)ina. [Kasutan siin kaht varianti “Argentinast,” kaanel ja tekstis kasutatakse “Argentina,” aga kõitel ilutseb “Argentiina.”] Vabatahtlikuna getos” – esimene “Minu”-sarja raamat, mida lugesin. Igati sobilik ajaviide Eestimaa pimedasse sügisõhtusse, kui igatsed päikese järele. Mõnus tugitoolireis viib sind siiski ka pisut kauni ja ilusa fassaaditagustesse. Kohati tuleb tekstis ette kordusi. Ent põhjus on ilmselt raamatu kiires kokkupaneku vajaduses (neli nädalat). Tegelikult see pisiasi väga ei häirigi. Küll aga, tundsin ma puudust just võrratutest Argentina loodusvaadetest. Selle vea parandasin paar päeva pärast raamatu lõpetamist ise autori blog’is http://kangsepp.wordpress.com. Tore oli kokku viia kohad ja nii mõnedki näod.

    Päris Super Review’d ei tulnud, aga abiks ikka. 🙂

    Head Uut Aastat!

    Gerly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.