Minu armsa Airi “Minu Austraalia”

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. no nii, aitasid otsa peale… istusin oma raamaturiiuli ees nagu karu kommipoes ja vaatasin neid minu raamatuid, mida sinult sünnipäevakingiks sain, ja ei suutnud otsustada, mida järgmiseks lugeda…
    Vötan Austraalia ette. tundub, et selles on palju seda, mida mina oma elus pole saanud realiseerida, aga mis kuskil hingesopis pakitseb…

  2. Minu jaoks on see aga Minu-sarja kõige nõrgem raamat. Austraalia kohta ei saanud praktiliselt mitte midagi teada. Enamus juttu käis mitte Austraaliast vaid väga spetsiifiliselt autori eraelust. Raamat oli sellegipoolest huvitav lugeda ja väga kaasahaarav, aga peale alguses kirjeldatud farmiosa kadus Austraalia osa lihtsalt ära. Sellest oli väga kahju… mul mitmed sõbrad-tuttavad Austraalias hetkel ja oleks huviga lugenud kellegi teise kogemusi selle suure maaga. Antud raamat paraku seda ootust ei täitnud.

  3. Huvitav, mina küll sain palju teada Austraalia kohta erinevatel tasanditel.
    Aga eks niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi…
    Minu jaoks oli see raamat balansis, sain isikliku looga emotsionaalset nälga kustutada ja sain ka Austraalia kohta teadmisjanu kustutada. Just ükspäev sattusin uudistes vaatama Briti endistele lastekodulaste vabandamise kohta ning mõtlesin, et ma ei teaks sellest teemast midagi, kui poleks Airi raamatut.
    Ja nt see, et ta erinevate Aussi linnade mained andis edasi läbi selle, et nad ise uut kodulinna valisid – see oli minu jaoks väga hea isikliku ja üldise tasandi kokkuminek, kus sai läbi tema Aussi kohta teada…

  4. vabandust, aga kes keegi neid raamatuid toimetab kah? esimesel sirvimisel leidsin juba kümmekond viga, lugemisel kahjuks hulga rohkem. mõned näited
    – Mägi ei ole Oluru, vaid Uluru
    – pildil pole võikõrvits vaid muskus- ehk muskaatkõrvits
    – lind ei ole kookaburra, vaid kuukabarra
    eesti keelest rääkimata…

  5. Kui sul, toimetaja, on võimalik tööd juurde võtta, võid minuga ühendust võtta. Me siin jah oleme käigult õppinud (iseõppijad, profaanid) ja otsime tiimi toimetajaid juurde.

    Vastates su küsimusele, iga raamatut on keegi toimetanud. Austraaliat toimetasin mina (mitte keelt), ma toimetasin ilmselt muid asju, võibolla oleksin ma üle keskmise ilukirjanduse toimetaja, vaatasin, et liinid ära ei kaoks ja et oleks pinget hoitud jne. Aga vaat sellised faktid läksid meelest ära kontrollida, no täitsa nõme. Ma ühest küljest usaldasin ka autorit ja teisest küljest keeletoimetajat.

  6. Need olid küll sellised vead, mida lugeja võiks teada puht koolihariduse pealt.
    Praeguse aja häda on see, et kirjutatakse ja ka avaldatakse liiga palju raamatuid. Lävend on liiga madal. Vanasti kirjutasid rohkem (mitte muidugi alati) need, kes tõesti asjast teadsid. Nüüd on igaühel läpakas ja liigselt enesekindlust. Jah, igaüks võib kirjutada raamatu. Aga ei peaks. Mõni raamat on lihtsalt blogi, mitte raamat. Need salvestavad siis mingeid isiklikke muljeid, mitte ei õpeta midagi uut. Ja selline raamat on meelelahutus, mitte midagi enamat. Jah, ka meelelahutust peab olema, aga siis ei maksa seda millekski enamaks pidada/ kuulutada. Mulle tundub et siit ehk lõppebki missioonitunne ja algab äri. Nii kaua kui ostetakse, siis teeme. Mis siis selles halba? See, et taseme langus süveneb, uued lugejad, kellest mõned on tulevased kirjutajad, arvavad, et nii peabki…

  7. olen n6us Muttiga. kui ikka austraaliast kirjutada siis natuke laiemalt mitte vaid townsvillest ja brisbanesist. sydneys oli tai kainud vaid korra nadalavahetusel ja teistesse suurlinnadesse ei j6udkudki. kommentaariks olid vaid paar lauset kuulduste jargi. rohkem sain teada filipiinide ja filodest kui aussidest. kahju.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar