Minu armsa Airi “Minu Austraalia”

minu_austraaliaKõigepealt pean üles tunnistama, et ma armastan antud raamatu autorit väga :). Ma kirjutan selles armastusest oma maailma-armastamise-raamatus “Kas süda on ümmargune?”, sellest, kuidas Airi oli surmasuus ja mida ma sellest õppisin.

Pean seega üles tunnistama ka selle, et Austraalia raamatu sissejuhatuses figureeriv vanem sõbranna, kes jalgu kõigutades ütles “Läheme Indiasse!” olin mina.

Mul on hea meel, et Airil pärast meie ühist India-seiklust elu edasi läks huvitavalt… Esialgu selles voolusängis, mille saatus talle tundus andnud olevat. Ajakirjanikuamet Eestis ja korralik mees. Aga siis hakkas Airi mässama, see on umbes selline mäss, nagu me võisime tunnistama Elisabeth Gilberti raamatus “Söö. Palveta. Armasta”. Kui naisel on justkui kõik olemas, ainult et MIDAGI on puudu ja ta ei oska seda kuidagi defineerida muudmoodi kui ärajooksmise kaudu…

Edasi saame “Minu Austraalias” Airi näol ülevaate paljudest lihttöödest, mida kodust välismaale lahkunud eestlastest seiklejad teevad: põlluharimine ja saagikoristamine (mis kõlavad muidugi ülimalt romantiliselt, kujutage ette, arbuuside ja ananasside farm, aga tegelikult saab aimu ka sellest, et see on raske töö), juhutööd nagu kontserdipaiga ettevalmistamine (mis viib ta kokku sellise kuulsusega nagu Elton John :), loteriipiletite müümine, heategevusrahade anumine, kontorite koristamine, restoranides ettekandmine, isegi lihalõikamine tapamajas (seda viimast tööd ei tee küll Airi ise, aga ta edastab realistlikul kujul sõprade jutu järgi seda tööd.)

“Minu Austraalia” raamatu üks eripära ongi ilmselt see, et ajab lugejatel, kellel kauemaks, kelle vähemaks ajaks lihaisu ära. Ma mäletan, kuidas jätsime Airiga omal ajal koos lihasöömise maha, selsamal India reisil. Ja kuidas jalad seepeale maast natuke õhku tõusid :). Nii et minu meelest on see üks raamatu positiivseid pooli, kuigi tapamaja peatükki on ka kritiseeritud. Me võiks tõesti rohkem mõelda sellele, kuidas liha meie lauale tuleb…

Airi stiil on hoogne, lendlev, nii kirjutades kui elades. Ma tean, kui lihtsalt tal tutvused tekivad, ja mõnus on seda ka raamatu lehekülgedel jälgida. Ta on seda sorti inimene, kes tõepoolest mitte ainult ei hääleta rekka peale, vaid saab järgmise kahe tunni jooksul teada rekkajuhi eluloo ja elusfilosoofia ja selle kahe tunni möödudes istub ta juba ise sellesama rekka roolis. (Juhtum raamatust.)

Ja selle MIDAGI leiab ta Austraalias ka üles, seda lugege juba ise.

PS Kuulsin just täna ühest oma sugulasest, viimati nägin teda “Minu Austraalia” esitluspeol, kust ta järgmisel päeval lendas Austraaliasse. Ta plaanib tagasi tulla, sest tööd leida ja säilitada on sealmail praegu raske. Masu on kõikjal… Airil läheb õnneks hästi, ta käib nüüd Brisbane’is ülikooli juures keele täiendamise kursustel ja plaanib astuda ülikooli.

8 mõtet “Minu armsa Airi “Minu Austraalia”

  1. Sandra

    Just lõpetasin selle raamatu lugemise. Kindlasti üks lemmikuid “Minu” sarja raamatutest. Algusest lõpuni haarav.

  2. kaja karuema

    no nii, aitasid otsa peale… istusin oma raamaturiiuli ees nagu karu kommipoes ja vaatasin neid minu raamatuid, mida sinult sünnipäevakingiks sain, ja ei suutnud otsustada, mida järgmiseks lugeda…
    Vötan Austraalia ette. tundub, et selles on palju seda, mida mina oma elus pole saanud realiseerida, aga mis kuskil hingesopis pakitseb…

  3. Mutt

    Minu jaoks on see aga Minu-sarja kõige nõrgem raamat. Austraalia kohta ei saanud praktiliselt mitte midagi teada. Enamus juttu käis mitte Austraaliast vaid väga spetsiifiliselt autori eraelust. Raamat oli sellegipoolest huvitav lugeda ja väga kaasahaarav, aga peale alguses kirjeldatud farmiosa kadus Austraalia osa lihtsalt ära. Sellest oli väga kahju… mul mitmed sõbrad-tuttavad Austraalias hetkel ja oleks huviga lugenud kellegi teise kogemusi selle suure maaga. Antud raamat paraku seda ootust ei täitnud.

  4. Eppppp Postituse autor

    Huvitav, mina küll sain palju teada Austraalia kohta erinevatel tasanditel.
    Aga eks niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi…
    Minu jaoks oli see raamat balansis, sain isikliku looga emotsionaalset nälga kustutada ja sain ka Austraalia kohta teadmisjanu kustutada. Just ükspäev sattusin uudistes vaatama Briti endistele lastekodulaste vabandamise kohta ning mõtlesin, et ma ei teaks sellest teemast midagi, kui poleks Airi raamatut.
    Ja nt see, et ta erinevate Aussi linnade mained andis edasi läbi selle, et nad ise uut kodulinna valisid – see oli minu jaoks väga hea isikliku ja üldise tasandi kokkuminek, kus sai läbi tema Aussi kohta teada…

  5. toimetaja märkus

    vabandust, aga kes keegi neid raamatuid toimetab kah? esimesel sirvimisel leidsin juba kümmekond viga, lugemisel kahjuks hulga rohkem. mõned näited
    – Mägi ei ole Oluru, vaid Uluru
    – pildil pole võikõrvits vaid muskus- ehk muskaatkõrvits
    – lind ei ole kookaburra, vaid kuukabarra
    eesti keelest rääkimata…

  6. Eppppp Postituse autor

    Kui sul, toimetaja, on võimalik tööd juurde võtta, võid minuga ühendust võtta. Me siin jah oleme käigult õppinud (iseõppijad, profaanid) ja otsime tiimi toimetajaid juurde.

    Vastates su küsimusele, iga raamatut on keegi toimetanud. Austraaliat toimetasin mina (mitte keelt), ma toimetasin ilmselt muid asju, võibolla oleksin ma üle keskmise ilukirjanduse toimetaja, vaatasin, et liinid ära ei kaoks ja et oleks pinget hoitud jne. Aga vaat sellised faktid läksid meelest ära kontrollida, no täitsa nõme. Ma ühest küljest usaldasin ka autorit ja teisest küljest keeletoimetajat.

  7. toimetaja märkus

    Need olid küll sellised vead, mida lugeja võiks teada puht koolihariduse pealt.
    Praeguse aja häda on see, et kirjutatakse ja ka avaldatakse liiga palju raamatuid. Lävend on liiga madal. Vanasti kirjutasid rohkem (mitte muidugi alati) need, kes tõesti asjast teadsid. Nüüd on igaühel läpakas ja liigselt enesekindlust. Jah, igaüks võib kirjutada raamatu. Aga ei peaks. Mõni raamat on lihtsalt blogi, mitte raamat. Need salvestavad siis mingeid isiklikke muljeid, mitte ei õpeta midagi uut. Ja selline raamat on meelelahutus, mitte midagi enamat. Jah, ka meelelahutust peab olema, aga siis ei maksa seda millekski enamaks pidada/ kuulutada. Mulle tundub et siit ehk lõppebki missioonitunne ja algab äri. Nii kaua kui ostetakse, siis teeme. Mis siis selles halba? See, et taseme langus süveneb, uued lugejad, kellest mõned on tulevased kirjutajad, arvavad, et nii peabki…

  8. sonya

    olen n6us Muttiga. kui ikka austraaliast kirjutada siis natuke laiemalt mitte vaid townsvillest ja brisbanesist. sydneys oli tai kainud vaid korra nadalavahetusel ja teistesse suurlinnadesse ei j6udkudki. kommentaariks olid vaid paar lauset kuulduste jargi. rohkem sain teada filipiinide ja filodest kui aussidest. kahju.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.