Tule ja jää ehk “Minu Islandi” sünnist

minu_islandKirjutan siis ka oma kolmandast lemmikesikaanest ehk “Minu Islandist”.

See oli vist esimene kaante vahele saanud Minu-sarja raamat, kus autor hüppas välja tundmatusest. Ma ei teadnud Tarvo Nõmmest mitte midagi, ta lihtsalt kirjutas meie kirjastuse postkasti asjaliku kirja ja saatis ülikiirelt (kui ma ei eksi, siis kahe päeva pärast 🙂 proovikatkendid. Ja siis kirjutas ülikiirelt (umbes kahe kuuga) kogu raamatu valmis.

Ma tean, et mõni teist on ette heitnud seda, et raamat olla kohmakas. Aga saage ka aru, et Tarvo on esimene autor meie reast, kes sugugi kirjutamisega pole leiba teeninud (Mann, Kaja, Anna-Maria, Urmas, mina, Justin, Mai, Liis jne, kõik me oleme ju kas õppinud või praktiseerivad ajakirjanikud) ning pole tal ka filoloogi haridust.

Ei, Tarvo on muusik. Üks tõeline mõnus karune eesti mees.

Ja kui te ütlete, et tema dialoogid olla siinseal kohmakad, siis ma kehitan õlgu. Esiteks, võibolla ongi, ja mis siis, ikkagi on ju huvitav ja naljakas raamat?. Teiseks, meie ei olnud ju juures, mismoodi need Islandil elavad eesti muusikaõpetajate maffia liikmed üksteisega suhtlevad, äkki see oli just nii, äkki Tarvo tõesti oli näiteks paljalt keset basseini ja seletas seal Islandi ajalugu jne. Ja kolmandaks, selge on ka see, et kõik sellised raamatud on kokkuleppeline, konstrueritud reaalsus, pilt minevikust, mis täpselt nii ei olnud, aga umbes nii küll. Minul, kes ma iial ei ole Islandil käinud, on igatahes väga hea meel, et mul on õnnestunud sellist reaalsust (olgugi siis konstrueerutud 🙂 vaadata.

…sest kui omapärane on see elu seal. (Uhh, mäda-haikala pidin ka päris reaalsuses maitsma, ETV otse-eetris Tarvoga jutustades, vaat see oli tõesti omapärane!) Mulle tundub, et olen ka unes midagi näinud. Seda, kuidas maapinnas oli pragu, sealt praost läks redel maa alla ja seal oli koopas sooja veega jõgi, kus sai küünlavalgel ujuda. Nii unenäoline ja tuttavlik on see hetk. Või üks teine hetk, kuumas aurus kusagil mäe peal saunas istumine. Aur tuleb maa seest…

Muide, ma ei teadnud enne raamatu toimtamist-kirjastamist ka seda mitte, et Island tegelikult ei kuulugi kogu täiega Euroopasse. See saar asub platoode kokkupuute kohal, just seal kohtuvadki Euroopa ja Ameerika ja just see platoode vaheldumine on ka üks põhjus, miks seal niisugune kummaline maapind on, kus sees näiteks leiba küpsetatakse. (Tõepoolest küpsetatakse!)

Raamatule on ette heidetud ka seda, et Tarvo ei ole piisavalt rääkinud riikidevahelise visiitabielu probleemidest ja kummaliselt õhku jääb see, miks ta naine Islandilt minema tagasi Eestisse kolis. Samas, see ei olnudki ju raamatu fookus. Selleks oli Island ning Tarvo sealne kogukond, sõbrad ja reisimised mööda Islandit. Mul ei jäänud ka kuidagi sellist tunnet, et autor midagi varjaks. Ta on keskealine, “elu paigas” meesterahvas, kes võtab kõike tulevat rahulikult eestlase kombel. Ju see elu neil lihtsalt läks nii 🙂 ja polnudki seal midagi arutada lugejaga.

Naljakaid kohti on tekstis täitsa palju, osa kohti on minu jaoks päriselt naljakad ja osa kohti on sellised, mis ajavad võõristavalt silmi pööritama: meeste naljad. Näiteks see, kus ühel vennikesel tuleb tuulisel väljal kõhulahtisus ja ta üritab ainukese kase taga “metsapeatust” teha…

Meenus, muide, üks kirjeldus, see ei ole küll raamatust. Nimelt et islandi laps olevat kuulanud muinasjuttu, et Punamütsike läks läbi metsa… – Ema, mis see mets on? – Mets on see, kui… novaat, tead ju seda puud seal. Kujuta nüüd ette, et neid puid on sada. See ongi mets.

Sõnaga, Islandil ei olevatki õiget metsa. Seal on mäed ja orud ja vulkaanid. Ma tahaks kunagi sinna külla minna, Tarvo on kutsunud ka. Tarvo elab ka pärast raamatu ilmumist ikka samas rütmis edasi, alatasa on tal külalised, kellega ta mööda saaret ringi sõidab ja loodusega rinda pistab. Panen siia katkendi ta meilist, mille on saatnud selle aasta 5. septembril! “Poolel teel oli maantee suletud, lumevangis oli 18 autot ning õpilastega buss, mille päästeamet siis mitme tunni vältel sealt lõpuks lahti päästsid…”

Lumevangis olemisest ja laviini alla jäämisest (õigemini peaaegu jäämisest) on raamatus ka juttu :).

17 mõtet “Tule ja jää ehk “Minu Islandi” sünnist

  1. D

    Island on tõepoolest võrratu. Käisin seal tööasju mullu oktoobris, kui Islandil tõsine kriis oli. Kahjuks ei jõudnud ma pealinnast kuigi kaugele, kogu aeg läks töö peale. Imeilus loodus jäi suuresti nägemata. Andsin endale sõna, et lähen sinna tagasi.
    Üllatav on Tarvo sõnad lumevangi jäämisest septembri alul. Eelmisel aastal oli oktoobri keskpaigas seal nii soe, et tänaval käidi isegi lühikeste käistega..

  2. Eppppp

    See oligi neil ootamatu tsükkel.
    Ahjaa, see majanduskriis on tal raamatus ka fikseeritud. Kuidas päeva jooksul kohaliku raha kurss hüppas üles-alla mitu korda, ja kuidas möödunud jõulu eel käisid inimesed suurte maasturitega kirikute juures abipakke võtmas – autot polnud ju kusagile ära panna, aga raha toidu ostmiseks ei jagunud.

  3. Eppppp

    Üks asi, mis mind selle raamatu ja Islandi elulaadi juures tegelikult masendas, oli see, kui lõdva randmega kogu aeg sadu kilomeetreid maha sõideti…

  4. tihane

    asi polnud selles, et autor pole kirjanik vaid, et ei kasutatud korraliku toimetajat. peale kohmaka dialoogi oli seal ka väga palju asjatuid korduseid.

  5. Tiina

    Aga väga sümpaatne lugemine oli siiski. Mulle väga meeldis! Sai palju nalja. Mulle meeldis, kui soojalt ja kenasti kohalikke inimesi kirjeldati.

  6. Inglike

    Minu esimene suurem lemmik sellest sarjast! Loomulikult erines Nõmm teistest autoritest ja see just lugemise nauditavamaks tegigi. Oli rohmakam-kohmakam, selline mehelikum lähenemine, a g a see just eristaski seda raamatut. Toimetamise seisukohalt ei oska kommenteerida, sest ei ole selle köögipoolega kursis, kuid mina arvan, et liigse toimetamisega oleks selle eheduse ja karuselt mehelik olemise ära kaotanud.
    Mina loodan küll, et ka tulevikus satub sekka mõni autor, kes on n-ö mees või naine metsast, st et ei ole igapäevaselt kirjutav inimene. Kas Nõmm ongi seni ainus selline?

  7. Helen

    Minu arust on tore, et vist iga minu-sarja raamat on kellegi lemmik. Või vähemasti väga meeldib. Mina ei oska kõige enam meeldinuid välja tuua, aga ma pole kõiki lugenud ka. Igatahes ajavad sinu mõtisklused peale isu need raamatud nüüd kõik sisse ahmida.

  8. Tarvo

    Nagu eelpool kirjutatud, oli septembrikuine lumevangis olemine erakordne. Järgmine lumetuisk lasi end oodata tervelt kaks kuud ning oli alles eile (2 dets). Kogu oktoober ja november oli tavaline soe sügisilm. Islandi omapära ongi see, et ilm võib muutuda talviseks vahel ka suvel. Samas ei takista see tegemast septembri lõpul heina ja silo. Miks aga elan mina Islandil ja abikaasa lastega Eestis? Tegelikult see päris nii ei ole. Elame lihtsalt mitmes kohas ja vähemalt kord aastas oleme kõik ka Islandil koos. Eestis loomulikult rohkem. Me pole jõudnud veel otsusele, kus me siis ikkagi peamiselt elame. Küll jõuab. Ootavad ju islanlasedki juba sajandeid paremat ilma, et siis Ameerikat avastama minna.))

  9. Mutt

    “Minu Island” on minu jaoks kõige-kõige-kõige parem ja huvitavam Minu-sarja raamat. Tõsiselt kohe. Ja Apollo aastalõpu küsitluses panin ka selle kõige enam meeldinud kodumaise raamatu alla. Ma ei oskagi põhjendada, miks see kõige rohkem meeldib… kuidagi kõige elulisem tundus.

    (Minu Soome ja sealt edasi ilmunud raamatud on mul küll veel lugemata, seega võib lemmik muutuda. Aga mul on plaan selle aasta lõpus/jrgm alguses kõik puuduvad raamatud koju osta, kohe kui dekreedirahad kätte saan :D)

  10. sille

    Mulle ka Islandi raamat meeldis. Just see dialoogide-värk oligi vahelduseks selline muhe lugemine.

  11. sõna sekka

    Minul ka Island üks lemmik ja mul on hea meel, et teda polnud siledaks toimetatud.
    See kaanepilt… ega te seda Photoshopiga kaasa aidanud? Tundub kuidagi hüperreaalne.

  12. toivo

    minu setumaa oleks lahe, lisaks veel minu hiiumaa jne. lätil on ka kindlasti mingid eraldi maad.

  13. Angela

    Olen siiani olnud ikka sooja mere ja palmipuude inimene, see raamat aga tekitas väga suure huvi Islandi vastu!

  14. Gerly

    Täna teine Review, mis taas LivingSocial:Books’i tee leidis:

    Lugesin Tarvo Nõmm’i “Minu Island. Tule ja jää sümfooniat” üsna kohe peale “Minu Argentinat.” Pean tunnistama, et ei teadnud Islandi kohta just palju enne seda raamatut, ehk siis teadsin vähe. Seega õppisin “Minu Islandist” äärmiselt palju: riigi, rahva, kommete ja palju muu kohta. See raamat on praeguseni minu lemmik “Minu”-sarja raamatuist. Pikad laused mind ei häirinud: kiillause on siiani minugi “viga.” 🙂 Ehk oli ajaloo fakte mõnes kohas pisut palju liig tihedalt ja üheskoos? Seda tõesti, jah. Muidu, äärmiselt (mulle) arendav lugemiselamus. Mõnus huumor ja võrratud loodusfotod Islandi saarest.

    Autorile tänusõnad põneva ja ilusa “reisi” eest. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.