“Minu Eestist” ühe peategelase pilgu läbi

minu_eestiHeake küll, jätkan oma postitustesarja teemal, mis mulle enk kõige keerulisem. “Minu Eesti”.

Mis tunne on olla raamatu peategelane, kui sul endal selle teksti üle kontrolli ei ole?

Mis tunne on näha end armastava inimese silme läbi ja teada, et tuhanded sinu kaasmaalased on nüüd samade silmadega sind näinud? Ainult et kes soovib, see võib muidugi omalt poolt natuke – või palju – mõrkjat kadedust lisada ja näiteks su piltidega kodus voodood teha.

Kummaline tunne on. Ma mõtlesin, muide, veel selle eilse Justini ütluse peale, et avatud inimesele ei saa haiget teha. Mõtlesin selle enda jaoks läbi: kui sa oled avatud, ei ole sulle võimalik selja tagant kallale karata. Sul ei olegi selga, sa oled lihtsalt avatud :)… Ja nii õppime üha enam maailma usaldama. (Vahel on see endiselt kõhe.)

Ok, raamatust. Ma ahhetasin mõnes kohas suure häälega, kui valmis käsikirja lugesin. See, kuidas ta mingeid pisiasju mäletas, aga nojah, ta ju pidas sel ajal päevikut. Samas ei olnud see kõik ju alati PÄRIS nii, muidugi, siin on minu mälu tema mälu vastu.  Aga näiteks see õunade loopimise stseen… Need olid Justini õunad, sest mina ei söö õunu, see on ainus puuvili, mis mind iiveldama ajab. Aga samas oli see lause “äh, ma tahtsin selle õuna ju ära süüa” tegelaskuju Epp suhu panduna nii armas, et ma ei hakanud norima.

Enamus sellest on dokumentaalne tõde. Ja küll on imelik mõelda, et üks aasta minu elust ja mõned tegelased minu suguvõsast on muudetud sümboliteks, mis jääb ilmselt igavesti Eesti kirjanduslukku :).

Kummaline nüanss on ka see, et mitte ainult mu sõbrad ei ütle, et “Epp, ma hakkasin su peale natuke teistmoodi vaatama pärast seda raamatut”. Ma ise hakkasin enda peale ka teistmoodi vaatama! Ma ei ole mõelnud selliste seoste pale nagu kas ema surm tõukas mind “hullu ränduri” teele või et mis seal siis nii imelikku on, Londoni pakistanlaste maju koristamas käia jne. Selline ma olin. Kes ma nüüd olen, seda ma veel täpselt ei tea, aga eks kunagi tuleviku retrospektiivraamatutes saab siis seelgi selgeks.

Justini toimetaja oli keegi inglisekeelne inimene nimega John Bickerson Bolling. Muide, huvitav märkida, et mitte keegi ei ole seda  veel nende kümne intervjuu ja kahekümne blogiposti peale üles noppinud, et KES siis ikkagi oli toimetaja. Võite ju gugeldada seda nime ja mõtiskleda…

Sain aru Justini jutust, et just JBB pani Justini kirjutama tema Oma Lugu, hoidma pinget, näiteks see stooriliin, mis alles raamatu lõpuleheküljel laheneb… Ma pole kindel, kas JBB on lugenud ühtegi teist Minu-sarja raamatut ja antud juhul on see mu meelest hea – raamat on värske.

Lõppkokkuvõttes võin öelda, et Justin üllatas mind selle raamatuga, nii isiklikus plaanis (mis sa siis sellest üles kirjutasid! :)) kui ka kirjanikuna üllatas ta mind (sest ma saan aru, et mina polnud ainus, kes algusest lõpuni ühe hooga pidi selle alla neelama ning lõppeks jäi sisse mingi kummaline lumm). Õiguppolest ma ju teadsin ammu, et Justinis on see MISKI. Juba siis, kui ma ta muusikat esimest korda kuulasin – ja ma tean siiani, et pärituule korral võiks ta olla rahvusvaheliselt populaarne muusik. Ainult et ta ei ole ise kunagi seda tuult otsinud.

Mul on hea meel, et mul on õnnestunud kirjastamisalaselt talle seda pärituult pakkuda :).

10 mõtet ““Minu Eestist” ühe peategelase pilgu läbi

  1. keelek6rv

    ma just mõtlesin, kas ja kes raamatut toimetanud on. mul on ingliskeelne versioon ja seal pole ei sisu- ega keeletoimetajast sõnagi.. tean ainult, et eesti keelde on tõlkinud raivo hool. ka ei ole fotode autorit, aga need on tõenäoliselt sinu või justini tehtud.

    mind huvitab ka, kas ja kui palju eesti- ja ingliskeelne raamat erinevad. kas ingliskeelne on põhjalikum? kas eestikeelsest on midagi välja jäänud või on tegemist 1:1 koopiaga (niivõrd, kuivõrd see tõlkides võimalik on)?

  2. sille

    Ma just mõtlesin, et mis tunne on lugeda ausalt oma sugulastest. Ise näed neid ikka vist teistmoodi. Minu isa on Sinu isaga ilmselt üsna sarnane, aga sellest lugeda, oleks ilmselt üsna kurb.
    Aga raamat on jah üks parimaid, mis ma sellest raamatutest lugenud olen. Peale sinu enda ja Soome raamatut. 🙂

  3. Eppppp Postituse autor

    Ei, minul kurb küll ei olnud. Aga omamoodi kentsakas tunne lihtsalt kõike vaadata kõrvalseisja pilguga.

    Miks ei olnud inglisekeelsel raamatul toimetajat mainitud – Justini ja “Johni” väitel ei ole inglisekeelsetel raamatutel tittellehe pöördel toimetajaid tavaliselt märgitud. Et Eestis on see komme, nad nõnda ära märkida. Nii see igatahes läks, et inglisekeelse versiooni tiitellehe pööre on väga lakooniline.

  4. Eppppp Postituse autor

    Aa, sa küsisid ka, kuipalju inglisekeelne ja eestikeelne erinevad. Minu teada ikka üsna vähe. Inglisekeelsest sai detaile vähemaks võetud, nt et kus on pandud Hansapank, siis seal on lihtsalt bank. (Selle mõttega, et eesti lugejale on omamoodi retro ja elulisem, kui on need detailid, aga inglisekeelset see pigem koormab, nemad tahavad suurt lugu ja muusuguseid detaile…)

  5. keelek6rv

    ahaa, see on küll huvitav. ma pole kunagi varem toimetajate vastu huvi tundnud kah, aga nüüd hakkasin mõtlema, et tõesti ei ole väljamaa raamatutes neid vist mainitud..

  6. Kaarel

    Just lõpetasin lugemise. Pole häda midagi. Pisut ebaühtlane oma tiheduselt. On ülimalt häid ja värvikaid kohti, teatud osades aga tundub, et seda situatsiooni on pisut kunstlikult rekonstrueeritud… Tundub, et seda Eesti “vaatlemist” võiks autor edasi teha, sest praegune MASU aeg pakub väga huvitavat ainest ja allles nüüd tuleb MInu Eesti tõeliselt esile.
    See eestlaseks olemine … on päris uurimist väärt.
    Kõik kaunist

  7. Tiiu

    Usud tõesti, et piltidega saab voodood teha?
    Mina igatahes tunnen puudust, et ma enam midagi te lastest midagi ei kuule ja nende pilte ei näe.

  8. Maia

    “..mõned tegelased minu suguvõsast on muudetud sümboliteks, mis jääb ilmselt igavesti Eesti kirjanduslukku..”
    Need raamatud on tore mõte, aga kõige minu lugupidamise juures: ükski neist ei sisene kunagi Eesti kirjanduslukku, ammugi siis ei jää sinna igaveseks. Nad ei viibi isegi sama katuse all, need Minu Eestid, Moldovad jne. Hoidkem oma kirjanduslugu siiski tarbe- ja ajakirjandustekstidest lahus, eks 🙂
    Lihtsalt kommentaari korras.

  9. Eppppp

    Ma ses suhtes nõustun pigem Janika Kronbergiga, kes arvab, et sellele nn elukirjandusele lisandub aja möödudes väärtus ja sellest moodustub omaette kude kirjandusloos, nii ta umbes ütles. Selle alla käivad siis nii elulood kui ka reisilood.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.