Paastulaagrist, vol 1 – vererõhust

Istun veel pansionaadi fuajees, ootan äraminekut ja sõlmin mõttelõngu.

Olen neil päevil enamvähem blogipaastu ka pidanud, aga ma tean, et on inimesi, kes juba küsivad “Mis tunne siis on olla viis päeva veepaastu peal?”

Hea tunne on. Muidugi on hea kaaluda viis kilo vähem ja olla soolikatega, mis on limast ja jääkidest vabad, ja hea on see, et ma sain tõestuse, et mu süda ei ole haige – mul oli stress, mis rahulike päevade kestel minema läks.

Aga kõige suurem õnnetunde allikas hetkel, kõige parem üllatus on mulle – vererõhk.

Esimesel hommikul siia tulles oli mu vererõhk 105/70, see ongi minu tavaline vererõhk, kusjuures see on mõõdetud umbes kaks tundi pärast üsna kange hommikutee joomist.

See on madal muidugi. Kellel on madal vererõhk, see teab, kui nõme see on. Sul on uimane olla ja on vaja kõrvalt abivahendeid (teed, kohvi, zhenzheni), mis omakorda su südant koormavad, aga süda ju nagunii ei jaksa verd korralikult ringi pumbata… Ja sa võid istumast püsti tõustes või lihtsalt kaua püsti seistes ära minestada, ma olen elus nii palju kordi minestanud, et kõiki ei jõua kokku lugeda.

Täna, kui laagrist lahkun (pärast viiepäevast paastu ja ühepäevast taastumist), on mu vererõhk ilma ühegi kõrvalabivahendita 125/85 ehk nii ideaalne, kui üldse saab. Tundsin juba neljandal paastupäeval energiapuhangut, nii et kõndimisrajal ei saanudki kõndida, tahtsin jooksma hakata. Ja energiat on nii palju!

Vererõhu tõusul võib olla lisaks paastumisele ka teine põhjus, ma nimelt tegin ’dr Kneippi veekuuri’, see pärinevat Saksamaalt ja olla seal populaarne. See näeb välja umbes nii, nagu “Mehed ei nuta” filmi kaader, kus alasti meestele vett lasti J. Oled seal küll üksi, mitte reas teiste patsientidega J, aga üks medõde laseb su pihta survega vett. Kõigepealt sooja, siis kuuma, siis veel kuumemat, ja siis külma, lõpuks lastakse su jalad ja jalatallad ka jääkülma veega üle.

See oli kummaline kogemus. Esimesel korral oli keha üllatunud. Teisel korral oli millegipärast külmem ja halvem. Alates kolmandast korrast hakkasin seda aina rohkem nautima ja kahju, et seda jätkata ei saa. Neil sekunditel, kui jahe vesi sind uhab, jõuad mõelda, et tegelikult ei ole tekkiv aisting ju paha. Ka mõnusad asjad tekitavad ju värina. Kas seal üldse ongi värin, ma ei tea. On üks erakordne tunne. Mina kui tundenarkomaan nautisin seda.

See protseduur pidi aitama karastuda, aga minul jah tekkis teooria, et see aitab ka vererõhku normaliseerida.

…Oma südame peale olin mõelnud ka enne siia tulekut, eksole, mul olid ju pisted. Täna ma tunnen, et süda on mulle tänulik. Nüüd igatahes ta enam ei pista ja peale selle jaksab ka verd normaalse tempoga ringi pumbata.

Ma olen selle üle tõesti nii õnnelik!

5 mõtet “Paastulaagrist, vol 1 – vererõhust

  1. Angela

    Küll on hea, et Sa vererõhu korda said! Ka mulle on see madala rõhu asi vägagi tuttav… Olen olnud tööl, tegelen 16 -ne lapsega ja tunnen, et surub ligi maad ja pisarad tulevad… mõõtsin üle tee polikliinikus rõhku- 87/65! Arsti kommentaar – aga sa oled ju harjunud sellise rõhuga elama! 105 on mul ka igapäevane asi. Saan hakkama hommikuse ja lõunase kohviga – kas Sina jood vaid teed?

  2. Red Whortleberry

    Mina läksin kunagi paastuma aina hullemaks muutunud allergia tõttu. Esimest korda paastusin kas 4 või 5 päeva, ehkki paastulaager ise kestis nädala. Kogu selle aja ma praktiliselt magasin, oma 18 tundi ööpäevas kindlasti. Aga ma olin ka kaks eelnevat aastat teinud enam-vähem 18 tundi päevas (ühe ministeeriumi pressibossina) tööd. Kui ei maganud, käisime matkamas, meres ujumas… ent siis ühel hetkel hakkas mõistus/keha? kartma – see pole ju normaalne olla muudkui söömata, ning edasi ei suutnudki paastuda.

    Paar suve hiljem läksin sellesse samasse laagrisse uuesti. Kuskil viiendal-kuuendal päeval oli ülinõrk olla (niigi madal vererõhk oli kuskil 50/90) ja mul lubati isegi piparmünditeed juua (pidin seda küll kaugel eemal tegema, et teistele lõhn nina ei hakkaks:) Aga 7 päeval oli juba nii hea ja mõnus olla, et otsustasin omal käel edasi paastuda. 11 päeval sündisin end suure surmaga sööma, kuna nädala pärast olid tulemas ühe sõbra pulmad.

    Kõige raskem oligi vist minu puhul see imeväikeste portsionitega väljatulekuaeg. Seetõttu oli ka palju kergem jätkata, kui hakata end 100 gr vedelikeportsionitega kiusama.

    Mõlemad korrad leevendasid allergiat, ongi vist jäänud ainult 1-2 toiduainet, mille vastu nõgestõbi vahetevahel välja lööb.

    Sulle jõudu väljatulekuks!

  3. Eppppp Postituse autor

    Jaa, ma teadsin ka oma eelmisest paastumiskorrast, et taastumine ongi see kõige keerulisem, sellepärast mina ka kauem ei teinud.

  4. Meu

    Südamesse kogunevd süütunded, need hakkavad koormama ja väsitama. Meil on ju selline geniaalne inimene olnud, nagu Viilma, tema õpetustega on muidugi see, et tuleb natuke pingutada ja aega anda endale. Aga tulemused on suurepärased.

  5. Pingback: Paastumas | Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.