“Marta varbad” raamatu sünnilugu

marta_varbadEile käisin raamatupoes, küll oli mõnus luurata seal rahvamassis uudiskirjanduse riiuli juures ja vaadata, kuidas ühel inimesel oli käes lehitseda meie Võrno lood, teine sirvis Nirtit, ja kolmas vaatas lasteraamatuid, võttis Marta varbad kätte, sirvis… ja jättiski kätte.Ei tea, mille järgi ta seda otsustas. Kas vaatas, et jutud on mõnusalt lühikesed, viitsib neid lapsele ette lugeda; või et pilte on uskumatult palju ühe Eesti lasteraamatu kohta; või oli ta äkki sellesama blogi lugeja ja oli juba näiteks kaks ja pool aastat tagasi otsustanud ära, et ta tahab selle raamatu osta, kui see välja tuleb.

Selle raamatu kirjutasin ma Marta 3. sünnipäevaks. Lihtne arvutus näitab, et see oli järelikult 2005. aasta lõpus, siis, kui me elasime veel Hobokenis. Isegi seda konkreetset tahvel-blogi polnud siis veel olemas, olin küll juba pool aastat bloginud, aga veel hotmaili live-spaces keskkonnas. Tundub nagu igavik tagasi.

Kolm aastat tagasi.

Aasta alguses kolisime Hobokenist hoopis New Yorgi linna teise äärde, ookeani kaldale. Ja kuulsin ka sellest, et kultuuriministeerium koostöös ühe kirjastusega tegi lasteraamatute konkurssi. Mulle meenus, et ühe mu Ekspressi Beebilisa artikli (kakskeelse lapse arengust) oli illustreerinud keegi imearmas kunstnik nimega Piia Maiste, küsisin Ekspressist Piia kontakti (nii et kaudselt on raamatu ämmaemand ka Piret Tamm Eekspressist, kes mind kunstnikuga kokku viis :).

Piia oli imearmsa ja naljaka kirjastiiliga, sain kohe aru, et tema on mulle õige, mis sest, et ta ei ole palju lasteraamatuid enne illustreerinud. Ta töötas Avita kirjastuses kujundajana ja põhitöö kõrvalt öösiti tegi ta mulle kümme pilti (ahjaa, jutud meeldisid talle väga, “nii soojad”, nagu ta ütles) ja me esitasime need konkursile.

Kahjuks ei võitnud me midagi.

Aga esitasin käsikirja ühele kirjastusele (Kentaur), kes selle kultuurikapitalile esitas. Jälle ei saanud me mingit toetust ja ilma selle toetuseta ei olnud väljaandmine võimalik. Minu kindel arvamus nii väikestele lastele tehtud raamatute kohta on, et seal peab olema palju pilte. Kui ei saa lubada palju pilte, siis pole mõtet raamatut välja andagi. Aga kunstnikule ja värvitrükkarile tuleb ju palju raha maksta, ja värvitrükk nõuab ka korralikku paberit. Ühesõnaga, rikkaks pildiraamatuid tehes ei saa, Eesti-suurusel turul mitte.

Möödus aasta, olin tagasi Eestisse kolinud ja mul oli oma kirjastus… Kokku esitasime Marta-lugusid kultuurikapitalile kolm korda, aga ei saanud sealt mitte kunagi toetust.

Mis seal ikka. Ühel hetkel sai lihtsalt selgeks, et see raamat tuleb välja anda ilmselt kahjumisse jäävana, kui just mingit imet ei juhtu (hetkel pole juhtunud, aga ega imed ei peagi materiaalsed olema :).

Üksvahe tundus, et me ei annagi raamatut üldse sel aastal välja. Piia oli muude töödega hõivatud ega saanud viimaseid pilte lõpetatud ja meie kirjastusel oli ka palju tööd niigi. Aga siis tuli mängu MARTA, kes oli arvutis näinud pilte endast ja teadis, et temast tuleb uus raamat.

Temal nimelt juba on selline raamat. Ja vaat sellepärast ma vist ise kunagi ei kibelenudki nii väga avaldamisega ega solvunud, kui kulkalt aina “ei” tuli. Sest iseenesest see raamat ei olnudki ju algset avaldamiseks kirjutatud :). Sel oli teine eesmärk…

Kõik need jutud sai ju toona kolm aastat tagasi kirjutatud väga konkreetse plaani ja adressaadiga: Martale sünnipäevakingituseks. Need sai välja trükitud, albumisse kleebitud ja fotodega kaunistatud. See raamat on meil kenasti olemas.

Aga võtsime end kokku, ka Piia pingutas viimased pildid valmis, ja nüüd on seda raamatut võimalik lugeda ka teistel lastel.  Ma usun, et see ongi raamatu tugevus, et see ei ole liiga pretensioonikas ja see on kindlasti eakohane-elulähedane. Minu arust on ideaalne sihtrühm 2-5aastased lapsed, need, kellele veel ette loetakse. Iga loo juures on pilt, ja pildid on alati ühel küljel, nii et soovitav on laps panna ka sellele küljele istuma, et tal oleks mõnus uurida.

Piltidega olen ma väga rahul. Justinile ei meeldi üks konkreetne kujutis raamatu issist, olevat ebaproportsionaalne :). Ahjaa, ma saatsin Piiale enda perest online-fotoalbumeid ja mõned joonistused on tal meie albumites inspireeritud. Mitte kõik. Naljakas on vaadata, kuidas näiteks mõni meie kleit või põll on sattunud raamatusse, aga veel naljakam on, et mitte ükski Piia joonistus ei kattu originaalraamatu fotodega – seda originaalraamatut ei ole tema kunagi näinud.

Juttudega olen ma ka muidu rahul – loen seda nüüd juba mitmendat õhtut ette, nii 5a Marta kui 2a Anna kuulavad hoolega ja nõuavad veel – , ainult ühe omamoodi apsu leidsin. Peatükis “Marta jonnib” ei saa ma ise enam aru, mis loogikaga ma seal neid tujusid kirjeldanud olen… Ja ma ei mäleta enam täpselt ka.

Head lugemist ja pildivaatamist!

Kuigi meie lasteraamatud toovad kahjumit, oleme kokku leppinud, et aastas kaks lasteraamatut lubame endale ikkagi. Uuel aastal uue hooga :).

7 arvamust ““Marta varbad” raamatu sünnilugu” kohta

  1. Supervaffa

    Mulle meeldib eriti kaanepildi sümbioos. Kui alul oli pealkiri Marta maailm kuidagi liialt suurejooneline, siis pilt näitab pisikesi armsaid varbaid, mis teevad suures ja kirevas maailmas oma esimesi rõõmsaid samme.

    Olen nii rõõmus

  2. Tean, et jõuluvana plaanib meie pere Martale ka selle raamatu tuua. Tema on küll kõigest 8-kuune, aga “jõuluvana” (loe: laste vanaema) ei suutnud raamatulaadal kiusatusele vastu panna :)

  3. Ja tänusõnad ka konsultant Andry Ervaldile, sinu konsultatsioonid läksid küll lõppkokkuvõttes pigem järgmsiet raamatute seemneks ja see raamat jäi sisuliselt ikka selliseks, nagu ta 2005. aasta detsembris sündis, aga kasu oli su sõnadest tulevikuks kindlasti!
    Ja Andry tuletas meelde ühe asja – alguses oli raamatu nimeks plaanitud “Marta maailm”, aga siis muutsin selle konkreetsemaks ja lastepärasemaks, “Marta varbad”.

  4. huvitav, mulle jälle miskipärast ei meeldi, kui pildiraamatu kaanel on varbad. ise ka imestan, miks. kõik muu meeldib, aga paljad jalad varvastega ei meeldinud ka näiteks selle teise lasteraamatu kaanel.

  5. Arvutus on küll lihtne,aga tulemus ilmselt vale. Kui see juhtus 3 aastat tagasi, ei saanud olla 2005 ja Marta vist ei saanud 2005. kolmeseks

  6. Haa :)
    Mina ja numbrid.
    Mõtlesin nüüd järele, ma alustasin lugude kirjutamist Hobokenis, seda mäletan, aga jah, see kingitus oli üle antud ikkagi 2006. aasta sünnipäevaks (kolm aastat tagasi). Siis elasime Belle Harboris, nagu ka raamatus kohe teises loos on räägitud (“Uus kodu ja vana kodu”).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>