Raamatust “Minu Mongoolia”

MinuMongoolia_esikaas_web-1Algatuseks meenutan üleeilset, selle raamatu, “Minu Mongoolia” esitlust Tartus. Seal valdas mind hetk, mida sageli ette ei tule.

Sa oled äsja teada saanud, et ups, see kohvik ei teagi, et nad pidanuks snäkilaua tegema, nad ei teagi, et on esitluspidu, sest asja korraldav Roy oli unustanud neile kinnitava meili saata.

Ja veel oled sa äsja teada saanud, et Royl on auto vaja ümber parkida ja nüüd ta lahkub… ja kell on juba veerand tundi rohkem kui väljakuulutatud alguseaeg, seal sa siis nüüd seisad ilma autorita – ja pead midagi nagu rääkima hakkama, publik ootab.

Päris sürr oli. Aga eks ma siis hakkasin rääkima, nagu standup comedian New Yorgi keldriklubis, teadmisega, et siis on kõik hästi, kui rahva esimeste minutitega naerma saab :).

Nagu pealtvaatajad kommenteerisid, oli päris sürr algus ja edasi läks veel sürrimaks, kui minu siiasinna hüppava monoloogi peale järsku kohviku uks avanes ja sisse astus keegi… koos kahe suure musta koeraga.

“Ja see ongi Roy, koos oma kahe koeraga, nagu ikka,” kommenteerisin mina nagu sündinud püstijalu-koomik räägin-seda-mida-näen ja kirjeldasin eelmisel õhtul Tallinna esitlusel kuuldud juttu, et Mongooliast kaasa toodud mastifil Häiräl on punane kaelasoonte kaitse kiskjate eest, “noh, nagu hundid ja tiigrid”…

Siis jõudis Roy nö lavani, võttis  minult mikrofoni ära ja pani selle kõrvale, öeldes, et seda pole vaja, ja teiseks, Mongoolias on leopardid, mitte tiigrid, ja kolmandaks, ta reis kestis kaks kuud, mitte kolm nädalat (kust ma selle kolm nädalat küll võtsin, mida seal jutujäütkuks mainisin… pärast tuli meelde. Nimelt nende kõrbereis vana VAZ-bussiga kestis niikaua).Ühesõnaga, ma olin kõik sassi ajanud :).

Ja edasi rääkis ta siis ise, ajades asja veel sürrimaks. Rääkides näiteks pikalt sellest, et ta tegelikult ei tahtnud üldse seda raamatut kirjutada, aga oli meiega teinud eellepingu (nojah, ja osa honorari ette saanud, eks see sidus) – ja mina muide tundsin ka, et mina olin selle raamatu puhul passiivne objekt. Kuulsin lihtsalt kevadel, et ta läheb, ja küsisin, kas ta raamatut ei tahaks kirjutada. Edasi kõik lihtsalt juhtus, me olime ühe lepingu kaks poolt ega saanud enam taganeda.

Käsikirja lõpuks sügisel lugedes (millega ta jäi hiljaks, sest nii raske oli kirjutada) sain ma aru küll, miks raske oli. Aga sain ka aru, et see on selline imelik ja ilus tekst, millele oli ette nähtud siia ilma tulla.

See tekst on tegelikult mõeldud ühele adressaadile. Nagu Roy ütles “Nojah, ma oleksin ju võinud hoopis talle meili kirjutada…”

Tema jaoks, selle reisikaaslanna jaoks ei muutunud midagi. Roy enda jaoks võibolla muutus. Ja ma arvan, et meie kõik ülejäänud oleme lihtsalt kõrvaltvaatajad, võtame vaikselt istet ja katsume sellest midagi õppida, et me teise inimese hinge sisse pääseme ja koos temaga Põrgu Väravad ära saame puudutada. Midagi muud ma selle raamatu kohta ei oskagi kommenteerida.

Ma igatahes ei imestaks, kui Roy võidaks ka selle aasta parima reisiraamatu tiitli (aasta tagasi sai ta selle “Himaalaja juttude” eest).

2 arvamust “Raamatust “Minu Mongoolia”” kohta

  1. Mitte keda kuradit ka ei huvita, et sa hüüad oma kiimas royle, et parkigu paremale ja siis arutate.
    Amuuri tiigreid on järgi jäänud umbes 200 ja mõni võib eksida sinna Mongooliasse – no kes teab, pangu roy suu kinni…
    Aga muste pantreid või leoparde ei ole küll keegi siiani Mongoolias jahtimas käinud…
    Ühesõnaga – omavahel te läbi ei saa, teie tekstid on igavad, emotsioonivaesed ja sisutühjad, et mitte õelda valesid fakte kuhjaga täis…
    Ja et sihukest sitta siis peaks ostma minema…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.