“Mina olen ookean”, meie uuest ökoraamatust

mina_olen_ookeanUnetu öö hakkab muutuma unetuks varahommikuks… Kirjutan veel meie raamatutest, täna on minu jaoks viimane päev enne jõule, sest homme hommikul asume lendama USA poole.

Seekord lähen ma tõenäoliselt lõpuks ometi Ithaca ökokülla, ja sealsamas Ithacas elab ka meie uue tõlkereematu, meie uue ökoraamatu “Mina olen ookean” autor Sandra Steingraber, kellega kohtun ja teen intervjuu mõne Eesti väljaande jaoks. Ta on oluline ja eriline keskkonnateadlane, lisaks loodan küsida mõnelt oluliselt Eesti teadlaselt kommentaare Sandra püstitatud küsimustele meie Läänemere ja Eestimaa kontekstis.

Kopeerin siia kõigepealt enda soovituse ramatu eessõnast ja siis kirjutan lähemalt veel:

Ma leidsin selle raamatu kord Ameerika Ühendriikides külas olles, raamatukogus rasedusteemaliste raamatute riiulis sõrmitsedes. Jah, ma ootasin tol ajal last, aga sain kiirelt aru, et see raamat ei ole ainult rasedatele mõeldud. See on suunatud kõigile mõtlevatele inimestele ja räägib sellest, mida oleme teinud oma keskkonnale ja kuidas selle eest maksavad lõivu uued põlvkonnad – kaitsetud lapsed, kes on kõigepealt ohus oma lootepõlve erinevates faasides ja kes on seejärel emapiima süües kogu keerulise maailma toitumisahela tipus. Kuhu me jõudnud oleme, kui kalad on mürgised, vesi on saastunud ja rinnapiim samuti?! Mida ette võtta, et seda ahelreaktsiooni peatada?

Mis mind üha uuesti hämmastab, on autori stiil. Ta on ühteaegu luuletaja ja doktorikraadiga ökoloog – ja just selline on ka raamat, mille ta on loonud. Nii nagu maailmas on tegelikult kõik seotud, on ta sidunud iseenda munarakud, linnud ja kalad, kõikjal toimuvad keemilised reaktsioonid, suurettevõtete korruptsioonid ja inimliku vastutuse kõige selle eest, mida me oma n-ö progressiga tekitanud oleme.

Imetlen autorit, et ta oma raseduse ajal (sest raamat algab kahest triibust tema rasedustestil) suudab uurida selliseid teemasid nagu loote väärarengute tekkepõhjused. Julge naine! Aga ka lugemist pole vaja karta. See raamat pole hirmutamiseks, omamoodi annab see hoopis lootust. Kui meie ümber jätkub selliseid inimesi, nagu on Sandra Steingraber – tarku, tundlikke, vastutust võtvaid –, siis on ehk veel võimalik panna piiri sünteetiliste kemikaalide liigkasutamisele ja -arendamisele.

(Epp Petrone, kirjastaja ja kahe lapse ema )

Jätkan: selle raamatu leidmine on klassikaline juhtum teemast “otsi midagi muud, siis leiad õige asja”.  Ma teadsin, et tahaksin jätkata minu “Roheliseks kasvamisega” alustatud ökoraamatute sarja, aga ei teadnud täpselt, kuidas. Üks juba alustatud raamat oli mu enda “Rohelised kohtumised”, aga samas tundsin, et võiks olla ka mingi muu autori keskne raamat, miks mitte ka tõlgitud.

Aga tol hommikul raamatukogus nuuskisin lihtsalt rasedaraamatute hulgas ringi, iseenda huvides. Ja siis sattuski mulle kätte SEE raamat. Kohe lehitsedes sain aru, et see on eriline raamat, mida on raske klassifitseerida. Nüüd, kui meil endal tõlkeversioon väljas, näen seda ka: Eesti poodides, nii Apollos kui Rahva Raamatus on see teos pandud elulugude alla, seal USA raamatukogus oli rasedaraamatute juures, ühes USA poes nägin seda keskkonnaraamatute riiulis…

Soovitan seda teost kõigile, kes hoolivad keskkonnast ja kes tahaksid teada rohkem sellest, millised on kemikaalid meie ümber. Raamat peaks olema hea hinnaga saadaval ka enamikus Eesti mahepoodides-ökopoodides. Ja öelgem ausalt ära, selle teosega ei teeni me üldse mingit kasumit – tõlkeõigused olid nii kallid, taaskasutuspaber ja looduslikud värvid on samuti kallid, ja nii ongi ühe raamatu omahind seesama, millega ta meilt poodidesse läks.

Praegu on meil kirjastuses veel segane seis, kas hakata sellist missiooniraamatut ökosarja tegema iga aasta lõpus või iga kahe aasta tagant. Minu roheraamat ilmus 2007 lõpus, ookeani-raama7 2009. Igatahes on üks võimalik sarja jätkajaid sellesama Sandra teine raamat, kus ta räägib sellest, mismoodi temal endal avastati vähkkasvaja, kuidas ta sellega võitles (edukalt) ja kuidas ta uuris vähi ja keskkonna seoseid. Raamatu nimi on “Living downstream” ehk “Elades allavoolu” (tõlge suvaline), millest tal tuleb 2010 kevadel välja uus versioon.

Olen ookeani-raamatu Ursula Eriku ja Tiina Randuse tõlke- ja toimetamistööga väga rahul, samuti Doris Kareva tõlgitud värssidega. Kindlasti teeksin nendega veel koostööd! 🙂

Keeruline oli raamatu pealkirja tõlkimine. Inglise keeles oli selleks “Having Faith”, mis oli kahe tähendusega. Autor otsustas oma läbi raamatu oodatud beebile nimeks panna Faith, ja laiemas mõttes oli see lihtsalt uskumine sellesse, et kõik läheb ikkagi hästi, mis sest, et me oleme palju kihva keeranud enda ümber ja sees.

Aga “Uskudes” vms tundus eesti keeles vale pealkiri. Ja nii me siis otsisime seda õiget ligi aasta, vahel ikka teema juurde tagasi tulles ja siis öeldes, et mõtleme veel… Raamatus on koht, kus Sandra räägib sellest, et ta sai aru, kuidas kõik temast väljaspool on ka tema enda sees nö koostist muutnud ja kuidas ta rasedana on ise ökosüsteem, pisike ookean. Nii sündiski raamatu pealkiri. “Mina olen ookean”.

Muide, raamatu teine osa räägib rinnaga toitmisest ja sellest, kui saastunud on rinnapiim moodsatel naistel, kes elavad kesk sünteetikat. See oli vapustav ja kurb – kuidas me oma ookeanid nii igas mõttes ära oleme rikkunud… Aga lootust on ikkagi, ja ta räägib, arutab, pakub lahendusi ja julgustab.

Raamatut soovitatakse ka siin: http://petroneprint.ee/mina_olen_ookean.php.

8 mõtet ““Mina olen ookean”, meie uuest ökoraamatust

  1. Tommy

    Raamat, mida soovitan kindlasti kõigil lugeda. Küll aga pean ette hoiatama, et raamatust saadav info ei ole just kergemate killast “seedida” ning kui hakkad loetud asju sügavamalt analüüsima, on tulemuseks tõsine masendus.
    Olen lugenud erinevaid sama teemat käsitlevaid raamatuid, alates “Roheliseks Kasvamine” ning “Paljaks kooritud”, lõpetades raamtutega, mida vist Eestist (hetkel) ei leia. “Mina olen ookean” on nendega võrreldes hoopiski uus dimensioon, sest lähtutakse “toiduahelast” ning inimorganismist kui keskkonnast (ookeanist) ning palju räägitakse sellest, millised on meie tegevuse juba olemasolevad tagajärjed ning kuidas meie tegemiste ja tegemata-jätmiste läbi kannatavad need, kes ei saa ennast ise aidata (näiteks fakt, et üha rohkem sünnib hermafrodiitseid ehk mõlemasoolisi jääkarusid…)

    Raamatut lugedes jõudsin ehmatava mõtteni – oleme ajahetkes, kus me ei saagi enam valida hea või halva vahel. Me saame vaid valida halva ning vähem halva vahel.

    Sarnaselt raamatuga “Roheliseks kasvamine” on ka “Mina olen ookean” trükitud ümbertöödeldud paberile ning looduslikke värve kasutades, mis on minu silmis teine suurim pluss. Väga kummastav on lugeda keskkonnasäästmisest rääkivat raamtud klantspaberilt ja kiletatud kaante vahelt (selliseid on küll ja veel..).

    Päikest !

    Tommy

  2. Eva

    Aitäh, et võtsid ette selle suure töö ja veel ilma kasumilootuseta. Olen seda raamatut soovitanud kõigile keda tean ja Apollost läbi käies alati salaja sellest mõne koopia kõige nähtavamale kohale tõstnud. 🙂

    Minule tekitas see raamat tundmise, et küll on hea Eestis elada! Tahan lähen ja jalutan metsas, hingan mõnusat puhast metsa õhku, see on nii-nii paljudele inimestele kättesaamatu luksus. Varem ma ei osanud nii mõelda…..

  3. Tiiu

    Ma kingin selle raamatu oma tütrele.Tutvusin sellega poes, teadmatagi, kes selle on välja andnud (ma kirjastusi kunagi ei vaata)ja sain aru, et tegu on tõelise väärtkirjandusega.

  4. Anu

    Ma nägin seda poes ja olin lummatud. Pidin selle kohe endale jõuluvana kingikoti sisse saama. Palju vihjeid ja ma arvan, et ta juba ongi ühes pakis paberi sees. Nii ootan, et seda lugeda.

  5. Juta

    See oli kindlasti üks huvitavamaid raamatuid, mida sel aastal lugesin. Suur tänud selle väljaandmise eest! Pealkiri meeldis ka väga.

  6. Juta

    See oli kindlasti üks huvitavamaid raamatuid, mida sel aastal lugesin. Suur tänu selle väljaandmise eest! Pealkiri meeldis ka väga.

  7. seke

    Ostsin raamatu Apollost mõned nädalad tagasi, siis kui oli vaid aimdus, et ootan teist last, millele sain ka peagi kinnitust 🙂 Alguses küll kõhklesin, et kas tahan lugeda raamatut ajal, kui läbin kõiki neid etappe ja nädalaid, millest autor kirjutab, kuid mulle endale üllatusena ei tekita paljastav tõde loodete väärarengute tekke ja keskkonnamürkide osas minus hirmu vaid mingit kummalist rahu. Sest on ju teadmatus see, mis tekitab hirmu ja teadmised valikuid.
    Mul on hea meel, et on nö.pehmete rasedus-raamatute seas ilmunud ka selline pärl, mis ei püüa musta valgeks rääkida ega pisendada eksimusi, mis inimkond on teinud suuresti teadmatusest, suuresti ka rahaahnusest, vaid räägib asjadest nii nagu on.
    Aitäh selle eest, et raamat meie raamatupoodidesse jõudis. Häid pühi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.