Kohal, hing sassis

Hing on muidugi alati pärast lendamist sassis, hing on ära kadunud ja peab mind nüüd uuesti üles leidma.

Seekord oli kiire ja rahulik lend, lapsed magasid ja sain lugeda. Veetsin enamiku sellest lennust Roy Strideri “Himaalaja juttude” saatel ja see on kindlasti ka mu praeguse madalseisu põhjuseks.

Raamat oli hea, seal oli tegelikult minu jaoks nii palju tasandeid, nii isiklik-hingeline kui hariv, ja sedagi erinevat moodi. Praegu tahtsin aga rääkida sellest, kuidas see raamat aktiveeris minu sees need lõhnad, kohtumised, iseenese muutumise, mida ma Indias läbi elasin. Kui Justin “Minu Eesti” alguses kirjeldab seda, et Epul oli obsessioon selle ilmakaare ja maa suhtes, siis see oli küll väga tõsi ja see pole mul kunagi üle läinud.

Elu Indias  ei olnud sugugi alati lihtne, mulle meenusid ka viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, prügipõllud, millest rong mööda sõitis… Aga sellest hoolimata olin ma rahul, õnnelik, õigel teel. Sellest peale, kui ma sealt ära tulin, olen ma tahtnud sinna tagasi minna. Ei peagi ju füüsiliselt olema just seesama koht, kus ma olin (ma armastan Sai Babat sama palju kui teisi hea jõu esindajaid), aga lihtsalt sellele rajale tagasi…

Ma ei ole ju mitte midagi paha ega vale teinud, ma olen abiellunud ja saanud kaks ilusat head last, ma olen kirjutanud mõned raamatud ja kirjastanud mõned, aga enamasti on mul nende kirjutamiste-kirjastamistega tunne, et ma ei ole sugugi veel hakanud enda parimat andma. Midagi suurt ja olulist jäi pooleli, või on alles tulemas. Aga ma pean ise selleks julgema sammusid astuda.

…Siis panin ma raamatu kinni ja vaatasin aknast päikeseloojangu taustal New Yorki. Maabusime. Musitasin mehevanemaid ja olin rõõmus laste rõõmu pärast. Istusin autosse, kus lastele pandi kohe pisikesed fooliumpakendites kõrrejoogid kätte ja DVDplaat mängima, jah, selles autos on suured ekraanid. Tunnen, et väga suur osa minust on mu oma lastest ja abikaasast võõrandunud, nemad on ameeriklaste mugavustega harjunud, aga minus tekitavad need asjad teravat rahutust, et mitte öelda okserefleksi. Ja süüd, esiteks kogu mõtleva maailma ees sellepärast, et meil sellised ressursse raiskavad asjad on,  ja teiseks tunnen mehevanemate ees süüd sellepärast, et ma “ei oska olla tänulik” .

Katsusin tukkuda, kuulates läbi une, kuidas lastele on uued jõulumantlid ostetud (igal aastal tuleb kirikus käimiseks, selleks ainsaks kirikus käimiseks ju uus punane mantel osta, sest lapsed kasvavad) ja et ämm on endale dekoratsiooniks antiiknukumaja ja -mööbli ostnud. See on armas, aga see teeb mind veel nukramaks. Mina ei tunne nukumajast rõõmu, ma vajan midagi muud.

Ma olen paar korda selle asja pärast ka psühhoterapeudiga rääkinud. Inglise keeles on hea väljend “you have made your bed”, ase on tehtud, sul on valitud, kuhu sa kuulud… Aga mina rääkisin talle sellest, kuidas mul on kinnisidee, salaunistus, jätta lauale kiri “Ärge mind otsige, tulen tagasi aasta pärast”, ja lihtsalt kaduda sellistesse kohtadesse, sellistele radadele, mis aitavad… õppida… ja mõista.

“Jah, sa rääkisid sellest kirjast kaks nädalat tagasi ka,” ütles terapeut. Ma ei tea, kas see olli tal mingi teadlik nüke, igatahes hakkas see kiri mind veel rohkem painama. Olen sellest Justinile ka rääkinud. Justin, muide, ei taha Indiasse eriti minna. Ja minu kinnisidee peale ta ka esialgu naerab :). See ongi ju natuke naljakas. Mul on olemas oma elu ja oma rollid.  Edasi mõtlengi, et elu peab muuta suutma nii, et need rollid alles jääksid. Emaroll, naise roll. Ei ole minu ju siiski võimalik niimoodi pikalt rändama minna nagu mõnel vallalisel inimesel. Praegu tuleb õppida ja areneda teistmoodi. Ja kaheks nädalaks ma saan Indiasse minna tagasi, järgmisel kevadel.

…Heake küll, jõudsime siis autoga siia eeslinnamaja ette, kuhu ma esimest korda tulin seitse aasta tagasi külla (selle külaskäiguga algab “Minu Ameerika 1”, just enne jõule sõitsin samamoodi lennujaamast siia majja ja imestasin, kui tohutult palju on majade ümber, kohal ja eesaedades jõulutulesid).

Ka meie maja oli täna ehitud, ja nagu ikka, alumine korrus täisvalguses. Need vaidlused on meil ammu ära peetud, tean, et koera jaoks jäetakse alumisel korrusel alati tuled sisse.

Kõndisime tuppa, magavad lapsed süles. Toas ei põlenud mitte ainult tuled, vaid käis ka telekas. Oli järelikult kogu see aeg käinud, kui Justini vanemad kodust ära olid, umbes viis tundi tagasi pidid nad lahkuma, et lennujaama poole sõita.

“Oi, miks telekas sees on?” küsisin ma.

“Koera jaoks! Tal on depressioon ja me ei taha teda üksi jätta, las vaatab telekat!”

“Koera jaoks käib telekas!” aietasin ma ja tundsin, kuidas jälle algab peale vana tants, trall ja piin. Kuidas tekib taas see kummaline flirtiv toon, millega see suguvõsa mind kohtleb ja millega mina neid kohtlen. Sest kuidagi me peame siin üksteisega hakkama saama. Justin leidis selle hullu ja see hull on ju ka nende armastatud lapselaste ema. Aga hull ei lase kohe üldse normaalselt olla, ikka leiab midagi kritiserida ja küsida.

“Haa, telekas koera jaoks, see on sul vist päris hea lause uue raamatu jaoks!” ütlesid nad.

“Ja ongi!” ütlesin mina. Kõik. Ma ei hakanud ütlema, et koer on teil ju depresioonis, sest temaga ei kõnnita piisavalt. Teine koer suri ülekaalu ja suhkrutõve tõttu ära (ja vanuse tõttu ka, aga ta tõesti sai iga päev insuliinisüste), nüüd on alles koer, kes samuti paksuks läinud ja kellel olla depressioon.

Järsku tundus see koer mulle sümbolina. Tema on ka üks neist väga paljudest, kes elab valesti, sest ta on lihtsalt sellesse keskkonda sattunud. Samamoodi elavad sajad miljonid niiöelda heaoluühiskonna liikmed, üritades oma ligi hiilivat depressiooni peletada suuremate söögiportsjonitega ja kogu aeg käiva televiisoriga ja kenasti valgustatud majadega.

Mul on tegelikult vedanud, et ma olen seespoolt näinud kahte niivõrd erinevat maailma, vaese palveränduri oma kusagil Aasias ja rikka väikekodanlase oma Põhja-Ameerikas. Ma ei taha kedagi süüdistada, neid ameeriklasi ka mitte. Nemadki ju on siia keskkonda sündinud ja sellega kohanenud. Vaid mõned neist tunnevad selle varem või hiljem ära, et midagi on valesti, ja üritavad seda maailma muuta, parandada.

Üleval meie toas tunnistasin Justinile poolihääli, et mul on nii paha olla.

“Ah ikka sellepärast, et koerale jäetakse telekas käima?” naeris ta vaikselt.

“Jaa! See teeb mulle haiget.”

“Sa ei saa kõike niimoodi südamesse võtta. Vaata, sa pead laskma inimestel elada nii, nagu nemad seda õigeks peavad. Ega sa ju Indias ka inimestega õiendama ei hakanud, et miks nad oma perset käega pühivad?”

On hetki, kus ma tunnen, et ta lihtsalt ei saa aru! Oma taguotsa käega (õigemini veega) pesemine ei kuluta ära meile kõigile kuuluvaid maavarasid, samas kui ülevalgustatud maja ja ööpäev läbi käiv telekas seda teevad. Muidugi oleks ta võinud leida mõne parema näite – näiteks ei läinud ma ju kellegagi õiendama Indias, kui nägin, mismoodi prügi otse maha ja põllule visati… aga see siiani häirib mind. Justinil on enesekaitse paremini arenenud, ta lihtsalt ei üritagi muuta asju, mida ta muuta ei saa. Mina aga käin ringi, ei suuda ka muuta, aga valutan enda südant. Mul on hea teada, et “Roheliseks kasvamine” on Eestis mõne tuhande jagu inimesi siiski muutnud. Aga see peaks olema ainult algus. Ma peaks suutma rohkem.

New Yorgis linnas sees on teisigi ilmaparandajaid. Siin eeslinnas – ma ei usu. Siin elades olin ma nii üksi. Inimeste nö ökomeelsus piirnes tavaliselt sellega, et oma perele mahetoitu osta. Kaugemale ja teistele kui oma nahale nad ei mõelnud (mulle tundus nii. Ma ei saa aru, kuidas nad mõtlevad, kuidas nad saavad mitte hoolida?)

Samas, võibolla enamik inimesi lihtsalt ei hooli ega mõtle, kui neid ümbritsev keskkond seda ei soodusta. Rahvamassid Indias ei mõtle ju ka. Kellel on raha, see raiskab.

Üha enam arvan, et inimesed  peaksid elama materiaalses mõttes mõõdukas kasinuses – see teeb õnnelikumaks, nii üksikult võttes kui kõiki kokku ja pikas perspektiivis, nii inimesi endid kui kõike seda, mis ja kes meie ümber on.

…Ma ei teagi, mis selle pikale veniva postituse mõte pidi olema. Kui arvuti ette võtsin, tundus see mõtle lihtsam, lühidam ja selgem. “kirjuta midagi üles,” soovitas Justin enne magama keeramist, “Siis sul hakkab parem!”

Mina jälle tunnen, et mind ei rahulda see mõte, et kirjuta aga uuesti üles tuhandeid tähemärke vingumist ja ole rõõmus, et said sobiva tobeda tsitaadi raamatusse. Ma olen selle juba ära teinud: palun väga, “Minu Ameerika 1” ja “Minu Ameerika 2”. Ma ei tea, kas üldse kunagi tuleb ikka “Minu Ameerika 3” – ja kui tuleb, siis see ei tohiks olla lihtsalt destruktiivne hala, seal peaks olema midagi positiivsemat.

Homme saab kirikusse, heade jõudude kantsi hingama ja laulma (kas te olete käinud sellistes pühakohtades ja -üritustel, kus saab kaasa laulda? See paneb, vähemalt minul, mõtted puhtamaks. Ma arvan tegelikult, et laulupidu läheb ka arvesse 🙂

Ja pärast jõulu lähen raamatukogusse ja tahan veel hinge raputavaid raamatuid võtta. Ja kümne päeva pärast, uue aasta alguses  lähen Ithaca ökokülla.

63 mõtet “Kohal, hing sassis

  1. britta

    Rahu su hinge! Kasvõi pühade ajaks (sest ega rahutus iseenesest pole ju halb). Rahu ja leppimist.
    Perele ka – tervist ja hääd ja rõõmu hinge!

  2. ritsik

    Kulla Epp!
    Küll siis oleks igav, kui maailm korras oleks ja mitte midagi seal enam teha või paremaks muuta poleks!
    Saan täitsa aru, et raske on selliseid asju pealt vaadata aga igal inimesel ja ehk ka igal riigil ja kogukonnal on oma tee käia, omad kogemused saada. Need võivad olla valusad aga ilmselt siis vajalikud.

    Võrdlus pole ehk hea aga mulle tundub see nagu alkohooliku mõjutamine: sa võid ju nahast välja pugeda, et ta viinaravile saata aga midagi ei juhtu enne, kui ta ise ei jõua mõtteni, et tahab kaineks saada.
    Minu meelest on Jumalal oma plaan sellega, et ta sind just Ameerika rahulolevasse eeslinna viis ja sellega su närve saeb 🙂 Roheliseks kasvamise raamat on üks selle tulemus aga kes teab, mis edasi saab.
    See ei pea ju uus raamat olema, Issanda teed on imelikud 😀

  3. Annemay

    Oi, Epp, – ja meie just raakisime siin Sinust ja Justinist. Mu ameeriklasest abikaasa sai moned paevad tagasi Justini kirjutatud “My Estonia” ja nii saab iga paev natuke raamatus kirjeldatut kommenteeritud voi siis tuleb mul midagi teiega seoses meelde…
    Niisiis – mu abikaasa mainib, et ta tahaks kunagi teiega pariselt kokku saada ja mina utlen, et “kujutad ette – nad just joudsid siia – Ameerikasse – joule veetma” Ainult et – jah, teie olete Ida – ja meie Laanekaldal.
    Tegelikult tahtsin Sulle, Epp, seda oleda, et peale seda, kui minu ellu tulid Su “Minu Ameerika” raamatud, olen jalginud labi interneti koike, mida te teete ja mida uut oled avastanud.
    Ja ma tean, et ma pole ainuke – Kas Sa, Epp, ka kujutad ette, kui paljudele oled Sa oluline – kui paljud hoiavad end millegiparast kursis Sinu ja Su pere tegemistega.
    Ja kui paljud on sudames (mis see Sinu fenomen kull on? ) ) Sinuga – ja soovivad Su perele roomsaid joule!
    Ja koige selle roomsa joulu – aja korvalt sooovin siiski, et saaksid aega kirjutada – mina kui uks paljudest lappab netis iga paev otsides midagi uut lugeda.
    Homme, kui mina siin lahen oma ameerika abikaasa vanemate koju jouluohtule, motlen Sinu peale, ja loodan, et kirjutad oma jouluohtust loo ka blogisse.

  4. helle

    Tore, et päral ja kõik ok on.
    Rõõmsaid(kommerts?)pühi! Meie siin ei tee sel aastal üldse kingitusi, ainult soovime kõigile südamest head ja ilusat tulevast aastat/tulevikku.
    Teile kaa. Olge kallistatud!
    Helle

  5. catalina

    Ehk sul kripeldab sees seetõttu, et kuigi sulle nö ametlikult tundub ja öeldakse, et neid asju ei saa muuta, siis kuskil südamepõhjas sa mõtled, et ehk ikka kuidagi saab? Öeldakse ju küll, et tunne ära asjad, mida saab muuta ja muuda neid, teistega lepi, aga….need piirid ongi inimestele väga erinevad. Sina tead oma kogemusest, et raamatutega saab inimesi muuta.
    Rahulikku järelemõtlemisaega sulle ja su perele!

  6. inglike42

    Eestis luteriusu kirikutes saab ju igal pühapäeval kaasa laulda, Epukene!
    Soovin Teie perele kauneid jõule ja suurt RAHU Sulle südamesse!
    Ah jaa, ka mina süstisin oma koerale kaks korda päevas kaks aastat järjest insuliini (liikumisvaeguse all tema aga ei kannatanud), see lihtsalt läks kõik nii…
    Kauneid jõule kõigile!

  7. M

    kui lapsed suuremad, siis saab minna (üksi) Indiasse kasvõi kaheks kuuks. Võib-olla aastaks ei peagi minema. Kirjutan seda sellepärast, et üks mu tuttav teeb nii (tal lapsed pole veel väga suured, umbes teie lastest (kummastki) pool aastat vanemad), et läheb 2-3 kuuks oma ihaldatud maale. Mulle poleks endale selline idee pähegi tulnud, aga tundub, et kui hing ihkab, tuleb see teoks teha.

  8. lugeja

    Mis kirikus te käite USAs? Kas ja kus kirikus sa Tartus käid? Törtsu saab luteri kirikus ju ka kaasa laulda…
    Ja tahtsin sõna sekka öelda selle suhtes, et mis siis on see fenomen, et ma siit blogist (või su kolumnitest, mida kahjuks enam eriti pole, või su raamatutest, ja neid võiks ka rohkem olla…) lugeda tahan juurde. See on nimelt VASTUOLULISUS. Kui ei süvene, siis võiks lausa öelda, et silmakirjalikkus. Kah mul ökoinimene, sõidab lennukiga jälle teise maailma otsa ja ämmaäia majas ei saa siis korraldada, et telekas välja lülitataks, kui seda ei vaadata. Ja samas, sellised olukorras toovad meeltesse selle, kuidas me peame tegutsema alati piirides. Või saame meie neid piire muuta?
    Ilusat jõuluaega sulle, järelemõtlemise ja arenemise aega!

  9. Maire

    Kallis Epp! Ma mõistan sinu hingevalu ja seda kui raske sul on paljusid asju sellises kommertslikus ilmas taluda. Rääkisin just oma mehele sellest postitusest siin ja ta ütles, et ameeriklastel oleks vaja üks suur raputus läbi elada – midagi mis paneks neid mõtlema selle üle mis maailmas oluline ja mis nad sõna otseses mõttes kaineks raputaks (võrdlus alkohoolikuga on, muide, omal kohal selle nähtuse juures). Aga kuna nad sellised on nagu on, ehk oleks abi kui leiaksid neile mõne mõitsliku vabanduse, mõne põhjenduse, miks üht või teist nähtust seal vaja on. Näiteks need punased mantlid – vaata, kus need on õmmeldud. Kas on ehk sees lipik Made in China? Ja kui isegi on Made in USA, siis mõtle, et need, kes neid õmblevad, on tegelikult materiaalses mõttes üsna vaesed inimesed, sest õmbleja töö on alati vähe tasustatud. Hiinas võib olla see eluküsimus, et on veel seda tööd ja neid tarbijaid, kellele õmmelda vaja. Loen mõne rootsi noore inimese blogi ja sealgi on mind alati imestama pannud, et isegi kui nad elavad töötu abirahast, ei möödu praktiliselt päevagi, mil nad omale mõnd riidehilpu ei soeta. Vaatamata töötusele käib koguaeg üks lõputu ostmine. Aga sellel on ka teine pool – raha lastakse ringlusse ja kusagil saavad inimesed tööd ja leiba lauale, ka masu ajal. Elektri ja bensiiniga on muidugi hoopis teised lood, selle jaoks ei ole mul kahjuks ühtki lohutust pakkuda. Samas ma mõtlen, et kui inimesed ei saa aru, et taastumatud varad ju tõesti ei taastu ja ühel hetkel reaalselt otsa lõpevad, võib-olla see ongi see vapustus mida meil vaja. Võib-olla lõpebki ükskord kõik, et alata täiesti nullist uuesti. Heaoluühiskonnas kasvanud inimesed on sageli ka täiskasvanuna nagu väikesed lapsed, ehk oleks abi kui neid lastena kohtleksimegi? Mina vahel mõtlen nii kui mõni naiivne välismaalane mind närvi ajab ja siis on mul vähemalt veidigi kergem.
    Jõulurahu kogu teie perele!

  10. Eppppp

    Ilusat jõuluaega kõigile jah, hingerahu otsinguid ja edasiviivat rahutust, mõlemat on vaja meile kõigile :).

    Vastan mõnele küsimusele.
    Kirikus käin Tartus mõnikord ikka, aga samas ma ei tunne, et olen ühegi kirikuga tugevalt seotud. Vahel käin katoliku kirikus Veski ja Oru nurgal, ja mulle meeldib väga ka vene kirik, see on vist Magasini tänaval. Isegi kui ma seal kõigest aru ei saa, nagunii toimub kirikus paljuski suhtlemine iseendaga (jumalaga, headusega iseeneses 🙂 ja mitte mõistuslikul tasemel.
    Ja luteri õpetajatest meeldib Joel Luhamets, Pauluse kirikus Riia maanteel.

    Siis sellest, kas ma olen vastuolulise ja silmakirjaliku elustiili esindaja. MUIDUGI OLEN! Ma tunnetan seda ju ka ise ja sean oma elustiili küsimuse alla.
    Kirjutasin just hiljuti reisikirju, meenutasin aegu Vello Videvikuga rännates ja Indias aašramis elades – nii et selle kriisi põhjus kindlasti pole mitte ainult “Himaalaja juttudes”, mul oli juba mitu nädalat see küsimus olnud, et kus ma kunagi olin ja kus ma nüüd olen…
    Ja kindlasti ka see, et homme on rebimispidu, kinkide orgia, jõulud tarbimisühiskonnas.

  11. Eppppp Postituse autor

    Vastuolu ju ka see, et tahaks täitsa peitu ja oma maailma põgeneda ja samas kirjutan oma asjadest sageli anonüümse avalikkuse ees.

  12. sille

    Kauneid jõule teie perele!

    Oma unistused saad Sa varsti teoks teha. Lapsed kasvavad nii kiiresti. Hetkel, kui lapsed väikesed, see ehk nii ei tundu, aga mõne aasta pärast on ainult üks 1.september-jõulupidu-kevadine aktus… (siis kui lapsed kooli lähevad).
    Minu lapsed ongi juba suured. Ja kui soovi oleks, siis võiksin rännata kuhu tahes 🙂

  13. maria

    väga hea ja kurb postitus. aitäh sulle selle eest. sobib hästi enda mõtete ja hetkeemotsioonidega…

  14. reet

    Materiaalses mõttes kasinus on ütlemata hea mõte. Iseküsimus, mida kasinus kellegi jaoks tähendab. Oled Sa tuttav selle blogiga: http://www.frenchtoastfrance.blogspot.com ?
    Autoriks on Prantsusmaal elav ameeriklanna, kelle roheliseks kasvamine kajastub blogis väga kenasti, kui algusest peale lugeda.

    Kauneid jõule ja rahu südamesse!

  15. üks vana tuttav

    Epp, kui ma segi ei aja, kas sa mitte kunagi ei saatnud kõigile tuttavatele meili, tahtsid Indiasse ostetud pileteid ära müüa ja kusagil reisifoorumis rippus see teade sul ka. Mis sellega siis oli? Minu meelest oli see enne, kui sa Justiniga kokku said. Aga võibolla ka pärast, selles suhtes ei ole kindel.
    Teiseks tahtsin kiita, et mainid sellist tabuteemat nagu on psühhoterapeut ja küsida, et kelle juures sa käid.
    Head jõulu ka.

  16. Katrin

    Kulla inimene. Sa ei pea kogu aeg kuhugi minema, et rahu ja rahulolu leida. Leia see koigepealt eneses! Kirikud on ju koige suuremad ajupesu kohad… See ka naitab, et sa ei oska oma kohta leida, vaid jooksed koigi erinevate uskude vahet, teadmata sugavuti uhtegi. Usk on sugavamal kui lihtsalt kirikus kaasalaulmine. Koigepealt pead leidma usu iseendasse ja siis void tunda lihtsalt suurt rahu kui lahed mone suure&igivana puu juurde ja paned selja vastu puud ja lihtsalt oled uks suur rahu…. Huvitav, et sa ei motle kirikusse minnes, kuidas katoliku preestreid pedofiilias kahtlustati ja kust see kuld ja rikkus koik tulnud on, et neid massiivseid kirikuid ehitada ja miks kogu see rikkus pole laiali jagatud inimestele, kes toelises puuduses vaevlevad? Kui sa oma terapeudi juurde lahed, pead koigepealt oma Kapa-Kohila motlemisest ule saama.. Ilusat joulu!

  17. veidi üle

    Epp, millal sa sellest ometi aru saad, et sinul ei ole mingit õigust teistele ette kirjutada, kuidas nad elama peavad! Kes oled sina, et tulla teistele ütlema nende endi majas, mida nad tegema peavad? See on ikka tõeline ökofashism, isegi sinu mees Justin tundub juba sellest aru saavat, aga sulle ikka ei jõua kohale.

    Ämma majas tuled põlevad, aga sina lendad maailma teisest otsast koos oma pere ja pakkidega! Need raiskamised pole võrreldavadki! Sa oled ikka jube variser.

    Igal inimesel on oma tee käia ja oma õppetunnid õppida. Sina ei ole nende nahas ja nende kogemustega.
    Kõik vastused on meie endi sees olema, ka rahu ja selgus. Kui sa selle rabelemise ja paanitsemise ja teiste prügikastides sorimise jätaksid, siis võib-olla leiaksid ka enda elu vastused enda seest üles.

  18. sensity

    teleka “mängitamine” Ameerikas maksab ehk 40 senti ööpäev, niisiis suht odav. Koerad on ka sotsiaalsed olendid ja kui pererahvas on ära, meeldib neil elada enam- vähem tavapärast elu st kui see telekas mängib nagunii kogu aeg, satuvad koerad just ärevusse kui seda elukorraldust muuta st telekas välja lülitada. nad niigi rahutumad, et kuhu pererahvas sai. Neile teatavasti sõnadega selgeks ei tee, et me nüüd läheme ära, aga tuleme tagasi ka…
    Aga muidu häid Jõule.

  19. Maire

    Inimesed, te ei saa aru, millest Epp räägib. See, et talle ei meeldi, et ämm elektrit raiskab, sellel on hoopis laiem tähendus kui teise ellu nina toppimine. Katsuge ometi oma ninaotsast kaugemale näha! Kui me kõik niiviisi mõtleksime nagu Epp, jätkuks puhast loodust ja elu maapeal palju kauemaks. Uskumatu, et nii paljud sellest aru ei saa:(

  20. Raina

    Epp, mina teen ämma-äia juures näiteks nii:

    Kui on jälle ostetud 6 pätsi saia, sest kogu aeg peab värske sai käepärast olema, siis lähen lastega parki ja söödan selle hanedele ja partidele sisse (vahest õngitsen isegi prügikastist saiapätsid välja, küll ilma ämma nägemata). Nõudepesumasina laadimise olen enda peale võtnud, st. panen selle alati ääreni täis enne kui see kolme taldriku ja 2 tassi pärast käima pannakse. Külmakapist võtan näksimiseks neid asju, mille use-by on kõige lähemal, vahest viskab ämm 10nete pakkide kaupa toitu ära, sest tema neid kuupäevi ei jälgi. Ühesõnaga enda närvide huvides püüan teha nii palju kui võimalik aga avalikku konfrontatsiooni ei lähe, olen nendega vaielda proovinud (vist nii nagu sinagi) ja aru saanud, et minu jutt ei muuda midagi. Vähemalt nad oma plastiku ja paberi nüüd kõik recyclivad, sest seda võimaldab neile mugavalt nende omavalitsus, hea seegi. Baby-steps, baby-steps. Häid jõule!

  21. sensity

    no koer on ameerikas ikka väga pere liige ja kui ta kutsikana majas üles kasvab, mis selles siis nüüd nii jõhkrat on? ja kas koera huvid tuleks allutada siis inimese tujudele? et istugu ühe proua ütlemise peale külmas ja pimedas ja telekata.
    Ega teiste elu korraldusse ei maksa sekkuda, igaühel oma kogemus ja õigus.. ja need Justini vanemad annavad ju paljudele tööd, kuna nemad tarbivad rohkem.. isegi seal igatsetud Indias töötatakse sandikopikate eest.. ja hea, et seda tööd selliseltki jätkub..
    aga kui midagi tõsist ära teha soovitakse: ma soovitaks sõjatööstuse vastu minna. see niisama roheliselt unelemine tundub siiski suts eluvõõras, kui neid “rohelisi” produkte uurida, on nende tootmiseks ju isegi rohkem ressursse kulunud kui tavatoodetele. (Kosmeetikatooted, riidekangad) jne. Natuke “poosetamisena” tundub..

  22. Eppppp Postituse autor

    Lendasime siia ikka paljuski vanaema-vanaisa pärast ju.

    Vaat katoliku preestrite pedofiiliale ma küll ei mõtle :). Eks ma vahel kirjutan sellest jälle, et millele ma siis mõtlen. Metsas puu vastas meeldib mulle vägagi istuda. Kirik ei välista metsa, ja üks kirik ei välista minu jaoks teist kirikut, templit, mandiri jne.

    Vana tuttav, sul on õigus, ma üritasin müüa ühe korra India pileteid, olin väsinud ja haige (Indiast esimene kord tulles sattusin Inglismaal haiglasse nahaprobleemidega). Ei õnnestunud müüa, pidin tagasi minema ja olin sellega väga rahul.

    Psühholoog on Kiira Järv, tunnen teda aastaid, ta ajas kunagi intervjuudes nii mõistlikku juttu ja nii see kontakt algas. Ma olen tema juures käinud ka Gordoni perekoolis, mida ka igale lapsevanemale soovitan.

  23. Eppppp

    Sensity, sa oled oma ütlemistes jõhkravõitu, aga tead, sa panid mind selle siinse koera peale rohkem mõtlema :).

  24. kaja karuema

    epp, sul on lihtsalt tavaline noore inimese maailmavalu.vaatamata vanusele, ei ole sa veel täiskasvanuks saanud. ja selle tulemusel on sinus tösine konflikt sinu soovitud mina ja tegeliku mina vahel. nüüd, kus sa oled saanud emaks, ei saa sa enam pageda, umbes 20 aastat. sest sinu elu möte ei ole mitte üksi kuskil india vöi mongoolia vöi hiina vöi tiibeti külas elu mötet otsida ega ka mitte maailma parandada, vaid sinu pühendumine on need kaks vahvat tüdrukut…ja sa pead unustama oma ego ja üles leidma oma pühendumise…
    selle öko asja kohapealt pean aga tunnistama, et iga asi on hea, kui see on tasakaalus – see on pikk ja pöhjalik arutelu teema – sinu mehevanemad on ühtpidi kreenis, aga sina kipud teistpidi kreeni.töde on kuskil seal vahepeal. ja tegelikult ma arvan, et sind häirib miski muu, kui nende kulutajalik eluviis. mötle enda jaoks ausalt välja, mis see on.

  25. catalina

    Armas aeg, tuletame meelde, et koer on ikkagi loom – no pimedas ja vaikses olemise vastu ei peaks tal küll midagi olema. Kui aga loom pimedat ja turvalises-tuttavas kohas üksiolekut kardab, siis on asjad hullud.Hulluks aetud.
    Natuke endal koeri olnud, telekas on ka samal ajal majas olnud, pole need koerad üldiselt telekast suurt väljagi teinud.Ja kui loomal on depressioon, siis tuleks seda nö ravida (olen nõus Epu arvamusega, et rohke lõbus liikumine, koeraga tegelemine aitaks), mitte seda säilitavaid tegureid peale suruda. Keegi tõi siin muus kohas paralleele alkoholismiga – kui on meeletu vajadus alkoholi järele, siis on see probleem, ning pidev alkoholi jagamine probleemi ei leevenda.
    Siin käib vahel kommenteerimas päris koerainimesi, nemad võiks ses asjas rohkem sõna võtta 🙂

  26. catalina

    Oh, ja minu meelest pole küll midagi eba-täiskasvanulikku selles, kui pereemal on unistusi, mis ei olegi ainult lastega seotud. See, kui vanemad end laste kõrvalt ja lastega koos edasi arendavad, unistada ja unistusi teoks teha julgevad, on lastele ju eeskujuks. Muidu tekibki lastel arvamus, et kui on pere, siis pole muu elu jaoks enam ruumi, ainult “kinder-kirche-küche” ja kogu lugu.
    Ei ole vaja selliseid vanemaid, kes siis, kui lapsed pesast välja lennanud või ka varem räägivad (tihti kibestunult) laste pärast täitmata jäänud unistustest, elamata elust ja tootud ohvritest – mida keegi pole neilt palunud.SEE võib laste hinge ikka väga ränga jälje jätta.

  27. Leanika

    Epp, telekas on tisvilisatsiooni kõige mugavam vahend iseseisva mõtlemise vältimiseks. Inimesed, kes pidevalt vaatavad telekat, mõtlevad vaadatupõhiselt ja kahjuks ka piltide kategooriates (pidev piltide vaatamine mõjutab oluliselt sõnavara mõistete kasutust ja arengut – emotsiooni ei tajuta mitte sõnaliselt, vaid seoses mingi tajutud pildina, ning selle kirjedamisel kasutatakse seda pilti, mitte sõna kui abstrakset definitsiooni) ja filmis ette antud raame pidi, ning suudavad oma mõttekäigud ja võrdlused üles ehitada ja välja tuua pigem pildi ehk TV-põhiselt, mitte läbi iseenese tunnetatu, vaid läbi kolmandate isikute poolt koostatud ja edastatud pildi. Maailma otsetajumisest võõrandumine teisisõnu. Kui seesama telekapõhine inimene viia loodusesse (mitte parki!) tunneb ta seal meeletut hirmu, sest enamasti seondub loodus telekas (kui seal ei ole saatejuhti, kes madudega majandab ja neid nunnudeks pajatab) millegi tõeliselt ohtlikuga. Telekas on ses mõttes turvaline, et ta ei ründa sind nähtavalt ja otseselt, ja ses mõttes palju ohtlikum, et ta ründab su aju, maailmapilti, mina-tunnetust, ka maailma kohtlemist et cetera. Ilmselt sama kehtib ka koera kohta, kes kutsikast peast on toaelu ja suure teleka vaatamisega harjunud. Sinul tekib stress eelkõige sellest, et Sinu oma-mõtlemist sedamoodi piiratakse ja Sa tunned end sellest ohustatuna. Nendel stress sellest, et Sina nende turvalist maailma nendelt ühe olulise komponendi (teleka) välistamise teel ära tahad võtta.
    Samas on ehk abiks üks väga vana ütelus, et kui viibid Roomas, käitu nagu roomlased. Aga, kui vähegi võimalik, siis säästa oma lapsi sealmaal üksnes telekakogemuste läbi rikastumisest, sest nemad on mõjutatavad.
    Selleks parem vahend ei ole ilmselt sõnasõda ökoteemadel, vaid läbi muude meeldivate tegevuste – jalutamise, mängimise vms nt. kasvõi vanaema viib lapsed mõnda oma lapsepõlvest meeldivasse ilusasse kohta (olgu see siis linn või park või miski (mitte pood).

    Me ei saa muuta oma vanemaid, aga me peaksime üritama kasvatada oma lastest paremaid inimesi, kui me ise oleme. 🙂 Jõudu Sulle ja perele ja kauneid jõule!

  28. Mutike

    Respect, Epp, et Sa seda kõike talud, mida kommentaatorid siin ütlevad! Mõnusaid jõulupühi!

  29. nb

    „kui midagi tõsist ära teha soovitakse: ma soovitaks sõjatööstuse vastu minna.” kirjutas sensity

    Ma lisaksin, et tõepoolest on olemas n-ö teotahtelisi hulljulgeid inimesi, kes sõjajumal Marsi vastu mässavad… paraku seni, nagu üldteada, tulutult. Aga see on üks pikk, lõputa jutt.
    Vaata ka http://www.kirjastuskentaur.ee/SD_DDlehel.htm

    Arvan, et Epu käesoleva (kaaluka) postituse sügavamat tagamõtet aitab avada üks lause Minu Ameerika 2-s, lk 68
    „Ma tahan ärgata hommikul, suus hea maitse.“
    Selge ju, et see laieneb kõigele… maitset rikkuvale.

    Soovin jõudu!

  30. R.

    minu ameerika mees ütles selle elektriteema kohta, et see, kas tuled ära kustutatakse või mitte, loeb ainult sinu enda elektriarvet silmas pidades, aga mitte elektri kui sellise tootmise koha pealt. ühesõnaga, olenemata sellest, et sinu tuled ei põle ja telekas ei käi, toodetakse seda nii või teisiti. kõik käib prognooside alusel.
    ameerikas on palju head ka, ja kui sinu lastel neid punaseid mantleid vaja ei ole, siis anna need kellelegi, kellel neid rohkem vaja oleks.
    rahulikke pühi!

  31. Catharina

    Vabandust, Eppppp, Sinu kommentaariumi risustamise pärast… Aga ei ole kuskilt mujalt ka küsida:)

    Leanika, kirjutasid: “Inimesed, kes pidevalt vaatavad telekat, mõtlevad vaadatupõhiselt ja kahjuks ka piltide kategooriates (pidev piltide vaatamine mõjutab oluliselt sõnavara mõistete kasutust ja arengut – emotsiooni ei tajuta mitte sõnaliselt, vaid seoses mingi tajutud pildina, ning selle kirjedamisel kasutatakse seda pilti, mitte sõna kui abstrakset definitsiooni)…”

    Hm, ma väga palun sellele seisukohale mingeid viiteid taha. Minu jaoks on uudis, et need kaks asja võiksid olla niipidi seotud. Ise vaatan telekat kord-paar kuus (kui sedagi) ja samas mõtlen-tajun vägagi piltide (nii seisvate kui ka liikuvate) kategooriates. Aga võib-olla ei saanud ma Sinust päris õigesti aru? Nt minu puhul on nii, et alles emotsiooni või stseeni tajumisel pildina suudan seda sõnastada nii, et jään sõnastusega rahule. Kui pilti ei teki, ei tule ka head väljendust.

    St muuga, mis Sa teleka kohta ütlesid, olen nõus, aga mitte sellega, et piltides mõtlemine oleks by default kehvem või lamedam variant.

  32. TU

    Ma ei tea, mina aga lähen iga kord eestis käies hulluks. Lihtsalt liiga palju on asju mis mind mind lihtsalt seaks vihastavad. Just peamiselt inimeste lollus ja lamedus. Ma ei naljata. Võibolla on see sellest, et ma olen väiksest kohast pärit ja nüüdseks liiga kaua ühes maailma tipplinnas elamisest liiga noobliks kätte läind aga nii ta on. Panen selle siia vastukaaluks nendele kes usat kotivad ilma, et siin piisavalt elu kogenud oleksid. Kõik sõltub mis sotsiaalses sfääris sa liigud. Ja turistina on võimalik, et näed seda underbellyt ja tehakse sealt oma järeldused.

    Ma ei tea.

  33. Leanika

    Vastan esitatud küsimusele siia:
    Ma ei oska enam viidata millistest uurimustest konkreetselt ma seda järeldasin, ilmselt oli üks nendest kindlasti uuring laste keelelisest arengu kohta lähtudes telekavaatamise kestusest – need lapsed kes rohkem telekat vaatasid, nende sõnavara oli väiksem ja keeleline areng aeglasem. Teine uurimus, mille kohaselt TV pidev vaatamine pärsib lastes loovust.

    Aju ei pingutata piisavalt kui ta jälgib pildina etteantud süžeed – lugemise puhul loob aju loetud sõnade (abstraktsiooni) põhjal kujutluspildi ja sa inimene loob ise sõnadest lähtuvalt pildi, aga teleka/filmi puhul kasutab mõte eelkõige “filmipilti” sest aju va laiskvorst võtab rõõmuga olemasoleva pildi aluseks ja ei hakka pingutama uue loomisega. Ühtpidi on mugav, niikaua kui suudad pilti sõnastada ja ümber kujundada, teistpidi väga ohtlik, kui kasutad kogu aeg asjade kirjeldamiseks kellegi kolmanda nägemust mingist asjast/suhtest vms. Pilt on väga tugev mälu mõjutamise vahend – kui lasta inimestel mingi reaalselt toimunud sündmuse kohta lugeda või samas kui neile sama asja mida nad lugesid nt. “koduvideona” näidata, on nad pigem veendunud et nähtu on kuidagi “tõelisem” või õigem – ‘oma silm on kuningas’ sündroom.
    Kolmas argument, mis mulle ülaltoodu kirjutamise meenus on seotud hoopis laste joonistama õppimisega – laps, kes joonistab ise teda huvitavaid ja enda poolt tajutavaid asju on mingi uuringu kohaseltloovam, kui laps kes kopeerib nt multifilmide kangelasi ja pildikesi, mis tegelikult ei õpeta mitte maailma nägema ja edasi andma, vaid jäljendama mingit etteantud skeemi/kujutist.

    Loodan, et ka teised ei pahanda selle küsimuse-vastuse teema pärast siin kommentaariumis.

  34. Mari

    Mina olen vähemalt üks tuhandest või tuhande esimene, keda see blogi on mõjutanud rohelisemaks ja keskkonnasõbralikumaks. Ja mina mõjutan oma lapsi ja vanemaid ja see on juba päris mitu inimest edasi.

  35. urk

    Lapsed kasvavad üliruttu, see on õige mis õige. Vat siis on kuidagi kurb… ja mõnus igale poole minna. Aga niikaua – nautigem aega, mis koos antud!
    Ja kui Justin juba tatrapudruga hakkama sai, siis Ameerika peaks ka kuidagi ära seeditud saama? 🙂
    tervitame ja soovime!

  36. Eppppp Postituse autor

    Leanika jutt on väga huvitav.
    Hakkasin mõtlema, kuidas ma ise loon. Ma näen kindlasti pilte, silme ees jookseb film. Ja siis tuleb pingutada, et suuda see piltide mäng sõnade keelde panna. See ühenduslüli on väga oluline. Samas, ma arvan, et ka filmide vaatamine on mind palju arendanud. Vaja on nii kirjalikku arendamist kui ka häid filme, arvan ma.

  37. Eppppp Postituse autor

    Seletan natuke veel. Kui ma kirjutan oma reisikirju, siis ma raudselt näen ise seda filmina ja kompositsioon minu peas on täpselt selline, et plaanid vahelduvad ja tulevad uued stseenid, nagu ekraanil. Olen saanud mõjutusi filmidest! Ja samas, ainult tänu raamatute lugemisele suudan ma need oma filmid panna sõnadena kirja.

    Kodus Eestis vaatame me praegu väga vähe telekat, ausalt öeldes ei vaatagi (telekas on selles toas, mkille ahi ajab sisse ja seal on külm). Mis mulle USAs elades väga meeldis ja mida ma alati siin uuesti teen – vaatan häid filme, nii raamatukogu laenutusest kui Netflixist.
    TU, kes sa ilmselt elad Ameerikas, võta teadmiseks, ka meie Justiniga igatseme teatud asju siinsest kultuurist. Näiteks Netflixi filmilaenutuse süsteemi :).

  38. keelek6rv

    tjah, see usa (või ükskõik millise teise koha) tümitamine ilma ise seal pikemalt olemata on niiii naljakas, puhtalt stereotüüpidel ja klisheedel põhinev tõdede kuulutamine (osa neist kindlasti ka on tõed). loomulikult on kõigil õigus oma arvamusele, eriti aga neil, kes kirutud kohtades ka tõesti pikemalt elanud/peatunud on. justini vanemad võivad raiskamise ja elunautimise osas küll äärmuslikud (“tüüpilised” ameeriklased) olla, aga see ei tähenda, et nad seda mingis muus asjas ei kompenseeriks. “tüüpiline eestlane on igatahes üks kuri vingats, ja ma eelistaks iga kell hedonistlikku elustiili ja selliste inimeste seltsi.

    TU, mul oli isegi pärast ainult 3 kuud usas väga raske taas eesti eluga kohaneda. ma tõesti arvasin, et minuga seda küll ei juhtu, mõelda vaid, paari kuuga peast täitsa ameeriklane! aga jumala õige, täiesti seaks võib ikka eestis end vihastada teatud asjade pärast. nüüd, siin poolteist kuud paigal olnuna, hakkan juba tagasi harjuma. inimeste lollus, lamedus ja minu arust ka põhjendatu ülbus ja maailmanabasus on see, mis tõesti närvi mustaks ajab. igal väiksel konnal, kes iial oma tiigist välja pole hüpanud, on kõige kohta oma, ainuõige arvamus. lisaks on minu meelest tohutult palju viha, kibestumist ja sallimatust. ja siis ongi tunne, et siin võitleks nagu üksi ja mõttetult tuuleveskitega, et palju kergem oleks minna sinna, kus maailm juba on parem, mitte hakata ennastsalgavalt muutma seda ja neid, kes/mis ise mingit muutust ei tahagi. ja ega see polekski õige ega õiglane.

  39. Leanika

    Epp, see piltides mõtlemine on kõigile omane, ja häid filme, mis edasi mõtlema panevad on alati hea vaadata. Samas peab mõtlemiseks olemas olema varem välja kujunenud “mõtteaparaat”, mis ajus jooksvat pilti sõnastada suudab ja ka vastupidist – loetud sõnadest piltide kujundamine. Sinu puhul pole kahtlustki, tegemist on väljakujunenud iseseisva mõttemaailmaga, mida pildi vaatamine ei kahjusta. Laste puhul aga see paraku nii ei ole, neil puudub alus – sõnaline pagas, lugemine on ju palju raskem ja vaevalisem alguses kui mõne multifilmi vaatamine.

    Täiskasvanuna on filme küll hea vaadata, aga siis juba filmi ajal ka nähtut analüüsides jne… Ise ma telekat eriti enam vaadata ei saa, olen silmade säästmiseks sunnitud valima arvuti/töötamise või telekavaatamise vahel. Selge, et esimene on olulisem. Kuna ka arvutikasutamist olen nüüdseks piiranud, ja töötan taas pigem paberi ja sõnadega, mitte igal võimalusel google või muu netiresursi kasutamise järele haarates, märkan enese juures samuti muudatusi – sõnade kasutamine ja üldse abstraktsem mälu lähevad pildivaatamisest võõrdudes taas paremaks. Lisaboonuseks on see, et mõtteid ei sega liigne “müra” mida kellegi kolmanda loodud ja vahendatud pilt lisaks mulle huvipakkuvale alati juurde annab. Raamatus lased sellisest kohast silmadega kiirelt üle ja ei kujuta enesele ette, filmi võiks ju põhimõtteliselt samuti edasi kerida, aga ajakulu sellele on vähemasti minu puhul ka kerides suurem ja silmi tapab kusjuures oluliselt rohkem – ka kiirversiooni üritab silm haarata ja mälu talletada.

  40. Kai

    Epp,
    Olen üsna sarnased tunded läbi elanud-küll mitte Ameerikas vaid Inglismaal-liigne tarbimine, priiskamine, veidad mõttekäigud, tõeliselt hulluksajavad perekondlikud koosviibimised jne.
    Aga sa ise andsid juba endale vastuse, et ka nemad vaatavad sind üsna veidalt ja muigega….
    Mina hakkasin lõpuks sellises olukorras lihtsalt mõtlema, et kui lapsed on õnnelikud -olen ka mina ju õnnelik—-
    Võib ju juhtuda, et saad omale ämmaks äiaks tõelised õudused—Ei taha nad näha sind, ega lapsi, vajavad pidevalt oma pojakese abi või veel hullem, hakkavad suhtekorraldajateks….
    Igal ühel meil omad kiiksud-paar korda aastas pererahu huvides on pikas perspektiivis parim otsida positiivsust ja vaadata neid läbi sellise prisma(et oleks võinud veel hullemad in-lawd olla).
    Elu ongi tihti näitemäng!

  41. keelek6rv

    Epp, muidugi on ‘being nice’ sageli pealiskaudne. aga see on ka armas! samas ma ei ütleks, et mulle see ‘being nice’ võlts oleks tundunud. ja iga kell võtaks ma pealiskaudse kenaduse, mitte hoolimatu mühaklikkuse. mulle näisid isegi usa pubekad toredad, viisakad ja nunnud 🙂

  42. nupsik

    Ma arvan ka, et sa ei peaks nii palju virisema Petronede suhtes. Jah nad raiskavad elektrit ja nii mõndagi muud, aga samuti sa raiskad ju ise, ainult erinevate asjadega. Lendamine… no sa väidad, et USAsse vaid inlawde süü läbi, aga kuidas sa sinna ihaldatud Indiasse ja mujalegi saad? Vaevalt sa hobuse võtad või jala liigud? Ka mahekaubandust, orgaanilist ostes… kust ja kuidas seda poodi tuuakse?!? Kui ikka üldse ei taha raisata ja mugavusi nautida, siis peaks Amishite elustiiliga tutvuma ja ka sedamoodi elama. Loomulikult iga väike asi on samm suurema poole, aga olen kindel, et kui Petronesid veidi teise pilguga vaatad (mitte selle kulunud it makes me sick and hurt inside how much they always waste, how much they care about the kids and want to give them). Ei ütle, et nad üdini head oleks, aga nagu keegi varem ka mainis, alati võib ju hullem olla.
    Vabandan, kui veidi liiga kuri tundusin, aga nautige koos pühi parem ja neela vahel ka alla mõni asi, mis sind häirib. Sest kõige halva kõrval on alati ka palju head! 🙂

  43. Oudekki

    Leanika, mul tuleb meelde üks fotograafia ajaloo loeng, kus sai räägitud ka nendest fenomenidest, et “tee oma foto siit” ja muu esteetikataju. Õppejõud juhtis tähelepanu sellele, kuivõrd sõnakeskne meie haridus on, et lapsi õpetatakse maast-madalast end sõna ja kirja abil väljendama ning pilt on justkui “meelelahutus”, mis võib, aga ei pea elus olema. Et visuaalia nagu polekski see päris maailm, päris kunst, päris eneseväljendus. Aga miks see peaks tingimata niimoodi olema? Miks mitte sõna ja pildi suhtes arendada võrdselt kriitilist mõtlemist ja suhtumist. Võib-olla oleks see televiisoris näidatav ka kõrgema kvaliteediga, kui lastele juba väiksest saadik õpetada fotoaparaadi/pliiatsi/pintsliga ümberkäimist sama põhjalikult kui sõnadega ümberkäimist.

    Televisioon ning film on ka lihtsalt üks keel, üks mõtete edastamisviis ning ka mina ei näe mingit põhjust, miks see iseenesest peaks kuidagi halvem olema kui näiteks raamat. Ma ei ole sugugi kindel, et laps näiteks History Channelit vaadates kuidagi rumalamaks ja vähemmõtlevamaks muutub kui näiteks Star magazine’i lugedes.

    Ka ei ole ma kunagi tähele pannud, et minu abstraktne mõtlemine oleks ainult sõnakeskne. Televisioon ju kasutab ka väga suurel hulgal sümboleid ja viiteid, mille peab ära tundma – ja väga kiiresti, ei saa lehekülje kallal mõtiskleda nagu raamatus. See arendab küll abstraktset mõtlemist. Olete tähele pannud, et võõrale maale kolides on kõige raskem aru saada sellest, mida näidatakse televisioonis? Head raamatud leiad kiiresti üles ja loed läbi, aga televisioon on üks abstraktne koodkeel, mida peab ikka pikalt jälgima, enne kui lennult aru saad, millest räägitakse ning millele vihjatakse ja mis on oluline ning kunas võib rahuga kohe kanalit vahetada. Muide, ma olen tähele pannud, et esteetiline pildikeel ütleb väga tihti ära ka saate sisu kohta: kui esteetika on meeldiv või haarav, siis ei ole kunagi sisu täielik idiootsus – seega võib just pilt olla selleks indikaatoriks, kas midagi vaadata või mitte.

    Lapse puhul muidugi siis, kui tal on vanemad/sõbrad/kasvatajad/õpetajad, kes seesugustele asjadele tähelepanu juhivad – kuid raamatutega on ju sama lugu, keegi peab õpetama neid lugema ning seal olulisi asju tähele panema, ise ei teki midagi.

    Ühesõnaga: mina ei arva, et televisioon iseenesest on saatanast ja raamatud iseenesest jumalast. Kõik sõltub ikkagi selles, mida me sealt saada tahame ja mis me saadavaga iseeneses teeme. Ei ole mõtet siis mõnda meediumi lihtsalt oma olemuse pärast maha kanda.

  44. liisa

    kõigile ameerika fännidele ja eesti kirujatele. ma ei tea, elasin ka mõnda aega seal. oli küll raske tagasi tulles, selles mõttes, et inimesed on kurjemad küll. aga oma sõpru ja peret ja eesti loodust ei asenda mitte miski. nii et harjumine läks ruttu. ja nüüd ma ei kujuta ette, kui oleksin jäänud ja peaksin oma lastest ameeriklased kasvatama. seda küll ei taha.

  45. Eppppp

    Oudekki jutuga olen väga nõus, pildikeel on lihtsalt teistmoodi kui sõnakeel, täitsa oma eraldi maailm…. Mõtelge, kuidas me und näeme. Mina näen unes väga huvitavaid filme vahel, mille üle uhke olen, ja kui ma hakkan neid ümber jutustama, siis pean nad ju lahti lõhkuma, ära tõlkima. Samas on nad ka just selles pildikeeles täiuslikud (nagu ka paljud filmid).
    Samas Leanika juttu usun ka. Me ikkagi elame väga sõnalises maailmas ja sõnavara ja sõnadega mõtlemist tuleb arendada, ning aju tuleb hoida tegevuses, kirjalikku teksti lugedes on inimene aktiivsemalt töös kui telekast pildirida vaadates (muidugi oleneb ka sellest, MIS pildirida :).

  46. Leanika

    Vastuseks Oudekki-le:
    ma ei öelnud, et pilt iseenesest on saatanast ja raamat väga hea. Ütlesin, et pilt on palju võimsam mälu mõjutamise vahend kui sõna, mis on abstraktne. Laps nagu täiskasvanugi sisustab enamasti sõnade tähenduse pildiga, aga ta kujundab selle pildi ISE, mitte ei kasuta etteantud kuvandit Disneylt või tont teab kellelt/millelt veel. Algsed sõnad ja suhtlemine, mida laps õpib ei ole sugugi mitte ainult pilt, vaid seotud vanematega, emotsiooniga, lõhnade ja aistingutega. Pidev telekavaatamine on ses mõttes vaesem ja üksnes pildipõhine, aga pilti või filmi võtab mälu üldiselt paremini vastu kui sõna…
    Oht seisnebki selles, et laps ise ei suuda nähtavat pilti sõnadesse panna vaid mõtleb piltides ja ei suuda seda sõnastada vaid võib väljenduda filmide kaudu, kirjeldades asju a la emme, see mets on sama äge kui Bämbi multikas.

    Minu jutt käis eelkõige väikestest lastest, kes on pildi kaudu väga mõjutatavad, ning nende fantaasiapildi ja reaalsuse eristus- ja abstraktsioonivõime ei ole piisavad. Pealegi peab osa lapsi nähtut ikkagi reaalse maailma osaks ja kui neil jääb kõrvalt puudu täiskasvanu selgitustest ning telekavaatamise osakaal on väga kõrge, ei ole see mitte hea.

    Hea halb näide on see osa Eesti vene kogukonnast, keda mõjutab enim piltteave vene massiteabekanalitest. Ajalooraamatutes olevaid käsitlusi see seltskond isegi siis kui loeb, ei usu. Samuti ei usuta seda, mida reaalselt ümbruskonnas tajutakse, vaid jäädakse truuks pildi/filmi teel edastatavat propagandamasina teabele ja otsitakse enda ümbert seoseid edastatava infoga. See on negatiivne äärmus, aga see on hoiatavalt meie endi keskel olemas.

    Samas olen ka ise märganud, et isegi history vm populaarteadusliku saate vaatamine (need on praktiliselt ainukesed asjad mida ma vahel vaatan) kulutab minu jaoks tihti liigselt aega, võrreldes sama teemat käsitleva raamatuga, ning eriti ajalookäsitluste puhul avab asju eelkõige saatetegija vaatenurgast ja huvipunktist lähtudes. Raamat loomulikult on samuti ühe autori maailmapeegeldus, aga kuivõrd tegu on sõnadega, siis lisab aju sellele oma pildid ja abstraktsiooni, mis ei ole nii ühene ja tugev kuvand.

    Oht ei ole meediumi tarbimises, oht on mälu enam mõjutava meediumi ületarbimises. Ses osas olen nõus Oudekkiga, et film/tele ei ole kindlasti mitte “halb meedium”, ta on lihtsalt kolmanda isiku vaatenurga omandamiseks ja edaspidi seda enese arusaamade aluseks võtmiseks märksa võimsam vahend kui raamat. Seega, mida võimsam asi on, seda ettevaatlikumalt ja mõistlikumalt tuleb teda tarbida.

  47. tihane

    inimesi tuleb samuti hoida, nad on ka osa loodusest. selline külla minnes kritiseerimine ja silmade pööritamine tundub ökofashismina mitte üleskutsena, et vot, elage ka mõnusat elu ja säästke seejuures loodust.
    mis näo ise teeks kui 30 aasta pärast väimees tuleks külla ja esimese asjana ohiks ja kritiseeriks teie eluviisi? kas pole kunagi vanaisade-vanaemadega kokku puutunud, kes tahavad, et asjad oleks nii nagu nemad tegid-panid-on alati teinud?

    ma juba ammu mõtlen, et kas pigem ei ole tegu armukadedusega sinu ja ämma suhetes. blogi põhjal tundub, et ta on elava loomuga ja saab kindlasti palju tähelepanu kui on seltskonnas-pere ringis. et kas see on põhjus miks ta käib sulle närvidele? reaalseid inimesi tundmata on see muidugi lihtsalt uitmõte minu peas.

    ja et mitte lõpetada negatiivsel noodil kiidan su julgust, vaatamata blogis “tänitajatele”, ikka kirjutada mis sa asjadest arvad. eks sellepärast me siin kõik käimegi. kas olla nõus asjaga või mitte aga huvitav on alati.

  48. Leanika

    Head visuaalse mälu mõjutamise näited on järgmised: tuttava
    suurkunstniku nime kuuldes ilmub meile silme mõni tema kuulus teos, mitte aga tema enda portree (ok van Goghi ja tema kõrva võib kõrvale jätta;) )- järelikult me mäletame teda eelkõige pildi kaudu 🙂

    Samamoodi enamuse filmiloojatega – kui paljud mäletavad tema isiksusega seonduvat või tema väljanägemist? Kui paljud aga tema filmide sisu, pilte episoode?
    Nt. Tolkieni loominguga seoses tuleb enamusel inimestest nüüdseks juba esinese asjana silme ette film, mitte raamatukaas või enese raamatu pinnalt loodud fantaasiapilt…mõte vanast-vanast metsast mille okstel on sammal, päikesekiired langevad längu suurte okste vahelt maapinnale, niiskete lehtede lõhn, mulla tunne varvaste alll…
    Sama kehtib enamuse filmide kohta, mis on tehtud raamatute põhjal. Isegi tunnistan, et juhul kui ma varem kujutasin mõnd tegelast teistmoodi ette “sulandub” ta tihtipeale filmitegelasse, seega on pilt tugevam mälu mõjutaja kui sõna.

    Kui telekavaatamisele ei lisandu looduse otsest kogemust, jääbki maailmapilt telepildi põhiseks ja muid seoseid peale pildi ei teki.

    Inimesed aga ei saa omavahel otse suhelda piltidega, vaid me suhtleme eelkõige sõnades. Seega on sõnaseadmise oskus eluliselt vajalik :).

    Pilditegemise- vaatamise oskus on tore aga samas nt. viimase aja reisimuljete seisukohalt muutunud häirivaks: on laialt levinud oskus anda enda reis tuttavatele pildiblogina edasi, aga kui küsida, mis nähti siis on vastus: oi, mul on ju pildid… Seega kõik, mida nähti ja tajuti on talletatud pildis, mis on fotokas, mitte aga piltides, sõnades, tunnetes mis asuvad ajus… Veel kurvem on vaadata turistide horde “objektidel” ennast sinna kõrvale paremaks pildiks sättimas, selle asemel et vaadata ja tunnetada, mida see hoone/loodus mõtetes esile kutsub, talletub, emotsioone tekitab, mis lõhn tal on, mis võis olla selle meistri mõttes, kes sellise maja ehitas ;)… Vahel tekkib mul seda vaadates tunne, et inimesed ei oska enam maailma tajuda, kui nad seda mingilt ekraanilt (telefon/fotokas/arvuti) ei vaata, vaid otse sellega silmitsi seisavad.
    See ongi aga kõige ehedamal kujul maast ja loodusest võõrandumine, mis viib välja hirmuni eluslooduse ees, hirm aga teeb meid tegelikult hoolimatuks hirmu objekti – eluslooduse hävitamise suhtes.

    Seega pidev telepildi järgimine elik üledoos ja inimese (või ka koera) maailmapildi kujundamine selle pildi vahendusel ilma reaalse positiivse kokkupuuteta loodusega segab päris kindlasti “rohelist mõtlemist” ja see on seesama probleem, millega Epp oma blogimist alustades silmitsi seisis ja praegui seisab.

  49. Leanika

    Vabandust Epp, see pole tegelikult Sinu kommentaariumi mõte siin dispuute pidada, aga see väitlus on huvitav.

  50. Oudekki

    Leanika, minu arvates on sõna abstraktsus ja pildi abstraktsus lihtsalt erinevad abstraktsused ning juurde tuleb mõelda erinevad asjad. Ma ei ole nõus, et sõna on võimsam, sõna on erinev. Jah, sõna võimaldab seda, mida pilt ei võimalda, aga ka vastupidi.

    Pildile peab ju ka inimene lisama omaenda tunnetuse, seda mismoodi on selles kohas olla ja mis jääb “kaadri taha”. Televiisorile tuleb ka emotsioonid, lõhnad ja aistingud juurde mõelda ja kogeda, täpselt nagu raamatule. Ning inimene ei omanda reaalseid kogemusi mitte ainult kõrvade vaid ka silmade kaudu, sõnad seotakse ikka sellega, mida ta reaalsuses näeb – ning televiisoripilt samamoodi, seotakse sellega, mida ta reaalsuses näeb ja kogeb.

    Ma mäletan, kui olin nii kolmene ja veel ise väga ei lugenud, siis üks lemmikmänge oli isaga vaadata pildiraamatuid erinevatest riikidest (eelkõige Inglismaast, isa eriala tõttu oli neid kõige rohkem) ning arutada, miks need asjad pildil on nii nagu nad on, mida ma teeksin, kui ma oleksin pildi peal ja mis jääb pildi serva taha. Ma mängisin seda ka üksi, siis ma tegin täielikke fantaasiamaailmu, aga kui isaga, siis ta teadis, mis “serva taha” jäi ja oskas mulle rääkida.

    Loomulikult, kui ei ole vanemaid õpetamas, siis saab laps televiisorist vähem ja lugema ei õpi ta üleüldse, millest on kõigiti kahju. Kuid me siin räägime ikkagi oludest, kus vanemad kasvatavad oma lapsi, jah/ei? Kui vanemad küsivad pärast iga vaadatud saadet, et millest see rääkis ja mis ning miks lapsele seal meeldis, siis ma ei usu, et see last kuidagi passiivseks jätaks. Lisaks on väga kaval veel saateid kommenteerida, juhtida tähelepanu filmitehnilistele asjaoludele, et film ei jääks ainult novelliks.

    Ka raamatud on kirjutatud inimeste poolt ja annavad edasi “kellegi kolmanda” vaatenurka, seda, kuidas tema asju mõistab ning mida ta oluliseks peab. Tõepoolest, kuna film mõjub emotsionaalsele mälule tugevamalt, siis on see tugevam propagandavahend, kuid ega propagandaraamat ei ole kuidagi parem kui propagandafilm. Lisaks on televisioonil meie praeguses ühiskonnas rohkem “tõe monopoli”, raamatutesse võid kirjutada mida iganes, ühe oma raamatu võib igaüks välja anda, aga kui televisioon juba räägib, siis järelikult on midagi.

    Lisaks – kas see on tingimata halb, kui lapse lemmikeneseväljendamisviis on näiteks joonistamine? Fotograafia? Videokaamera? See muidugi ei tähenda, et ta ei peaks õppima ka sõna kasutama, aga miks mitte sõna ja pilti natukene tasakaalustada? Võib ju paluda lapsel hoopis joonistada, mida ta televiisoris nägi. Või raamatust luges. Sest kui laps ainult loeb (näiteks Barbara Cartlandi ja Star magazine’i või mida iganes) päevade kaupa ja mingit vanemlikku sidet ei ole, siis ka see pole mitte hea. Tjah, loetud raamatust piltide joonistamine, see on isegi algkooli õppekavas, kas mitte?

    Muide, mis veel puutub ajalooteemalistesse saadetesse, siis ma pean tunnistama, et just RAI storia on mulle andnud niisugused teadmised Itaalia ühiskonnast, mida ajalooraamatud pole suutnud. RAI storia nimelt on selline kanal, kus peale üksikute analüütiliste või ülevaatlike ajaloosaadete lastakse eetrisse kogu RAI arhiivi, vanu uudiseid, stuudioarutelusid jne. See on andnud mulle tunnetuse, mismoodi Itaalias alates viiekümnendatest aastatest, osa selle riigi kollektiivsest mälust. Ma tean, mis näoga oli telediktor kui ta Piazza Fontanast rääkis. Ma tean, mis sõnu ta kasutas. Ma tean, mida ta ütlemata jättis. See kõik võimaldab mul kujundada omaenda seisukohta ja nägemuse juhtunust ja võimaldabki mul näiteks ka mingeid lähiajalookäsitlusi lugedes ka hinnata, kui palju autor on kirjutamisel adekvaatne. Noh, eks ma loen selle tarbeks vanu ajalehti ka ja vaatan vanu fotosid – kuid siin on palju suurem oht, et ma kipun seda tõlgendama läbi oma maailmapildi ja mälestuste 🙂

    Ma arvan, et Eesti ühiskonnale tuleks väga kasuks, kui ETV2 näiteks edastaks kaheksakümnendate lõpu – üheksakümnendate alguse saateid (ja ka nõukogudeaegseid saateid), sest muidu kiputakse see minevik kuhugi ära müstifitseerima ning kirjeldama nii, nagu see ei olnud. Küsimus on ju ka selles, kuidas asjadest räägiti, mitte, mis juhtus.

    See kõik ei tähenda muidugi, et sõna oleks ebaolulisem või raamatuid ei peaks kirjutama ja lugema (ma olen suur raamatufänn), kuid ma ei ole nõus sellega, et pilt on ainult teisejärguline ja ainult propagandavahend ja lastele ohtlik.

  51. Oudekki

    Eeh, ma sinu viimast ei näinud 🙂 Tahtsin ju lisada, et sõna on ju samamoodi vahendaja nagu pilt. Ja nagu mõne inimese reisimuljeid on imeline kuulata, siis teise omad on justkui kokkukägardatud – kuigi võib-olla koges ta sama intensiivselt. See, millega me ennast väljendame ei mõõda seda, kuidas me ise kogeme, iseendasse.

    See, kui inimesed reisilt tulles annavad mõttetu pildirea, siis see tähendab ainult ühte: nad ei oska pilti teha. Nad ei oska piltides ennast väljendada. Nii nagu mõned ei oska sõnades ennast väljendada – oskavad igapäevasel tasemel, kuid mitte selleks, et lüüraga häid mõtteid luua. Ma arvan, et selliste asjade suhtes – “oi, aga mul on ju pildid” ja siis täiesti mõttetud pildid või hordid turiste kuhugi pildile ennast sobitamas tulevadki sellest, et meil ei ole piisavalt pildiharidust väiksest peast. Kui inimestele õpetada fotoaparaadiga pooltki nii põhjalikult ümberkäimist nagu sõnadega, siis oleksid enamik reisipilte nauditavad ning inimesed kõigepealt tunnetaksid lõhna ja siis üritaksid seda pildile püüda.

    Mis puutub raamatutesse ja filmidesse, siis eks see sõltub filmitegija meisterlikkusest. Dorian Grayst ma olen juba suutnud unustada, mismoodi nägi peategelane välja, sest see oli nii viletsasti tehtud film, mil raamatuga oli ühist umbes pealkiri, et see kuidagi ei suuda võistelda… Tolkien oli meisterlikult tehtud film, see on küll meeles, kuid need asjad, mida ma raamatut lugedes teisiti ette kujutasin, on mul ikka oma kujutlusvõimes. Lisaks: kõike ei pea üldse ette kujutama, raamatu puhul on tõesti võimsam see skaala, kus kirjutaja saab mängida mitte-ettekujutamisega, sellega, et mingit pilti ei peagi üldse tekkima. Seega, ma arvan, et kõik sõltub inimesest, mis laadi mälu tal on ning kui oluline on see raamat, mille ekraniseeringut ta vaatas. Näiteks “Meistrist ja Margaritast” on mulle mällu sööbinud puhtalt episoodid Mati Undi lavastusest, kas ma raamatut lugedes üldse midagi ette kujutasin, et mäleta.

    Tjah, mul on ikka hea meel, et Repin ikka maalis Ivan Julma oma poega tapmas…

  52. kairi

    Kuidas saab öelda, et “neela alla”, “ära pane tähele” või ehk on selle taga hoopis armukadedus. Mis mõttes? Inimesed, kes seda ütlevad pole ilmselt kunagi tundnud seda ängi ja valu, mida hoolimatus tekitab. Seda pole võimalik ega tervislik “alla neelata”.
    Ja ei ole nii, et kui sina ei tarbi, siis tarbitakse nagunii. Muutused algavad üksikisikust. Suured asjad koosnevad väikestest asjadest jne.
    See on teada fakt, et USA on maailma suurim tarbija ja isegi kui ostuhullud elanikud annavad tööd Hiina vaesele õmblejale ei tee see kunagi tasa kahju, mida taoline meeletu raiskamine kogu Maale teeb. Looduse/looja kõrvakiil inimkonnale on ootel.
    Nö roheline mõtlemine on austus Emakese Maa (Gaia, pachamama – kuidas soovite) vastu. Kurb, et linnainimesed on loodusest võõrandunud ja käituvad vastutustundetult.
    Ülerahvastatus on muidugi tõsisem probleem kui meeletu tarbimine (mis kasvab rahvaarvuga) (selle vastu protestida mitte sünnitamise näol on mõttetu, sest nt Araabia maades on sündivus kordades suurim kui Euroopas).

    Nt: http://wildikas.wordpress.com/ulerahvastatus-ja-ressursid/

  53. Mannu

    Tahaksin sõna võtta suurte USA-d haaravate üldistuste suhtes – eri piirkonnad on suures riigis omanäolised ja ka erineva keskkonnateadlikkusega. Ise elan seitsmendat aastat Loode-Ameerikas ja paistab, et siinne kultuur on paiguti Idaranniku eeslinnade omast küll väga erinev – seda nii üldise raiskamise kui ka vabas õhus autota ringi liikumise osas.

  54. Eppppp Postituse autor

    Mannu, ma olen käinud Seattle´is ja mulle jäi ka mulje, et seal on elukeskkond ökomeelsem. Tänavatel olid prügisorteerimise kastid ja plasti olid vähem igal pool nõude hulgas ja isegi inimestel olid riided seljas sageli sellised, nagu oleks taaskasutuspoest ostetud 🙂 (grunge sai alguse sealt linnast, eks, mis seal imestada), ja laste kandelinasid nägin palju jne.
    Ma ise üritan siin ka kirjutades mainida, et see on eeslinnaelu. Ka siin lähedal Manhattani saarekesel on ju hoopis teistmoodi elu, jne.

  55. luize

    ETV2 muide näitab väga palju selliseid 80-90 saateid, filme ja asju. Aga üldiselt annab kinupilt ikka palju kergemini kätte, nii et pole vaja endal mõelda nii palju. Näiteks fantaasia osas – mis sa siin ikka ette kujutad, kui keegi on selle sinu eest ära teinud ja pakub sulle oma variandi, milline mõni inimene, maastik või sündmuskoht välja näeb.
    Mul oli hiljuti Videvikuga seoses täitsa kahju, et ma kõigepealt filmi nägin. Tegelaskujusid on nii palju keerulisem ette kujutada. Ja ma ei ole just fantaasiavaene inimene.

  56. Mari

    Üks raamat mis mind raputas:

    http://www.apollo.ee/product.php/0304477

    Ma arvan, et kogu selle Sinu “rohelise maailmavalu” taga on siiski midagi sootuks enamat.

    Ja ma usun, et lugedes selle naise eneseleidmise lugu – tunned ka Sina ennast seal nii mõnigi kord ära.:)

    Kusjuures – teine osa, kus räägitakse Indiast, puudutab meiesuguseid Indiat pisut hoomanuid eriti eredalt.
    Loe kindlasti!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.