Kiireid kilde meerikamaalt

Esimene päev siin New Yorgi lähistel oli hea üllatus. Me muidugi ärkasime kella nelja paiku öösel, aga paari tunni pärast…

“Kujutad sa ette, et Eestis oleks detsembri lõpus varahommikul selline ilm!” hõiskas Justin.

Päike paistis eredalt, paar päeva tagasi sadanud lumi sätendas kõikjal, taevas oli sinisinine. Eestis saab sellist ilma märtsis-aprillis.

Ja nii me läksime imeilusast ilmast innustust saades ostukeskusse, lapsed tahtsid ju jõuluvana näha. Seal on üks meesterahvas, kes alates tänupühadest (nov lõpunädalal) on istunud diivanil valge habemega ja punases kasukas ning lasknud endast 30-dollarilisi fotosid teha… Ostukeskuse rahvarägastikus oli meil ka muid kohustusi peale jõuluvana-järjekorras seismine. Paberi peale oli meil kirjutatud, mitu dollarit meil veel mis inimese peale kulutada oli vaja, sest suguvõsas on eelarve kokku lepitud: Ianile veel 50 dollarit (kokku 150), samas onu Steve’ile veel 20 dollarit (kokku 50) jne… Niisugune materialistlik see kohalik jõul siin on. Meie Justiniga leppisime omavahel kokku, et teeme väga väikesed kingitused, midagi pisikest ja läbimõeldut hingele, ja ka lastele teeme väikesed kingid, sest keegi selles tulvas isegi ei märka, mis me lastele kingime – see on meie kahe otsus, kas ja kui palju me selle hullusega kaasa läheme.

Ostukeskusesse olime jõudnud avamise ajaks, varaseks hommikutunniks, aga lahkudes oli juba jõululaupäeva tipptund: parkimisplatsilt välja ja sinna sisse sõitvad teed olid ummistunud, valgusfoore seal (meie teel) polnud ja nii me seal istusime ja kannatasime. Lõpuks tegi Justin vasakpöörde asemel parenmpöörde, sattus hoopis valele maanteele ja ekslesime mõnda aega, ikka uuesti niiöelda aeglasesse liiklusesse sattudes. See on eeslinnaelu paratamatu reaalsus: kui sa pole kaval, ega suuda “lüüa liiklust” (beat the traffic), siis istud autode reas kinni ja võid raadiot kuulata või juba aegsasti autosse mõned audioraamatud varuda, millega aega surnuks lüüa…

Sõitsime muuhulgas mööda ka sellest tänavast, kus ma kaks aastat tagasi praktilist autoeksamit tegin (edutult) ja arutasime, et kas ma peaks jaanuaris uuesti proovima või mitte.

Ausalt öeldes ei tunne ma autot juhtides end enam üldse kindlalt. Need ajad, kui ma olin meie “Volvo” igapäevane juht  ja isegi Manhattanil ja Brighton Beachil sõitsin, lugematu arv kordi Long Islandi kiirteedel ka, oi, need on ammused ajad. Ma tohtisin oma õpipoisi loaga sõita, nagu tohin siiani, kui juhiloaga inimene autos istub, ja seda me aina harrastasimegi. Aga meie vana Volvo on nüüd maha müüdud ja kui ma praegu peaksin harjutama ja eksamile minema hakkama, siis on selleks Justini ema pikk ja lai “Chrysleri” mahtuniversaal “Town and Country”, millega maanteel on küll hea uhke ja kindel sõita, aga millega eelkõige “parallel parking” ehk eesti keel boksi tagurdamine on väga vastik. Seda tunnistavad siin kõik pere liikmed (Justin: “Ma ei imestaks, kui mina ka selle autoga seda manöövrit tehes läbi kukuksin!”) ja muidugi ei ole neil seda päriselus kunagi vaja tehagi. Siin maja ümber on parkimiseks küllalt ruumi ja samuti on parkimisplatsidel lohmakad vahed, see on eeslinna-auto, ja suurlinnadesse, kus vaja kitsastel tänavatel üksteise taha kõnnitee äärde parkida, sellist autot tavaliselt ei ostetagi.

Ummikutes istudes hakkasime Justiniga ümbritsevaid autosid vaatama. Vastik on ummikus istuda, vaadata, kuidas iga auto väljalasketorust tuleb saasta. Siis ei ole muud teha, kui hambad kinni suruda ja paha maitset tunda… ja millegi muu üle arutleda.

“Kui mina laps olin, siis olid siin farmid: rohelised heinamaad ja viinamarjaväljad,” rääkis Justin. “Mitte mingid ostukeskused ja poed ja kinnisvara-arendused! Ja autod olid sel ajal väiksemad!”

Ma tean enamvähem täpselt, millist autot mina ideaalis tahaksin juhtida, millega on parim manööverdada ja mis oleks ka südametunnistusele parim. Tahaksin sellist pisikest ja väikese taguotsaga autot. Neid näeb näiteks Tartu tänavatel iga päev. Ja hakkasin ümberringi vaatama, tõepoolest, selliseid autosid siin USA eeslinnaliikluses ei paista. Siin on enamik autosid kõrged ja hiiglasuured. Või siis keskmiselt pirakad – need, mis Eestis suurte autodena tunduvad, aga siin kontekstis mõjuvad pigem väikselt.

“Vaata, asi on selles, et kui kõigil on suured autod, siis on sinul ka suur autot vaja,” rääkis Justin. “muidu sa ei näe, mis ümberringi toimub, kõik teised on üleval kõrgel ja sina ei näe liikluses mitte midagi.” Mulle meenus, et sellest on juttu olnud meil ka tema vanematega. Justini ema tahtis endale nö teiseks autoks, millega väikesi poe-otsi teha, Mini-Cooperit, aga Justini isa keeldus: see olevat nii madalja väike auto, et “kui sellega avariisse satud, siis lömastavad teised hiiglased su ära!” Ja nii on neil majas kaks suhteliselt suurt autot, ja ma saan omal kombel aru ka, see on ahelreaktsioon, kus kõigil on suured ja siis on ka sinul vaja suurt… Ja nii nad elavad oma elu, kus kodust välja ei saa mitte kuidagi teisiti kui autoga, ja ikka suure autoga – poodi ja tööle ja kinno ja poodi ja tööle ja külla jne…

Aga mina ise otsustasin ikkagi seekord mitte autoeksamile minna, ja otsustasime, et kui järgmine kord siiamaile tuleme, siis läheme Justiniga tema esivanemate jälgede jahile Virginiasse ja rendime selleka VÄIKESE auto paariks nädalaks, ja pärast seda reisi teen ma lõpuks ära oma autoeksami.

Ja siis tuli jõulupäev, aga sellest kirjutan hiljem…

24 mõtet “Kiireid kilde meerikamaalt

  1. Eppppp

    Tervitan 😉
    Ma siiski arvan, et kell 9 hommikul sellist ere-eredat ilma ei ole dets lõpus. Eesti pööripäeva-aegne päike on teistmoodi, madalam, pikemate varjudega, isegi keskpäeval on justkui õhtupäike.
    Nii et ma arvan, Justin tabas hästi seda vahet, eks ta ole ju mitu talve Eestis veetnud.

  2. Siiri

    New Yorki on ilmunud väikesed autod, meie tänaval parkiva ühe põrnika numbrimärgile oli näiteks kirjutatud lovebug 🙂
    Nad hakkasid ilmuma umbes aasta tagasi ja nad tasapisi paljunevad siin (Smart Carid ja Mini Cooperid ja põrnikad). Aga jah, kiirteedel on nendega vähem turvaline sõita, kui mõnes majas (minu meelest annavad osad siinsed autod väikse aiamaja mõõdu välja küll :)).

  3. Helen

    Tule Key Westi lube tegema, siin ei pea paraleelselt parkima ja soita tuleb eksami kaigus ainult paarsada meetrit :).

  4. anna

    Eks võib ju arvata ükskõik mida, aga ereda päikesega lumiseid ilmasid on Eesti talves ikka päris mitu. On ka selle aasta detsembris olnud, vähemasti Põhja-Eestis. Ei ole see päike siin midagi madal ja pikemate varjudega. Pealegi kell üheksa pole keskpäev ja sel ajal sirab päike mõnikord taevas nii eredalt, et silmadel on valus. Või sa tõesti ei tea, et Eestis selline asi olemas on? Kus tekib tunne,e t päikeseprille oleks vaja, sest muidu ei kannata silmi lahti tehagi? Vahepeal tundub nagu sa elaksid mingis teises Eestis. Just alati nende märkuste puhul, mis Eesti ilma puudutavad, jääb mulje, et päikest meil siin üldse ei paistagi 😛 Mul on kahju, et sa näed kas või siinset ilmastikkugi sellisena, sest kui sa kogu aeg ette kujutad, kuidas see pole SEE, jääd sa ilma paljust ilusast, mis tegelikult olemas on.

  5. keelek6rv

    noo, eesti päike on ikka küll ERILISELT madal talvel. see lihtsalt on nii, karm paratamatus. ma olin ka üsnagi eesti ilma patrioot seni, kuni korra ära käisin ja nägin, et umbes samas vööndis on võimalik elada ka nii, et peaaegu iga päev paistab mõnda aega päike, olgu siis muul ajal sademeid või pilvi. nii et eesti ilm tundub paljude muude kohtadega võrreldes ikka jube küll.

  6. Sariita

    Hehh… mis vahet on sellel, kui kõrgel või madalal päike paistab, kui sa selle ilusa ilma veedad kaubanduskeskuses jõuluvanajärjekorras ja hiljem autoga ummikus.
    Eestis on enamasti kehv ilm. Aga seda enam naudime me nappe päevi ja tunde, mil tõesti on ilus ilm.

  7. haldjas

    Pariisis on yks populaarsemaid mudeleid sihuke multika-moodi-lömmilöödud välimusega auto – ekstra pisike, sisse mahub ainult kaks inimest ja pagasiruumi vist ka eriti ei ole (nii palju kui istmete kaldenurga alla annab toppida asju ehk). Linnapildis on neid päris palju näha ja need ongi selleks, et kuhugi vahele parkima mahuks. Väga nunnud 🙂

  8. Eppppp

    Urk, aitäh filmide eest.
    Anna, keegi ei väidagi siin blogipostis, et Eestis pole talvel päikest. Me lahkusime Eestist päev pärast talvist pööripäeva ja kogesime teisele laiuskraadile sõites varahommikust eredat päikest, mida lihtsalt ei ole võimalik Eestis sel kellaajal kogeda, ja see tegi meil meele rõõmsaks, samas ka tekitas kuidagi hämmeldust, ärevust. Mulle meenub siinkohal, kuidas ma just suvise pööripäeva ajal saabusin pikalt töölähgetuselt (Robinssonisaate tegemiselt, kaks kuud) Malaisias, ekvaatori lähistelt. Ja missuguse kummalise šokilaadse seisundi saavutasin esimesel õhtul, kui kell oli kuus, seitse, kaheksa, ja ikka oli valge. Sest kuidagi olin juba harjunud sellega, et õhtul kella kuus päike läheb väga kiiresti pimedaks, on soe ja pime õhtu.
    Seda ei saagi ehk seletada inimesele, kes ei ole laiuskraade vahetanud. Ja võib ka olla, et mitte iga inimene ei märka selliseid asju, või ei küsi endalt, et mis tunne on :). Mina olen väga ilmatundlik inimene. Ja mulle meeldib ka Eesti pime ilm vahel väga, ma olen siis raamatute lugemise ja elava tule poolt.

  9. Eppppp

    Ja autoteema läks ka eile õhtul veel korra edasi. Papa John nimelt ütles, et see on ää-äärmiselt vastutstundetu, selline mõte, et me võiksime suvel Virginiasse sõitmiseks rentida väikese auto. “Te peate ju kiirteedel sõitma! Kui avariisse satute, siis väikesel autol on ellujäämise shansid palju väiksemad! Ikka suur või keskmine auto tuleb võtta!” Ta oli kategooriline.
    Ja nii kahju hakkas, sest kõik need suured autod võtavad ju palju rohkem bensiini… Ja ka saastavad rohkem.
    Ja Sariita tabab tõde, mis vahet seal on, kas on ilus ilm või mitte, kui sa seda ilma nagunii enamasti vaid autoaknast ja parkimisplatsilt tervitad…

    Ühesõnaga, selle siinse eeslinnaelu autokultuuriga ei harju mina vist eluilmaski ära ega tahagi harjuda.

  10. Angela

    Ma räägin seda juba aastaid, et palmisaared ja soe meri – aga meie VALGETEST PÕHJAMAA SUVEÖÖDEST ei tea nemad ju midagi 🙂
    Professionaalsest huvist küsin, kuidas lapsed seitsmetunnist (on ju 7?) ajavahet taluvad? Kindlasti on ka neid, keda see n.ö. morjendab väga vähe.
    Kena aastalõppu!

  11. urk

    lastest ja valgusest – oma ‘lõunamaalastele’, kel kodus 7 paiku mürts! pimedaks läheb, pidime suvel siin küll spetsiaalsed rulood tubadesse panema. Eriti kõige pisemale ei olnud kuidagi võimalik selgeks teha, et see ongi öö, mis sest, et valge.

  12. Oudekki

    Angela, eks see sõltub inimesesest, aga ma mäletan, et minu üks kindlamaid mõtteid Libeerias oli see, et tuhka nendest valgetest suveöödest, vahetan kohe teadmise vastu, et päike homme ka kindlasti on näha (ja Libeerias on pilvede tagant ka valgust rohkem, 4. laiuskraad, eks).

    Minu jaoks on oluline just teadmine, et iga päev on valgust ja päike on norm, mitte eriline asi, mida tähistada. Kuid see viimane on ikka Eestis üles kasvades sisse jäänud, et kui on päike, siis see oleks justkui vabandus töölt varem ära tulla või midagi. Kuid jah, tegelikult on see põhjamaal kasvamise boonus, et sa õpid valgust hindama ja keeldud kuhugi keldrisse elama kolimast, sest sa tead, et inimene ilma valguseta ei saa.

    Mis puutub reisimisse, siis minu arvates ei ole väga hull, kui sa võtad jõuludeks koju sõiduks lennuki või üheks spetsiaalseks puhkuseks suure auto. Just mugavuse, närvide ja ohutuse tõttu: inimene on ka looduskeskkonna osa ja temasse ei tohi vastutustundetult suhtuda. Tagasi puu otsa ka ei ole vaja kolida, tuleks hoopis tegeleda sellega, kuidas tehnika võimaldab meil puhtamalt ja loodussõbralikumalt ja rõõmsamalt elada.

    Seega, arvan, et olulisem on see, kuidas sa igapäevaselt elad ning oma tavarutiiniga kulutad, kuidas tuleb sinu majja elekter ja kui hästi see soojustatud on ja millega sa kütad ja nii edasi. Epp, nagu ma aru saan, tavaliselt näiteks eelistab oma jalgu või siis ühistransporti.

  13. urk

    muide, meil käis kanuumatkal meerikamaalane Floridast, kes talviti Tallinnasse kirjutama kolis – ‘tead, ilm on siin nii vilets, et midagi muud ei tahagi teha’.
    Mulje jäi küll, et südamest öeldud. Et eks omad head küljed ole igal ilmal :).
    Ja meie eelis seega, et kui trehvab siis midagi tõesti head – meie oleme kohal!

  14. Mir

    Kingitustega tegime meiegi sel aastal nii, et omavahel üldse mitte, lapsele mõni, aga tema kingikoorem tuli pere ja tuttavate tõttu ikkagi minu jaoks liiga suur.

    Autoeksami soovitan ka mõnes pisemas kohas ära teha – ma ei teagi kas see on võimalik, mine sa nende tingimusi tea siin. Käisin ise kõigepealt sõidutunde võtmas kindlustunde saavutamiseks kui siia kolisime (Tallinnas polnud mul autotki!) ja alles siis tegin eksami. Õnneks meil siinses mõistes pisike auto. Väga ei kurda ja välja ei vahetaks, aga mõnikord tõesti ei paista mitte midagi suurte hiiglaste vahelt. 😉

  15. Eppppp

    Urk, Kehva ilmaga on tõesti hea kirjutada, no kes see suudad rannailmaga korralikult kirjutada? 🙂 Jah, nagu näha, igal asjal on mitu külge…

    New Yorgi osariik on uhke sellele, et tal on USA kõige korralikum (karmim) juhilubade saamise süsteem… Mul ei ole valikut, ma alustasin siin, learner’s permit on siin saanud ja minu meelest ma pean siin ka lõpetama :).

  16. Eppppp

    Angela, ajavahe kohta olen seda märganud, et Eestist USAsse lennates on milleipärast lihtsam harjuda, tavaliselt saame kolme päevaga uue rütmi kätte, aga tagasi lennates läheb nädal. Olen seda ka tiste suust kuulnud, et idast läände on lihtsam ja läänest idasse keerulisem, aga ma ei tea, miks.

    Minu lennuväsimuse nipp on see, et lastel peab laskma samal ajal magada (kasvõi üks üles ajada, kui teist magama ei saa) ja ise peab ka üritama samal ajal magada, kui nemad, sest muidu saabub täielik hullumaja.

    Ja olen kuulnud ja praktiseerinud seda nippi, et sel ajal, kui eelmises kohas pole päikest, aga uues kohas on, siis tuleb õue päikese kätte minna – lasta päikest silmadesse ja eriti hea, kui saab ka põlveõndlatesse lasta :). Lonely Planety rändurite foorumist kunagi lugesin, et see aitab kehakella kiiremini keerata.

  17. luize

    Epp, suur tänu kaardi eest! Ja teile kõigile ka häid soove.
    Aga lendamisega sinna- või siiapoole on ehk nii, et kui sa lendad edasi, siis saad justkui aega juurde. Sama päeva mõne tunni pikemaks. Aga kui tagasi lendad, siis jääb tükk puudu ja selle puudumist on raskem taluda.
    See on nagu kellakeeramisegagi. Kevadel on palju raskem taluda, sest tund jääb puudu.

  18. luize

    Ahjaa, eelmise ameerika-postituse juures ma mainiksin omapoolset tähelepanekut kodus: näib, et ka siin hakatakse tulesid põlema jätma. Ja telekat lihtsalt taustaks mörisema. Mina olen vist viimane napakas, kes käib ja kustutab (kusjuures ma ei mõtle sellele, et nüüd kustutan, vaid ma lihtsalt kustutan tule ära ruumist, kus kedagi ei ole. Ilma mõtlemata) ja telekas, mis iseenda rõõmuks laulab, häirib mind lausa füüsiliselt. Ajab lausa sügelema.

  19. urk

    luizele – kui sina oled viimane, siis mina ilmselt eelviimane tulekustutaja-napakas. Ma arvan, et see on kasvatusest. Minu isa (nüüd juba ligi 80) ütles vanasti ikka, et tuld põlema ei jäeta ja silmade arvelt kokku ei hoita, s.t viletsa valguse käes ei loeta-kirjutata. Teleka-raadioga sama lugu. Ja see on tõepoolest sees nagu ‘tere’ ütlemine.
    Säästupirnide aega see suhtumine muidugi ei sobi, kas pole irooniline?

  20. luize

    säästupirnid üldist elektrisäätsmist jah justkui ei soosi. aga ehk oskab keegi tarkadest uuringutest välja lugeda, kas see on tegelikult väärarusaam?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.