“Ega te teda ometi 6aastaselt kooli taha panna?!”

Ma hakkan juba natuke häbenema ja kahtlema selles asjas – kas meie esmasündinu võib 6 aasta ja 8 kuu ja 2 päeva vanuselt esimese klassi tee ette võtta. Ja kas sobib ikka sellega põhjendada, et Ameerikas ju ka minnakse selles vanuses kooli… ise ka tunnen, et kuidagi nõme on asju niimoodi vabandama hakata.

Ise ta ju tahab. “Ma ei taha lasteaias magada! Ma tahan õppida!” Viimast tahab ta tõesti. Me ei loe enam muinasjutte unejutuks, me teeme “valmistu 1. klassiks” paksu inglisekeelset raamatut, mille USAst ostsime.

Aga ma pole veel kohanud seda inimest, kes mulle Eestis õlale patsutaks ja ütleks: “Arusaadav, muidugi võib 6aastane laps ka kooli minna.” Nad vaatavad mind võõristusega ja küsivad üle: m i k s sa tahad oma lapselt lapsepõlve ära võtta? (Ma kahtlustan, et neile inimestele ei meeldinud koolis käia. Kas mulle endale meeldis? Jah, meeldis algkoolis pisikeses majakeses 9-lises klassis. Ei meeldinud niiväga aga suures linnakoolis, kuhu siis edasi läksin. Siis hakkas mulle meeldima  popitegemine ja keldris salaja raamatute lugemine… Vahel mõtlen, et reeglite murdmine oli pealtnäha halb, aga tegelikult andis see mulle mingi kogemuse, mille üle tänulik olen.)

Mida enam ma koolile kui sellisele mõtlen, seda enam küsimusi tuleb pinnale. Täna just rääkisime ühe kirgliku ameeriklasega, kes hetkel külastas Tartut ja kes tahaks luua kusagile maailmas seda õiget kooli, kus lapsi arendatakse subjektideks, mitte ei panda süsteemi objektideks (kui lühidalt ta jutt kokku võtta).

Ma mõtlesin veel ja sain aru, et seda universaalselt ideaalset kooli ei saagi teha. Iga laps on ju erinev. Ja nii tuleb lihtsalt oma last tunnetada, temaga rääkida, õppida, ta kasvatajatega arutada – mis on parim keskkond tema jaoks?

Kas katoliku kool oma tuttavate nunnatädidega ja omakooli-tundega: Marta on seal majas käinud laulutundides ja omal ajal ka lasteaias. Mis puutub usuteemasse, siis… Ma arvan, et ka siin ei ole universaalselt õiget lahendust, sest mul ei olegi mingit eesmärki – mina tean, mis mina vaimsetest asjadest arvan, aga kuhu mu laps jõuab omadega, see on juba tema enda valik. Mõni laps kasvab ateistlikus peres või koolis ja avastab siis kunagi, et usub (olgu siis täpselt ühte religiooni või neid kuidagi kombineerides) – ja mõnel on täpselt vastupidi, just usklikust kasvatusest jõuab ta jumalaeituseni.

Mulle tundub igatahes, et usku ei määrita seal katoliku koolis negatiivsel moel pähe, st ei eitata teisi uskusid jne. Aga ma peaks seda tegelikult veel uurima.

Waldorfkool Tartus? Ei ole tegelikult lõpuni head tunnet. Ajutisuse aura on selle maja kohal – kool peaks kolima, linn tahab maja tagasi saada, aga koolil pole supermänedzheri, kes suudaks neile uue maja võluda, ja remonti suurt ei tehta seniks, kuni uut maja pole. Kuidagi halvas mõttes alternatiivsuse-tunne tuli selles koolis ligi, samas kui Rosma koolis oli seesama alternatiivsus väga soojas ja positiivses kuues.

Kesklinna kool – kuulsin just eile, et tegelikult on selles koolis palju waldorfilaadset, tänu Hea Alguse metoodikale, ja sinna on kogunenud tugevad õpetajad. Tuleb seda kooli ka nuusutama-tunnetama veel minna :). Ja nõbu Simona käib ka seal koolis.

Härma kool….

Härma kool. Ma tunnetan, et minu tutvuskonnas on just see kool valik, mida hakataks ette heitma ja mida ma peaks kaitsma. “Mida, ega sa ometi Härmasse taha last panna? Koolikatsetele?! Eliitkooli!”

Me panime ta jah niiöelda koolikatsetele kirja. Ei saa salata, et siin on mängus ka uudishimu! Mis need kurikuulsad katsed siis endast ikkagi kujutavad? Martal on terve närvikava ja ta räägib umbes igal kolmandal päeval, et tahab “Maša kooli minna”, nii et proovime ära. (Maša = 15aastane lapsehoidja.) Teistel päevadel eelistab teisi koole :).

Tegelikult tunnen praegu, et see Härmaka koolikatsetel osalemine ongi nagu proov, osalusvaatlus, mitte reaalsus. Selle kooli suhtes on eneselgi mingisugune võõristus ja hirm… aga see võib olla seotud just kuulujuttude ja linnalegendidega. Igatahes on midagi neil maine tasandil natuke pahasti.

Ja lõppude lõpuks, võibolla ei peagi me seda otsustama veel 2010. aastal. Täna käis Marta küll katoliku eelkoolis ja väitis: “Mina enam lasteaeda ei tahagi minna! Ma olen nüüd koolilaps!”

113 mõtet ““Ega te teda ometi 6aastaselt kooli taha panna?!”

  1. keelek6rv

    läksin kuueaastaselt kooli (eksperimentaal/null-klassi) ja enda arvates mingit püsivat tervisekahjustust küll ei saanud. ega esimesed kooliaastad ei ole ju mingi doktoriõppega võrreldav kogemus, ikka lastele mõeldud värk.. pealegi õpitakse vist tänapäeval juba lasteaias kõvasti, mitte ainult ei lällutata ringmänge mängida. või noh, mida mina ka tean 🙂

  2. triinu

    6 aastat, 8 kuud ja 2 päeva on ju juba peaaegu 7 🙂
    Usun, et sina emana suudad ise kõige paremini hinnata, kas laps on kooliks valmis või mitte.
    Mina omal ajal (=nõukaaja viimastel aastatel) läksin kooli 6a 3kuu vanuselt. Ema sai mitmete viltuste pilkude osaliseks, seda enam, et tegelikult üritas ta mind ka kohe teise klassi panna kuna esimeses polnud mul lihtsalt mitte midagi teha. Viimane läbi ei läinud, aga kooli ma sain ja hakkama ka sain.
    Laps tuleb kooli panna siis kui ta selleks valmis on ja ise tahab. Ja valmis on lapsed erineval ajal. Mõni läheks juba viieselt ja teine alles kaheksaselt. Ja selles ei ole ju midagi halba.

  3. tafkav

    Ma läksin nelja-aastaselt kooli. 🙂 No tegelt käisin küll emaga kaasas (lasteaiakohta polnud kohati isegi sügaval nõuka-ajal) ja esimese klassi õpetaja võttis mind lahkelt klassi joonistama-kirjutama-lugema. Ja siis viiepooleselt läksin lasteaeda. Ja siis seitsmeselt jälle kooli. Ja isegi see ei traumeerind elu lõpuni, üsna vastupidi. 😀

  4. Eppppp

    Ma ise läksin ka kuue-aastaselt eksperimentaalklassi (see toimus, tõsi küll, teise klassi lastega koos ja olin seal koos ühe teise kuueaastasega põhiliselt justkui vabakuulajaks, tore oli).
    Ja lasteaia asemel käisin ma raamatukogus.

  5. catalina

    No kes see sind võõristab 🙂
    Minu tädi ikka tuletab nn eesti aega meelde, kus tädist kaks aastat vanem onu kuueselt kooli läks, ja kuna tädi keeldus kategooriliselt koju jäämast, läks kah. Ei saanud traumasid, stressi ega muid pudulojuseid (ja nüüd peaks veel rääkima, kuidas 5 km kooli ja 5 km tagasi kõnniti tollal)
    Just kuulsin tuttavast, kes siirdumas Inglismaale ja kelle lapsuke ilmselt seal siis 5-aastaselt kooli läheb. Kõik on küll elevil, aga stressis? nagu ei paista.
    Eks kõik ju sõltub sellest, milline on laps, mis uskumused on vanematel kooliga seoses (kas õppimine ja teiste seas olemine on üks kole-kole ettevõtmine…või hoopis midagi lõbusat ja põnevat) ja muidugi sellest, milline õpetaja juhtub.
    Nii et ära üle muretse 😉

  6. Eppppp

    Koduõpe tundub siiani huvitav asi, aga selleks oleks vaja võrgustikku. Praegu mina ei suudaks üksi oma lapsele pühenduda ja laps on ka selline sotsiaalselt aktiivne, talle ei sobiks.
    Ithacas on näiteks selline koduõppe rühm: lapsevanemad jagavad iga paari kuu tagant teemad ja teevad uue tunniplaani. Ning igaüks siis valmistub oma tundideks. Ütleme nii, kui mulle jääks mõne kirjaniku loomingu tutvustamine, teen selle kõik ise selgeks ja valin, mida lastele räägin ja loen, ning õpetan seda nt kümnele lapsele.
    See muidugi tähendab, et pead teisi lapsevanemaid usaldama.

  7. Mario

    Mina läksin esimesse klassi 5 aastaselt, st. vanus oli 5a ja 8 kuud. Enamus klaasikaaslased olid kuueaastased, kuid oli ka üks kes oli viiene. Tõsi küll, ega ma Eestis koolis käinud…
    Tervise- või psühhikahäireid sellega minu teada ei kaasnenud ei minu ega minu klassikaaslastel 😉

  8. Eppppp

    Catalina, rõõm kuulda sinu arvamust.
    Marta kasvataja rääkis täna igatahes paar hirmulugu. Et vähemalt 4. klassis tuleb tagasilöök, stress ja peavalud jne. Et tema tuttaval ja ka teisel tuttaval oli nii, kui na dlapsed 6selt kooli panid. Ja kolmas tuttav on kasvatusteadlane ja too oli öelnud, et välismaal kooli minejad lähevad meie mõistes lasteaeda jne.

  9. Helen

    Riinu tahab ka “Manni kooli” minna. St Härmasse. Ma arvan, et proovime ka järgmisel aastal katsed ära, kusjuures suur osa on uudishimul.

  10. aga

    aga kuidas neid koduõppe lapsi kontrollitakse? St kas on mingid eksamid ka? kuidas teha selgeks, et neile ikka nö õigeid asju õpetatakse? 🙂

  11. Mari

    Itaalias lähevad ka 6 aastaselt kooli ja hakkavad õppima. Minu arvates Eestis juba lasteaias on selline tamp peal,hullem kui Itaalia koolis 🙂
    Aga ma olen hämmendunud pigem, et keegi normaalne inimene paneb oma lapsed katolikku kooli…

  12. Eppppp Postituse autor

    Mari, katoliku kool Tartus on hoopis midagi muud kui sa oma Itaalia kogemusega arvad. Vaata, paar postitust tagasi (üürika otsimise teema all) ma kirjutasin sellest ka veidi.

  13. vrai

    Kui laps valmis on, siis miks mitte. Ja kui suudab 45 min paigal istuda. Olen kuulnud, et koolid ise ei taha võtta, kui laps pole nt. antud aasta 1. okt. (oli mingi kuupäev) seitsmeseks saanud. Ehk tasuks seda uurida, võib-olla olen valesti aru saanud. Ja kasvataja mõtles 4. klassi tagasilöögi all ilmselt üleminekut algkoolist järgmisesse kooliastmesse (see on ka kooliti erinev, vahel toimub see 5. klassis), kus lapsed jätavad oma armsa ja ainsa klassijuhataja ning satuvad erinevate aineõpetajate hoolitseva käe alla 🙂 Siin pole vanusega mingit erilist pistmist.

  14. vrai

    Seda tahtsin ka veel lisada/küsida, et mida Marta siiani lasteaias teinud on, et eelkool talle nii teistmoodi tundus (peale päevase magamise)? Mul käib viiene lasteaias ja seal on tõepoolest säherdune tamp peal nagu keegi ülal mainis. Loen nende nädala kava: numbrid, tähed, joonistamine, maalimine, voolimine, jututunnid erinevatel teemadel, muusika ja võimlemine niikuinii. Täitsa hirm tuleb peal, et kuidas kasvatajad kõike seda jõuavad. Lapsed, tundub, jõuavad 🙂

  15. Nelli

    Ma kuulun ka nende mõistmatute leeri. No kohe üldse ei saa aru, kuigi mu oma koolikogemus oli positiivne- neid kahte asja ei ole minu arvates mõtet siduda. Kui Marta tahab hirmsasti õppida, siis võiks ta ju minna kuhugile eelkooli või mõnda analoogsesse kohta, kus käiakse paar korda nädalas ja õpitakse päriselt. Eriti Härmas on kohe esimeset päevast selline tamp peal, et täitsa lõpp- täiskasvanu elu tundub selle kõrval meelakkumine.

    Mu vanemad tahtsid ka mu õde hirmsasti kuue aastaselt kooli panna (jaanuarikas), olid ka alguses pisikese erakooli mõtted, et laps saaks mõnusas kohas väikeses kollektiivis kooliteed alustada jms. Õde oli selline väga arukas pere kolmas laps, kellel lasteaias oli ilmselgelt igav. Lõpuks võeti kuulda üht peretuttavat, kes oli kategooriliselt vastu oma tütre näite põhjal. (pandi kuue aastaselt pisikesse kooli kooliküps laps ning nagu Epp kirjutab paar postitust eelpoool, tekkisid neljandas klassis probleemid, mis päädisid kooli vahetuse ning klassikursuse kordamisega- seda siis juba uues koolis.

  16. Eppppp Postituse autor

    Koduõppe kohta – ma uurisin ise Ithacas külas käies seda teemat ka. Laps on seal ka kooli juures registreeritud (olgu see siis riigikool, mõni erakool, näiteks waldorf või montessori, nende võrgustik on seal ka tugev) ja käib end vahel õpetajale näitamas, toimub vist mingi vestlus või kirjalik kontroll. Täpsemalt ma ei tea.
    Aga see küsimus, et kas õpetatakse õigeid asju. On see irooniaga küsitud? Kui tugevalt me oleme ise süsteemi ohvrid? Kas me arvame, et haridusmini poolt kinnitatud õppeprogramm on ainuke õige asi? Meie ümber on maailm, mida lapsed õpivad hõlmama (ja hõlvama=vallutama). Siin ei ole ühte teed, ühte programmi. Pärast ametlikku kooliharidust peavad need inimesed ju integreeruma ikkagi sellesse maailma oma paljususes, kusagil pole ametlikku programmi.
    Muidugi on teatud kokkuleppelised faktid ja klassikud ja küll neid koduõppes ka õpetatakse.
    Ja selle mõtiskluse peale meenus mulle, et nad seal Itahcas mainisid, et kasutavad inspiratsiooniks ja kontrolliks oma tunniplaanide tegemisel ikka seda ametlikku programmi ka. :).

  17. Heidi

    Ma ütlen oma kogemustest, et koolis on lastel väga suur õpikoormus. Tegelikult ka.
    Poiss käib 2.klassis ja on väga lahtise peaga. Ent siiski läheb kodutöödele -2,5 tundi õhtust ära. Lihtsalt ongi nii, et 2 lk arvutamist mates, 2 harjutust eesti keele vihikusse, lisaks jutustamine või luuletus pähe, loodusõpetuses tööleht või kaks. Ja kui puudunud oled, siis on maht veelgi suurem. Mul on lapsest sageli päris kahju. On õppimise pärast trenn ära jäänud, olen teda koju puhkama jätnud. Ka esimeses klassis oli tihti väga palju kodus õppida.
    Et mõtle sellele, et koolis käimine ei ole ainult see, et oskab juba lugeda ja kirjutada ja suudab tunnis istuda. Laps peab vastupidav olema.
    Ja kahtlemata on välismaised 1.klassid kuhu laps läheb 5-6-aastaselt meie eelkool/lasteaed.

  18. catalina

    Ega neid välismaa aedu ka algkoole ju kõiki ühte patta panna saa, aga kuna ise oleme natuke Shoti vastava süsteemi vastu tundnud, siis seal küll ei tundu, et algkool on meie mõistes lasteaed. Pre-schooli programmis (3-4 aastastele) on tähestikud, matemaatika, science olemas nt.Ja sealne tuttav 6-aastane poiss oli küll krutskeid täis, aga ometi rääkis isale korralikult ikka õppimisest, koolipäevast – ei olnud üldse seda tunnet, et mingi titevärk, vastupidi. Võibolla on asi peres (kus tõesti pannakse suurt rõhku laste arendamisele, huvidele, õppimisele) ja ilmselt on tegu hea kooliga, aga mingist üldisest stiilist siiski aimu saab.
    Mina neid Härma linnalegende suurt ei tea…enda tuttavad, kes seal käinud (ja neid on nii 30-aastates inimeste kui alla kahekümneste seas) on ikka kiitnud ja rahul olnud.Eks nad tunnista muidugi, et on pidanud pingutama ja vaevagi nägema, aga et asi on seda väärt.Probleemseid lapsi, õpetajaid, klasse, jamasid ja jamakesi on aga igas koolis.

  19. haldjas

    Hm, mina arvasin siiani, et nõukaajal läksid eranditult kõik lapsed 6selt kooli ja 7 on mingi uuem revolutsioon, aga siinseid kommentaare lugedes tuleks justkui vastupidi välja? Või on enamik kirjutajaid -20?

    Läksin ka 6selt; lasteaias ei käinud (märksõna: vanaema), põhimõtteliselt nuiasin juba 5selt kooli, kuna pool aastat vanem sõbranna sai nii-öelda aasta varem koolikypseks. Aga ei lastud mind kuhugi.

    Muidu klassis oli meil kyll vist vähemalt yks, kes sai 6 alles sygisel ja selliseid kohtasin hiljemgi, kes siis 17-aastasena kooli lõpetasid.

    Ka 7-ajastul on rahulikult 6-sena kooli mindud. Ja kui lapsel on huvi õppimise vastu, siis miks seda pärssida?

    Mind isiklikult alarmeerib mingi ilmas ringi liikuv teooria, mille järgi inimolendi õppimisvõime on kõige suurem kusagil 7. eluaastani ning hakkab siis järsult langema. (Põhimõtteliselt on see täitsa loogiline ju, kui mõelda, et laps õpib 5-6 aastaga täiesti nullist võõras maailmas orienteeruma.) Mul on tuttav, kelle laps olnud 2-aastasena sõnade kokkulugeja, kuna vanemad viitsisid imikuga tegeleda pisut ebatraditsioonilisel viisil 🙂

    Ise lugesin ka ammu enne kooli ja ilmselt tegin ka vanusele mittevastavaid tähelepanekuid, nii et ykskord ema keelas mul arstitädile kõnelda sellest, mida ma arstiraamatust lugenud olin.

    Koolis oli tore – see õppimise pool. Kaasõpilaste pool ei olnud nii tore, aga see on teine teema ja selle pärast ei jäeta last kooli panemata. Waldorfid on ehk inimlikuma suhtumisega.

    Aga jah… muud ei oska soovitada, kui et keegi veel yllatub, siis vasta, et paned lapse ruttu kooli, enne kui õppimisvõimetuks muutub 😀 😀

  20. Eppppp Postituse autor

    Vrai, Marta on praegu oma lasteaias kõige vanem ja neil on küll tegelus, aga palju on mängu. Otsest õppimist ei ole nii väga ja ma arvan, et mängida peab ka oma isu täis saama.
    Iseasi, kui see isu hakkab täis saama…

    Teine asi, kogu layout on ju teistmoodi. Lasteaias on suur laud, mille ümber istutakse, on waldorf-mängutelk, aga tänases eelkoolis oli hoopis teistmoodi: tahvel, stendid, kahekaupa istumine.

    Ilmselt üks variant oleks ka laps panna nö tavalasteaeda üheks aastaks (ma tean, et keegi kohe soovitab seda ka :).

  21. Eppppp Postituse autor

    Heidi, mis koolis su laps käib?

    Haldjas, mina olen sündinud 1974 ja ütlen: 80ndatel mindi kooli 7aastaselt, mina olin oma 6a erand. Ja siis mingil hetkel pärast seda (umbes 1988?) pididki kõik minema 6-aastaselt, oli koolireform. Ja siis muudeti tagasi (millal?)7-aastase peale. Detaile ei mäleta, aga muus olen kindel.

  22. catalina

    Epp, kas sa arvad, et sa kohe saadki sinna suurde tavalasteaeda, kui aga tahad? Või no kui Marta tahab? 😀
    Märksõna: järjekord

  23. Eppppp Postituse autor

    Arvan, et ei saa, võinoh, kusagile teise linna otsa, Annelinna ehk saaks. Nii et seda tõsiselt ei kaalugi.

  24. Heidi

    Tegelikult oli nii, et nõukogude ajal mindi 7-aastaselt kooli. Kusagil 24 aastat tagasi oli see, et tehti hooga kuue-aastaste klassid. Vist 1-2 aastat olid ja siis hakati jälle 7lt kooli minema.
    Ma ikkagi ei saa aru, et miks te räägite ainult õppimisest? Lapse üldine küpsus on oluline. Mitte ainult vaim vaid ka füüsis.
    See, et kahesed loevad – no ja siis? Lugemine on siiski mitte ainult tehniline vaid funktsionaalne tegevus. Laps võib ajalehe artikli “läbi lugeda”, aga kui palju ta mõistab. Tegelikult ei ole ju vahet, kas pildil on tegu mõne grafeemi või hoopis ntks hobusega.Sõnade kokku sünteesimine on ju ka ainult harjutamise asi.
    Aga, võrdluses välismaiste koolidega, ka meie lasteaias ja eelkoolis on tähestik, teadus ja matemaatika. Juba 3aastased õpivad lasteaias.

  25. Tiugu

    mina läksin kooli kuueselt (aasta 1990), aga esimene klass oli meil suure kooli remondi tõttu lasteaias, “päris kool” tuli alles teises klassis. Ja meil olid mõned üksikud kooli minnes seitsmesed…

  26. Heidi

    Kuna maailm on väike, siis täpselt ei ütleks, mis kool 🙂
    Aga ühes Sinu poolt nimetatus (mitte Härmas).
    Tegelikult olen kooli ja õpetajaga väga ja väga rahul. Ja laps on rahul. Asi on lihtsalt tavakooli õppekava mahukuses. Eks näis, milline uus õppekava tuleb.

  27. Eppppp Postituse autor

    Nojah, siis on katolikus. Waldorfkool on pigem lasteaia pikendus, neil pole kodutöid (eriti). Ma olen nii aru saanud.
    Mul on pea segi, ei tea, mis on õige teha, aga õnneks on aega ka.
    Omaette teema on tegelikult raha ka, nii piinlik kui seda ka pole mainida. Meie Veski tn lastehoid maksab 3000 kr lapse peale (ja järgmisel aastal oleks kaks last). Ei tahaks oma lapse pealt kokku hoida, aga fakt on: koolis lapse “pidamine” tuleks odavam :/.

  28. Nelli

    Kui Marta on oma hoius kõige vanem, siis pole ju midagi imestada, et ta koolilapseks tahab saada. Ma panustaks esialgu omaealiste seltskonnale ja teistsugusele õhkkonnale.

  29. Heidi

    Ok, ok, Kesklinna omas. 😀
    Kesklinna Kool on väga mõnus kool. Mulle väga meeldib. Ja ma arvan, et tegime toona õige otsuse last katoliku kooli mitte panna.
    Tegelikult tegi laps otsuse ise kui ütles, et tema tahab Kesklinna Kooli minna. Ja isale ei meeldinud katoliku kooli mõlkis (sisselöödud) koolikapid.
    Meil oli teistsugune probleem – kõik küsisid, et miks te oma last ometi varem kooli ei pane või et miks me teda kohe 2.klassi ei pane. Et nii tark jne.Aga mina just mõtlesin, et kuhu tal kiiret. Ja et peale õpitavate teadmiste peab laps ka muud moodi tugevam/küpsem olema. Et aasta ees või taga. Kui juba koolis, siis sealt enam tagasi võtta ei saa.

  30. catalina

    Kui laps kuueaastane laps koolis ja on näha, et pole kooliküps, siis saab küll nö tagasi võtta.

  31. Kaur

    Läksin ka kuueselt kooli (sünnipäev novembris). Mitte mingil juhul ei kahetse seda. Kui ma põhikoolis olin klassi kõige noorem, siis gümnaasiumis (Härmas) oli minust nooremaid juba päris mitu. Samas sellist statistkat ei ole ilmselt tehtud, et kas 6-aastaselt kooli läinutele läheb gümnaasiumi katsetel keskmiselt paremini kui teistel.

  32. Heidi

    Epp, leidsin, et Lelulas (uus tn56) on “27.02.2010 – Kooliküpsus ja kooliks ettevalmistamine. Liivi Türbsal räägib sellest, mis on kooliküpsus ja milline on kooliküps laps, lisaks tuleb juttu ka sellest kas ja kuidas last kooliks ette valmistada.”
    Et uuri asjatundjatelt. 🙂

  33. reet

    Meil anti küll paar aastat tagasi üks mitte-kooliküps kuuene lasteaeda tagasi. Tuli aasta hiljem uuesti, nüüd saab hakkama.

    Poiste puhul võitleksin kõigi jäsemetega kuuese koolipaneku vastu, neid oma eluga hädas augustipoisse on meil ikka mitu olnud. Aga tragi tüdruk… Iseenesest ei pruugi see olla halb mõte, aga kindlasti väikesesse kooli, ka suure kooli söögivahetund on selline õudukas, et tragid seitsmesed on esimese veerandi hädas.
    (ps: töötan koolipsühholoogina ühes magalarajooni koolis)

  34. kasja

    Minu laps läks kooli kaks päeva pärast seitsmeseks saamist – laias laastus neljakuuse vahega siis Martaga võrreldes- ja on poiss. Kes teadupärast areneb ju tüdrukust aeglasemalt. Ei ole märganud mingeid tagasilööke, ei 1. klassis, ei 4. ei hiljem, praeguseks gümnaasiumis juba. Eelkool on hea testimisvõimalus – kui kevadel ikka seal õpetaja ütleb, et laps on igati kooliküps, pole muretsemiseks põhjust.

  35. Oudekki

    Kui laps tahab, kui tal on igav lasteaias, muidugi las läheb. Meil oli ka klassis küllalt neid, kes said alles detsembris seitse… Ja Marta on ju rõõmus, suhtleja tüdruk, mina ei usu, et tal enesekehtestamisega probleemi tekiks, ka siis kui teised on tsipa vanemad. Mina igastahes patsutan õlale ja ütlen “väga tore”.

  36. haldjas

    oi näe, sain jälle targemaks.

    samas ma olen ikka varase koolimineku poolt – eriti kui last tõesti huvitab. et yhiskond seda ei toeta (suured klassid jne), on isekysimus.

    muidu vist yks tuttav minuvanune käis ka selles 0-klassis (1988 aasta paiku äkki), aga ma ei mäleta, kas see oli siis enne mind või ei – st kas ta läks 5-aastaselt sinna äkki. Mina läksin ikka 6selt esimesse klassi, ainult see paiknes mingi lasteaiaga koos ja keset päeva oli mängutund. võeh 🙂

    mõnes mõttes pooldan hoopis enam sellist systeemi, kus eri vanuses lapsed õpivad yhes klassis/ruumis ja aitavad yksteist. tundub kuidagi loomulikum.

  37. Jaak

    Minu laps läks Inglismaal 4-selt kooli ja käis 3 aastat (kl 9-15:30). Eesti tagasi tulles 3 aastat hiljem läks 1. klassi. Kl 8-11:30. Oli mure – mis edasi saab peale kl 11:30?

    Eesti raiskab ajuressurssi kui siin lõpetavad 18-19-20 aastased “lapsed” keskkooli ning asuvad alles siis ülikoolidesse.

    Loogilisem, et keskkool lõpetataks pigem 16-17, peetakse heal juhul vahe-aasta ja siis õpitakse ülikoolis veel noorena, kui pea lõikab 🙂

    Ise läksin 6-selt kooli, mu klassis oli mitu last kes rohkem kui aasta vanemad must. Ei ütle, et see praegu kahjuks oleks olnud.

    Teine väide: kui 6-selt kooli siis lasteaiapuudus kahaneb 1 aastakäigu võrra ja tühjad koolid saavad ka hakkama laste ajutise suurema pealetulekuga… Pole vaja lasteadue juurde aga koole lammutada.

    Ja kui “lapsed” on 1-2 aasta varem tööturul siis nad ka töötavad 1-2 aastat kauem, ehk 40-45 tööaastale lisandub automaatselt 1-2. Ehk siis 2-5%! Kohe jälle lihtsam penmsionäre ülal pidada riigil.

  38. Mari-Leen Albers

    Hm… mina läksin kuueselt juba teise klassi…
    Lihtsalt.. ma sain 6 (veebruaris) kui oli lasteaia 0-klassis (toona oli selline klass ka) ja siis läksin sügisel (olles ikka veel 6) teise klassi…
    Lõpetasin põhikooli 15aastaselt, kui kõik teised olid 16-17 😀
    muidugi las läheb kooli 🙂

  39. Kurjam

    Mina tahtsin ka juba 5-aastaselt kooli minna, kui vanem vend esimesse klassi läks, aga sain “alles” kuueselt (sünnipäev siis novembris). Muidugi esimese aasta olin 6-lapselises segaklassis (1.-3. klassi õpilased koos), mida mu ema õpetas (ametlikult olime kõik koduõppe lapsed).
    Edaspidi olin koduõppel ja käisin paar päeva nädalas koolis suhtlemas. Ühelt maalt ütles klassiõpetaja, et ema mind enam inglise keele päevadel kooli ei saadaks, sest tema ei oska mulle rohkem midagi õpetada.
    Muidugi koduõpe oli sel ajal täiesti uudne teema ning tekitas meie väikeses asulas palju segadust ning pahameelt. Sellest võiksin veel lõputult jahuda, aga pole hetkel õige teema. 😀
    Oma kogemuse põhjal võin öelda, et isegi nooremana kooli minnes tekkis mul pigem probleem, et liiga kerge oli ning sellest omakorda paras protest ja vastuolud õpetajatega, a’la miks ma pean seda titenämmutamist siin tegema.
    Mingeid suhtlusprobleeme küll ei olnud, noorem oli igatahes toredam olla, kui vanem. Esimene kadedusnoot tekkis ehk 11. klassis, kui kõik teised said rodumisi täisealiseks ning mina olin endiselt see tatikas, kes kuskile sisse ei saanud. 😀
    Samas 18-aastaselt ülikooli minna oli minu meelest ülimalt paras ning 21-aastaselt baka lõpetamine samuti (ptüi-ptüi-ptüi, muidugi).
    Soovitan samuti kuueselt kooli panna, eriti kui ta ise väga tahab. 🙂

  40. Alfons

    Kui vanematel midagi oma lapsele õpetada ei ole, siis tasub laps kooli panna nii vara, kui võimalik. Ja kindlasti pikka päeva ka. Enamik uus-töölisklassis toimivad niimoodi, taastootes iseennast – väikese silmaringiga, paljude poolenisti välja arendatud oskustega ja kõrge enesehinnanguga tobusid.
    Kui vanemail on, mida lastega jagada (sealhulgas omaenese aeg), siis pole kooli minekuga üldse kiire.

  41. luize

    Milles need sinu Härma-hirmud ikkagi seisnevad? Ma ei saa päris hästi aru. Ja kes see tutvusringkond on, kes hakkab viltu vaatama selle peale? Justkui oleks härmakatel märk otsa ees.
    Ma küll ei mäleta, et esimesest klassist alates oleks olnud nii kõva tamp peal, et lapsepõlv kohe järsult lõppes ja laps suurde stressi sattus. Ülbust ja nina püsti ajamist ei ole ka justkui märganud, et oleks kooli pärast tekkinud. Ja nii palju, kui ma kuulen teistelt vanematelt, on aeg-ajalt kõigil lastel (ka kesklinna kooli omadel) tunne, et õppida on liiga palju ja niisama trallimiseks jääb aega liiga vähe.

    Aga kui Miina Härma maine on tõesti nii halb, siis iseenda uudishimu rahuldamiseks koolikatsetele minna on ka veidi silmakirjalik.

  42. Sekeldaja

    Selle Härma kooliga tahaks näha seda, et need katsed oleksid mingid konkreetsed asjad ja lapsevanem saaks nende katsete tulemuste kohta ka tagasisidet.
    Käisime tüdrukuga katsetel 2007 ja sinna oli registreerinud 168 last. Ja hea oli, et sinna kooli ei saanud, logistika ei oleks kuidagi klappinud.
    Umbes nii palju oleks tingimatult Tartus vaja koole, kus inglise keelt õpetatakse süvendatult ehk teiste sõnadega, kus inglise keel õpetatakse siiski natukene selgeks ka.
    Kahjuks ei ole asjad siin paremuse suunas liikunud. Katsetel oli ka Tõnis Lukase tütar, tema sai kooli sisse ja ma ei tea, mis tast edasi sai.
    Muidu ma ei räägiks sellest asjast, aga nimetatud lapsevanem isiklikult kannab praegu hoolega hoolt, et katsed nimetatud koolidesse üldse ära kaoksid ja hariduses toimuks kogu aeg permanentne revolutsioon. Muuseas, google otsing haridusreform toob välja sellesama Lukase artikli pealkirjaga: Haridusreform on suur propagandamull.
    Ja just 5 aastat tagasi mõtles Lukas just neid mõtteid, sest tema ei olnud võimul, Reps oli võimul.
    Minu kodukool, mis on olnud 60 aastat keskkool või nüüd peenema nimetusega, gümnaasium, on ka üks kool, mida Lukase reform ähvardab põhikooliks tagasi teha. Edasi peaksid Kanepi lapsed gümnaasiumis käima Põlvas, 20 km. kaugusel.

    Räägitakse, et permanente revolutsioon põrus ja seda toimetatakse edasi tasasemal moel, kirjutades sisse õppekavadesse sisuliselt selle, et konkreetselt järeldusena Kanepis gümnaasiumiõpet toimetada ei saaks, kirjutades sisse tingimuse, et peab olema sisuliselt 2 klassikomplekti.
    Nii et üldine tendents on ikka sama. Selle asja põhjenduseks taheti siin teha Pisa teste, aga kujutage ette – lapsed olid seal väga edukad ja see idee põrus. See ei takista Lauristinil ja teistel teoreetikutel püsivalt korrutamast, kuivõrd allakäinud meie haridussüsteem ikkagi on ja mis kole asi juhtub, kui seda kohe ei lammuta. Seda teeb tuntud teadlane ilma igasuguse viiteta vastavatele katsetele, sest seda ta ei saa teha – katsed ei näita meie haridussüsteemi allakäiku kahjuks veel mitte.
    Veel üks tuntud Tartu lapsevanem lapsega samast aastakäigust suutis Härmast ära kaotada seal aastaid kasutatud õpikud, kui ma ei eksi, sest äkki siiski toodi terve mõistus sinna tagasi ja härmakad said oma õpikuid edasi kasutada.
    Seda ma tean ajalehe põhjal.
    Kui nüüd Lukasel siiski see kõik õnnestub ja laste traumeerimine kaob ära, siis hakkab asi ilmselt käima mingite telefonivestluste põhjal.
    Andku Epp mulle andeks need kibedad remargid meie hariduselu edendajate aadressil, kuid uskuge mind, kallid lapsevanemad – kui me selliseid permanentseid revolutsionääre ei suuda paika panna, siis nad teevadki selle ära ja edasi ei ole meil siin millegi üle arutada, mis kooli last panna, vaid räägime hoopis sellest, mis maale ühe otsa pilet osta, et oma lastele saada normaalset haridust. Ma rõhutan sõna normaalne.

  43. Mutike

    Minu tütar, kes nüüd juba ülikooli lõpetamas, on mulle ette heitnud, et ta tahtmisele järele andsin ja ta kuueselt kooli panin. Sellepärast kippus kooli, et terve lasteaiarühm läks. Ise ta sai küll veel sama aasta lõpus 7, aga oli enamusest pea aasta noorem ja pidi kõvasti vaeva nägema, et kõiges kaaslastega sammu pidada.
    Eesti kooli õpikoormust vist ei saa USA omaga võrrelda. Kui mul oleks sama dilemma, mis Epul, siis mõtleks nii, et kui tavakooli (Härma jmt), siis seitsmeselt, kui Waldorf, siis kuueselt.
    Laps ise võib kooli kippuda küll, aga tal pole kahjuks vähimatki aimu, mida koolikoormus tegelikult tähendab, eriti Eestis just.

  44. Kaja

    Tüdruku võib küll 6aastaselt kooli panna (eriti kui 7 juba mõne kuu pärast, mitte alles järgmisel suvel kukub). Poisi puhul soovitaksin ma oodata, sest vahepealsetes klassides küpsevad poisid niigi palju aeglasemalt kui tüdrukud, ja kui poiss veel aasta noorem kah on…
    Muidugi võib tüdrukulgi tekkida probleem, kui 7.klassis on kõik aasta hiljem kooli tulnud sõbrannad juba mimmid, aga tema ikka kleenuke lapsuke…
    Õppimise seisukohalt ei ole tublil lapsel minu meelest vahet – võin tuua mitmeid näiteid nii 6-kui 7-aastaselt kooliteed alustanud ülitublidest lastest.

  45. Liis

    Meile (tulevastele õpetajatele) on isegi öeldud, et enamus tüdrukuid võiks kuueaastaselt kooli minna ja poisid kaheksaselt. Ise läksin ka kuueselt ja mul oli kogu esimese klassi vältel IGAV, sest ma olin teistest lihtsalt ees. See sõltub ikka lapse valmisolekust, mitte vanusest.

  46. Merle

    Aga füüsilised märgid kooliküpsuse saabumisest – kuidas Martal nendega on? Kas ja kui palju tal hambad on vahetunud jne. Ja mina usaldaks Marta kasvatajate (just nende kasvatajate ;), mu pesamuna käis eelmisel aastal samas hoius ;)) arvamust, just Martast lähtuvalt, mitte abstrakselt, et kellegi tuttava laps läks kuuesena kooli ja neljandas klassis tekkisid probleemid. Selles vanuses, olgem ausad, tahavad kõik lapsed kooli minna. Et olla suur. Minu jaoks oli küsimus kui mu esimene laps kooli läks (läks seitsmeselt (aprillis sündinud), lugema hakkas 4,5selt ning enne kooli oli läbi lugenud Potteri kõik osad (kusjuures, ei olnud probleemiks see, et nad uuesti hakkasid koolis tähti õppima, et oleks igav olnud vmt) ja ka sotsiaalselt oli/on hästi arenenud, oleks vabalt võinud ka kuueselt minna), et kuidas teha nii, et ta tahaks kooli minna ka 1. klassi teisel poolaastal ja kolmanda klassi alguses ja veel edaspidigi. Et kuidas vältida seda et kool tapab kooliminemise ja kooliskäimise rõõmu ning lapsele loomuomase soovi ja vajaduse areneda ning õppida. Valisin waldorfkooli. Lähtudes loogikast, et teadmisi, kui vaja, (noh näiteks kui selgub umbes 7. klassis et jubedalt tahaks tuumafüüsikuks hakata :)) saab alati juurde anda, aga nö tervet närvikava on hiljem palju raskem taastada. Et ma vajadusel pigem investeerin koduõpetajatesse kui psühholoogidesse ja terapeutidesse. Sest jah, kooliskäimine on väga palju muud kui teadmiste omandamine, minu hakkaja, targa ja tubli tütre 1. klass oli kõiges muus, v.a õppimine minu jaoks keeruline aasta. See, kuidas toetada ja õpetada oma last suhetega klassis toime tulema, suhetega klassiväliselt, sõbrannadel külaskäimist, kellaaegadest kinnipidamist, teistega arvestamist, enda koha leidmist grupis jne jne jne. Õppimine oli selle kõige kõrval köki-möki.

  47. mina

    mina l2ksin kah kuueselt kooli… ehk et kuueselt oli null-klass, esimese klassi j2tsin vahele ja teise l2ksin H2rmasse. No mis seal katsetel siis ikka on – eks nad vaatavad, et kas laps oskab lugeda-kirjutada, natuke arvutada, kas ta kangesti kipub nihelema jne. Kuna Marta on kakskeelne (on ju?) siis on tal selles suhtes kindlasti teiste laste ees eelis. Kuigi ei tea, 2kki tal hakkab keeletundides igav. Minu pinginaabri kodune keel oli vene keel ja mul oli kyll alati kahju nii 6petajast kui 6pilasest kui 14-aastane parandab 6petaja keelekasutust 😛 Tuleb ju ette kui ei ole native speaker, aga ikkagi – natuke imelik.

    Ja H2rma tamp… Mulle isiklikult see sobis. Eks m6nikord oli kyll raske, aga no kus ei ole? Pealegi, ma olen nyyd takkaj2rgi m6elnud, et v6ib-olla oli H2rma koolis k6ige parem asi – kooli koor. Ega ma ei ole v2ga hea laulja ja ega ma ei viitsinud alati kooritundides k2ia, aga seal on t6esti head 6petajad ja tugev traditsioon.

    Ma ei tea kuidas seal nyyd on, aga kui mina k2isin, oli kerge korruptsioonimaik koolil kyljes kyll – paralleelklass koosnes Tartu 2rieliidi v6sudest. Aga samas, nyyd on teine direktor – Tannberg on hoopis testsugune kui Sasi oli, palju leebem m6nes m6ttes, ja ma ei suuda teda kyll kohe kuidagi ette kujutada reegleid rikkumas.

  48. aga

    Jaagu lähenemine 6aastaselt lapsemasside kooli panekusse on minu meelest väga kaine ja tervitatav!
    (ei ole iroonia)

  49. Tiina

    5-6 aastasele lapsele tavalasteaias koha saamine ei ole mingi probleem. Pikad järjekorrad on 2-3 aastastel. Aga nõu anda ei oska – mulle tunduvad kõik meil silmapiiril olevad koolid – kesklinna, Härma, Waldorf, Katoliku – väga head variandid. Liisa tuleval sügisel veel kindlasti ei ole valmis kooli minema, nii et kohapeal uurimas ei ole käinud. Arvan, et kohapealne “tunne” on väga oluline argument, mille alusel otsustada.

  50. marit

    Minu arust räägib Heidi väga asjaikku juttu. Üks asi on see, et laps oskab lugeda ja kirjutada ning tahab kooli minna. Hoopis teine teema on aga see, et kas ta ka esimese vaimustuse möödudes sinna minna tahab. Kool ei ole ju ainult lugemine-arvutamine, seal peab tegelema ka väga paljude igavate asjadega, peab 45 minutit paigal istuma, ei tohi rääkida, peab arvestama teistega, tegema kodutöid, kuigi ehk tahaks hoopis mängima minna jms. Kui laps on selleks kõigeks suuteline, siis muidugi miks mitte. 🙂

  51. catalina

    Ei ole ikka päris nii, et nn tavakooli last pannes pead juba igaks juhuks psühholoogi välja ja valmis otsima, ning et alternatiivsema suunaga koolides on kõik kogu aeg kangesti õnnelikud.
    Asjad, mida marit igavateks nimetas…tegelikult nendega saab ja tulebki last harjutada varasemast ajast. Et natuke aega tuleb mingi asjaga üksi tegeleda, keskenduda (olgu see võib keerulisem pusle), et vahepeal peab ka kuss olema, et alati ei saa teha seda, mida tahad (nt enne uue mänguasja haaramist võiks need, millega enam mängida ei taheta, ära koristada)….teistega arvestamist peaks aga hakkama ju vaikselt selgeks tegema juba nö sünnist saati.Muidu tekibki olukord, kus õpetajad kurdavad, et tuleb neile klassi paras metsaline ja koolile antakse vanemate poolt käsk kätte temast siis ühiskonnale vastuvõetav inimene teha.
    Taas – sõltub ikka väga palju perest ja õpetajast, kas nad oskavad õppimise-paigalpüsimise-teistega arvestamise-kodutööd lapsele vajalikuks ja meeldivakski teha/seletada.

  52. Kurjam

    @ Kaja
    Sellega tuli meelde, et mul oli ka vahepealne periood (5-6-7. klass), kus pooled sõbrannad ja klassiõed sehkendasid juba poistega ning mina mängisin ikka veel kodus salaja nukkudega. 😀 Peale seda tuli areng muidugi jube tormiliselt, aga no see võib isegi nö õigel ajal kooli läinutel nii olla. Hoopis kehvem on neil tüdrukutel, kes on suht vanana kooli pandud ja siis klassist peajagu pikemaks viskavad ning neiuiga teiste nukumängu kõrvalt äkki saabub.

  53. Airi

    Austraalias näiteks pannakse jällegi juba 5. aastaselt eelkooli. Mu meelest on see igati tervitatav, sest eelkool on ikkagi nagu lasteaed, aga samas hakkab juba vaikselt kooliks ette valmistama. Lapsed kannavad kooliriideid, neil on koolitunnid. Samas olen igast kandist kuulnud, et terve aussi keska ongi hästi mänguline – vähe kodutöid, rohkem vabadust, sporti ja mänge. Täiskasvanuks saadakse alles ülikoolis, mitte kümnendast klassist alates nagu meil.

  54. aga

    Mina sain just ülikoolis jälle lapseks! Enne (põhi- ja keskkooliaeg) oli kogu aeg kohustused ja veremaitse suus, aga siis järsku oli võimalik jälle mõelda, et kes ma ise olen ja mis ma teha tahan ja kellega mängida ja loengud olid ka pigem poolvabatahtlikud jne.
    Jutt siis Eesti koolist ja ülikoolist.

  55. Krista

    Meie täna kuue aastane poisslaps läheb kooli 7 aastaselt, saades kohe oktoobri alguses 8. Ja ma ei lase end häirida sellest, et ta loeb juba ammu ja kirjutab oluliselt paremini, kui sügisel kooli minevad sõbrad (poisid skaibivad omavahel:)). Kool on tänapäeval vähemalt Tallinnas stressirohke koht ja stress omakorda tulevikus mitmete hädade põhjus. Praeguses eas on aasta väga muutusterohke aeg. Kuhu on kiire?

  56. Mari

    Laps võiks minu arvates kooli panna siis, kui ta saab iseendaga hakkama (sotsiaalselt).ja kui ta natuke oskab juba ning samas tunneb suurt huvi lugemise ja kirjutamise vastu.Kui last nn. ette arendada ja ta oma mänge mängida ei saa,siis ta tõepoolest hakkab 5 klassis oma mängimata jäänud mänge mängima.Suurtes lasteaedades aga ongi just see viga,et süsteem käsib arendada ( kole sõna see arendamine)ja kui õpetaja ei lase lastel mängida, mis enamikus on nii, kuna seda peab tegema siis on lapsed koolimineku ajaks juba väsinud ja tüdinenud.Aga last ei saa “arendada” kui ta füüsiline keha selleks valmis ei ole. Nii et minu arust on normaalses koolis lapsel parem kui lasteaias.Aga kõike mida emal vaja teda on ,selle saab ta ju teada olles suhtes oma lapsega.

  57. Eppppp Postituse autor

    Täri, ma küsisin koolist järgi – ja öeldi, et tohib küll 6aastaseid ka tuua ning igal aastal ka tuuakse. Miks neil siis selline asi kodulehele on pandud, ei tea.

    Luize, küsid, mida Härma-kooli mainele ette heita. Ehk just seda, korruptsiooniteemat. Lisaks on tunda arvamus, et koolikatsetele viimine = tõusiklikkus.

    Aitäh kõigile kaasa arutamast :).

  58. Liina-Jaanika

    ot, epp, a sa härmasse ei saakski teda panna ju, seal on vastuvõtueeskirjas selline punkt: õppepäevadele saavad registreeruda lapsed, kes jooksva aasta 1. oktoobriks saavad 7- aastaseks.

  59. Härmakas

    Mina käisin Härmas. Kannatasin ilusti ära selle aja 😀 Oma lapsi ma sinna ilmselt ei paneks.

    Arvan, et kõik sõltub lapsest, oskused ei ole sealjuures peamised, pigem natuur, ka psüühika. Minu klassis oli suur kihistumine – rikkad vs vaesed. Loomulikult jäid rikkad enamasti “võitlustes” peale. Alles gümnaasiumis hakkas toimuma segunemine. Eks seda probleemi oleks võinud lahendada ka kooli poolt, selgitada õpilastele, et kui sul on paremad riided, ei tee see sinust paremat inimest. Aga Härmas pöörati kogu tähelepanu õppimisele, et hinded oleksid kõrgemad kui Treffneris. Ja just seda käis tollane direktor Sasi meile klassi ees rääkimas – et me peame olema paremad kui Treffner! Mitte, et me peaks olema teistest inimestest lugu pidavad kodanikud, ei mitte midagi sellist. Õppimisega oli õudne tamp tõesti – kui ülikooli läksin, siis oli nagu lust ja lillepidu 😀

    Mina sain õppimisega Härmas ilusti hakkama, kuigi vahel tundsin, et see on väsitav. Ja ema vaatas kõrvalt ja haletses ikka, et nii palju õppima peab… Aga jah, seal ei istunud mulle see “Käskiv kõneviis” ja tundsin puudust teatud väärtustest, mis oleksid selle kooli hulga mõnusamaks ja lapsesõbralikumaks teinud.

  60. Sekeldaja

    Olen nüüd juba teist korda veidi out of topic – näe, Lukas kaotab lasteaedadest ära lasteaiarühmad, võib kõik ühele põrandale kokku panna. Põhjendus olevat lasteaiakohtade nappus, mitte midagi sisulist.
    Kaua võib sisuliselt laamendada haridussüsteemis??

    Teemast ka veidi – 6 aastaselt kooliminek tähendab poisile tõesti seda, et ta on pesamuna klassis koos oma järeldustega. Olin selline. Logelema õppimisest see ei päästnud.
    Kui te tahate oma last arendada, siis ainuke mõistlik võimalus on seda kodus kuidagi ise teha, see üks klass või aastake ei anna midagi. Ainult siis, kui nii tehtaks üleüldiselt, eeldusel, et testitakse laste koolikõlbulikkust, jättes lapsevanemale võimaluse laps kooli panna ka näiteks 8 aastaselt.
    Või kui tegemist tõesti mingi erikooliga – muusikakool, balletikool. Keelte õppimine ei tohiks üldse olla mingi eri, igale lapsel peaks olema 2 võimalust : kas õppida süvendatult keelt / tavalise koormusega. Härma katsed ütlevad, et umbes 10 – 20 % lapsi vajaks sellist õpet, sest see eeldab ikkagi kodupoolset tuge.
    Maakoolides võib kõne alla tulla isegi e õppe rakendamine.
    Me ei ole nii jõukad, et massiliselt produtseerida analfabeete inglise keeles. Ma olen ise üks selline, loen päevad läbi kõikvõimalikku tehnilist, kodus populaarset inglise keelt, kirjutada ei oska praktiliselt ridagi. Autodidakt, mis parata. Ja kõik kursused tegelevad vaid lobisemisega, selleks, et kirjutama õppida, peab välja käima palju raha ja aega.

  61. Krista

    Mälu värskendamise mõttes. 1986 pidi olema too murrang. Sest meie koolis oli tol sügisel kaks 1. klassi. 7-aastaste oma (kus ma alustasin) ja 6-aastaste oma:)
    Kas Kesklinna pole mitte nö piirkonnakool? Loogiliselt võttes peaks sinna esmajärjekorras vastu võetama ainult teatud aadressidele sissekirjutatud lapsi (tänavanimed leiad siit: http://info.raad.tartu.ee/webaktid.nsf/web/viited/VOLM2007031500054). Ja kui siis kohti üle jääb (aga Kesklinna kool võttis nt 2009/2010 1. klassi vastu vaid KUNI 2 klassitäit!), võivad teised ka sinna proovida.
    Meil oli hoiurühmas juttu õpetaja/kasvataja/hoidjaga (?) hoopis ettevalmistusrühmast, mille koha pealt ta oli võrdlemisi toetaval seisukohal. Siin on üks näide ettevalmistusrühma eesmärkidest (http://www.eesti.ee/est/laps/koolieelik/kodune_laps/) ja jäi mulje, et selle kõrvalt võib laps oma muid toimetusi edasi toimetada. Näiteks lasteaias käia, kui vaja. Tartu koolide juures tegutsevad ettevalmistusrühmad: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=8&page_id=3433

  62. Krista

    Oo, see, mida Härmakas kirjutas (4. veebr kl 12:25) on tegelikult nii tuttav. Üldsegi mitte ainult “Härma trend”, vaid omal ajal oli kõik samamoodi ka ühes päälinna “eliitkoolis” gümnaasiumiastmes, mistõttu olengi hakanud pärast lõpetamist nondesse asutustesse skeptiliselt suhtuma. Ja mõni aeg tagasi mõtlesin, et oma lapsi kindlasti sellisesse kohta ei paneks. Nüüd olen pisut leebunud ja eks aeg ka parandab haavu, nii et kui lapsed tahavad pärast põhikooli astuda mõnesse “eliitkooli”, siis – miks mitte. Aga see olgu tõesti siis nende võrdlemisi teadlik valik, mitte minu unistus.
    Samas, kui palju ongi Eestis neid koole, kus õpilased seda aega “ära kannatama” peavad? Ega tavakooliski lust ja lillepidu vist valitse…

  63. ann

    mina oma last ei pannud nooremana kooli – just see hilisem surve ja klassikaaslaste poolne mõjutamine olid põhjuseks. ise polnud varaküps ning ei olnud tore noorim olla (st oli tore olla väike ja armas aga ei olnud tore kui ei olnud ise võrreldes teistega väljakujunenud ja tugev.) lasin end liiga palju suuremate klassikaaslaste poolt mõjutada.

  64. Eppppp Postituse autor

    Krista, see, mida sa mainid, ongi see nn eelkool. Marta hakkas seal käima sellest nädalast (katoliku kooli juures).

  65. Arvaja

    Üks pisike soovitus. Juhul kui Martal peaks olema kalduvus pedantsuse poole, siis jäta “eliitkoolid” mängust välja. Põhjus selles, et neis on maht suurem ja pedant ei saa ju õppimata jätta ega suuda teha vahet ebaolulisel ja olulisel. Seega vanemas astmes õpiks ta end lihtsalt üle. Samas mõnes nö. “nõrgemas” koolis õpib pedant kõik ära ja omandab vajalikud teadmised, aga ta on vabam.
    See käib, siis pedantsuse kohta.
    Aga üleüldine soovitus on see, et vali väiksemate klassidega kool.

  66. D'O.

    pole siin midagi põdeda! Mul tütar oli vanema venna kõrvalt kõik juba varakult kodus selgeks saanud ja käis koolikatsetel koguni märtsis-aprillis viie aastase lapsena – mai lõpus sa kuueseks ning tegi katsed väga korralikult ära – saades ühe kooli õpetaja lapse järel teise tulemuse, kes oli juba setsmene ning seal oli kaheksaseidki klassis lõpuks, kes tegelikult olid “õpiraskustes” ja õpetaja ütles tütrele, et võtku juturaamat ja lugegu tundides, kuni tema tegeleb mahajääjatega… See viis selleni, et kevadel ütles tütar mulle, et ta ei taha enam selles koolis käia, vaid soovib minna Prantsuse Lütseumi – tol ajal sinna võetigi peale esimest klassi – ja ta tegigi konkursi puhtalt läbi. saades kohe 36 õpilase hulka 286-st soovijast tüdrukust (poistele oli konkurss umbkaudu samasugune, kuid viidi läbi eraldi!) Seega, kui laps on kooliküps, siis tuleb ta kooli saata ja jutul lõpp.. Praegu on mu tütar juba suur inimene – üliõpilane ja lõpetas keskhariduse medaliga, mis veelkord näitab, et kui inimene ise on tahtejõuline ja tark, siis pole see koolitee sugugi väiksele lapsele ülejõu käiv!..

  67. tafkav

    Murrangust veel – see vist oli astmeline, mulle tundub, aastatel 1986-88. Minu esimeses koolis oli õppeaastal 86/87 mingi lasteaialine moodustis (0-klass, seal magati päeval ikka jne) ja 1. klassi mindi ikka 7-aastaselt. Aga 87/88 oli kaks 2. klassi: seitsmeaastaste ja kaheksaaastaste. Ja siis 88. aasta sügisel läksid vanemad neist 4. klassi ja nooremad 3. klassi ja oligi vanasti 8-klassilistest koolidest saanud 9-klassilised põhikoolid. Kuidas keskkooli-gümnaasiumi ümberkujundamine käis, ei teagi – ise olin sel ajal kaheksa-aastaste 2. klassis. 🙂

  68. k

    Ma tahaks lisada, et süvendatud keeleõpe ei eelda sugugi mitte kodupoolset tuge. Meie vennaga õppisime süvendatult, aga ei vajanud ega küsinud kunagi mingit tuge, ikka täiesti ise saime oma asjadega alati hakkama. (Kuigi tugi oli kodus olemas potentsiaalselt.)
    Ma ei mõista üldse sellist suhtumist, et kõik tuleb kodus vanematega üle õppida. See on põhimõtteliselt veider eeldus. Õpetamine on kooli ülesanne, kui vaja, siis ka järelaitamine!
    Olen kuulnud, et prantsuse lütseum õpetab lapsevanematelegi (nullist) keelt, et need saaks siis kodus lapsi aidata…et siis kool nagu eledabki, et ei saa ise piisavalt laste õpetamisega hakkama…no on imelik tõesti.

  69. Helen

    Selline mõte veel, et kindlasti ei saa lapse kooliküpsust hinnata selle järgi, et “ta ei taha lasetaias magada” ja “tahab ise kooli minna”. OLgem ausad, nii on enam-vähem kõikide 5-7 aastaste eelkooliealiste puhul. Need argumendid on savijalgadel.
    Küll aga on tõelnäoline, et Marta on sotsiaalselt küps küll.

  70. D'O.

    pole siin midagi põdeda! Mul tütar oli vanema venna kõrvalt kõik juba varakult kodus selgeks saanud ja käis koolikatsetel koguni märtsis-aprillis viie aastase lapsena – mai lõpus sa kuueseks ning tegi katsed väga korralikult ära – saades ühe kooli õpetaja lapse järel teise tulemuse, kes oli juba setsmene ning seal oli kaheksaseidki klassis lõpuks, kes tegelikult olid “õpiraskustes” ja õpetaja ütles tütrele, et võtku juturaamat ja lugegu tundides, kuni tema tegeleb mahajääjatega… See viis selleni, et kevadel ütles tütar mulle, et ta ei taha enam selles koolis käia, vaid soovib minna Prantsuse Lütseumi – tol ajal sinna võetigi peale esimest klassi – ja ta tegigi konkursi puhtalt läbi. saades kohe 36 õpilase hulka 286-st soovijast tüdrukust (poistele oli konkurss umbkaudu samasugune, kuid viidi läbi eraldi!) Seega, kui laps on kooliküps, siis tuleb ta kooli saata ja jutul lõpp.. Praegu on mu tütar juba suur inimene – üliõpilane ja lõpetas keskhariduse medaliga, mis veelkord näitab, et kui inimene ise on tahtejõuline ja tark, siis pole see koolitee sugugi väiksele lapsele ülejõukäiv!..

  71. Sekeldaja

    Potentsiaalset tuge ma pidasingi peaasjalikult silmas, mitte seda, et lapsevanem õpetab lapsele inglise keele kodus selgeks ja õpetaja teeb vaid teste.
    See on see, et lapse tegemistel siiski on silm peal, tavakoolis oleks ka nii hea.
    Kui algab järeleaitamine ja vedamine, ei ole süvaõppest kahjuks mõtet rääkida.

  72. marjusha

    meie poisi lasteaiaõpetajad väitsid viimase aia-aasta jooksul korduvalt, et ta on teadmiste(himu) poolest juba täiesti küps koolis käima. see tegi heameelt, muret tegi aga lapse üliaktiivsus/rahutus ja tunne, et ta koolipingis ühel kohal istumisega toime ei tule. käisime isegi konsulteerimas, kas mitte võtta koolipikendust jne. hirm oli suur, kas laps piirkonnajärgses mammutkoolis ikka hakkama saab.
    igatahes, eesseisva ikkega harjutamiseks sai laps pandud lõpuks eelkooli kord nädalas (kuigi ka aias olid ju ka omad koolitunnid). nii saime tuttavaks Tartu erakooliga. aasta jooksul küpses teadmine, et just selles koolis võiks meie lapse tee koolitee turvaliselt alata. väikesed klassid, numbritega hindamist pole kaks esimest aastat, lapsekesksus igal moel, ingl.k alates esimeset klassist, palju paeluvaid huviringe, päevatera ehk pikkpäev, koolivorm. kõige võimsamalt mõjus tegelikult vist aga, et kooli koridorides käies teretasid mind naeratades nii õpetajad kui õpilased! päris nõme tegelikult, et selline asi hinge läheb:))
    praegu oleme tõesti ülirahul. oma osa on muidugi asukohal ka (kesklinn), poiss saab ise mäest alla tantsu- ja ujumistrenni minna ja iseseisvust harjutada.
    maksab ehk uurida (www.tera.tartu.ee), kuigi teile jääb vist kodust kaugeks;)
    ps. parajasti mõtleb ka üks härma kooli õpetaja, kuhu kooli oma lapselaps panna. härma välistas ta esimesena:)

  73. Kerli

    Mulle jääb natuke segaseks et miks sulle on nii tähtis mis teised sellest arvavad et kas Martat tasub 6 kooli panna või ei ja millisesse kooli. Ma ikka arvan et see on sinu, kui ema, asi seda otsustada ja see et kas teised on ka nii teinud või ei ole ja kas välismaal lapsed juba 3selt koolis õpivad või ei õpi on suhteline informatsioon.
    Sina tead et Marta on elava iseloomuga virgas laps kes teab mida tahab ja annab sellest ka selgelt märku. Sina tead mis talle meeldib ja mis mitte ja mis on talle jõukohane ja mis mitte. Selle teadmise põhjal mine ja vali talle kool mis SINU arvamuse järgi on talle sobilik ja mis sinu sisetundega kokku läheb.
    Praegu jääb mulle mulje et Marta teab KINDLALT et tema tahab kooli ja on selleks valmis ning sina TEAD seda ka AGA millegi pärast lased teistel oma pead segamini lüüa ja iseendaga konflikti minna.
    Eestis on ikka väga raske elada küll kuna Eesti on nii väike ja igal inimesle on palju midagi (enamjaolt halvustavat) öelda, eriti veel kui tegemist tuntud tegelasega. Ära lase ennast sellest kõigutada. Sa oled tugeva iseloomuga ja tead mida tahad (kuigi tihti sulle tundub et sa seda ei tea või ikka veel otsid oma rolli).

    Kui tunned et Marta vajab kooli siis kooli ta ka läheb. Kui teised hakkavad selle üle oigama siis las oigavad ja halvustavad ja toovad sulle 100 näiteid kui kahjulik see on nende lastele, õdedele vendadele jne olnud. Sina aga teed just nii nagu sina oma lapse puhul heaks arvad. SA JU TEAD ET TA ON VALMIS MIS VALMIS järgmiseks sammuks eluredelil. Kuula teda ja mitte teisi.
    Peale selle kolite te ju nagu nii mingil ajal Ameerikasse nii et praegune otsus ei saa ju olema Marta kogu kooli lõpuks. Vali kool kus talle ja sulle meeldiks paariks järgnevaks aastaks.
    Palju kindlustunnet sulle su otsuste langetamisel ja mina patsutan sind kohe vähemalt 10ne eest õlale 🙂

  74. arvaja

    Nii Härmas kui Katolikus on katsed ehk siis üks päris hea proovikivi, kas laps on kooliks valmis. Kui ta need tihedad konkursid õnnestunult läbib, küllap siis on.
    Loetelust valiksin ise Katoliku, mis ühendab mõnusalt Härma süvaõppe ja Waldorfi leebe lapsesõbralikkuse.

  75. mina

    hmm, meil oli “H2rmakaga” just vastupidi. Klass hoidis h2sti tugevasti kokku, algkoolist alates juba. Eks meil olid ka omad “kambad”, nagu klassides ikka aga need olid sellised voolavad. Yks huvitav n2itaja on n2iteks see, et kui gymnaasiumisse l2ksime, siis vanast klassist k6ik kes reaalklassi ei l2inud, kas said v6i sehkendasid ennast uuesti samasse klassi tagasi. Meil oli muidugi ka selline… h2sti tugev sisemine konkurents/utsitamine, kus h2id hindeid v2ga hinnati, just kaas6pilaste poolt. P2ris tihti “tegime reaalklassile matas 2ra” mis sest et neil yks tund n2dalas rohkem oli.

    Ei teagi miks just. Ehk sellep2rast et algkoolis oli meil t6esti h2sti hea klassijuhataja (ega k6igil nii ei vedanud – mu 6de sai n2iteks t2ieliku n6ia endale klassijuhatajaks sealsamas H2rmas). Pluss, suurema osa edaspidisest ajast ajasime ise oma asju. Klassijuhatajad kogu aeg kadusid kuskile – kes vahetas t88kohta, kes oli uus, kes oli keele6petaja ja n2gi regulaarselt ainult osa klassist… ja viimane, noh… see oli ikka p2ris jabur, sest l6puks me enam isegi ei teretanud omavahel. Aga meie hoidsime ikka kokku omavahel.

    Ohh, tead Epp kuidas ka on v6imalik otsustamist aidata – kui sa saad v2lja uurida, millised klassijuhatajad Martale tulla v6ivd, kus siis iganes. Sest eriti algkoolis on ju klassijuhataja isik palju m22ravam kui kooli systeem.

  76. kasja

    Härma ja katoliku kooli katsed pole võrreldavad, see on küll kindel. Aga mis muidus Härma-kooli puutub, siis viimasel ajal on justkui moodne seda põlastada ja ega seal NII kõva tase ka enam pole, kui omal ajal, aga ikkagi sõltub kõik lapsest. Ei ole Härmas teisiti kui mujal: üks õpib ennast ogaraks ja on lakkamatus stressis, teine käib koolis rõõmuga, ei aja taga iga viimast viit, tegeleb tuhande asjaga ja on ikka sama rõõmus kui mistahes muus koolis. Lapse suhtumise kujundab kodu suhtumine. Kui natukene auahnust on kõigiti kasuks, siis ülemäärane saavutusvajadus võib hulluks ajada nii lapse kui vanemad. Härma koolist on tulnud ju ikka tohutu palju inimesi – enamik neist on edukad ja rõõmsad, kas pole? Targad ka veel. Ehkki heegeldada oskavad waldorfi lapsed tõenäoliselt paremini, ja mitut muud asja ka. Aga neid saavad jälle vanemad õpetada: sookailu tundma, vilja külvama, hernest kasvatama, savi voolima – miski ei takista…

  77. Grete

    Mina läksin kooli 1984 ja 5-aastaselt, poole aasta pärast sain 6. Tegemist oli selle nn 0-klassiga. Teised lapsed olid 6-7.
    Ma arvan, et mul oleks koolis kergem olnud, kui ma oleks pisut vanem olnud. Kooli pandi sellep, et “laps ju luges juba aastaid soravalt ja arvutas probleemideta”. Aga ma mäletan, et kella ma nt ei tundnud 🙂
    Oma lapsega olen nüüd sama probleemi ees, tema saab oktoobris 7 ning küsimus on, kas panna sel aastal, kui ta veel kuuene on või aasta pärast.
    Oma isiklike kogemuste põhjal ma pigem paneks lapse hiljem kooli – just sellepärast, et tal on endal lihtsam, õnnestumiserõõmu on tõenäoliselt rohkem võimalik kogeda. Paraku, tähendaks see seda, et kõik teised lasteaiast lähevad sügisel kooli ja tema jääb veel “tittede sekka”… Natuke on veel aega otsustada.

  78. kasja

    Jah, “minal” on selles täiesti õigus: kuivõrd algklassides annab klassijuhataja enamiku tunde, siis kui klassijuhataja on suurepärane pedagoog, võid käia ka kehvas koolis, tulemus on ikka hea – ja vastupidi, igati hinnatud ja briljantsete eksamitulemustega koolis võivad su esimesed kooliaastad olla õuduste teekond, mis igasuguse koolirõõmu röövib. Otsatult olulisem kui kooli asukoht pingereas või ühiskondlikes hinnangutes on see üks inimene, kes satub su lapse klassijuhatajaks. Esimesed 3-4 aastat määrab see väga palju.

  79. kapsutaja

    Alustasin oma lasteaia pedagoogi tööd just siis, 80-te lõpus, kui paljud kuue aastaste esimesed klassid olid lasteaedade juures. Lapsed said kooli omadest rohkem õues mängida, üleminek koolilapse elule ei olnud nii järsk.
    Me räägime siin mitte ainult lugemis- ja kirjutamisoskusest, hoopis olulisem on lapse küpsus 45 minutit koolitunnis olla ja suuta keskenduda.Üks asi on lugemine, teine sellest aru saamine ja loetu edasi andmine.Olen väga palju näinud seda, et poisid (sügiselapsed) vajavad aastaks koolipikendust ja emadel ei oleks tõesti vaja seda karta- häbeneda. Paraku on see nii, et piigad on kiiremini kooliks valmis ja juba loomu poolest usinamad. Martaga läheb aga täpselt nii, nagu on õige ja Teile kõigile parim, olen selles kindel 🙂

  80. kapsutaja

    Mõelge ka sellele, miks muudeti koolikohustus peale mõnigast katsetamist jälle 7.a. peale – 6.a.laps peab saama mängida ja õues joosta, mitte koolitunnis istuma!

  81. Kaku

    Võib-olla ma arvan valesti, aga võrdlus meiega, kes läksid 80ndatel 0-klassi 6-aastaselt, ei kehti sest sel ajal oli lasteaia tase teistsugune. Nüüd on lasteaias tunnid kõigile (meie oma käib 4-7 a. liitrühmas) ja tõesti üpris pingeline, lisaks saab minna eelkooli.
    Mina läksin koduse lapsena 0-klassi olles juba viis päeva 6-aastane. Jah, koolis oli pisut raskem (mitte õppes, vaid pidevalt klassi väikseim ntx), aga rohkem oli tore. Raske hakkas siis, kui olles juba 5 päeva 18-aastane oli vaja alustada iseseisvat elu teises linnas – alles siis ma tundsin, et äkki nagu liiga vara… Aga see on täiesti isiklik kiiks ilmselt.
    Oma lapsele ma nõudsin lasteaeda, et hiljem koolis oleks lihtsam.

  82. haldjas

    Härma probleem on (v vähemalt 90ndatel oli) see, et seal tõesti rõhutakse õppimisele. See on kooli kultuur. Iseenesest oleks hästi, aga miskipärast satub sinna ka selliseid õpilasi, kellele nende vanemate nimi, mingi sotsiaalne staatus või niisama ringilaiamine on olulisem kui hariduse omandamine.

    Ja Härma pole mingi lihtne haridusasutus, eksole, vaid eliit. Ma tõesti usun, et sealt saab suurepärase hariduse, parema kui nii mõnestki teisest koolist ehk, ja seepärast ka katsed. Ainult et sellega on natuke nagu ylikooli minekuga, et sinna ei ole vaja ajada inimesi, keda ei huvita suurtes kogustes teadmiste omandamine, sest nad raiskavad nii enda kui teiste aega.

    Mul oli terve põhikool läbivalt hullumaja, aga 13-aastased vist kõituvadki imeliku karjana; gymnaasiumis said klassid natuke ymber organiseeritud ja värsket verd juurde ja yllatuseks kujunes minu klass terve lennu parematest peadest ja suuremad ylburid läksid paralleeli. Selle tulemusena vangutasid õpetajad pead, et nemad ei ole veel enne sellist klassi näinud, kus kõik õpivad nagu hullud. Mingeid suhtlemisprobleeme ei olnud, kõik said olla nagu tahtsid.

    Arvan, et palju kooliprobleeme saab alguse kodust, kus vanemad suruvad lapsele, et sa pead seal eliitkoolis käima (staatuse säilitamiseks vms) ja kui laps ei oska peaga asja lahendada, siis läheb ja ahistab koolis teisi, tihti endast andekamaid, et ennast paremana tunda. Kui selliseid lapsi (ja nende vanemaid) korrale ei kutsuta, siis läheb koolis elus kibedaks.

    Kuidas Härmas praegu on, ma ei tea. Kunagi yhe tuttava last vist kiusati esimestes klassides nii, et ta ei tahtnud kooli minna. Muidu oli lahtise peaga soe ja sõbralik laps. Aga see mure sai vist ka lahendatud.

  83. Maris

    Tere Epp,

    minu kogemus 5 aasta tagusest tütre kooliminekust ja koolivalikust oli see, et eelkõige tuleb kuulata mida laps ise arvab ja mis tunne Sul endal koolis kohapeal käies jääb. Kui lapsel on tahtmine kooli minna, siis see on oluline märk, et ta ise tahab uut kogemust. Kooli valikul aga – ka mul oli Tallinna mõnede koolide osas eelarvamus. Minu jaoks läks kõik paika koolide korraldatud infokoosolekutel potentsiaalsete õpilaste vanematele – ühes koolis sain direktori ja õppealajuhataja jutust väga hästi aru, kuidas on koolis laste elu korraldatud, mis on kooli eesmärgid jne. Teises koolis oli jutu järgi selge, et elu on korraldatud koolijuhtkonna harjumustest ja mitte õpilaste vajadustest lähtuvalt. Seega, käige Härma katsetel ära ja kui need edukad, siis lähtuge enda sisetundest ja Marta muljetest koolist, mitte sellest mida keegi teine võiks arvata.

  84. 20-aastane

    läksin ise ka kooli kuueselt. Olen kuulnud teooriat, et tüdruk peaks küll valmis olema 6-aastaselt kooli minema, aga poiss võiks 7-lt minna. mul pole küll tunnet et lapsepõlv oleks ära võetud, tean mõndasid, kes lausa aasta varem kooli läinud ehk siis äsja kuueseks saades. Ise ei tunne küll, et mult oleks lapsepõlv ära võetud… vastupidi nüüd tunnen, et nagu aega oleks rohkem. Et kui teised lõpetavad nt ülikooli nii vanalt, siis ma olen nats noorem ja võiks nagu aasta veel vabaks võtta või midagi muud teha peale tööl käimise. ehk siis lapsena ma nagu nii ju tahtsin kooli ja poleks selle ühe aastaga lasteaias suurt midagi peale hakanud, aga nüüd on pigem rohkem selle ajaga midagi teha:)pealegi olen enda kunagiste klasside järgi täheldanud, et need, kes nooremad, on ka kohusetundlikumad ja õppeedukuses paremad.

  85. Liina

    Olime aasta tagasi pea sama valiku ees, ainult selle vahega, et tüdruk sai aug lõpus 7 täis ja kooli PIDI minema. Kuna härma katsetel läks (vaatamata haigusele) hästi, siis langes valik ära, katoliku kooli katsed olid nii palju hiljem, et selleks ajaks tuli härma osas juba otsusele jõuda. Tüdruk oli enne käinud waldorf-lasteaias. Üleminek waldorf-lasteaiast härma kooli oli karm. Koolis läheb küll hästi, aga peale esimest veerandit oli lapsel koolsit kõrini. Kool algab iga päev u kl 13 ja lõpeb 16.30. Iga päev on õppida. Vaba aega on vähe. (Muusikakool on ka veel…) Poole aasta möödudes on ta siiski mõnevõrra kosunud, õpiharjumus on tekkinud ja sõbrannad ka. Õpetaja on tal iseenesest tore ja tasakaalukas ja mõistlik. Kokkuvõttes: õhtupoolne vahetus kestab esimesed 2 aastat ja sisustab kogu päeva; kui laps on halb kohaneja (nagu meil), mina teda kuueselt küll kooli ei paneks, kool on karm… Hea kohaneja ilmselt seda nii raskelt üle ei elaks. Kui laps on loomult kiire, ei kulu ka kodutöödeks nii palju aega kui meil.Peamine pluss: kogu seltskond on õppimisele orienteeritud.

  86. notsu

    Ma oskan ainult klatši edasi rääkida, aga härmakate vanematelt olen etteheitena kuulnud just seda, mida Härmakas ja mõni siin veel mainis: probleem pole mitte suures õppimismahus, õppimine iseenesest on ju tore, vaid närvilises õhkkonnas (paremad riided-halvemad riided, kes ei ole parim, on luuser ja muu selline suhtumine).

  87. Sõbranna rääkis

    Sõbranna laps käib Härmas ja on kogu aeg haige, tundub olevat sellest suurest õpikoormuse stressist. Nii et igal mündil on ikka kaks külge.

  88. kata

    Käisin ka Härmas. Põhikooli lõpetasin Võrus ja kuna mulle tundus, et õppimine on liiga lihtne ja “pinget pole”, siis läksin Härmasse. Ilmselt suurim hirm oligi oma uute klassikaaslaste ees, mis osutus asjatuks, sest kokku sai äärmiselt tore ja ühtehoidev seltskond. Muidugi ei suhelnud kõik kõigiga ühtviisi intensiivselt, aga seda pole ilmselt kusagil. Eelpoolmainitud närvilisust või riietest, elukohast, sünnikohast, õpihuvist, muudest huvidest jms tingitud kiusamist ei tundnud ma absoluutselt. Ja seda, et kooliskäimine nii lõbus võib olla, poleks ma ka uskunud. Õpetajad olid meie nalja- ja naerulembusega alatihti hädas 🙂
    Minu jaoks oli toetavaks teguriks ka remonditud ja vaatamata maja suurusele, hubane koolimaja. Ajaloo hõngu ja mõnusat aurat jätkus.
    Aga see käib kõik gümnaasiumiastme kohta. Algkooli-põhikooli koha pealt ei oska kogemuste puudumisel kaasa rääkida.
    Keegi mainis varasemates kommentaarides heegeldamisoskust. Kõik on siiski kinni inimeses, sest mina läksin peale Härma lõpetamist õppima TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse rahvusliku tekstiili erilalale. Nüüd tegelengi Setomaal tekstiilikunstiga, kus, Epp, me oleme “ülepõllunaabrid” 😉

  89. kairit

    Minu sugulasel on Kesklinna kooliga kehvad kogemused.
    Tõepoolest, tema poisil on üks diagnoos, mistõttu ta pole päris tavaline laps (lapse erilisus ei puuduta vaimset võimekust ja ta ei seganud ka klassi teiste õpilaste tööd). Aga siiski ma ei leia, et õpetajate suhtumine oleks olnud normaalne (justkui oleks lapse enesehinnangu pilbastamise kaudu püütud emale selgeks teha, et lapse koht pole seal). Poiss õppis Kesklinnas 5 aastat ja nüüd 6. kl on ta Masingu koolis, mis on kahtlemata õpikeskkonna mõttes talle parem.
    Aga ikkagi mul jäävad suured kahtlused, millest olen mõjutatud. Meie lapsed on ju nii või teisiti omapärased ja erilised, olgu diagnoosiga või ilma.

  90. Kati

    Minul on Härmaga kahetised kogemused. Esiteks, jumal tänatud, et mu ema mind sinna pani, sest ma muidu ma oleks oma energia igale poole mujale ära kulutanud. Lisaks koolile käisin alguses peale veel trennides (mida ma kuni 14 eluaastani pidevalt vahetasin) ja kooris ja ma ei tea kus veel. Klassijuhatajd olid ka fantastilised. Ja õppimise harjumus sai külge.
    Teiselt poolt, jumal tänatud, et ma sealt ühte teise samal tasemel (riigieksamite taseme poolest) gümnaasiumi ära kolisin. See oli nüüd küll umbes 10 aastat tagasi. See kuulmine, kuidas Härma on eliitkool ja seal õppimine on privileeg ja ainult parimad sobivad sinna, viskas ikka meeletult üle. Seda korrutasid nii õpetajad (mitte kõik) kui direktor. Seda ei kuulnud mitte üks kord selles teises gümnaasiumis. Eriti meeldejääv on üks eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kes armastas korrata eriti 9. klassis, et kuidas ikka mõned nii lollid on (halb hinne oli saadud näiteks), et need ja need peaksid küll lollide kooli minema Hiie tänaval. Ei ole vaja vist öelda, millise pinge see tekitas kui 9. klassi eksamid on ukse eest ja oma kooli jäämine paljudele väga tähtis. Muidu oles luuser. See niinimetatud “lollide kool” on erivajadustega laste kool. Kuna mul parasjagu oli trennis kaks vahvat trennikaaslast sealt koolist, siis sai mulle selgeks, et Härmasse mina ei jää ja nad võivad oma eliiti seal edasi haipida. See mingis mõttes teistest üle olemine oli seal kuidagi hirmus tähtis (muidugi mitte kõigile). Tol ajal (90 lõpp) oli see osaliselt selge ärimeeste/poliitikute jms laste soosimine nii hinnetes kui üldises suhtluses. Õnneks on seda võrdsematest võrdsem kuulu järgi vähemaks jäänud.
    Aga tuletaks meelde ka seda veidi hiljem juhtunud seika, kus lõpuklass kinkis oma klassijuhatajale bensiini ja tikud. Sest see õpetaja armastas öelda, et te pange end põlema, ei ole no tore kui õpetajad suhtuvad niiviisi. Ma ilmselt vaataks väga teraselt lapse pealt, mida ta välja kannatab ja mis mõjub. Pehmematele lastele kindlasti soovitaks mujale kooli minna ja siis kooli kõrvalt neid “rakkes hoida” ja kodus alati nõuda koolitööde ära tegemist. Pikk jutt, aga no oli teemasse 🙂 Edu!

  91. Liisu

    Minu tüdrukul on oktoobri lõpus sünnipäev ja kooli panin hiljem, nii et hakkas juba 8 saama. Alguses mõtlesin ka, et loeb ja on muidu tubli, kindlasti panen juba kuueselt, aga õnneks otsustasin lõpuks teisiti. Üks asi on see, et ta loeb ja on teadmishimuline, teine asi on näiteks füüsiline koormus, igapäevane varane tõusmine jne. Vaatasin, et ta on veel nii mänguhimuline, las olla aasta veel. See, et ta lasteaias magada ei taha, ei tähenda veel midagi koolimineku kohta. Ja kui mu laps oleks juba aasta varem pidanud kooli minema, siis ma ei kujuta ette, kuidas ta kirjatehnikaga toime oleks tulnud. Räägitakse, et varem kooli läinutel tekib sageli tagasilöök 4.-5. klassis, siis ei taha enam koolis käia jne. Laps käib praegu Katoliku koolis, soovitan igati. Neil on 10. veebruaril lahtiste uste päev, mine kaema!

  92. Juta

    Mina läks omal ajal 0-klassi 5 aastaselt (sünnipäev küll detsembris). Ma lihtsalt olevat nutnud nädalate kaupa kodus, sest 2 lähimat sõpra ja naabrit said kooli. Ja mina mitte. Preguseks ei mäleta ma sellest muffigi!

    Aga see lause oli ka toona sama, mida kõik mu emale ütlesid – sa võtad lapsel lapsepõlve ära!
    Aga mina olin kogu kooliskäimise selle üle õnnelik, et mind varem pandi ja harjusin ära, et ma alati klassi noorim olin.

  93. täpitark

    Ega teiste inimeste kogemused vähemalt Härma kooli asjus ses mõttes palju edasi ei aita, et mõnel on äärmiselt negatiivsed muljed, kuidas laps oli kogu aeg väsinud ja närviline ja kergesti ärrituv – aga ta keeldub tunnistamast, et tema lapse vaimne võimekus on lihtsalt sealsete klassikaaslaste omast väiksem. Ja see ju ei tähenda, et laps oleks rumal – kaugel sellest! Aga erikoolis lihtsalt on koormus suurem, selle võrra ka saadakse sealt rohkem. Üks tuleb selle koormusega mängeldes toime – tema räägib ise ja räägivad ka ta vanemad, kui suurepärane kool see on. Teine lihtsalt pole nii lennult haaraja ja tugeva närvikavaga, tema jääb hätta ja siis räägib pool suguvõsa, kui nõme kool. Ja siis on veel kolmandad, kes ilmselt saaksid lustlikult hakkama, küllap ei õpiks ainult viitele ja tõenäoliselt tuleks mõni kolmgi sekka, aga nad tuleksid kõval keskmisel tasemel toime – kui vanematel poleks suurusehullustust, kui nad ei nõuaks ainult parimaid hindeid ja ei rikuks sellega kõike ära. Tükk tervet talupojamõistust peab igas olukorras ikka tagataskus varuks olema, siis tulevad ka õiged otsused.
    Ja kui üks laps on oma sobivaima õpikeskkonna leidnud Masingu koolis, siis on selge, et see ongi talle parim kool, see aga ei tähenda siiski, et kool, mis talle ei sobinud, oleks halb – teised ju käivad seal, on rõõmsad ja rahul. Vanematel on lihtsalt teinekord ikka väga raske tunnistada, et tema laps oma eripärade poolest vajab teistsugust keskkonda, ikka alustatakse sellest, et kool on süüdi. Kaks poolt peavad omavahel kokku klappima, siis on kõik ok.

  94. vauuuu

    suure rõõmuga mu silmad näevad,
    et haridusprobleemid rahval korda läevad:)

  95. mina

    hehh, kata, mul j2i ylikoolis magistrantuur tegemata sest mul hakkas lihtsalt igav seal. Olin harjunud H2rma “tambiga” ja baka aegu k2isin ylikooli k6rvalt poole kohaga t88l, nii et tegemist ikka j2tkus. Aga kui magistrantuur hakkas, oli j2rsku k6ik nii l6dva (ee… t6en2oliselt sellep2rast, et magistrantuuris nad hakkasid sellistela asjadele r6hku panema, mille peale mina olin oma bakat88 teinud), et ma ei saanud yldse aru mis v2rk on. Mitte midagi ma ei teinud ja A’d ja B’d kukkusid… Noh, ja siis ma leidsin et kui nad mulle midagi (uut) 6petada ei taha, miks ma siis oma aega raiskama pean…

  96. number

    ei ole nõus sinuga , täpitark, et ‘erikoolis lihtsalt on koormus suurem, selle võrra ka saadakse sealt rohkem’ – saadakse mida mille arvelt? topitakse su pea täis mõttetuid fakte, et näidata testides kooli ‘kõrget taset’? iseseisvat mõtlemist eliitkoolides ei lubata (noh, seda muidugi ei harrastata üldse eesti koolides;).
    ja mille arvelt – tegelt on neis kõigis eliitkoolides mingil määral vaimset terrorit ja seda jubedat tõusiku mentaliteeti, tagudes lastele pähe, et nemad on eliit ja teistest peajagu üle ja et see kool ja õpetajad on midagi erilist.
    lapsed jagavad väga ruttu ära vastuolu sõnade ja tegelikkuse vahel ning see tekitab neis segadust ja protesti ning murendab nende turvalist maailmapilti.
    ärge unustage, et kool on lapse esimene ühiskond ja muljed sellest kujundavad suuresti tema tulevast positsiooni ühiskonna liikmena. ja kui ta ei saa kodunt selgitust koolis kohatud valedele, võltsile käitumisele, topeltmoraalile, jne, st kui tema vanemad on sama madala vaimse tasemega kui õpetajad, siis võivad lapsel tekkida sügavad isiksuseprobleemid. sest laps, isegi selle kõige nürima tõusiku laps on sisemiselt puhas ja õiglane ja valmis vaimselt kasvama, kui tal ainult kasvada lubatakse.

    nii mina kui minu 2 last oleme lõpetanud eliitkoolid (kõik erinevad, muuseas), nii et tean, millest räägin. ja kui veel minu ajal oli õppimine popp ja see tõusiklikkuse rida oli veel meie jaoks marginaalne, siis minu laste ajal oli eliitkoolides ikka ajupesu täie rauaga. neid päästis ainult kodunt kaasa saadud tugev kultuuritaust, iroonia ja pidevad vestlused/seletused kodus.
    ja teadmised?? – no ma ei tea, silmaring ja mõtlemisoskus tuleb siiski kodunt ja geenidega, midagi erilist sealt eliitkoolist (peale korraliku keeleoskuse) nüüd küll ei saa.

  97. lapsevanem

    17. veebruaril kell 18.00 algab Tartu Waldorfgümnaasiumis loengute sari uue esimese klassi vanematele. Paralleelselt loengutega saavad peagi kooliealiseks saavad lapsed osaleda tundides, et kogeda kooliskäimise tunnet.

    Esimene loeng on Anne Silbaumilt teemal “Kas minu laps on koolküps?”

    http://www.waldorfkool.info/page.php?p=363

  98. Anonüümne

    Ma arvan, et igas koolis on kiusamine probleemiks, sest mingis vanuses lapsed lihtsalt tahavad tunnetada oma võimupiire ning nendega katsetada. Ja siis pole vahet, kas kiusatakse selle pärast, et lapsel pole piisavalt ilusaid asju või ta on häbelikum või tal on prillid või ta on liiga paks/kõhn/pikk/lühike. Olles ise käinud ühes väikelinna koolis ja siis gümnaasiumi Härmas veetnud tunnen, et vahet pole millises koolis sa käid, oluline on see, kes sa ise oled. Ja ma ei usu, et Härma lapsed kuidagi eriliselt kiusamisaltid või tõusiklikud on. Härma aastaid meenutan ma alati heldimusega, sest seal oli õppimine popp. Kui sa teadsid millestki rohkem kui teised, ei olnud see häbiasi vaid kõik tunnustasid üksteist.Õpetajad julgustasid arutelusid ning suhtusid sinusse kui mõtlevasse inimesse. Jah, ka meie lennus oli noori, kes said igale poole reisida ja kalleid firmamärke kanda ja oli ka neid, kellel seda kõike ei olnud, aga lõppudelõpuks määras su sotsiaalse positsiooni su isiksuseomadused. Ka alg- ja põhikooli lapsed paistsid vahetundides täpselt samasugused kui selles väikelinna koolis kus käisin. Karjusid ja jooksid nad samamoodi koridoris ringi, lihtsalt mõned lapsed vahetevahel mängisid raamatukogus malet ja õpetasid teistelegi või lugesid raamatut ja ükski teine laps ei norinud neid seetõttu.
    Usun, et algkooli ei tohiks valida mitte selle järgi, mis maine on koolil vaid selle järgi kuidas laps ennast seal tunneb. Härma kool on suur, lärmakas ja müstiliste koridoridega. Kui laps seal ennast kindlalt tunneb, klassijuhataja tundub tore ning sisseastumiskatsetest edukalt läbi saab siis on Härma kool hea valik. Härma kool sisendab lapsesse edasipürgimissoovi, teadmisteomandamissoovi ning iseseisvust, mis aitab kaasa aruka ning teotahtelise isiksuse arengule. Ning kui kodus on rahulik ning toetav õhkkond, mis ei suru pidevalt peale suhtumist, et tuleb olla maailma parim, siis pole justkui probleemi.
    Kui aga laps pelgab, siis ilmselgelt pole see õige kool. Kui laps tunneb end paremini Waldorf kooli rahulike seinte vahel, siis tuleb laps panna sinna.
    Kindlasti ei tohiks peljata Härmat vaid seetõttu, et selle maine ei lähe kokku sinu imagoga, mis on selline rõõmus ja roheline alternatiivik. Sest noh, inimesed arvavad alati midagi, aga see on sinu laps ja tema elu.

  99. Anonüümne

    Lisaks ei julgustata Härmas õpitud abitust. Kui ei oska siis tuleb hambad ristis nii palju õppida kuni selgeks saad. Ma ei saa või ma ei oska ei ole vabandused. Õpetajad on valmis alati aitama või vajadusel lisamaterjale andma, aga kui laps ei taha ning ei ole valmis pingutama, siis öeldaksegi, et võib olla oleks parem minna mõnda teise kooli, kus ei nõuta nii palju. Mulle endale see sobis, sest mul oli vaja, et keegi sunniks mind pingutama natukene rohkem kui ma ise viitsiksin, sest sõnad “ma ei oska” olid väga kerged üle huulte tulema. Alles Härmas ma sain aru, et mitteoskamine ei ole vabandus. Tuleb hambad ristis pingutada kuni oskad.
    Kuid kindlasti on lapsi, kellele selline brutaalne suhtumine ei sobi ja seetõttu on see liigselt stressi tekitav ja sellega kaob ka õppimisisu. Mõnel vastupidiselt tekitab see seda juurde (minu puhul siis).
    Eks sa ise tunned oma last kõige paremini ja ma olen veendunud, et su emainstinktid aitavad teha õige otsuse:)

  100. marit

    Vähemalt blogidest on jäänud mulje, et Martal kohanemisega küll probleeme ei tule. Samas, kui peres on koolilaps, siis peate arvestama ka sellega, et nt reisida saate ainult koolivaheaegadel – tänapäeval koolist reeglina lapsi ära ei lubata ja igasugused ekspromptreisid peab tavaliselt ära jätma. See on suur vahe võrreldes lasteaialapsega, kohustusi on koheselt rohkem.

  101. kats

    Mina läksin kooli 6 aastaselt (1988. aastal) ning olin igati rahul, et sain keskkooli lõpetada 18. aastaselt, mitte 19-aastaselt :). Mingeid probleeme mul koolis ka ei olnud. Muidugi ka minu klassikaaslased läksid kooli 6-aastaselt.
    Ainus asi Marta puhul võib olla vanusevahe klassikaaslastega ehk, kuid see vaid mõni kuu. Meie klassis oli ka üks õpilane, kes läks kooli 5-aastaselt ja ma arvan, et me kõik teadsime, et ta kõige noorem…samas ta oli meie klassi üks parimaid ja tublimaid õpilasi.
    Seega 6 aastat ja 8 kuud ei ole minu arvates probleem…aga eks see sõltub lapsest.

  102. Mann

    Mina läksin ka kuue aastaselt kooli ja olen selle üle äärmiselt õnnelik. Olen alati olnud klassi noorim ja kõigega hästi hakkama saanud, mistõttu mul on alati tunne, justkui oleks mulle teistega võrreldes aasta juurde kingitud. See on nagu tore varuvariant kui peaksin ka kunagi tahtma vahetusõpilaseks hakata või töötamise asemel aega maha võtta ja maailma avastada.

  103. lapsevanem

    Ise läsin ka kooli veel kuuesena (a.1963),sest ise nii väga tahtsin: aabits oli pähe kulunud juba enne kooli. Kuna pea oli hea ja närvisüsteem küll tundlik aga tugev, siis oli see õige. Olin veel 17 kui ülikooli astusin. 20 aastaselt sain emaks. Kõik mu 3 last on Härma kooli lõpetanud . 1980 aastal sündinud tütar sai aprillis kuus ja mais läbis edukalt Härma kooli katsed (tol ajal ja vist pea ainumal aastal võttis Härma kool lapsi vastu 0 klassi) ning lõpetas gümnaasiumi viitega. Nooremale tütrele võimaldasime pikema lapsepõlve, sai koolimineku sügisel novembris juba kaheksa, sest talle oli see vajalik (tundliku kunstnikuhingega ja kleenuke kehalt) ja panime tema ka kodulähedasse kooli. Gümnaasiumisse läks ta omal soovil ikkagi Härmasse. Eks vanemad peavad ikka ise oma last tundma ja otsustama. Koormus Härmas on suur. Tol ajal, kui minu lapsed õppisid, oli vaja 5-6 aastat käia õhtupoolses vahetuses. Kui laps ei ole nii iseseisev, et üksi hommikuti õpib (kui eme-isa tööl ), siis on küll raske. Tean laste klassikaaslasi, kes pidid selle tõttu veel hilja õhtuti koolitükke õppima. Mina hindan Härma kooli lapsevanemana just seetõttu, et see oli orienteeritud õppimisele, sest õppimist toetasid ka laste kodud. Eriti soovitan kooli poistele. Tüdrukud , loomuldasa usinamad, õpivad vast ka tavkoolis kergemini vajaliku ära.
    Mis katsetesse puutub, siis eks mõned kohad lähevad ikka tuttavatele. Kui poeg esimesena katsetel käis, võeti kevadel kummassegi klassi vastu 36 õpilast. Sügisle oli aga kummaski klassis 40. Poja klassis oli tookord tõesti nii, et nõrgemad olid just need 4 ei tea kust juurde tulnut (see ei pruugi küll alati nii olla).

  104. Laura

    Läksin ise ka 6-aastaselt kooli (mitte nullklassi, vaid päris esimesse klassi) ja mingit negatiivset mõju see küll pole avaldanud. Lasteaiast olin juba saanud kogu hariduse, mis sel pakkuda oli, lugesin, kirjutasin ja arvutasin üsna heal tasemel. Kuna paljud sõbrad läksid ka kooli, tahtsin ka minna- ei saanud ju naabripoisist viletsam olla. Ma ei arva, et mu lapsepõlv oleks kuidagi rikutud saanud või et keskkooli jõudes keerulisem oleks olnud. Kool hõbemedaliga lõpetatud ja ülikooliski läheb väga hästi.
    Kui laps ise tahab minna, siis ma ei näe põhjust, miks teda takistada.

  105. siku

    Juhtus,et tuli Saksamaale kolida ,laps siin kooli panna.
    Nüüd on laps oma klassis teistest aasta vanem ja teatud määral oli see talle ka suur probleem,st ta tundis ennast “vanana”.
    Kasvueas tulenes sellest ka see,et ta oli teistest kasvult suurem,nüüdseks on see önneks osaliselt tasakaalustunud.

    Seepärast minu soovitus on panna “vene kombe kohaselt” laps seitsme aastaselt kooli neil,kes oma elus teise(Euroopa) riiki kolimist kindlasti ette ei näe.

  106. Eia

    Mina läksin kuueselt esimesse klassi. Sõbranna (tollal teises Eesti otsas) ei saanud kuueselt minna, aga tänu sellele jäi tal esimene klass üldse vahele. Pidi 7-aastaselt teisest alustama. 6-aastane on ju nii inimene valmis. Mõtle, kui ta aasta hiljem kooli panna, peab ta ka aasta kauem lõpus käima – või noh, 12ndat klassi on raskem teha 18-aastaselt kui esimest klassi 6-aastaselt (olgem ausad, praktiliselt seitsmeselt). Mu üks sõbranna, minust 10 päeva vanem, läks kooli aasta enne mind, oli viiene (ema oli koolidirektor). Ta oli vist kogu oma koolitee viieline, ei jäänud kunagi kellelegi jalgu sellega, et vähem teab jne. Oleks ka tahtnud viieselt minna, tundub et oleksin siis elus veel aasta võitnud 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.