Öö enne minekut

Mul on mõned halvad harjumused. Näiteks öösel enne reisile minekut ei ole ma juba ammust aega magamist harrastanud. Kihk on sees ja mis sa ikka magad, pealegi alati on mingid asjad, mis on vaja viimasel minutil korda ajada, nagu külmkapi koristamine või raamatu toimetamine või meilide vastamine.
Homme algab meil selline vaat et elustiilireis, sellel ei ole ühte sihtpunkti, on mitu. Niimoodi rahulikult võikski kunagi minema hakata, mingiks ajaks… Ma tean enda tutvuskonnas inimesi, kes laste ülikooli mineku ajaks selliseid pikki ja mõnusaid reise plaanivad… Noh, tegelikult see meie oma pole praegu karvavõrdki veel seda, mis kunagi tahaks teha, siis kui lapsed ülikooli lähevad :).
Kõigepealt toimub midagi Helsinkis. Siis tuleb väga huvitav ööpäev koos kohalike eestlastega Istanbulis. Siis jõuame Bangkokki, kus Justin teeb oma biotech-intervjuusid ja mina teen ühe intervjuu Mai Loogiga (reisi peapõhjus on ikkagi see, et Justin peab Bangkokis laboreid külastama ja intervjuusid tegema), siis lendame Singapuri – ka see on üks maailma biotehnoloogia keskuseid ja Justinil tööd täis.
Ja sealt läheme bussiga Malaisiasse, Pulau Besarile. Kui seni on minu amet olnud peamiselt lastehoidmine, siis seal toimub rollivahetus. Seal hakkan mina kogema, meenutama, kirjutama (reisikirjade teist osa, mis toimub Malaisias ja Indias). Seal saarel töötasin kunagi reality-televisiooni toimetajana.
…Noh ja siis tagasi Singapuri ja Istanbuli kaudu Helsinkisse, kus taas toimub tähtis kohtumine, ja siis olemegi kodumaal tagasi.

Jah, mul on süü keskkonnaraiskamise pärast. Aga Justini mikrokiipide teemalist uudiskirja on üksainus maailmas, päris oluline teatud teadus- ja investeerimisringkonades.

Ja ma võin ju loota, et minu reisikirja on ka üksainus maailmas ja äkki see on ka midagi olulist, mis ma ära kirjutan. Võibolla eksin, aga vähemasti ma proovin.

Reisikirjade esimene osa on peaaegu valmis, täna öösel saan toimetajale ära saata (vähemasti suurema osa). Ma ei oskagi seda muudmoodi kommenteerida kui et – ma mängisin ja eksperimenteerisin loo jutustamise viisidega, aga kokkuvõttes peaks see siiski olema üks lihtne ja suur lugu, või siis kaks suurt lugu, mis omavahel kokku jooksevad. Raamatu tegevus toimub Kanaaridel (peamiselt), Iisraelis, Küprosel, merel, Hispaanias, Valgevenes…

Ja reisikirjade teises osas on kaks suletud kogukonda, üks on reality-TV saar ning teine on aašram Indias. Kolmandas osas… ei, sellest veel ei räägi. Ütleme nii, et tegevuskoht on peamiselt Euroopa.

Olen mõelnud eetiliste küsimuste peale. Kas inimesel on õigus kirjutada oma elust, kui sellesse puutuvad ka teised inimesed? Mitu raamatu tegelast on saanud võimaluse endasse puutuvad faktid üle kontrollida ja siiani on kõik läinud lahedalt. Samas ei saa ma puhtfüüsiliselt kõiki inimesi enam kättegi (ja samas kasutan nende õigeid nimesid, enamasti küll vaid eesnimesid), ma kas ei tea, kust neid kätte saada või siis… oleme kokku leppinud, et me ei suhtle.
Ma loodan ikka, et kirjutamise siirus ja püüd mitte aluspesu pesta, vaid midagi suuremat tabada… see andestab selle, et inimene kirjutab jah labaselt oma elust ja sellega seoses siis ka teiste elust.

Kas meil on non-fictioni ajastu? Keegi ütles mulle hiljuti, et “küll Petrone Print oska hästi ära kasutada non fiction ajastu lainet”. Sel juhul olen ma sellel lainel alati olnud. Kunagi kirjutasin reisidelt sõpruskonnale kirju ja kunagi kirjutasin päevikuid. Ma ei arva, et miski on sellevõrra kohe parem, kui see on väljamõeldud.
Ainult et, jah, eetilised küsimused jäävad. Olen enda meelest meie abielulahutuseni viiva hullu reisi põhjuseid valgete kinnastega käsitsenud, aga kas ka mu ekskaasa seda arvab, ei tea. Elud põkkuvad. Igaühel on õigus oma arvamusele, oma loole – ja õigusele seda lugu kellelegi edasi jutustada. Küsimus on nüüd selles, kas loo jutustamise faktil on eetiline vahe juhul, kui seda kuulaks ainult naabrinaine, või kui seda kuulaks kümneliikmeline blogi-auditioorium, või kui seda kuulaks sajaliikmeline blogi-auditoorum, või tuhandeliikmeline, või kui see tuhat inimest loeks seda lugu hoopis trükitud raamatuna, või kui seda raamatut loeks hoopis sada tuhat, või miljon? Palun pange näpp peale ja öelge, kusmaalt selle loo jagamine ebaeetiline on?

Ma arvan, et erinevad inimesed võtavad ka loetut erinevalt vastu. Vilkama fantaasiaga inimesed nagunii ei arva, et autoril üksi on õigus, sest nad suudavad kohe ka kõrvaltegelaste lugusid ette kujutada (seesuguste lugejate hulka arvan ka ennast). Kui lugesin näiteks Airi Ilissoni “Minu Austraaliat”, siis kujutasin ette paralleelselt, milline küll oleks tema Eestisse maha jäetud mehe lugu, ja samamoodi hakkas mu vaim kohe kirjutama Elizabeth Gilberi “Söö. Palveta. Armasta” eksmehe lugu. Aga ilmselt on inimesi, kes täielikult autoreid usuvad ning arvavad, et maailmas on võimalik olukord, kus vaid ühel inimesel on õigus?

Mu homme algaval reisil on üks uus dimensioon veel. Ma polegi sellest veel oma blogis kirjutanud: käisingi Natalja Trofimova jutul ära ning vaatasime, pead koos, järgi kõik minu vere reaktsioonid erinevatele toiduainetele. Nüüd olen ma dieedil, mis välistab gluteeni, piima, muna, liha, molluskid.

Ja teate, mulle meeldib see!

Mida päev edasi, seda enam olen ma hakanud uskuma, et mu keha tõesti reageeris teatud ainete vastu. Muidu ei saaks ju loobumine nii lihtne olla?! Aga sellest kirjutan ma edaspidi täpsemalt. Mulle meenus, et hilisõhtuse kohvi mõte oli  siiski reisikirjad valmis kammida, mitte blogis pikalt taielda :).

Järgmine postitus tuleb siis ilmselt… ma pakun, et Bangkokist, kus me kõigepealt nädalavahetusel peatume Mai “Minu Tai” ja “jänkukõrvad” Loogi juures. Justin on lubanud Maist kirjutada oma uues AnneStiili kolumnis, ta nii väga ootab Maiga kohtumist :). (Justin on selleks aastaks selle ajakirja kolumnist, kui te veel ei tea.)

Head reisi meile! Anna on terveks saanud ja nii me siis seilame.