Arhiiv kuude lõikes: märts 2010

Käsikirjast, koolikatsetest ja kinnisvarast

Ma peaksin homseks (kolmapäevaks) toimetajale “Kas süda on ümmargune?” viimased peatükid ära andma. Kes usub sellistesse asjadesse ja soovib mulle head, siis võite mulle enesedistsipliinist ja inspiratsioonist pakatava ingli appi saata :).

Marta ei läinud Härma-kooli katsetele. Saatus tahtis, et jäime köhasse sel pühapäeval ja pealegi saime ise ka aru, et temal on enesedistsipliiniga veel suuri probleeme. Pärast Kagu-Aasia reisilt tagasitulekut pidi ta oma eelkooli töövihikust harjutused järgi tegema (elu esimene nn kodutöö) ja see toimus suure stressi saatel. Nii jõudsimegi tulemusele, et saatus ei taha, et meie 6aastane vabahing läheks sel aastal õpikallakuga kooli katsetele.

Nii et oleme nõndapalju siis edasi liikunud. Praegu on kõige tõenäosem, et ta läheb oma tuttava eelkooli õpetajaga ja tuttavate nunnatädidega edasi, Tartu katoliku kooli esimesse klassi.

Ja veel, kõige tõenäosem on see, et me oleme endale ka uue kodu leidnud, ühes äsja korda tehtud (õigemini praegu tehtavas) mõnusas puumajas.

Enne oli omanikuga juttu, nii ma igaks juhuks kuulutan siin – seal majas on üks korter veel tühi. Kaks magamistuba, kontoriruumike, suur tuba, kokku umbes 100 ruutmeetrit, kahel tasapinnal (teisel ja kolmandal korrusel, mõnusate katuseakendega), põrandatesse ehitatud kaug-keskküttega, Toomemäe lähistel Tähtvere-Vaksali-kesklinna ristumiskohas, tänavanime me ei taha öelda, otsustasime netis natuke privaatsemad olla… Üür 6000 krooni kuus pluss kommunaalid, sissekolimise võimalus juuni alguses. Ja meie oleksime altnaabrid.

Meil oleks hea meel, kui leiaksime naabriks lapsega/lastega pere, kes taga-aias kompostikasti koos meiega hakkaks tegema ja oleks muidu toredad. Igatahes kui kedagi siin see asi huvitama hakkas, meili mulle epp.petrone@gmail.com ja saadan kontakti edasi :).

Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

/Katkend lasteblogist/

Reisimine arendab maailma (eriti Marta-vanusel, 6-aastasel), aga selleks peab lapsevanem ka ise intensiivselt energiat sisse panema, ise juurde seletama. Mis on Aasia ja mis on Euroopa? Miks siin restoranis palmilehtede pealt süüakse? Miks WCs paberit ei ole ja milleks see kraan on? Miks on osal inimestel pilusilmad ja teist värvi nahk kui meil? Eks ma siis seletasin.

Kui Istanbuli lennujaamas tagasilendu ootasime, tutvusime Marta initsiatiivil meie kõrval istuvate mustanahalistega. “Vabandust, kas teie olete Barack Obama?” Noormehed purskusid südamest naerma. Selgus, et nad olid Cameroonist, Nigeeriast ja Alzheeriast, kõik õppimas, kes Kuveidis, kes Malaisias (minu jaoks jäi segaseks, kas nad tundsid üksteist varem või tutvusid lennujaamas). – “Ei, ma ei ole Barack Obama.” – “Aa, aga kas ta on su sugulane? Sa oled täpselt Barack Obama nägu.” – “Jaa, kindlasti on ta mu sugulane. Mis sinu nimi on?” – “Marta.” – “Minu ema on ka Marta!” Nahkjakiga ja kuldkettiga Camerooni rikka suguvõsa järeltulija oli nii härdunud, et hakkas Martast oma mobiiliga pilte klõpsima. Siis pöördus Marta teiste poole, kes kõrval naernud olid: “Vabandust, aga miks teil pidžaamad seljas on?” – “Need ei ole pidžaamad, need on Nigeeria riided.” – “Aa.”‘ Loe edasi Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

Kas oskate anda nõu auto ostu alal?

Üks teema veel, loodetavasti olen nüüd oma rännumeenutustega välja teeninud natuke nõu blogilugejatelt :).

Panime eile Justiniga kirja oma kriteeriumid… Kuna vana auto läks nii katki, et töömehed soovitavad selle varuosadeks müüa, siis ilmselt ostame uue (st kasutatud, aga meie jaoks uue) auto.

– Eelkõige vajalik maanteesõiduks, nii et dzhiipi pole vaja. Aga maal on siiski ka üks rööpatee, nii et ka kõige madalama põhjaga auto ei sobi hästi.) Loe edasi Kas oskate anda nõu auto ostu alal?

Reisimeenutused: Singapur

Singapur… see on üks koht, mille suhtes on mul alati olnud tunne, et võibolla satun sinna kunagi elama mõneks ajaks. See ei ole mitte ideaalne koht (mitte nagu valgerannaline unistustesaar, vt Pualu Besar), aga lihtsalt on sees millegipärast teadmine: vaat see koht võib olla saatuses sees. Aga võibolla hoopiski on see kunagi mu eelmises elus olnud sees? 🙂 Mis iganes. Kas teie tunnete mõne koha niimoodi ära? See ei ole meeldimise-mittemeeldimise skaala, see on midagi muud.

Singapur. Unikaalne koht. Hiiumaa suurune saar, mis on igast otsast Aasia, ainult et – uskumatu –  puhas! Kes Aasias käinud, saab aru, miks Singapuri puhtuse üle imestada :). Siin linnas ei tohi prahti  maha pilduda, selle eest võib saada trahvi. Meie oleksime peaaegu trahvi saanud ühes olukorras (sellest täpsemalt mu raamatus) ja pärast seda liikusin ma kogu aeg teatud hirmuvärinaga ringi. Näiteks sattusin poodi kotiga kaasa võtma pluusi, mille eelmisel päeval olin ostnud – ja küll ma siis kartsin, et äkki jään vahele! Täiesti irratsionaalne hirm. Aga kuna poes on igal pool sildid, et varguse eest läheb viieks aastaks vangi, siis mis seal imestada, et see mul meeles kummitas… Jäätisepaberi mahaviskamise eest võib saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua ei tohi, ees ootab hiigeltrahv, kui see sul kogemata kotipõhjas on ja piirivalvele vahele jääd, samamoodi ei tohi nätsu tervel maal omada ega närida, ja narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus… Loe edasi Reisimeenutused: Singapur

Reisimeenutused: Pulau Besar

Bangkokist läksime edasi Singapuri kaudu Pulau Besarile, see on saar Malaisia rannikul, kus toimub igal aastal Skandinaavia Robinsonide filmimine, õigemini ühel pool saart on filmimine ja teisel pool on produktsioonimeeskonna elamine. Korraga elasid meie produktsioonikülas Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti Robinsonitegijate meeskonnad (peagi olid saabumas ka rootslased), ning ümbruskaudsetel saartel “pidasime” siis oma Robinsone, mängides mänge, mis balansseerisid sageli eetika piirimail. Nagu ma tagantjärgi aru saan.

See saar, need viis kirjutamispäeva seal olid minu jaoks reisi tipp. Me olime seal peaagu üksi, sest võttehooaeg algab aprillis ja seni on see avatud tavalistele turistidele, aga turistihooaegki algab märtsis. Meie jõudsime märtsi esimestel päevadel, niisiis täpselt hooaja alguses, ja nii suhtlesime mitte tursitidega, vaid hoopis kohaliku külarahvaga. Valge rannaga liivad, dzhungel, bangalod, mitte ühtegi autot ega teed, see on midagi nii ilusat ja ürgset, ma igatsen selle järele praegu neid ridu kirjutades. Kui peaksin terve ülejäänud elu sel saarel veetma, siis ma ei kurdakski väga :). Aga sellest kõigest ma rohkem ei kirjutagi, sest sellest tuleb ju raamat – “Kas süda on ümmargune? 2. osa”. Tegevus toimub Robinsonisaarel aastal 2001 ja aastal 2010.

Reisimeenutused: Bangkok

Heake küll, tõstan tempot ja panen  kirja Bangkoki muljeid. Kõigepealt olime kaks ööd ehk nädalavahetuse Mai Loogi juures ja siis kolm ööd hotellis, samal ajal kui Justin Bangkoki vingeid naisteadlasi intervjueeris. Märksõnu…

– Kui head värsked puuviljad! Mangoploomid, mmm… Ja kui hea toit. Samas ma ei julgenud Tai vürtsikaid toite proovida rohkem kui keeleotsaga, sest ma pole tai vürtsidega harjunud. India toite saan küll süüa. Maitsenäsasid tuleb vaiskelt harjutada. Aga ka need “lastetoidud” nagu riis pähklitega on Tais imehead.

– Keha. Me ei läinud massaazhisalongidesse, neid oli küll igal sammul, aga mina olin ju lastehoidja funktsioonis. Ainus, mida proovisin, koos tüdrukutega, oli jalamassaazh näljaste kalade poolt. Ühes kohas suutsin ma selle kenasti välja kannatada, kuigi sõrmenukid olin küll katki hammustanud pärast (kõdi!), aga teises kohas kaks päeva hiljem ma lihtsalt ei suutnud oma jalgu kalade sees hoida. Kalad olid suuremad, tugevamad ja vist ka näljasemad. Tõmbasin jalad välja ja üks veel rippus mul varba otsas nagu kaan! Huuh. Kahju oli neist, oleks tahtnud neile veel süüa anda küll, aga mis teha, kui mu instinktid seda välja ei kannatanud. Teoreetiliselt peaks need kalakesed küll vaid surnud nahakihid ära sööma ja alles jäävad nagu pehmed beebijalad. Loe edasi Reisimeenutused: Bangkok

Reisimeenutused: Istanbul

Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…

Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel 🙂 – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime  ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.

Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem. Loe edasi Reisimeenutused: Istanbul

Täna on Justin Petrone, Kristiina Praakli ja “Minu Itaalia” Tartu Linnaraamatukogus

18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma „Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga! Vestlusõhtu juhatab sisse meie kirjastuse esindaja ja raamatu “Minu Eesti” autor Justin Petrone, kes on päritolult enamjaolt itaallane.

Kristiina näitab slaide ja räägib, milline on tema Itaalia, ning mis on see, mis teda ikka ja jälle Saapasääremaale tagasi tõmbab.

See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Rohkem infot saab telefonil 736 1396 või aadressil dagmar@petroneprint.ee

Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!

Täna õhtul Tallinna linnaraamatukogus räägime “Minu”-sarjast ja “Minu Nepaalist”

“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinnas!
Tuesday, March 16, 2010
Time: 5:00pm – 7:00pm
Location: Estonia pst 8

“Minu Nepaali” vestlusõhtu Tallinna Keskraamatukogus

16. märtsil kell 17 on Tallinna Keskraamatukogus külas kirjastuse Petrone Print autorid Epp Petrone (“Minu Ameerika 1” ja “Minu Ameerika 2”) ja Kaia-Kaire Hunt (“Minu Nepaal”). Loe edasi Täna õhtul Tallinna linnaraamatukogus räägime “Minu”-sarjast ja “Minu Nepaalist”

Edastan üleskutse YFU-lt: otsivad peresid, kes tahaks vahetusõpilase endale aastaks võtta

Iga aasta augustis saabub Eestisse uudishimulikke ja rõõmsameelseid vahetusõpilasi erinevatest maailma nurkadest. Nii ka sellel aastal. Ootame noori Taist, Jaapanist, Mehhikost, Uruguaist, Uus-Meremaalt ja Euroopast: Saksamaalt, Šveitsist, Austriast, Soomest, Türgist, Moldovast, Tšehhist ja mujalt. Nad tulevad Eestisse aastaks ajaks elama, et saada tunda eesti pere- ja koolielu ning õppida meie kultuuri ja meie keelt. Just neile noortele otsime vahetusperesid, kes on valmis, oma kodu üheks aastaks vahetusõpilasele avama. Loe edasi Edastan üleskutse YFU-lt: otsivad peresid, kes tahaks vahetusõpilase endale aastaks võtta

Ja kohe tulemas ka “Minu Itaalia” vestlusõhtu

Homme, teisipäeval olen Tallinnas ja räägin linnaraamatukogus kell viis “Minu”-sarjast ning Kaia-Kaire räägib oma Nepaalist,
aga neljapäeval on Tartu linnaraamatukogus “Minu Itaalia” üritus, mina juhatan sisse ja Kristiina juhatab edasi 🙂 – kopeerin siia meie kuulutuse:
“Minu Itaalia” vestlusõhtu Lutsu raamatukogus
Naljepäev, 18 märts kell 18
Tartu Linnaraamatukogu (ülakorruse saalis)

18. märtsil kell 18.00 kutsume kõiki Tartu Linnaraamatukogu ülakorruse saali (Kompanii 3/5) kohtuma “Minu Itaalia” autori Kristiina Praakliga!

Kristiina räägib, milline on tema Itaalia, mis teda ikka ja jälle sinna riiki tagasi tõmbab ning milline on olnud ühe eestlanna teekond Saapasääremaal.

See on teine üritus linnaraamatukogu ja kirjastuse Petrone Print lugemisaasta kohtumisõhtute sarjast. Info tel 736 1396

Kohtumisõhtul saab osta ka sõbrahinnaga raamatuid!

Nepaali filmi- ja vestlusõhtu

Roy Strider ja “Minu Nepaali” autor Kaia-Kaire Hunt tutvustavad Nepaali.

Location:Genialistide klubi
Time:9:00PM Wednesday, March 10th

Selle kolmapäeva õhtul ootame kõiki Nepaali-teemalisele filmi- ja vestlusõhtule. Muusik ja kirjanik Roy Strider (“Minu Mongoolia”) räägib juttu Kaia-Kaire Hundiga, kes elas Nepaalis ning tegi seal vabatahtlikutööd. Õhtu käigus saame teada, mis elu elavad inimesed Himaalaja jalamil, kuidas on sealne ühiskond erinev meie omast ning milliseid üllatusi Nepaal pakub.

Pärast vestlust näitavad Roy ja Kaia-Kaire 2008. aastal valminud režissöör Neasa Ní Chianáin‘i skandaalset dokfilmi “Fairytale of Kathmandu” (“Kathmandu muinasjutt”).

Film jälgib Iiri poeedi Cathal Searcaighi elu ja tegevust Nepaalis. Algselt luuletajast sõbra kutsel müütilisest Himaalaja riigist filmi tegema sõitnud režissöör avastab viimaks, et sõbra elu pole sugugi nii helge nagu seda välja näidata soovitakse. Sõbraliku lääne mehe ja usaldavate idamaa poisikeste sõprus võtab veidrad värvingud. Viimaks on filmi autor sunnitud algsest ideest loobudes tegema oma sõbrast ja naabrist ehmatava linateose.

Pärast filmi pakub Roy traditsioonilist Nepaali teed.

Homme loodetavasti saan aega siia blogisse ka oma eluoliust kirjutada. Oleme praegu Singapuris, tagasi Malaisiast.