Meie reisist on just nii palju möödas, et täna veel mäletan ja suudan seda kirja panna…
Ööpäevane (tegelikult veidi pikem, umbes 30tunnine) peatus Istanbulis sai tehtud meie reisiagendi Kristeri soovitusel 🙂 – et seal on nii tore. Kahjuks unustas ta mainida, et Istanbulis on külm, ja meie unustasime ise ilmateadet kontrollida. Saatsime kavalalt kõik oma talveriided suure koti ees juba Bangkokki ja nii algas meie esimene ja ainus hommik Istanbulis sellega, et ostsime lõdisedes endale kusagilt maa-aluselt turult riideid! Õnneks olid meil kohalikud Türgi-eestlannad abiks kauplemas.
Sain esimest korda pihta, et mul on vist nüüd kogu maailmas eestlastest sõbrad-seenevõrgustik. Olin juba enne kokku leppinud Reelikaga (kes tahab kirjutada raamatut “Minu Istanbul”) ning Kertuga (kes on meie laste blogi fänn), plaanisin ühega kohtuda õhtul ja teisega hommikul, aga selgus, et nad on parimad sõbrannad. Üks elab küll Euroopas ja teine Aasias, vahepeal on ju Bosporuse väin. Selle väina peal me siis seilasimegi. Kertu ja Reelika olid head giidid ja head jutuvestjad. Elasin kaasa nende elule: see tundus olevat luksuslik, aga teatud mõttes üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka, saavad mõlemalt poolt eelarvamusi tunda. Aga hea, et nad on olema teineteise jaoks, üksi oleks palju raskem.
Huvitav oli kuulda, kuidas nad jagasid oma ühisteemasid: näiteks muljetasid, et suguvõsad on oma blondi liikme üle väga uhked ning et “blond tütar on suguvõssa väga oodatud, isegi rohkem kui poeg”. Mina arvasin, et see kultuur on meeste kesksem, aga ilmselt siis blondidele printsessidele tehakse erandid.
Türgis on levinud ka nn sinise silma kultuur, nagu Kertu seda nimetas. Sinise silma kujutisega müüakse kõikvõimalike ehteid ja taldrikuid ja võtmehoidjaid – see hoiab kurja silma eemal. Me igaks juhuks siis läksime ka sinise silma poodi ja ostsime sealt igaüks endale sinisilma. Kui keegi haigeks jääb, siis loetakse sealmail palveid koos sinise silmaga. “Ja tavaliselt hakkab inimene siis haigutama ja saab sel ajal vaimust vabaks!”, Kertu sõnul.
Igatahes saime Türgi maitse suhu igas mõttes selle 30 tunni jooksul: vürtsilettide kirev eksootika ja vetsupotil võimalus valida veejoa kangust ja temperatuuri (see on siis muidugi see veejuga, mis su taguotsa peaks puhtaks pesema, ja siis kuivatab föön selle ära… Justin nägi esimest korda sellist atribuutikat ja pidi ehmatusest pikali kukkuma. Enamik maailma ei kasuta vetsupaberit, arvan ma – hindud ei kasuta, moslemid ei kasuta, aafriklased ei kasuta, mu teada. Muidugi niisugust uhket peldikt on protsentuaalselt vähestel.
Hiljem käisin Martaga ühes tavalises vetsus ja tema elas oma kultuurishoki üle: auk põrandas, mille kõrval on kraan. Mul on hea meel, et ta juba nii varases eas maailma oma paljususes kohtab. Kui olime tagasi lennujaamas, siis hüüdis ta kõva häälega eesti keeles: “Oi, nunnatädid!” ja jooksis lehvitama. “Nunnatädid” kõndisid mööda, silmad maas, ainult silmad neil paistsidki.. Marta teab oma lastehoiust sõbralikke ja suuri suhtlejaid katoliku nunnade näol. Ma õpetasin talle, et sellistele tädidele tuleks öelda “Salam Aleikum”, siis sa näitad, et hoolid temast ja tema usust. Nii ta seal siis hõikas, aga ikkagi naised ei vaadanud ta poole, mõni mees hõikas küll rõõmsalt vastu.
Nägime ka paljajalu valgetes hõlstides kõndivaid mehi. “Emme, siin on vist kusagil saun? või ujula?” – “Ei, need on palverändurid, nad kõnnivad paljajalu oma pühade paikade poole ja räägivad samal ajal jumalaga.” – “Aa. kas seesama Salam-Aleikum jumal?” Ja juba ta jooksis palveränduritele tervitust hõikama. Hull laps on meil, aga ma arvan, et see reis arendas teda väga palju. Mind ennast muidugi ka. Neidsamu palverändureid vaatasin – nad teavad ilmselt mingit saladust, mida minul ei ole.
Kõnnitakse sealmail alati ühtemoodi: mees ees, naine järel. Jäin lennujaamas passijärjekorras vaatama ühte paari: ikka mees ees, naine sabas. Siis hakkasid nad meie kõrval oma keeles sõnelema (mis keel see oli, ma ei tea, lennujaam oli täis erinevate moslemimaade esindajaid) – ja seda sõnelemist pealt piiludes, nende kehakeelt ja hääletooni vaadatyes sain ma aru: tegelikult on seal peres naine boss.
Mis veel..
– Mehed aina katsusid meie tütreid, see algas juba esimese õhtu taksojuhiga, kes meil Anna ära võttis, musitama kukkus ja tagasi ei tahtnud anda, nii et meil tekkis kiirelt lapsevanema protektsionism..
– Kusjuures türgi naistega ei olnud meil 30 seal viibitud tunni jooksul mitte ainsatki kontakti, mitte ühtegi fikseeritavat pilguheitugi, mida mäletaksin.
– Ja jäta meelde, Epp: stopover peatused on paremad siis, kui algavad hommikul ja kestavad järgmise hommikuni, siis saab hotelli hästi ära kasutada.
– Vaata ALATI ilmateadet enne uude kohta minekut! Võta ALATI kaasa kampsun igale pereliikmele! (Kehtib ka Singapuri ja Bangkoki kohta, kus konditsioneritakse ju ostukeskused vägagi jahedaks.)
– Reisi võimalusel nii, et vaid üks laps kaasas…
– Kui peaksid kauem olema moslemimaal, siis igatahes korralikult juuksed katta. See meeste tähelepanu väsitab. Vabandust, küsimus ei olegi moslemimaas, sest Malaisias sedameeste tähelepanu pole. Pigem ikka osas, mitte kõigis moslemimaades. Ma ei tea, miks see nii on, aga see on väga selgelt tunnetatav: araabia kultuuris ja türgi kultuuris on see nii.
Huvitav oli see, et Kertu ja Reelikaga hakkasid kohalikud ise tänavatel türgi keeles rääkima, kuigi nad on blondid põhjamaalannad. Kust see info? Ma arvan, et tüdrukute riietusest. Kogu Istanbul, nemad sealhulgas, oli riietunud musta, halli ja pruuni.
. o O (pärast Orhan Pamuki vist “Minu Istanbuli” ei saa sadakond aastat kirjutada)
kaks lauset hakkas silma:
“Me igaks juhuks siis läksime ka sinise silma poodi ja ostsime sealt igaüks endale sinisilma.”
ja
“Neidsamu palverändureid vaatasin – nad teavad ilmselt mingit saladust, mida minul ei ole.”
päris ilmekad, kui järele mõtled, kas pole? esimene ütleb, et järgid igaks juhuks iga usku või uskumust, mis maailmast leiad, teine jällegi… noh, võibolla nende palverändurite saladus ongi see, et nad on leidnud, mida uskuda, ega pendelda saja erineva variandi, sh ebausud, vahel?
Võimalik 🙂 Ma ütlen ikka, et mina usun, aga tundub, et ma usun kõike. Kõik kiired viivad samasse kohta välja.
Minul on Istanbulis türklannast sõbranna, kes on küll väga euroopalik. Mingid kultuurierinevused kindlasti on, kuid temaga suheldes mingeid eelarvamusi küll ei ole silma torganud. 5 a tagasi käisime hispaanlannast sõbrannaga tal Istanbulis külas, väga tore reis oli! Soovitan kõigil Istanbuli külastada.
Seda küll, Istanbulis on väga tunda see euroopalike naiste kiht ka. Aga siiski ei olnud meie selle ööpäeva jooksul mitte ühtegi kontakti naisterahvaga. Nägime jah, et osal olid rätid peas ja teistel ei olnud, aga suhtlema tulid ainult mehed. Järgmisel päeval Tais oli just vastupidine olukord, huvitav.
Me tahame ka kindlasti Istanbuli kunagi tagasi minna. Nüüd tean, et õige aeg külastuseks on aprill kuni oktoober. See va märtsi algus oli liiga jahe!
orhan pamuki istanbul on kindlasti teistsugune kui istanbul eesti naise jaoks 😉
Ma tundsin, et pean seda lihtsalt kirjutama, et see on tõepoolest tõsi : —elu on– üksildane. Nad ei kuulu türgi naiste hulka, ja nad ei kuulu enam ka Euroopa/Eesti naiste hulka. Nii see kahjuks on jah…( või õnneks? )