Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

/Katkend lasteblogist/

Reisimine arendab maailma (eriti Marta-vanusel, 6-aastasel), aga selleks peab lapsevanem ka ise intensiivselt energiat sisse panema, ise juurde seletama. Mis on Aasia ja mis on Euroopa? Miks siin restoranis palmilehtede pealt süüakse? Miks WCs paberit ei ole ja milleks see kraan on? Miks on osal inimestel pilusilmad ja teist värvi nahk kui meil? Eks ma siis seletasin.

Kui Istanbuli lennujaamas tagasilendu ootasime, tutvusime Marta initsiatiivil meie kõrval istuvate mustanahalistega. “Vabandust, kas teie olete Barack Obama?” Noormehed purskusid südamest naerma. Selgus, et nad olid Cameroonist, Nigeeriast ja Alzheeriast, kõik õppimas, kes Kuveidis, kes Malaisias (minu jaoks jäi segaseks, kas nad tundsid üksteist varem või tutvusid lennujaamas). – “Ei, ma ei ole Barack Obama.” – “Aa, aga kas ta on su sugulane? Sa oled täpselt Barack Obama nägu.” – “Jaa, kindlasti on ta mu sugulane. Mis sinu nimi on?” – “Marta.” – “Minu ema on ka Marta!” Nahkjakiga ja kuldkettiga Camerooni rikka suguvõsa järeltulija oli nii härdunud, et hakkas Martast oma mobiiliga pilte klõpsima. Siis pöördus Marta teiste poole, kes kõrval naernud olid: “Vabandust, aga miks teil pidžaamad seljas on?” – “Need ei ole pidžaamad, need on Nigeeria riided.” – “Aa.”‘

Sellised “Aa” iseesesestmõistetava teadasaamise tasandil õppis Marta sel reisil väga palju. Mul on nii hea meel, et ta õpib niimoodi eelarvamusvabadust ja multikultuursust. Siis saabus Justin tagasi oma rännakult mööda lennujaama ja oli sama mõnusalt vaba oma hoiakutes, nagu ma lootsingi, “Aa, Nigeeria, Fela Kuti!” ja juba asusid nad koos Justini ühe lemmiklaulja laule  jämmima. Marta õppis, et maailm on sõbrad. (Loodetavasti ei maksa see teadmine talle kunagi kätte, me ei ole talle veel osanud hästi seletada seda, et maailmas on ka kurjad inimesed. ma ei usu seda ju ise ka eriti :)).

Igasuguseid pisikesi õpitunde kultuurikonflikte elas Marta üle igal sammul. Miks on nii, et kui siin on hommik, siis Eestis inimesed magavad, aga Ameerikas on alles eile õhtu? Kuhu kadus meri, miks ta sinna saja meetri kaugusele läks, kes ta sinna tõmbas? (katsu sa tõusu ja mõõna seletada, kui ise ka sellets hästi aru ei saa!) “Miks teil on punased täpid?” küsis ta india tädidelt, need naersid ja seletasid. Natuke kurvemalt läks siis, kui ta tahtis teha ühele hiinlannale komplimenti ja ütles “Sa oled nii pruun!” – “Olen või? Pole ma nii pruun midagi!” Hiinlanna kindlasti solvus, see oli ta näost näha. Siis ma seletasin Martale, et kuigi sedasi ütlemine on Eestis kompliment, siis siin maal tahavad naised olla nii valged kui võimalik ja neile kindlasti ei sobi öelda, et “Sa oled nii pruun”…

Samamoodi õppis ta erinevate inglise keele aktsentide kohta ja oligi käes see päev, kui ta ütles “Te olete vist Austraaliast?” ja “Te olete vist Inglismaalt?” – aktsendi järgi sai aru! Maailma keelte kirevust on ta tajuma hakanud, jaapanlastelt õppis, kuidas jaapani keeles teretada, samuti oskab ta tere öelda hiinlastele, malaidele, hindudele… ja mitte ainult tere, aga ka aitäh ja nägemist.

12 mõtet “Reisimeenutused: lapse maailmapildi areng

  1. Eppppp Postituse autor

    Meenus ka, kuidas ta kord Helsinki lennujaamas küsis ühelt valge habemega mehelt: “Vabandust, kas teie olete Santa Claus?” Mees ei hakanudki naerma ega ka mingit naljajuttu ajana, vaid teatas täitsa tõsiselt: “Ei ole.”

  2. thela

    Tõeline õnn on mõelda,et selliselt arenevast lapsest ei saa iialgi virisevat kolklikku täiskasvanut 🙂

  3. Hmm

    – Emme, mis need onud seal küpsetavad?
    – Nad küpsetavad kaamelisitast onne, mille sees elada.
    – Miks nad maja sees ei ela?
    – Kaamelisitast onnis on palju tervislikum elada.
    – Aga kas neil siis pole raha?
    – Raha ei tee õnne, laps.
    – Kas me Nepaali oma sisemist mina läheme otsima, ema?
    – Peagi, laps, peagi. Emme jätab ainult oma töö ja omaksed maha enne.
    – Kas me saame siis väga-väga õnnelikuks?
    – Jah, saame küll. Kusagil mujal ei ole inimesed õnnelikumad kui Nepaalis ja Indias.
    – Millal issi Nepaalist tagasi tuleb?
    – Siis kui ta ennast Nepaalis leiab.
    – Ma tahan issit näha.
    – Mine nüüd, waldorfkoolis juba algavad hingamise tunnid….

  4. urk

    järgmisesse teemasse – lisa-ainete Reporteritunni kohta küllap vihje tuleb? – äkki võtaksite nimekirja algatada neist toodetest, milles teadaolevalt lisa-aineid pole. Need kolme sorti viinerid võiks hakatuseks olla 🙂

  5. Eppppp

    jah, üritan sellest kirjutada postituse, tahtsin saate lingi ka panna ja ootasin seda.

  6. Aet

    Väga toredalt kirjutatud see postitus. Marta on teil eriti tähelepanelik ja julge laps. See, kuidas laps algul ilma igasuguste moraali- ja enesetsensuuri piiranguteta inimestega suhtleb, on nii siiras ja armas. Ja milline väärtus on Martal inglise keele kõnelemine – ta tunnetab, et ta on võimeline kogu maailmaga suhtlema (võib-olla veel aimamata, et igal pool riikides siiski kõik ei saa ta jutust aru).

    Meil on endal olnud väikese lapsega reisides küll ja küll võõraste inimeste poolt mõistmtust, miks meie laps nendega ei suhtle – ei mõisteta, et Eesti on iseseisev riik, kus on oma riigikeel ning need väikesed eestlased kõnelevadki inglise keele asemel selles oma ugrimugri keeles 🙂
    Keele mitteoskamine ei piira küll lapse avastamisrõõme reisidelt, kui vanemad talle nähtut ja olnut lahti seletavad.

    Annast kirjutad Sa vähem. Tema veel ei oska vist sellise innuga reise nautida ja küsimusi esitada? Mäletan, et meil oli raskeim iga reisimiseks 2-3 aastat, enne ja pärast on olnud tunduvalt lihtsam.

  7. helga

    Maksimumpunktid teatud elustiili vaimuka ja tabava kirjelduse eest!
    Eppppp, kas sa ei tundnud end ära?

  8. Eppppp

    Vabandust, mul siin nii kiire elu käsikirjade kammimise kõrval, ma tõesti ei märganud enne seda kommentaari.

    Ma ei teagi, mis öelda, äkki natuke tundsin ka :).

  9. Hmm

    tänan 🙂
    neid nepaali ennast otsima läinud waldorfijaid oli vahepal nii palju, et see muutus juba standardiks…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.