Käsikirjast, koolikatsetest ja kinnisvarast

Ma peaksin homseks (kolmapäevaks) toimetajale “Kas süda on ümmargune?” viimased peatükid ära andma. Kes usub sellistesse asjadesse ja soovib mulle head, siis võite mulle enesedistsipliinist ja inspiratsioonist pakatava ingli appi saata :).

Marta ei läinud Härma-kooli katsetele. Saatus tahtis, et jäime köhasse sel pühapäeval ja pealegi saime ise ka aru, et temal on enesedistsipliiniga veel suuri probleeme. Pärast Kagu-Aasia reisilt tagasitulekut pidi ta oma eelkooli töövihikust harjutused järgi tegema (elu esimene nn kodutöö) ja see toimus suure stressi saatel. Nii jõudsimegi tulemusele, et saatus ei taha, et meie 6aastane vabahing läheks sel aastal õpikallakuga kooli katsetele.

Nii et oleme nõndapalju siis edasi liikunud. Praegu on kõige tõenäosem, et ta läheb oma tuttava eelkooli õpetajaga ja tuttavate nunnatädidega edasi, Tartu katoliku kooli esimesse klassi.

Ja veel, kõige tõenäosem on see, et me oleme endale ka uue kodu leidnud, ühes äsja korda tehtud (õigemini praegu tehtavas) mõnusas puumajas.

Enne oli omanikuga juttu, nii ma igaks juhuks kuulutan siin – seal majas on üks korter veel tühi. Kaks magamistuba, kontoriruumike, suur tuba, kokku umbes 100 ruutmeetrit, kahel tasapinnal (teisel ja kolmandal korrusel, mõnusate katuseakendega), põrandatesse ehitatud kaug-keskküttega, Toomemäe lähistel Tähtvere-Vaksali-kesklinna ristumiskohas, tänavanime me ei taha öelda, otsustasime netis natuke privaatsemad olla… Üür 6000 krooni kuus pluss kommunaalid, sissekolimise võimalus juuni alguses. Ja meie oleksime altnaabrid.

Meil oleks hea meel, kui leiaksime naabriks lapsega/lastega pere, kes taga-aias kompostikasti koos meiega hakkaks tegema ja oleks muidu toredad. Igatahes kui kedagi siin see asi huvitama hakkas, meili mulle epp.petrone@gmail.com ja saadan kontakti edasi :).

39 mõtet “Käsikirjast, koolikatsetest ja kinnisvarast

  1. kaur

    Tartu mõttes olete te siis ikka luuserid kuubis. Mitte et ei saanud Härmasse sisse, vaid isegi ei proovnud????

    :)))

    Ma ise elasin ülikooli ajal “Tähtvere-Vaksali” kandis, Haava 4 täpsemalt, nüüd on sellel krundil uus maja. Tore piirkond oli.

    Palju distsiplineerivaid ingleid,

  2. Eppppp Postituse autor

    Võid jutumärgid ümber panna, kui soovid :). Aga selline fraas on tõepoolest olemas, koolid kasutavad seda. No kuidas sa NEID koole siis nimetad. Eliitkool kõlab ka nadilt.

  3. Hmm

    see on see, kus õpitakse kah vahel, mitte ei ole iga päev ka joonistamise ja õige hingamise tund

  4. Mona

    ahh, midagi sellist ma just otsin, aga kahjuks Tallinnasse (ehkki Tartu mulle meeldib väga)…
    Innukaid inspiratsiooni-ingleid Sulle!

  5. Urmas

    Tartu Katoliku Kool lähtub sellest, et iga inimene – õpilane, lapsevanem ja õpetaja – on Jumala looming ning tingimusteta armastatud Jumala poolt (kooli kodulehelt).
    Seda on elust näha jah.

  6. Kaur aka Nublu

    Väga tore, et saatus ise tegi lapse eest õige otsuse 🙂 Näen oma tuttavate pealt seda meeletut stressi oma võsuke parkida võimalikult elitaarsesse kooli, sõltumata sellest kas laps alati selleks vaimselt valmis on (mitte, et see teie puhul peaks nii olema).

    Laps peaks ikkagi ise andma signaali oma valmisolekust – kui ta tõesti on üliagar-andekas-õpi-karjäärihimuline juba tõesti 6 aastaselt, siis andku aga tuld ja vanemal pole muud kui teda enam-vähem kahe jalaga maapeal hoida. Kui aga vanemad lähevad läbi lapse enda saavutusvajadusi rahuldama, siis tulemuseks on rikutud lapsepõlv, kohutav puberteet ja eluaegse traumafooniga suhted lapse ja vanemate vahel.

  7. kairit

    Tunnistan üles, et valmistasin ette mõttes üsna kriitilist kommentaari lapsevanemate aadressil, kes alustavad Rosmast ja oma kooli loomise soovist ning lõpetavad last Härmasse saates:P

  8. toomas

    Olen katoliku koolist kuulnud tuttavatelt v.palju head. Kool omaette fenomen millist mujal eestis polegi. Tähtis moment ka et kool kodu lähedal- laps saab stressivabalt kooli jalutada. Edu.

  9. Heli

    See on julge otsus ja peaksid sellest kirjutama põhjalikumalt! Surve lapsevanematele viia lapsed eliitkoolide katsetele on väga suur! On üsna mõtlemapanev teada, et kuigi ta nüüd katsetele ei läinud, siis oli see pigem juhus, mis asja paika pani. Kui tagantjärgi mõtlen möödunud aastale, mil mu oma tütar kooli pidi minema, siis imestan, kuidas ma ikkagi tundsin vajadust oma lapse kaudu tõestada oma kuulumist nö normaalsete ja edukate hulka. Mis mul viga oli, miks ma teda pressisin.

  10. anna

    Muideks, täiesti tavalised koolid on ka koolid ja väga toredad pealegi. Täiesti tavalised keskkoolid. Õppekava on kõigil üks, kui lapsel huvi, võib ta käia lisaks mingites ringides ja keeltekoolides, aga sundida teda kooli, kus ta PEAB kõike seda lisaks õppima riiklikule õppekavale või langeb muidu välja – mu arust on see lapse suhtes räigelt ebaaus. Võib-olla ta ei tahagi kõiki neid asju, võib-olla teda ei huvita see lisaharidus, mida nt Härma pakub. 1. klassi lapse puhul ei saa seda kuidagi teada. Ja kui selgub, et tahab, siis võib alati gümnaasiumiastmes Härmasse minna.

    Seega kiidan väga otsust jätta laps sinna, kus ta harjunud on. Härmasse jõuab veel minna, kui väga tahtmist peaks olema.

  11. Eva

    Ei ole sel Härma koolil häda midagi. Katsete eeliseks on see, et lapsed alustavad ühelt tasemelt ja õpetajal on sellevõrra lihtsam. 6-7 aastastel on ju ikka nii, et mõni loeb ammu ladusalt ja teine alles õpib tähti-numbreid tundma. Kool on igati tore ja õpetajad tublid. Ainult head kuuleb ka Katoliku kooli kohta.

  12. sille

    Ma lisaks siia vaid seda, et mina (kui õpetaja) ei paneks oma last pool aastat varem kooli. Olgu laps nii tubli, tark ja asjalik kuitahes.
    Ja põhjus tesmeeas. Lolluseid teevad nad tesmeeas kõik, aga mida hiljem, seda parem. Kui sõbrad on aasta vanemad, siis Sinu laps teeb kõik lollused ära aasta varem. Keeruline jutt, aga oma peres kogetud.

  13. Eppppp

    Sille, ma saan su kirjeldatud olukorrast aru, aga… ma ei usu, et Marta teismeeas Eestis koolis käib. Selleks ajaks oleme ilmselt suved Eestis ja kooliaasta mujal (küllap USA-s, aga on õhus ka muid variante). See on meil just üks põhjus – et laps oleks edaspidi omavanustega samas klassis, mitte kõigist vanem, ja pikk nagu ritv on ta nagunii ka omavanuste hulgas :).
    Mis sa õpetajana sellest loogikast arvad?
    PS. USA-s ja enamikus Lääne-Euroopa riikides lähevad lapsed kooli 6-aastaselt.

  14. Eppppp

    Juhuse rollist. Mina usun juhusesse (kui haigust saab juhuseks nimetada? Kõike saab, aga kõike võib ka tõlgendada :), ja lõppeks oli see ikkagi oma valiku küsimus. Kui vastav pühapäevahommik kätte jõudis, siis köhisime küll, aga oli ka settinud sisetunne, millele siis sai ajendiks “oleme haiged ju ka”.

    Igaühel oma sisetunne ja oma valikud. Samas ei saa ma aru sellest grupikuuluvuse sõjast “eliit- versus muud” või ka “waldorf versus muud”. Miks Kairit siin kommentaariumis nii kuri, et minu pähe mahub korraga nii Rosma waldorfkool kui Miina Härma nö eliitkool? 🙂

  15. Josefiina

    Ahoi!
    Aga Sa oledki väga seda nägu, et Sa oled tulevane katoliku kooli lapsevanem. Minu enda laps käib ka seal ja natuke seda olustikku tundes leian, et ka Sinu laps sinna sobib.
    Meil on sinna juba pesa tehtud!
    Ja kuna te nagunii inglise keelt räägite, siis pole ka palju koole Tartus, kus seda keelt veel alates esimesest klassist õppima hakatakse.
    Nii et teil ei olegi midagi mõelda nagu.

  16. Kaur aka Nublu

    Grupikuuluvuse sõda sõltub paljuski sellest, milliste komplekside käes vanemad ise vaevlevad. Kui ikka suures seltskonnas emmed-issid valjuhäälselt kuulutavad kui lahe on Tamjärve kooli õppemeetodika või kui sügavuti minnakse Prantsuse Lütseumi kodanikuõpetuses, siis nõrgema enesehinnanguga vanem, kelle laps käib Kalamaja põhikoolis võib tunda enda last vähem valitu ja väärtuslikuna (mis on täielik jama loomulikult).

    Ütleme ausalt, et tegelikult ei määra põhikoolis saadav õpe suurt midagi – kui lapsel on olemas vaimsed eeldused kuskil ennast teostada, siis teeb ta seda edukalt ka üsna keskmise põhikooli õppe tasandilt. Oluliselt enam määrab gümaasium, ülikool ja seltskond kellega ta hängib/tshillib. Ilmselt kõige olulisem on vanemate varajane äratundmine, mis last huvitab ja kuhu ta liikuda soovib ning igakülgne tugi lapse edaasistele püüdlustele, mitte oma joru ajamine (see ei kehti edukate baleriinide ja klaverimängijate puhul ;).

  17. Lugeja

    Ka mulle tundub Katoliku kool ühe armsa koolina (pealegi nagu ise kirjutasid, siis oma õpetajat tunneb ta juba eelkooli ajast).Ja lõppude lõpuks – kui kool jääb lapsele tulevikus nõrgaks, siis saab kooli ka ju vahetada – ei ole meil ju siin mingi kastiühiskond. 🙂 Edu kooliminekuga!

  18. Elsa

    Einoh, minu tütre puhul oli sõelal 3 kooli, s.h ka nii Katoliku kool kui MHG 🙂 Ma ei saa siinkohal aru vastandamisest. Eks erisusi on igal koolil, aga ühe valiku sobivus ei välista ju sugugi teist…
    MHGs õpib mu vanem laps, Katoliku koolis sugulasi… mõlema kooli kohta oskan rohkem kiita kui laita 🙂

  19. kairit

    Hm. Ma ei tea, kas “kuri” olekski õige sõna. Ma kirjutasin “kriitiline”, ei ole ka kindel, kas seegi tegelikult väljendab mu tunnet.
    Alustaksin sellest, et minu skepsis Härma suhtes on tohutu. Mul ei ole isiklikku suhet Härmaga, aga tunnen siiski lapsi, perekondi, suguvõsasid, sõpruskondi ja kuidas öeldagi, töökaaslaste gruppe (?), kelle kõigi lapsed püüdlevad Härmasse või käivad Härmas. Tulles 15 aastat tagasi väikelinnast Tartusse elama, olin ma (ja ka minu abikaasa) absoluutselt kindel, et meie lapsed hakkavad käima Härmas. Me kasvasime täielikult ümber…
    Kui Sa hakkasid otsima Marta hariduse võimalusi, siis ma korraks isegi imestasin, et kuidas nii, Härma ei olegi esimene valik- just inglise keele pärast. Siis ma sain aru, et Sind huvitab lapsekesksus, individuaalne lähenemine, loovus, isiksuse arengu soodustamine jne. Minu silmis ja minu tänaste teadmiste kohaselt ükski neist märksõnadest ei iseloomusta Härma kooli. Ja ka lapsevanemad, kes oma lapsi sinna panevad, lähtuvad ikkagi eelkõige “õppimisele orienteeritusest” või siis “õpikallakust”- laps jääb tagaplaanile, tähtis on haridus. Siit siis kriitilisus, aga see ei ole sihitud otseselt Sulle. Sest ühest küljest- lapsekesksetest omadustest tunneb enamik koole Eestis puudust, peale vabakoolide ja väiksemate maakoolide. Härmast lihtsalt räägitakse rohkem. Teisest küljest- kas Eestis ongi olemas kooli, mis seaks keskmesse lapse ja tema isiksuse ja samal ajal annaks kulbiga teadmisi, et rahuldada lapsevanema ambitsioone? (ok, vbla et RAM on sellele kõige ligemal).
    Ühesõnaga- tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati, võiks mu (väljaütlemata) kriitiline märkus kõlada. See ei tähenda, nagu ei võiks Härma olla Martale parim kool. Või Katoliku. Mina ju ei tea seda paremini;)
    P.S. Minu poeg läheb kodule lähimasse kooli. Mu tütar aga on hirmus andekas ja ma ei tea, kuhu kooli teda panna… õnneks pole ta veel 3-aastanegi:P

  20. Maire

    Minu kursaõe laps käib katoliku koolis ja nad on hullult rahul. Kiidab taevani:)

  21. Elsa

    Kairit, meil on koolivalik veel tegemata 🙂
    Liidrirollis on kodulähedane kool, ehkki selle suurus 900 õpilasega on mulle lapsepõlve-maakana üsna hirmutav. Suuresti viimasest johtuvalt kerkib viimasel ajal pinnale ka mõte Tera Erakoolist, just klasside ja kooli enese väiksusest-mõnususest tingituna…

  22. mia

    Kirjutan siia kuna ütleks sõnakese RAM KOOLI kiituseks, kuna keegi eelkirjutajatest pani selle niinimetatud eliitkoolidega ühte patta. Minu vanem laps on teinud läbi Tallinna niinimetatud eliitkooli, pärast sellist lapse vaimset sandistamist võtsin eesmärgiks et iial enam, kuigi ülalnimetatud kool asub meil ümber nurga ning meie pere andekaim kuid keerulisema natuuriga teismeline käib RAM-s.
    Tegelikkus on see, et see kool on olnud suurepärane partner mulle kui lapsevanemale nii heas kui halvas. Pigem paneksin ta Tartu mõistes sinna Katoliku kooli poole ning palun tehke mulle selgeks miks lapsevanemad kes maksavad igasuguste hobiringide eest kõhklematult suuri summasid, aga kui asi puutub kooli õppemaksu siis hakkab hala peale, et miks peetakse lapse hariduse eest maksmist rumalate rikkurite tegevuseks?

  23. kairit

    Elsa, mina ju tunnen seda kodulähedast kooli hästi ja oma poiss läheb ka sinna (vanim poiss samas 9. kl). Mina ei tajugi, et see on mammutkool, ehkki kirjade järgi peaks olema- olgem ausad, kunagi just see hirm mul oli. Muidugi nüüd viimased aastad on jäänud õpilasi vähemaks, keskkoolis on vaid 2 paralleeli ning peaagu täielikult on loobutud õhtusest vahetusest (kui 9.50 mõnel päeval mõnel klassil välja arvata).
    Ujula on, logopeed on, raamatukogu üle tee, staadion on, huvitegevused on (kunagi oli küll rohkem) ja üle linna tunnustatud tugev põhikool on ka (nii tugev, et keskkooli lausa moositakse jääma õpilasi, aga Treffner riisub koore). Turvaline ümbrus on, kodu on jalutuskäigu kaugusel ka ilma hea bussiühenduseta, mis ka on. Keskmes on ju klassijuhataja- üks 1. kl juhataja on mu vanima poja endine õpetaja, teine paralleeli- minul on julge tunne. Ja õnneks ei ole enam 30+ õpilasega klasse vaid 24 (vanemal pojal sellega vedas).
    Mina maksaksin küll lapse hariduse eest, kui ma näeksin lapsele väga olulist eelist (ja maksaksin topelt, sest teise linna otsa vedamine pluss aja-ja närvikulu lisaks). Hetkel oma poisile aga eelist ei näe, mis selle üles kaaluks.

  24. Jo

    N6ustun Kauriga. P6hikooli valik pole väga määrav. Ja kas poleks 6udne kui oleks – 7 aasta vanuselt oleks selge, kas inimestest saab Keegi v6i Mittekeegi.

  25. Kati

    Kahju, et seal majas väiksemaid kortereid üle pole, sest toredate naabritega teeks koos komposti küll 🙂

    Aga kooli koha pealt paneb mind alati imestama, et esimese klassi mineja koolivaliku puhul räägitakse elus edasi saamisest, kõrgkooli astumisest ja muust säärasest. Samas kui laps läheb ikkagi esimesse klassi, mitte ülikooli, ja gümnaasiumisse tulevad niikuinii hiljem uued katsed, nii et algkooli võiks ikka valida algkooli järgi ja eks hiljem siis laps ise otsustab.
    Olen ise selles kurikuulsas MHG-s käinud kolm gümnaasiumiaastat ning tulnud sinna pisikesest maakoolist. Juba tollal (õige ammu) oli sealne snobism üle minu taluvuse piiride ja siis alles uusrikkad ja “eliit” tekkisid 😉 Ehk et põhikool võiks olla selline koht, kus lapsel on mõnus olla – kui on snoob, käigu snoobidega koos, ja kui on “vaba hing”, siis olgu “vabade hingede” koolis 😉

  26. Eppppp

    Kati, seal isegi vist on üks korter veel, millel polnud veel kindlat üürilist (kokku majas viis korterit) – see oli 60 ruutmeetrit. Kui huvitab, meili mulle.

  27. ...

    eks see masu lõpetab igasugused valdorfimised ja otsingute suunad muutuvad ka lihtsamaks ja selgemaks. Kui ikka kõht on tühi siis on tee sellele eneseleidmisele suht lühike, eksole.

  28. Eppppp

    Mul endal on just tühja kõhu perioodidel need suured eneseleidmise perioodid olnud :). Kuidas kellelgi.

  29. M.

    Ma arvan, et paljud lapsevanemad ei tea mis toimub tegelikult meie koolides. Mul oli “õnn” seda natuke kogeda õpetajana. Algklassidest ma ei tea, aga põhikoolis on asjad minu arvates kehvad. Esimene märksõna võiks olla kooliviha-vastumeelsus nii õpilaste kui õpetajate poolt. Kui teie laps ei taha kooli minna või räägib koolist halvasti – siis on tal probleem reaalselt olemas. Näiteks – teatud aineõpetaja võib last kiusata sest tegelikult on tal vastumeelsus kõikide laste suhtes, aga välja valab ta selle mõnele. Nüüd ütlete, et ei usu – ei usu, et õpetajad lapsi ei salli. Aga võiksite uskuda. Nähtud – kogetud.
    Ka võib olla, et klassis on paar ekstravertset türannihakatist, kes kommenteerivad teisi, alandavad ja naeravad välja. Neid võib olla mõni, aga ometi suudavad nad kogu klassi õhu mürgitada. Olen näinud klasse, kus osa lastest on justkui energiast tühjaks imetud, apaatsed, oma arvamust väljendada nad ei julge ja varsti enam ei oskagi.
    Kui meie – täiskasvanud, kogeme verbaalset ahistamist, mõnitamist kolleegide poolt või ebaõiglasi märkusi ülemuselt – siis meie oskame enda eest seista kasvõi sellegagi, et lahkume töölt või anname ahistaja kohtusse. Lapsed kogevad sarnast stressiolukorda aga iga päev ja arvavad, et see ongi elu – nad ei mõista veel, et selline koolikeskkond on vägagi ebanormaalne.
    Probleem on üleüldse süsteemis – õpetajale käib 20-30 last üle jõu ja ta kas hakkab oma tööd vihkama-maandades selle viha rüblikute peal või kivistub-tädistub. Lõpuks on üks nokk kinni saba-lahti olukord kus õpetajad ei talu lapsi ja lapsed õpetajaid.

  30. mina

    K2isin algusest peale H2rmas – noh, toona oli valik kas piirkonna j2rgi Karlova v6i siis katsete j2rgi H2rma ja Karlova j2i l6puks 2ra sellep2rast, et see oli tugeva muusikakallakuga kool aga minul oli juba lapsena kolm elevanti k6rva peal maganud nii et oli juba ette teada, et ega mul sealse kooli p6hilise kallakuga v2ga h2sti minema ei hakka.
    M-il on t2itsa 6igus, olen kohanud selliseid 6petajaid ja ka tyrannihakatisi (ja olnud tyrannihakatiste lemmikohver m6nda aega. 6petajatega minul isiklikult kyll 6nneks probleeme ei olnud). Olen n2inud isegi selliseid tyrannihakatisi, kes vanuses 10-11 endast tykkjagu vanemaid kiusavad, mis on ausalt 8elda ysna… 66vastav. Probleem on muidugi ka selles, et lapsevanemad tihti ei tea (v6i ei hooli?), mis just t2pselt koolis toimub ja ilma lapsevanema koost88ta on raske tyrann-lapse k2itumist muuta. K6rvalt vaadates – mina olin selleks ajaks juba ylikoolis, aga n2gin oma noorema 6e-venna pealt – tundub, et e-kooli v6imalused on selles suhtes pilti ikka h2sti palju avardanud.

    P6hikool ja 6petajad… noh, eks see oleneb. Minul n2iteks puudus igasugune austus 6petaja vastu kes oma ainet ei tunne. Kui tundi ei saanud anda kui s6naraamatut k2eulatuses ei olnud (ja LIHTSAD s6nad, tule taevas appi!) – no tere talv! Eks ma saan aru, et v6ib-olla igaks tunniks ei j6ua 100% ette valmistada ja ega seda ei olegi vaja, aga mingisugune standard v6iks 6petajal ju enese suhtes olla. Onju?

  31. Oudekki

    Mina käisin põhikooli kodulähedases annelinna “mammutkoolis”, tõsi küll, inglise keele kallakuga klassis. Keskkoolist läksin ise vabal tahtel Treffnerisse – ja olin valmis minema kuhu iganes. Mitte sellepärast, et haridus oleks olnud kuidagi väga hull või ekstravertseid türanne klass täis. Osaliselt sellepärast, et kaheksa aastaga olin lihtsalt samast seltskonnast ja samadest käitumismudelitest üdini tüdinud – osaliselt aga vajadusest vabaduse järgi. Sest selle mammutkooli häda oligi sellest, et oodati kõigilt automaatselt mingisugusesse malli mahtumist, aga see tekitas minus lihtsalt loomuliku protesti.

    Treffeneri pluss minu ajal oligi just see, et seal oli peaaegu piiramatu hulk vabadust – mida see kool sai endale lubada, sest sinna tulid inimesed, kellel oli niigi motivatsioon õppida, kelle puhul ei olnud õpetajal vaja seda tööd teha, et “kuidas lapses töö vastu huvi äratada” (see ei tähenda, et vahepeal ei oleks luuserdatud või mõni aine poleks igavam olnud, aga see on ikkagi teine asi ja vajab teisi pedagoogilisi nippe). Seega oli neil aega jälgida õpilaste isiksusi tähelepanelikumalt kui ehk muidu ühe 30-se klassi puhul jaksaks. Ka kaaslased ei oodanud siin nii palju uniformsust, kui annelinna koolis: kuna me kõik olime mingist otsast natukene veidrad, siis austati ka teiste õigust veidrusele ja individuaalsusele(isegi siis kui see pinda käis).

    Kokkuvõttes ma arvan tegelikult, et süsteem, kus on algkool, põhikool ja keskkool kõik eraldi ja laps peab paratamatult seltskonda vahetama, on üks väga mugavaid nippe. Noh ja keskkool siis võib tsipa spetsialiseeritum olla…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.