Arhiiv kuude lõikes: aprill 2010

Eelmisel nädalal Viljandimaal

…käisime siis lugejatega kohtumas. Mitte ainult Viljandimaal (Karksi-Nuias, Abja-Paluojas, Viljandis, Suure-Jaanis), aga ka Valgamaal Tõrvas.

Viis kohtumist kolme päeva jooksul oli liiga palju mu häälele (pealegi oli haigusevimmakest sees, nii et hääl läks ära lõpuks). Aga niiöelda energeetilises mõttes oli see väga tore kogemus. Ja ka kunagiste mälestuste puudutamise mõttes. Näiteks Abja kultuurimaja lõhn. Või Karksi-Nuia õpetajad.

Lilli saime kingituseks, õunu saime, kommi saime, riidekoti saime, ja isegi kuuseistiku saime!

Sain huviga kuulata Justinit, mõni tema lugudest oli minulegi üllatus (näiteks et ta õppis fraasi “Mina arvan” kunagi Edgar Savisaare teleintervjuust, või et 1940. aasta juunikommunistid on tema jaoks nagu hipid, kellele võim sülle kukkus). Loe edasi Eelmisel nädalal Viljandimaal

Rahvaga kohtumas Saaremaal: Marokost ja muust

Oli tore.

Esimesel õhtul oli minu esimene silmast silma kohtumine Kätliniga (“Minu Maroko” autoriga) ja siis asusime kohe rahvaga kohtuma :). Kätliniga oli mul juba enamvähem esimestest meilidest-helistamistest saadik selline tunne, nagu ta oleks vana sõber, ja ega silmast silma nägemine seda tunnet muutnud.

Rääkisin siis alguseks jälle sellest, kuidas see “minu”-sari alguse sai, esimest korda tundsin ära, et hakkan ennast kordama. Mõtlesin, et tulevikus võiks (järgmisel nädalal Viljandimaal) kohe inimestel küsimusi esitada lasta. Ma ei tea, kuidas teised teevad neid lugejatega kohtumisi, mina olen selles suhtes rutiinivastane inimene, et tahaks, et iga uus kohtumine oleks ka minu enda jaoks UUS. Mida teie siin täna küsite, mida te teada tahate, mida koos arutama hakkame?

Ja edasi läks meil siis Kätliniga jutuks. See oli meile mõlemale uus, tekkis mõnus küsimuste-vastuste sünergia, lisaks siis fotode energia. Mõned mu küsimused olid kodus varem välja mõeldud, sest tahtsin neile tõesti vastuseid saada, näiteks… Loe edasi Rahvaga kohtumas Saaremaal: Marokost ja muust

Konverents “Kuidas lapsi hoida”

Panen ka selle pressiteate üles, olen aidanud konverentsi korraldamisel ja meediakajastamisel.
Tartus toimub konverents “Kuidas lapsi hoida”

Perekasvatuse Instituut ja Tartu Lastehoiu Selts korraldavad 23. aprillil Tartus, Johannes Esto Ühingu Maja saalis (aadressil Näituse 3) konverentsi „Kuidas lapsi hoida”. Kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, missugune on lapse vajadustest lähtuv ja lapse arengut toetav päevahoid.

“Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga,” kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: “Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema.”

“Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?” küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. “Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma.” Loe edasi Konverents “Kuidas lapsi hoida”

“Minu Kolumbia” üritused Tallinnas ja Tartus (pressiteade-kutse :)

Kirjastus Petrone Print esitleb raamatut „Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal.“ kolmapäeval 21. aprillil kell 20, Tallinnas Cubanita Live Cafe’s (Narva mnt. 5, Foorumi keskuses) ja reedel 23. aprillil kell 19 Tartus Genialistide Klubis (Lai 37 taga).

Raamatu autori Ave Ungroga vestleb Tallinnas Kolumbiast, Ladina-Ameerika elust-olust ja raamatu sünniloost SA Tallinn 2011 juht Mikko Fritze ja Tartus autori nimekaim Ave Anniste, kes on samuti mõnda aega Kolumbias elanud.

Kirjastuse Petrone Print populaarne „Minu…“ sari on jõudnud järjega Kolumbiasse. Raamatu autor Ave Ungro läks Kolumbiasse plaaniga õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatuse tahtel jäi ta sinna maale aga kaheks ja pooleks aastaks, elas kahes linnas, töötas ka tõlgina ning korraldas Eesti filmi päevi Kolumbias. Ave ise kirjutab „oma Kolumbiast“ järgnevalt: „Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…“ Millised on need sügavalt isiklikud põhjused, mis annavad alust Avele seda maad vihata, mis pani teda Kolumbiat armastama ning miks on raamatu alapealkiri „Lend papagoi nokal“ – need on vaid mõned küsimustest, millele huvilised vestlusõhtul autoriga vastuse leiavad.

Vestluse vahepaladeks näitab autor videoklippe ja fotosid Kolumbiast.

Loe raamatust lähemalt siit: http://petroneprint.ee/minu_kolumbia.php

PS Märge Epu poolt – kas te seda teate, et Petrone Printi fännidele on Facebookis kood, nii et saab raamatu e-poest odavamalt (125 krooniga).

ja 24 aprill “Minu Maroko” esitlus ja loeng islamist Tallinnas

„Minu Maroko“ ja islami tutvustus Tallinnas
Saturday, April 24, 2010
12:00pm – 3:30pm
Keevise tn 9 (Microlinki maja kõrval, mošees)

Araabia filoloog ja islamoloog Kätlin Hommik-Mrabte peab 24. aprillil Tallinnas loengu teemal „Mida võiks teada islamist?“ ja tutvustab oma raamatut „Minu Maroko“.

Mida aeg edasi, seda kuumemaks muutub Eestis islami teema, kuid seda peegeldatakse väga ühekülgselt. Loeng „Mida võiks teada islamist?“ püüab selgitada, kuidas islam paistab moslemite pilgu läbi ning lahti seletada mitmeid meie ühiskonnas nii juurdunud valearusaamu.

Loengule järgneb väike paus ning seejärel tutvustab Kätlin Hommik-Mrabte raamatu „Minu Maroko“ tagamaid ning vastab kuulajate küsimustele. Kirjastuse esindaja Epp Petrone tõstab „Minu Maroko” puhul esile selle selgitusliku külje. „Kätlini abiga on võimalik vaadata paljusid meile igapäevaseid teemasid ja probleeme läbi moslemi silmade, mis aitab paremini mõista nii palju vastakaid arvamusi esile kutsuvat religiooni nagu islam,” märgib Petrone.

Üritus on tava-eestlasele seda huvitavam, et toimub Eesti Islami Koguduse mošees lahtiste uste päeval, seega oodatud on ka need, kes sellesse maailma piiluda soovivad. Avatud on väike näitus vanadest Koraanidest, islamirõivastusest ja muust islamiga seonduvast. Demonstreeritakse ka uut leiutist – kõnelevat Koraani.

Müügil on sõbra hinnaga „Minu Maroko“.

Ürituse orienteeruv kava:

12.00 – 14.00 – loeng „Mida võiks teada islamist?“ (eesti ja vene keeles)

14.00 – 14.30 – teepaus

14.30 – 16.00 – „Minu Maroko“ tutvustus ja küsimustele vastamine

Keda huvitab vaid ürituse teine pool, võib kohale tulla kell 14.30.
Üritus toimub 24. aprillil algusega kell 12.00, Keevise tn 9 (Microlinki maja kõrval).

Täiendav info: info@islam.pri.ee. Üritus on tasuta.

Järgmisel nädalal Justiniga Viljandimaa raamatukogude tuuril

Epp Petrone ja Justin Petrone Valga- ja Viljandimaa tuur: lugejatega kohtumine

Neljap, 22. aprillil Karksi-Nuia kultuurimajas kell 17
Samal päeval Abja raamatukogus kell 19

Reedel, 23. aprillil Tõrva raamatukogus kell 14
Samal päeval Viljandi raamatukogus kell 18

Laupäev, 24 aprillil Suure-Jaani raamatukogus kell 14

Räägime oma raamatutest ja kirjastuse Petrone Print tegemistest. Müügil on ka sõbrahinnaga raamatud.

Ja Kuressaares ka nn Ameerika päev

Friday, April 16, 2010

12:00pm – 3:00pm

Saare maakonna keskraamatukogu II korruse lugemissaal

16. aprillil algusega kell 12.00 tähistatakse Kuressaare raamatukogu lugemissaali II korrusel Ameerika Teabepunkti 5. sünnipäeva.

Kõigepealt antakse ülevaade teabepunkti tegevusest. Seejärel vestleb Saare ajakirjanik Aare Laine Epp Petrone, Justin Petrone ja Olev Remsuga teemal “Eestlasena Ameerikas ja ameeriklasena Eestis”.

Epp Petrone on elanud kolm aastat New Yorgis, Justin Petrone üle kolme aasta Eestis ning Olev Remsu on korduvalt rännanud erinevates USA osariikides. Kõik kolm on sellest kirjutanud raamatuid: Epp Petrone “Minu Ameerika 1”, “Minu Ameerika 2” ja “Roheliseks kasvamine”, Justin Petrone “Minu Eesti”, Olev Remsu “Toronto – New York.- Los Angeles”.

Taustaks näeb osaliste reisi- ja elufotosid.

Kuresaaares “Minu”-sarja ja “Minu Maroko” tutvustus

“Minu Maroko” vestlus- ja filmiõhtu
Thursday, April 15, 2010
Time:
5:00pm – 7:50pm
Location:
Saare maakonna keskraamatukogu II korruse saalis
Description
Vestlusõhtu Saare keskraamatukogus

Kätlin Hommik-Mrabte tutvustab oma raamatut “Minu Maroko”, pakub selle kõrvale kanget teed, näitab pilte ja jutustab oma kasvamise teest. Raamatu autor jõudis oma religioossete otsingute tulemusel islamiusuni ülikoolipäevil Tartus. Araabia keele ja koraani õpingud viisid ta Pariisi, kus ta kummalisel kombel leidis interneti teel hingesugulase. Kätlin otsustas vastata südame häälele ning sõita Kuveiti enda pulma, kohates alles seal esmakordselt oma tulevast abikaasat. Koos siirduti mõne aja pärast Marokosse, kus autor pidi kohanema uue perekonnaga ning araabiamaa igapäevaeluga.

Õhtu juhatab sisse Epp Petrone, kes tutvustab “Minu..”-sarja: kuidas see alguse sai ja kellele on see mõeldud.

Kätlin näitab Khadijah Chadly dokumentaalfilmi “Zrareet”, mis on tuntud ka nime all “Kuidas dresseerida Maroko meest ja elada, et sellest rääkida!”

Kevadhetki: suurpuhastus

Ma koristasin ühte tuba ja leidsin sealt ühe koti, kus olid kirjad enam kui kümne aasta tagant. Ja romaanialged.
Päikeseviirus istusin ja mõtlesin, kuhu põgeneda, mida teha?! Elu tundus justkui paigas olevat enne seda koristamistööd, kõik on päevade, nädalate ja kuude kaupa enamvähem plaanitud.
Nüüd tundus, et…
– Esiteks: “Kas süda on ümmargune?” on ikkagi ilukirjandus (autobiograafiline, muidugi), ma olin kas kogemata või meelega sealt välja unustanud liine, mis tegelikult mu elus olulised sel ajal olid.
“Mis seal imestada, sa ei saa ju KÕIKE ühte raamatusse panna!” ütles Justin rahulikult seepeale.

Tema seisab siin kõrvaltoas teises päikeseviirus ja kirjutab “Minu Eesti 2” ja ütleb, et saab väga hästi aru, et see on ka ainult killuke, mitte sugugi see, mis TEGELIKULT juhtus.
“Ja kas ka see tunne on sul, et see pole see, millsks sa tegelikult võimeline oled?”
“No see tunne jääb vist alati!”
Selline hea rahulik mees.
Kirjutab alati seistes, postamendi peal. Nagu Tammsaare. Mina kirjutan alati kas kägardunult, jalad ristis, läptop süles padja peal. Kirjutuslaudu siin majas ei vajata muuks kui vahel paberite sorteerimiseks.
– Aga teiseks: veel, ma sain aru sellest, et ma ikkagi elan vale elu. Või ütleme, saan aru eluperioodi ajutisusest. Ma tahan ikkagi jõuda sinna üksikule saarele, olgu see siis kus iganes (“sinus eneses”, see võib ka olla keset suurlinna). Sinna, kus on lõppenud muud kohustused ja saab proovida nn ilukirjutamisega tegelikult lõpuni minna, vähemalt poole pealegi minna. Need kunagised kritseldused andsid selleks julgust.
Praegu pean ma eelkõige kirjastaja olema. Ja ema. Üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Vabandust, ma olen seda siia blogisse vist juba kirjutanud? 🙂

Ilusat kevadet ja tehkem ikka vahel suurpuhastust!

Peaks end veel harima selle niiöelda “häid kevadpühi” teemadel

Ma panen siia ühe kolme aasta taguse lingi “Head Jeesus Kristuse tapmise päeva”, kus ma küsisin, kas on ikka õige hakata juba vaiksel reedel inimestele õnnitlusi saatma ja mune värvima: http://eppppp.tahvel.info/2007/04/07/head-jeesus-kristuse-tapmise-paeva/
Sama teema tõusis mul ka seekord päevakorda, kui reedel juba õnnitlusi saama hakkasin.
Ma ei oska tegelikult üldse seda püha eesti keeles õieti nimetada. Kõige lihtsam on öelda “häid kevadpühi” või “häid munadepühi”, siis on see meie ürgse paganliku traditsiooni järgi, kevadise pööripäeva järgse esimese täiskuunädala pühapäev (pühapäev! mitte reede ega laupäev!), kui rõõmustati kevade saabumise üle.
Samas ma respektin kristlust ka. “Häid ülestõusmispühi!” See kõlab kuidagi väga vanamoodsalt ja sekulaarses Eestis kummaliselt, mina julgen seda fraasi kasutada siis, kui tean, et räägin kristlasega.
“Häid lihavõttepühi!” See kõlab juba maisemalt, eestimaisemalt. Aga vaadake, ma respektin kristlust, aga ei respekti nii väga lihasöömist :). Suu ei paindu teistele “head lihavõttu” soovima. (Jah, minu pendelkäitumine, kindlasti on keegi mu lugejatest mindki näinud liha võtmas, ma olen umbes viies kord elus taimetoitlane :), juba tükk aega, aasta ehk, aga juba enne seda ei tahtnud liha juba tükk aega.)
“See lihavõtu” soovimise fraas tuleb mõistagi vanadelt eestlastelt, kes paastuaega pidasid ja siis seda lihavõtuga tähistasid. Mõtlen ikka sellele, et peaks aega võtma ja lugema selgeks selle, millal hakkasid kristlased liha sööma? Olen mitmelt poolt kuulnud, et varakristlased olid taimetoitlased, kes ka kala sõid. (Sellest ka meie kultuuriruumis levinud “olen taimetoitlane ja söön kala, see pole patt” mõtlemine.). Kui keegi peaks sel teemal teadma, võite mind harida.

Igatahes – ilusat pühapäeva!