Kevadhetki: suurpuhastus

Ma koristasin ühte tuba ja leidsin sealt ühe koti, kus olid kirjad enam kui kümne aasta tagant. Ja romaanialged.
Päikeseviirus istusin ja mõtlesin, kuhu põgeneda, mida teha?! Elu tundus justkui paigas olevat enne seda koristamistööd, kõik on päevade, nädalate ja kuude kaupa enamvähem plaanitud.
Nüüd tundus, et…
– Esiteks: “Kas süda on ümmargune?” on ikkagi ilukirjandus (autobiograafiline, muidugi), ma olin kas kogemata või meelega sealt välja unustanud liine, mis tegelikult mu elus olulised sel ajal olid.
“Mis seal imestada, sa ei saa ju KÕIKE ühte raamatusse panna!” ütles Justin rahulikult seepeale.

Tema seisab siin kõrvaltoas teises päikeseviirus ja kirjutab “Minu Eesti 2” ja ütleb, et saab väga hästi aru, et see on ka ainult killuke, mitte sugugi see, mis TEGELIKULT juhtus.
“Ja kas ka see tunne on sul, et see pole see, millsks sa tegelikult võimeline oled?”
“No see tunne jääb vist alati!”
Selline hea rahulik mees.
Kirjutab alati seistes, postamendi peal. Nagu Tammsaare. Mina kirjutan alati kas kägardunult, jalad ristis, läptop süles padja peal. Kirjutuslaudu siin majas ei vajata muuks kui vahel paberite sorteerimiseks.
– Aga teiseks: veel, ma sain aru sellest, et ma ikkagi elan vale elu. Või ütleme, saan aru eluperioodi ajutisusest. Ma tahan ikkagi jõuda sinna üksikule saarele, olgu see siis kus iganes (“sinus eneses”, see võib ka olla keset suurlinna). Sinna, kus on lõppenud muud kohustused ja saab proovida nn ilukirjutamisega tegelikult lõpuni minna, vähemalt poole pealegi minna. Need kunagised kritseldused andsid selleks julgust.
Praegu pean ma eelkõige kirjastaja olema. Ja ema. Üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Vabandust, ma olen seda siia blogisse vist juba kirjutanud? 🙂

Ilusat kevadet ja tehkem ikka vahel suurpuhastust!

17 arvamust “Kevadhetki: suurpuhastus” kohta

  1. Tõeliselt inspireeriv vaatepilt – Justin kirjutamas postamendi ääres! Soovin suuri Pegasusega kohtumise hetki teile 🙂

  2. Tore, et keegi on minu ammuse plaani seistes arvuti taga töötada teoks teinud. Minu puhul aitaks see 1) ära hoida rasvade kogunemise teatud kehaosadesse ja 2) arvutist rohkem eemal olla.

    Aga ilukirjandusega võib olla nii, et kui lõpuks see aeg Sulel saabub, siis Sa enam ei tahagi seda teha – mul on paljude asjadega nii olnud.

  3. Hea Epp!
    Küll sa jõuad ka selle perioodini, millest unistad. Jõuad, kui on aeg. (Ära võta seda eestlasliku traagikaga: Aga ükskord ma saan oma laeva – stiilis). Ole õnnelik selles hetkes, mis sul käes on: Ema, Kirjastaja. Sul on Sinu Pere ja Sinu Kirjastus. See ongi selle hetke õnn. Uued õnned on ootamas, siis kui on aeg. Olgem õnnelikud!

  4. See lause on küll lausa kuldne, et üle kahe prioriteedi inimesel olla ei saa. Aitäh, peaks lausa kivisse raiuma…

    Maadlen siin ise mitme võetud kohustusega, perfektsionistile omaselt on kõik nii tähtsad, nii tähtsad, kõike tahaks maksimaalselt hästi teha… ja siis jooksebki juhe kokku. Nii et see lause oli küll lausa valgustuslik. Mitte võtta ette rohkem kui kaks liini korraga 🙂

    Jõudu soovides tundmatu püsilugeja

  5. Jah, ma ise ka lugesin selle lause kusagilt ja jätsin meelde…

    Justinil – ja mul samamoodi, proovisin – hakkab selle püstijalu kirjutamise peale alaselg valutama! Ei tea, kuidas Anton Hanses hakkama sai, kas tal olid seljalihased paremas vormis…

    Ja ohhh, täna oli meil mõeldud uudistevaba päev, praegu vaatasin netis uudiseid, Poola presidendi ja kogu see lennukitäis hukk, vaat see paneb oma väikesed tormid-tungid hoopis teise konteksti…

  6. ja kui kevadisest suurpuhastusest jääb üle asju..(laste väikseksjäänud riideid, mänguasju millega enam ei mängita, raamatuid, nõusi jne) mis veel korras aga ise ei vaja, siis saab need kasvõi sümboolse hinnaga oksjonilehel uut kodu otsima panna- http://www.turuplats.ee
    saada asjad uuele ringile:)

  7. noortele ja natuke vanematele emadele – lapsed kasvavad NII meeletult ruttu, saad korra silma pilgutada ja 20 aastat möödas…
    Mitte et ma arvaks, et te praegu mind usute. Õnnis aeg mõttes olnud asjade tegemiseks/lõpetamiseks, aeg endale, tuleb ja on ka nauditav. Seda, et ise vanemaks jäänud oled, märkad ehk sellest, mida ütles ka Marju Lauristin – vanadus vabastab :).

  8. Kas kirjutamine ei ole parajalt egoistlik tegevus? See ju tegelikult ei aita inimkonda. See ei ole nagu arstiks olemine, või teadlane või leiutaja või ehitaja või õpetaja. Kas sellest ei jää hinge tühja tunnet?

  9. Kust sa võtad, et Tammsaare kirjutas püsti? Temast kirjutatud raamat (oli see “Tammsaare härra Hansenina?”) kirjeldab ometi peensusteni, millise nurga all ta kirjutades istus ja kus oli küünarnukk ja kuidas pidi langema valgus. Ära unusta, et Tammsaare ei püsinud üldse väga pikalt püsti oma maoprobleemide pärast. Iga tegevuse järel käis ja pikutas.

  10. Hmmjaa, vanad kirjad ja kirjutised teevad seda küll. Mis eluviisi nihkes olemist puudutab, siis vahel mõni käik kuhugi kohta teeb sama asja ära.
    Aga ma lohutan ennast ka sellega, et elu muutub ja mul on võimalik elada hiljem hoopis teisiti.

  11. Mul on meeles, et Tammsaare muuseumis giid ütles, et ta kirjutas püsti, ja näitas seda “sekretäri”, mille najal ta kirjutas, et kõndis natuke ringi ja siis seisatas ja kirjutas. Ja et iga päev oli normiks 25 lk täis kirjutada. Ega ma ometi midagi segi aja? See muuseumikülastus oli palju aastaid tagasi. Kui uuesti läheme (plaanime peagi minna), siis küsin :).

  12. Selle selja valutama hakkamise vastu aitab: rühi korrigeerimine ja õiged jalanõud (loodetavasti kodus ikka ei ole mingeid “huvitavaid” asju jalas). Noh ja loomulikult ka selja süvalihaste treenimine, mille jaoks üks kergemaid võimalusi on “balance board”. Rühi korrigeerimise all pean silmas seda, et teadja inimese käest võiks saada õpetust, kuidas tegelikult oma keha hoidma peaks.

  13. Mulle tundub, et oskame olla liialt rahulolematud selle hetkega, mis on käes. Hoiame võib-olla liiga palju kinni oma ettekujutustest ideaalist või kõikidest võimalustest, mida enda jaoks suudad välja mõelda. Ma olen hakanud aru saama, et see ei ole juhuslik, et ma olen siin, ja praegu, et kõik see, mis ja kes mind ümbritseb, ei ole juhuslik, vaid on tähendusega. See ongi praegune elu, eelmises elasin ma võib-olla Indias ja järgmises Itaalias, aga tänases tasub rahul olla sellega, mis on. Et elu ei läheks mööda, enne, kui seda elama jõuab hakata.

  14. Mind jäi vaevama siin üks kommentaar kus öeldi, et ilukirjandus ei aita inimkonda. Kulla inimene, sa loed järelikult valesid raamatuid!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.