Rahvaga kohtumas Saaremaal: Marokost ja muust

Oli tore.

Esimesel õhtul oli minu esimene silmast silma kohtumine Kätliniga (“Minu Maroko” autoriga) ja siis asusime kohe rahvaga kohtuma :). Kätliniga oli mul juba enamvähem esimestest meilidest-helistamistest saadik selline tunne, nagu ta oleks vana sõber, ja ega silmast silma nägemine seda tunnet muutnud.

Rääkisin siis alguseks jälle sellest, kuidas see “minu”-sari alguse sai, esimest korda tundsin ära, et hakkan ennast kordama. Mõtlesin, et tulevikus võiks (järgmisel nädalal Viljandimaal) kohe inimestel küsimusi esitada lasta. Ma ei tea, kuidas teised teevad neid lugejatega kohtumisi, mina olen selles suhtes rutiinivastane inimene, et tahaks, et iga uus kohtumine oleks ka minu enda jaoks UUS. Mida teie siin täna küsite, mida te teada tahate, mida koos arutama hakkame?

Ja edasi läks meil siis Kätliniga jutuks. See oli meile mõlemale uus, tekkis mõnus küsimuste-vastuste sünergia, lisaks siis fotode energia. Mõned mu küsimused olid kodus varem välja mõeldud, sest tahtsin neile tõesti vastuseid saada, näiteks…

– kui Marokos kätega süüakse, kas see tähendab, et süüakse vaid parema käega? (Jah.) Kas vasak käsi on nn ebapuhas? (Jah, sellega pestakse end WC-s.) Kas see tähendab, et nad ei puutu ei toitu ega võõrast inimest vasaku käega? (Ei puutu.) Seega ka mina peaksin hoiduma sellest, kui külastan nende kultuuri? (Jah, aga sulle kui võõrale antakse see muidugi andeks…) Sama teema kehtib ka paljude muude maade kohta, kus end WC-s veega pestakse – vasak käsi on ebapuhas.

– Mismoodi see viis korda päevas palvetamine täpsemalt kellaajaliselt käib? Saime teada, et päikeseaeg on jagatud võrdselt nelja osasse, palvetatakse siis päikesetõus ajal, päikeseloojangu ajal ja kolmel korral, mis on täpselt minutipealt väöa arvutatud: kui on veerand päikeseajast läbi, kui on pool päikeseajt läbi ja kui on kolmveerand läbi. Selleks arvutamiseks on spetsiaalsed internetisaidid, sest loomulikult on need kellaajad siis igal laiuskraadil ja kellaajatsoonis erinevad. See kelaaaeg on parim aeg palvetada seda spetsiaalset palvust (iga päevaaeg on erineva nimetusega palvus), aga sobib ka pärast seda kellaaega.

Ja alati palvetavad nad Meka poole. Iga mošee sees on see ära märgitud, kus on Meka, ja võid palvetadaa muidugi ka kodus või külas, ja otse loomulikult sa tead oma kodus ja uurid välja ka külas, kuspool on Meka.

Ning palvest osa on alati ühtemoodi, rituaalne, see tekitab kogkonnatunnet, kui nad kõik täopselt ühel ajal pomisevad ja kummardavad – aga siis on ka intiimne osa, kus sa esitad selle sõnumi jumalale, mis sul just seekord hinge peal on.

– Kas ja kuidas elu muutus, kui ta hakkas aastaid tagasi Pariisis elades rätti kandma. Ta rääkis, et enne seda elas ta üle valuliku kasti-surumise. Ida-Euroopa välimusega, põlvini seeliku, saabaste ja pikkade heledate juustega neiu… kord ootas ta tänavanurgal sõbrannat ja keegi pranstlane astus ta juurde: “palju tund maksab?” Kui šokeeritud Kätlin seda oma prantslastest sõpradele rääkis, siis sai ta veel kord üllatuda: teised lihtsalt kehitasid õlgu ja ütlesid, et sinu välimusega naised on siin sageli prostituutideks. Sellest peale hakkas ta end rohkem katma ja siis jõudis koraani uurides arusaamale, et pearäti kandmine on islami juurde kuuluv tõesti, ja hakkas juukseid ka katma. Nii pääses ta ühest kastist (Ida-Euroopa mõrd) teise (vaene mosleminaine, keda kindlasti keegi mees sunnib juukseid katma…) Nendel teemadel kirjutab Kät oma raamatus ka, aga seda “Palju tund maksab?” lugu ta raamatus pole.

– Üleüldse sain paremini aru sellest kogukonnatundest, mis valitseb Maroko majapidamistes. Kuidas naised lobisevad ja sööki keedavad (ikka tunde), kuidas nad lobisevad ja pesu pesevad (ikka tunde), kuidas naabrinaistega kõik koos kordamööda maju koristavad. Ja kuidas rongaisasid sellises ühiskonnas ei ole, sest see lihtsalt ei sobi. Kui sünnib laps, siis see laps jääb selle mehe omaks. Ja armukestepidamine on seal ka palju enam taunitud kui siinkandis.

Janiiedasi…

– Kui rahvas küsima hakkas, siis huvitas neid muidugi mitmenaisepidamine. See ei olevat tegelikult üldse levinud, Kätlin on oma pika islamikogemuse jooksul kohanud vaid ühte naist, kes on polügaamses abielus, ja mitte ühtegi meest. Kui ta sellest teemast rääkis, siis koorus minu jaoks taas uusi tarkusi välja. Näiteks see, et prohvet Muhamed hoopis piiras naiste arvu – enne teda oli selktandi meestel lubatud naisi loendamatul hulgal :), aga siis sätestati “kuni neli, ja ainult juhul, kui suudad kõiki nelja võrdelt ülal pidada ning neid võrdselt rahuldada”. Sõnastust ma ei tea täpselt, aga jutt siis emotsionaalsest, aga ka füüsilisest rahuldamisest, ja majanduslikust nagunii.

Oeh, paljust võiks veel rääkida. Siinkohal soovitan võimaluse korral tallinlastel minna Kätlini loengule järgmisel nädalal.

Järgmisel päeval oli siis Kuresaare Ameerika teabekeskuse viies aastapäev ja sellega seoses rääkisime Ameerikast: Justin, mina ja kirjanik Olev Remsu. Igaühel meil oli erinev kogemus. Justin on kasvanud Ameerikas, mina tulnud sinna migrandina ja Remsu käinud reisimehena, sõites bussiga Torontost New Yorki ja sealt Los Angelesse. Tegelikult kohtumisõhtu tipuks kujunesid hoopis Justini kirjeldused Eesti elust. Tema raamatut “Minu Eesti” oli meil liiga vähe kaasa toodud, see sai esimesel õhtul juba otsa.

Justin võitis vist kõik südamed oma jutu  esimeste minutitega, kui ta ma-infinitiivi parandas da-infinitiiviks (alguses läks valesti) ja jätkuvalt pävis muhelemist, kui ta rääkis oma segasauna kogemustest või jaanipäeva kogemustest. 🙂

Igatahes oli tore Saaremaal. Kolmandal päeval käisime külas ka Kätlinil kodus, kohtasime ta 1,5 kuist lapsukest ja väga sümpaatset noor ärksa olemisega meest, kes kohe poliitikast ja religioonist arutama hakkas (noh, võibolla mitte kohe, aga nuusutas vist ikka enne üle, et me Justiniga oleme alati olnud Iraagi sõja vastu ja huvitume ka spirituaalsetest teemadest laial rindel). Kõike head igatahes Mrabtede perele :), nad ei tea, mis ja kus neist edasi saab, aga mina salamisi loodan, et Kätlin jätkab islami tutvustamist ka raamatutena, olgu selleks siis “Minu Maroko 2. osa” või midagi muud.

Meenus, et ma pole sellest raamatust rääkinudki blogis. Leidsin Kätlini islam.pri.ee kodulehe kaudu ja olen väga rahul selle nn  leiuga :). Nagu ma ka kohtumisõhtu alguses ütlesin – see sari peaks olema isiksuste sari, ja Kätlin kindlasti on isiksus, ta kirjeldab maailma läbi enda prisma, kõigega ei pruugi nõustuda, aga on aru saada, kust need tema arutlused ja maailmavaade tulevad, ta ei lahmi. (Ja mina ise nõustun  enamiku ta tähelepanekutega). Kõige rohkem on Kätlini raamatu juures ette heidetud seda, et ta puudutab ka poliitikat – 11. septembrit, terrorismi jne. Raamatu keeletoimetajale ei meeldinud need teemad seal näiteks üldse. Aga mina olin Kätlini poolt ja jätsime poliitika sisse – see raamat on ju ikkagi (vaata alapealkirja) – “Maailma teisipidi vaatamise õpik”, üks uus peegel, millest ennast näha saab.

Kui hakkasime nende külasislahkest kodust lahkuma, siis tekkis üks olukord, kus Mustapha oli toas ja meie aias ja ma küsisin Kätlinilt kiirelt: kuidas Marokos ongi, kas ma peaksin meest hüvastijätul kallistama või kätt andma või…

“Mitte midagi, võõras mees ja naine ei puuduta kunagi teineteist.”

No muidugi, kuidas mul see meelest ära läks! Olen nii palju itaallaste, hispaanlaste ja muude lõunamaalastega kokku puutunud, et unustasin hetkeks. Muidugi, islamis ei pea vastasugupoolt puudutama (st: ei või). Kui tore see on! Tegelikult on mulle see alati nii ebamugav, kui pean Justini meesugulased (naised muidugi ka) läbi musitama, kui ma nendega eriti muud juttu ei ajagi. Mulle sobis see väga hästi, et sain Mustaphale hüvastijätuks lihtsalt kaugemalt viibata.

Kätliniga kallistasime, aga pärast mõtlesin: huvitav, kuidas nad seal Marokos naiste vahel hüvasti jätavad ja kohtuvad, kas puutuvad või ei? Järgmine kord Kätlinilt küsin, või siis satub ta siia vastama? 🙂

9 mõtet “Rahvaga kohtumas Saaremaal: Marokost ja muust

  1. Kätlin:)

    Hehei, Epp 5e p-ga!:)

    Ma kohe teen lausa kaks lisandust siin:

    1. Marokos naised omavahel ja mehed omavahel nii kallistavad kui põsemusitavad tervituseks ja hüvastijätuks; kui on võõramad, siis võib ainult kätt ka anda.
    Need põsemuseid on kindlasti prantslastelt laenatud. Aga jah, mehed omavahel ja naised omavahel, teist sugupoolt ei ole vaja puutuda. Mind ka alati häiris Pariisis see, et kõik, keda Sulle tutvustatakse, isegi kui näed seda inimest kõigi eelduste kohaselt esimest ja viimast korda, tuli läbi musitada … selline prügikasti tunne tekib peale mõnda aega.
    Kuigi tegelikult paljud Marokos tervitavad ka vastassoo esindajaid, kuna nad lihtsalt ei tea, et islamis seda ei tohiks!!! Uskumatu, kas pole, ise sündinud moslemid.:) Aga jah, paraku on nii, et kõik kõike ei tea.
    Ja siis veel muidugi see, et neid vastassoost sugulasi, kellega veresideme tõttu abielluda ei tohi, tohib ka kallistada.:)

    2. Palveaegade seltus läks Sul, Epp, veidi sassi.:)
    1. päikesetõusul,
    2. keskpäeval (päikesetõusu ja päikeseloojandu vahel),
    3. pärastlõunal (keskpäeva ja päikeseloojangu vahel),
    4. päikeseloojangul,
    5. õhtul/öösel(paar tundi peale päikeseloojangut).
    Sul oli see öine palve ka enne päikeseloojangut kusagil.
    Ja tegelikult vanasti, kui arvutit ja tarku programme ei olnud, vaatasid inimesed päikese ja varjude kõrguse järgi, millal mingi palveaeg on, nii et seda on võimalik ka ilma arvutita teha.:)

  2. ...

    Mitu neitsit tema mees peale surma taevas endale kasutuseks saab? 72, 74? Mis lugu sellega on?

  3. luize

    Mmmm, kui mu mälu ei peta, siis mulle küll Kätlini abikaasa andis kätt tutvustamisel. Või siis mitte. Igatahes ma mäletan, et ma mõtlesin sellele Tartus Genklubisse minnes, et kuidas peaks käituma. Ju siis läks täppi kõik 🙂

  4. Airi

    Ei saa seal taevas mingit 70mment ega rohkem neitsisit. Kui ma ei eksi, saab märter paradiisi oma 70 pereliiget, mitte mingil juhul seda myyti, mida laialt levitatakse.

  5. ...

    kahjuks sa eksid. Musulmani meest ootavad taevas neitsid. Mis naised nende neitsitega tegema peaks, krt seda teab. Segane ja hull asi igal juhul. Nagu kogu see religiooni iba yldse.

  6. Iti

    kuulan saadet Kätliniga R2-st. Kena kõik, mulle väga meeldis see, kuidas ta rääkis, kuidas usu leidis, ja miks kristlus ei sobinud. NIng Maroko elu kirjeldus. Aga nüüd kui jutt läks kaksitornidele ja ameerikalstele, siis pööras küll ära. Andke andeks! Nagu Kätlin ise ütles, et keegi võib öelda, et ajupestud. Aga see oligi ajupestud jutt. Ma mingil juhul ei ole ise kunagi pooldanud Iraagi või Afganistani sõda, aga ee jutt oli nüüd küll .. kmm, imelik?

  7. Kätlin:)

    Miks siis imelik kohe?:) Kui peavoolu arusaamade ja meedia pealetungiva arvamusega kokku ei lähe, siis on kohe imelik.:P Kui veidi uurida, siis paljud ameeriklased tänapäeval ka ei usu seda ette söödetud 9/11 vabandust. Liiga palju aga-sid on selle looga seotud …

    Aga mis puutub nüüd paradiisineitsitesse … hmmm 😛 … Kas Sa (st kommenteerija) ise lugesid seda Koraanist, et saab 70 neitsit või keegi tark (näiteks televiisor jälle) ütles seda? 🙂

    Täpsustuseks nii palju, et Koraanis on kasutatud sõna “huur”, mis on muide, meessoost.;) Naissoost vaste oleks “hurija”, aga Koraanis on kasutatud just “huur”. Äkki keegi tahaks nüüd teha märkust, et Koraan propageerib homoseksuaalsust?:)

    “huuri” algtähendus on tegelikult viinamarjad ja rosinad. Sellest siis ka deriveeritud tähendus – “suurte pruunide silmadega”. Nii et, mis seal siis lõppkokkuvõttes saab – pruunisilmalisi, viinamarju või rosinaid?

    Paradiisikirjeldus on üldse Koraanis väga üheplaaniline – Paradiisi kirjeldatakse kui ühte väga toredat kohta, mis kõrberahvast araablastele oli muidu kättesaamatu unistus – rohelus, vete vulin … Meie jaoks ei ole see midagi erilist. Meile oleks pidanud siis pigem kirjeldama liiva, päikest ja merd, aga kes araablastest oleks tahtnudki moslem olla, kui Paradiisiks on liiv ja päike?:P Sellega elasid nad ju iga päev.

    Nii et kes suudab sügavamale vaadata, siis Paradiis on igaühe jaoks midagi erinevat, mis vastavale isikule just meeldib. Ega ikka ei ole nii, et üks Eesti naine pääseb Paradiisi ja siis talle öeldakse, et vot, Paradiis on meil siin puud, jõeke ja 50 perfektset naissoost neitsit, keda saaksid kadestada, kui ta tahaks hoopis valget liiva, merekohinat ja palju päikest.;)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.