Eelmisel nädalal Viljandimaal

…käisime siis lugejatega kohtumas. Mitte ainult Viljandimaal (Karksi-Nuias, Abja-Paluojas, Viljandis, Suure-Jaanis), aga ka Valgamaal Tõrvas.

Viis kohtumist kolme päeva jooksul oli liiga palju mu häälele (pealegi oli haigusevimmakest sees, nii et hääl läks ära lõpuks). Aga niiöelda energeetilises mõttes oli see väga tore kogemus. Ja ka kunagiste mälestuste puudutamise mõttes. Näiteks Abja kultuurimaja lõhn. Või Karksi-Nuia õpetajad.

Lilli saime kingituseks, õunu saime, kommi saime, riidekoti saime, ja isegi kuuseistiku saime!

Sain huviga kuulata Justinit, mõni tema lugudest oli minulegi üllatus (näiteks et ta õppis fraasi “Mina arvan” kunagi Edgar Savisaare teleintervjuust, või et 1940. aasta juunikommunistid on tema jaoks nagu hipid, kellele võim sülle kukkus).

Ja ise rääkides saab ka mõne asja selgemaks. Näiteks sain aru, et mul on kahju, et ma lasteraamatuid rohkem avaldada pole saanud (neid on sahtlis pooleli veel palju, aga nad ei “tasu ära”), ja sain ka selle nn “minu”-sarja olemuse selgemaks: see peaks olema kohtade, inimtüüpide ja maailmale lähenemise viiside paljusus. Nii, et neid raamatuid ei saaks panna ühe lihtsa nimetaja alla ega saakski tegelikult võrrelda.

Huvitav oli see, et iga esinemine kukkus välja erinev. Ei ma ise ega Justin viitsi sama asja mitu korda sama struktuuriga rääkida. Ja alati on inimeste energia erinev. Küsitakse vahele erinevaid asju.

Abjas näiteks istus esireas abielupaar, kes oli kõik minu-sarja raamatud läbi lugenud ja kui Justin rääkis versivprstist, küsis see mees järsku vahele: “Noh, viktoriiniküsimus, aga millises Minu-sarja raamatus toimub verivorsti tegemine?” Ma muidugi teadsin vastust 🙂

Viljandis näiteks istus esireas üks nelja-aastane laps ema süles ja kuulas kogu see aeg. Ja vahepeal isegi naeris! Näiteks kui ma ütlesin, et “Minu Ameerika” raamatud on selliste kaantega, et neid ei sobi meestel hästi lugeda või kui ma rääkisin, et Marta on väga uhke oma “Marta varbad” raamatu üle ja kui raamatupoodi läheme, kutsub inimesi seda vaatama.

Justin hakkas näiteks Suure-Jaanis kokutama, kui üks lahe mehemürakas talle ligi astus ja ütles: “Tere, ma olen sinu fänn!” (Mis selle peale vastama peaks, küsis ta hiljem minult. Ma arvasin, et õige vastus on muidugi tere 🙂

Tõrvas oli meil ainuke keset päeva sündmus, muud olid õhtul, aga see oli kell 14. Raamatukogujuhataja alguses vabandas, et rahvast ilmselt ei tule, ja pärast vabandas, et toole ei jätkunud, pool rahvast pidi püsti seisma.

Ja igas kohas oli mõni isiklik kontakt minevikuga. “Kommipoes töötav tädi Helve” näiteks, mu ema kunagine pinginaaber ja minu lapsepõlvelugude tähtis inimene (mõelge ise, kommipoes tööl!). Kui tagasi sõitsime, siis tegin märkmeid enda kunagise lapsepülvelugude raamatu jaoks.

Nüüd siis hakkamegi vahetevahel tuuritama, kui kutsutakse – näeb Eestimaad uue nurga alt.

Sel kevadel oleme veel kahes kohas: 15. mai Kärdla raamatupäeval ja 21. mai Rakvere raamatukogus.

12 mõtet “Eelmisel nädalal Viljandimaal

  1. Eppppp Postituse autor

    Kas te seal kohaliku raamatukoguhoidjat tunnete, esitage nn sotsiaalne tellimus :).

    Pärnusse tahaks nagunii tulla, äkki isegi annaks mai lõpus või juuni alguses teha selline reis, meil seal vaja katsikule ka minna ja Pärnu on nii lahe. Või siis varasügisel. Mhm… tegelikult Pärnus saaks äkki isegi suvel teha, see linn ju elab suvel ka. Kui sealt on keegi korraldaja, siis võtke ühendust.

    PS. Islandi-raamatus jah 🙂

    Ega me päris tasuta seda tee. Raamatukogudel on esinejate fondid, nagu ma aru olen saanud. Ja Hiiumaale läheme hoopis nii, et kohalik aktivist kirjutas projekti ja küsis meile reisi- ja öömajaraha kohalikult kultuurkapitalilt.

    Rapla reis võiks sobida septembrisse, meid on kutsutud ja oleme kokku leppinud Põltsamaa asjus, et teeks sama reisiga ehk.

  2. helle

    Meie õpsid olid ka täitsa sillas, et nägid elusaid kirjanikke.
    Mul on kahju, et ei saanud kahes kohas korraga olla.
    Aga õnneks olen teid enne näinud, isegi raamatuid lugenud:D

  3. Eppppp

    Ma arvan, et septembris teeks Põltsamaa ja muud Kesk-Eestit.
    Meile sobiks nt augusti teine pool ka, aga arvatavasti inimesi ei tuleks suvel.

  4. Erki

    Mina kavatsen oma tagutsa küll kohale vedada, isegi siit Tallinnast kui vaja…

  5. Kati

    Mis verivorstidesse puutub, siis… Kinkisin just mehele “My Estonia” ja lugesin selle muidugi enne üleandmist läbi ka (komplimendid Justinile!!!) ja naersin endamisi, et äkki on siiski hea, et teil Valparaisosse minemata jäi, sest nemad seal söövad nii sülti kui verivorsti kui frikadellisuppi ja loomulikult nõrkemiseni kartulit… Isegi midagi kama ja kamatahvli laadset on seal olemas 🙂 Mul oma meest pole Eestis kulinaarselt veel šokeerida õnnestunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.