Küsimused esitas Kadi Laid Hiiu Lehest, intervjuu ilmus päev enne Kärdla raamatupäeva ehk 14. mail, aga seda neil netis ei ole. Panen oma vastsuest täisversiooni siia.
Milline on Teie side Hiiumaaga?
Mulle on Hiiumaa alati meeldinud. Üks mu häid sõpru, ajakirjanik ja “Minu Austraalia” raamatu autor Airi Ilisson on pärit siit ja kunagi ammu mängisime ideega, et kirjutaksime koos Hiiumaa kohapärimuste-haldjajuttude raamatu. Kes teab, äkki kunagi teemegi selle teoks…
Hiiumaaga on ka väike isiklik side. Mu vanaisa ehk taat Eerik Saluveer oli pärast sõda mõnda aega Hiiumaal eesti keele õpetajaks, siis kolis mandrile, aga mõne aja pärast pidi pealekaebaja tõttu uuesti Viljandimaalt Abja-Paluojast õpetajapostilt lahkuma. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ja keegi kaebas ta peale – nii läks taat uuesti Hiiumaale maapakku ja elas seal heade tuttavate juures, peidus. Küllap teie saarel elab siiani inimesi, kes taati ja seda maapao-aega mäletavad.
Missuguse Eestimaa paigaga tunnete kõige suuremat lähedust? Miks?
Neid kohti on palju. On paar metsatukka Lõuna-Eestis, kus ma end väga hästi tunnen. Aga siis tunnen vee kutset ja tahaks just mere äärde.
Palju on ka neid kohti, kus me pole käinud. Oleme Justiniga teinud plaani käia iga aasta ühel uuel Eesti saarel. Ta on pärit USA suurimalt saarelt Long Islandilt (New York on osaliselt selle saare peal), nii et põline saarepoiss.
Muide, Justin kirjutab praegu “Minu Eesti” teist osa ja selle raamatu esimene peatükk toimubki kohe… Hiiumaal!
Milline välisriik on Teid enim lummanud? Millega?
Kui valida üks ja kasutada märksõna “lummanud”, siis vist India. See oli nagu omaette universum oma värvide, lõhnade ja reeglitega.
Mul tuleb mai keskel välja tõsielul põhineva reisiromaani “Kas süda on ümmargune?” esimene osa. Seal toimub tegevus peamiselt Kanaari saarel ja Iisraelis, peagi tuleb teine osa tegevuskohaga Malaisia ja kolmas osa tegevuskohaga Indias. Eks need maad ole kõik mind lummanud ja ma julgen neid “oma maadeks” nimetada.
Muidugi on mind väga palju inspireerinud ka USA, kus olen kolm aastat elanud ja millest olen kirjutanud raamatud “Minu Ameerika” (kaks osa). Sel riigil on oma energia, seal on palju negatiivset, aga sealsetes inimestes on tegutsemisjulgus. Mulle meeldib see, mis suunas Ameerika mind muutis.
Missugustes kirjastuse Petrone Print raamatusarja „Minu…“ riikides olete reisinud? Kas enne või pärast raamatut?
Huvitav küsimus… Pean raamatuid vaatama ja mõtlema. Olen käinud Itaalias, Hispaanias, Soomes, Kanadas ja Londonis juba enne “Minu”-raamatuid (Eestist ja Ameerikast rääkimata!) Ning Tais pärast “Minu Tai” lugemist. Aga kas on sellist maad, kuhu ma kindlasti tahaksin minna tänu raamatule? Selliseks inspiratsiooniallikaks on kindlasti olnud “Minu Island”. Hiiu mees Tarvo Nõmm on väga muhe kirjutaja!
Millest tulenevad „Minu…“ sarja sihtkohad? Kas riigist/linnast või autorist?
Hoiame lihtsalt silmad-kõrvad ja meilipostkasti avatud, ma ise vahel teen mõnele huvitavale inimesele pakkumisele, aga saame alatasa kirju erinevatest planeedi otstest. Eestlasi on praegu tõepoolest igal pool. Varsti näiteks tulevad raamatud “Minu Suriname” ja “Minu Benini” – ilmselt peab lugeja maakaardi pealt vaatama, kus need asuvad. Samas, kõige värskem on “Minu London”, sellistest suurtest kohtadest on alati mitu inimest, kelle hulgast me valima peame: kelle maailmast me teeme raamatu? Londoniraamatu kirjutada tahtjaid oli kümne ligi… Ja raamatu autoriks on moekunstnik-moetudeng Anu Samarüütel.
Kui keegi oleks valmis kirjutama raamatu „Minu Hiiumaa“, siis kaugelt või lähedalt võib/peaks olema autor? Eestist? Euroopast? Jaapanist?
Tegelikult teie saarest juba on kirjutatud, Douglas Wellsi raamat, eks! Me loodame kunagi temaga tutvuda-kohtuda.
Aga oleme mõelnud küll sellele, et teha erinevatest Eesti kohtadest ka “Minu”-sarja raamatud. Sobiks iga nimetatud variant, kui on huvitav tüüp ja hea kirjutaja, olgu ta siis Hiiumaale tulnud Tallinnast või näiteks Jaapanist.
„Minu…“ sarjas on ilmunud raamatud juba kahelt hiidlaselt – Airi Ilisson-Cruzilt ja Tarvo Nõmmelt. Millest see tuleb?
Kokkusattumus? Kui nüüd kolmas-neljas hästi kirjutada oskav kosmpoliit-hiidlane välja ilmuks ja oma “Minu”-raamatu kirjutaks, siis võiks juba teooriaid tegema hakata.
Mitu raamatut on Teie sulest ilmunud? Millistel teemadel ja miks just nendel?
Kümne ringis. Ma jagaksin need neljaks: lasteraamatud, ökoraamatud, ilukirjandus täiskasvanutele ja reisiraamatud. Osa raamatuid on kombinatsioon, näiteks “Kas süda on ümmargune?” on oma žanrilt reisiromaan, aga “Minu Ameerikad” on nii reisiraamat kui ökoraamat… Vist? Enda asju on keeruline analüüsida.
Praegu kirjutan näiteks uuele lasteraamatule teksti, me teeme koostöös kunstnik Kamille Saabrega laste loodusjuttude sarja.
Mille jaoks küsisite ja saite Kultuurikapitali Hiiumaa ekspertgrupilt loomingulist toetust?
Mina tegelikult ei küsinudki. Seda tegi tubli hiiu õpetaja Tiiu Heldema. Saime toetust ja nüüd olemegi tulemas Kärdla raamatupäevale: räägime oma kirjastuse raamatutest ja üleüldse kirjutamisest-kirjastamisest. Ning Justin plaanib Hiiumaal oma “Minu Eesti 2” alguspeatükki täiustada.
Teie raamat „Roheliseks kasvamine“ pakub keskkonnasõbralikke alternatiive tavamõtteviisidele ja -toodetele. Kui suur on Teie ökoloogiline jalajälg (www.ut.ee/mobility/jalajalg/)?
Nii, ma proovisin seda teha, aga ma ei tea, mitu ruutmeetrit puid meil aastas kulub maja kütmiseks… ega tea ka vee kuupmeetreid. Oskan niipalju analüüsida (ilma numbrit andmata, sest seda testi ei saanud infopuudusel lõpetada!), et mul on igapäevaelus üsna väike jalajälg: me ei kasuta autot, kõnnime strateegiliste objektide vahet, kütame taastuva kütuse ehk puudega, kasutame ülivähe plastpakendeid, meie maja pind on samal ajal kasutuseks lastehoiurühmaga. Samas meil on ka sellised kuud, kus meie öko-jalajälg on röögatult suurem: kui lendame kusagile reisile. Kui nii võtta, siis on “Minu”-sarja raamatute peatoimetamine aidanud mu pöörast reisihimu taltsutada, loodetavasti mõjub see lugejatele samamoodi? Tegelikult ma ei arva sugugi, et igasse kohta peab kohe ise kohale tormama.
Milles seisneb Teie hinnangul (15. mai) Kärdla raamatupäeva võlu?
Ma loodan kohata mõnusaid muhedaid hiidlasi. Hiiu inimesed mõjuvad mulle alati nagu vand tuttavad, et mitte öelda – sõbrad.
—
Nii, nüüd kirjutan juurde, blogisse, sest see viimane vastus oli antud ENNE raamatupäeva. See oli uskumatult vahva üritus, tean, et ka Rakveres tehakse sellist asja ja võibolla kusagil veel? Tasuta raamatute laiali jagamise üritus. Väga mõnus ja vajalik. Kellel polnud raamatuid vaja, sai lahti, ja kellel oli vaja, sai raamatud endale. Korraldus oli hea: juba mitu nädalat (või isegi mitu kuud?) varem kogus raamatukogu inimestelt üleliigseid raamatuid, need olid raamatupäeval saalis laudadel temaatiliselt jagatud, ainult mine ja lehitse ja nostalgitse, taustaks mängiks “Horoskoobi” retromuusika.
Me esinesime ise kõrvalsaalis ja kolmandas saalis müüdi uusi raamatuid, aga kõige mõnusam oli ikka see vanade raamatute hõng.
Teeme Setomaale lugemisaida. Seal hakkavad olema just nimelt vanad raamatud. Kui keegi tahab meile neid anda, siis võite ühenduda :). Ärge visake vanu raamatuid ära, viige need taaskasutuskeskusse või andke meile :). Ka igasugusel nõukogude aja ülistusraamatul on aja möödudes üha enam hinda ja kaalu. Minu meelest.
Ah soo – sihuke riik nagu London nuud ka olemas:)
Misasja?!
…
Njah, väheke mööda olen vastanud.
On kolmas kosmopoliithiidlane. Aga ju neid on palju veel ja mihuke hiidlane siis ütlemisega hakkama ei saa? Lihtsalt kõik ei ütle arvutisse, enamus plärab õhku.
Sügisel ilmuva “Minu Gruusia” autor on hiidlane! Ja kui “Minu Makedoonia” tuleb tegemisse (tundub, et lööme käed), siis tema ka hiidlane!