“Kas süda on ümmargune?” tuli trükist

Imelikud asjad juhtuvad viimasel ajal. Pakime asju. “Lost” lõppes. Ja “Kas süda on ümmargune?” tuli trükist välja. Justkui unenägu. Näeb välja süütum ja siiram ja lapselikum (see raamat), kui seda sisu tegelikult on. Vist.
Ma öösel kirjutan rohkem sellest raamatust. Prageu on reaalsusetajuga kummalised lood.
Ühel hommikul hiljaaegu ütles Justin seda. “Epp, tead, ma nägin vist imelikku und. See oli selline uni, et… selgus, et Marta ei saagi katoliku kooli, siis me sõitsime kohe otsejoones Viljandisse ja millegipärast leidsime sealt kohe kooli ja korteri ja otsustasime sinna kolida, ja siis sõitsime tagasi Tartusse ja seal ootas meid sinu südameraamatu peategelane vanahipi Harri Hommik, kes oli teel Kanaaridelt Indoneesiasse kuidagi Tartusse sattunud. Ja siis helistas mulle ema ja teatas, et Ave-Liis tuleb suvel samal ajal nende majja elama, kui meie sinna külla läheme. Ja siis helistas su õde ja teatas, et nad võtavad koera. Ja siis tegid sa postkasti lahti ja ütlesid, et meid kutsutakse Tallinnat külastavale kruiisilaevale välismaalasi lõbustama. Mis kuradi uni see küll selline oli!”
Selliselt võttis Justin imehästi kokku meie elu. See ei olnud ju uni. See oli lihtsalt eelmine päev. Ja siis elad edasi ja teeskled, justkui kõik olekski normaalne ja sa ei imesta mitte millegi üle.

5 arvamust ““Kas süda on ümmargune?” tuli trükist” kohta

  1. Mina ka lugesin just hiljuti selle raamatu läbi ja ilmselt elasin sellesse niiväga sisse, et olin täiesti kindel, et nägin ühel suvepäeval, paar nädalat tagasi Tartus Raekoja platsil enda järel kõndimas Hr.Harri Hommikut! Ma pole teda elu sees näinud, isegi ta pilti mitte aga kui ma läksin koju ja lehitsesin seda raamatut uuesti, otsides joonistust Harrist siis olin ma veel enam veendunud, et see oligi tema. Pikk, hallide hobusesabasse seotud juustega, hallis habemes mees…ma pidevalt vaatasin üle õla, sest see mõte tegi mind järjest enam rahutuks ja kui meie pilgud kohtusid, siis käis nagu mingi jutt minust läbi, sest see pilk..see vist ei unune kunagi, see oli nii sõbralik, samas oli tunne, nagu näeks ta minu sisse. Mu mees pidas mind hulluks ja keelas mul pidevalt taha vaadata ja teises inimeses ebamugavustunnet tekitada aga…Ma olin 100% kindel, et see oli tema…ma ei tea, kuidas ja see tunne painab mind tänaseni. Hullumeelne! Oleksin tahtnud minna ja küsida, et ega te juhuslikult pole üks tähtis tegelane Epp Petrone raamatust..Oeh, sain selle nüüd südamelt ära, nüüd on ilmselt veel inimesi, kes arvavad, et olen segane 😀 Aga jah…väga hea raamat on ja ootan huviga järge! 🙂

  2. Kristiina, see oli huvitav elamus, ah? 🙂 Aga ma arvan, et ilmselt see polnud tema. Ta käis Eestis kunagi maikuu alguses viimati. Ja ta ei kanna juukseid hobusesabas (mina pole kunagi seda märganud, ikka lahtiselt).
    Aitäh, et raamat meeldis. Küllap selle eluperioodi ja kirjutamisperioodi kummaline kõhedus on selles raamatus sees… Aga tegelikult on elu ikkagi naljakas :).
    Epp, Viljandi folgi lõpumelust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.