Mis meist saab?

Ma olen rohelise partei jutulistis, selles listis, kus praegu lokkab solvamisest ja tunneb puudust kirjavahemärkidest…. Olen umbes kümme korda kirjutanud mustandisse palve mind jutulistist eemaldada. Olen umbes viis korda Tartu kesklinna poole suundudes kirjutanud käe peale “partei”, et ma ei unustaks Kompanii tänavalt Tartu-kotorist läbi astuda ja parteist välja astumise avaldust kirjutada.

Ja ikka ma ei tee seda. See viimane klikk või viimane pööre uksest sisse… see jääb puudu.

Mida ma toetan?

Ma toetan rohelist maailmavaadet.

Ei ole ma kunagi “sisse astunud” roheparteisse, andsin veel NY lähistel elades 2006. aastal oma toetuse rohepartei loomise üleskutsesse, aga need toetajad kantigi kõik automaatselt partei nimekirja. Hea küll, mõtlesin ma, miks mitte. Ja hakkasin parteimaksu maksma. Vahel on mind kutsutud kandideerima, vahel on mind kutsutud koosolekutele, küll eraviisilistele, küll üldistele. Ma ei ole kunagi läinud. Tegelikult on mul vist kompleks poliitika suhtes, kuigi olen üritanud sellest kompleksist üle astuda – sest ma tean, poliitika on see, mis on meie ümber.Sellest võõrandumine on rumal valik.

“Poliitika on üks koht, kus kõige valusamalt idealistist küünikuks muutud,” ütles mulle üks tark sõber. Ma ei hakanudki seda ise järgi proovima, ma jäin teda uskuma. Ma eelistan jääda idealistiks. Ei julge minna “rohkem poliitikasse”.

“Poliitikas on täiesti uskumatu lollikamp koos,” rääkis üks teine sõber. “Mu hea tuttav, ekspert N käis andmas ühes komisjonis ülevaadet, rääkis pool tundi ja järsku vaatas kellegi silmadesse – ja nägi sealt: Sellel Mehel polnud rong veel depoostki väljunud…” Muide, See Mees on kuulus ja armastatud mees, suur häältekoguja.

“Ära mine!” ütles mulle kolmas sõber, kui ma rääkisin kord oma dilemmast, et mind on kutsutud kandideerima. Tema nimelt on Riigikogu proovinud ja sealt ära tulnud. Ta räägib mulle tühjadest silmadest, tühjadest koosolekutest ja sellest, mismoodi talle proffide poolt käega heideti, kui ta üritas mingeid oma kohalikke probleeme komisjonikoosolekul üles võtta – nende inimeste probleeme, kes teda valisid. “Ja siis ma märkasin, et kui ma järgmisel korral nende mind valinud inimestega kohtusin, olid minul ka tühjad silmad ja ma lõin käega “oodake, oodake”, tegin sellesama žesti… Siis haaras mind hirm ja varsti tulingi tulema, lõpetasin oma volitused Riigikogus.”

Samas on mul ka neljas hea tuttav, kes minu meelest sobib poliitikasse ja kes võiks N aasta pärast lausa presidendiks sobida.

Igaüks ei sobi, mõni sobib.

Mina ei lähe proovima, sest ma olen kosmosele oma signaali edastanud. Ma tahaksin olla kirjanik ja sedasi maailma muuta.

Kas siis loobuda parteis olemisest?

Roheliste jutulistis käib materdamine. Mind tõesti huvitab – kirjanikuna vist – , kas see on uppuval laeval toimuv jagelus: kes on kõige rohkem süüdi, et me põhja läheme? Või on see puhastusprotsess, millest tuleb uus algus?

Mis saab roheliste üldkogul? Ma ju tõesti ei saa sinna minna, mul on lubadused, tööd, kolimine. Mul on üks hääl, kõige tõenäolisemalt jään ma oma häälega äraootavale seisukohale: ei kasuta seda ikkagi kellegi poolt ega vastu – aga miks ma siis üldse selles parteis edasi olen?

Aastamaksu maksaksin edasi ja ootaksin, kuni tekib selgimine? Oma liikmemaksuga olen endiselt nõus rohelisi toetama? Ikka veel on minus usku, et keegi teine teab, oskab, vastutab ja saab hakkama?

Ma ei tea.

19 arvamust “Mis meist saab?” kohta

  1. Tere!

    Väga mõistlik lugu, mis peegeldab päris paljude erakonna liikmete hetkeolukorda. Tänud!

    Loota võite noortele ja rohelistele:)

    Parimate soovidega,

    Jaan Vaabel
    EER liige
    NR liige

  2. Käisin aastaid tagasi oma kodulinna roheliste partei asutamiskoosolekul ja tulin päris õnnetuna sealt ära. Mina naiivsena lootsin, et sellest võib saada on organisatsioon, mille kaudu võiks hakata maailma parandama, kahjuks olid kokku kogunenud vaid inimesed, keda huvitas, kuidas järgmistel valimistel vajalik arv hääli koguda. See, mida peaks hakkama muutma või mida toetama, oli täiesti teisejärguline.
    Aga ikkagi on kahju, väga kahju, et iseenesest positiivse ja õige maailmavaatega erakond nii inetusse punkti on jõudnud.

  3. Väga minu mõtted… hea, et keegi on osanud need kenasti sõnadesse panna. Olles aastaid EER-i toetajaliige tunnen praegu pigem nukrust toimuva pärast kui kergendust, et olen aktiivsest erakonnas tegutsemisest erinevatel põhjustel loobunud.

  4. Andsin kunagi hääle mingi rohelise yrituse toetuseks, kohe kirjutas Strandberg kirja, et loome Roheliste parteid, tule koosolekule, astu liikmeks. Kirjutasin talle vastu, et roheline liikumine on yks asi, (partei)poliitika hoopis teine – kuidas te suudate puhtaks jääda? Poliitikas peab oskama ka koalitsiooni minna, kalkuleerida ja muid trikke teha. On vaja valida halva ja halvema vahel.
    Ta ei suutnud mind veenda ja tundub, et ma teadsin öigesti, ehkki kiusatus oli elus esimest korda hakata maailma paremaks muutma.

    Poliitika on poliitika, seda tuleb teada ja vastavad järeldused teha. On muid teid ja minu meelest oled oma tegevusega juba kymneid kordi rohkem ära teinud. Näiteks köigil, keda ma tean, on E- tabel rahakoti vahel, mul ka; teadlikkus töuseb. Väike asi, aga milline tähendus! Jätka omal rajal, vöid rahulikult parteist välja astuda, sul on väljund olemas.
    Neil, kel muud väljundit pole, on palju raskem…

  5. Rõõmsameelsust oleks vaja ja kompromissi. Liiga hoitakse oma põhimõtetest kinni, aga Rohelist elu üksinda ei edenda. On vaja kaasamõtlejaid ja hea tujuga tegutsejaid.

    Roheline peaks rahustama nagu looduse vaatamine, ei tea, kas mõni on värvipime;) Liiga tõsiseks on kõik läinud.

    Võtame ennast kokku. Igaühe meie liikme taga on ca 20-30, aga mõnel ka sada ja rohkem inimesi, kes soovivad, et Rõhelised ära lepivad. Saame siis hakkama!

    Paul Lettens
    EER volikogu liige
    Euroopa Roheliste Ida-Lääne Dialoogi komitee (GEWD) liige

  6. Huvitavat lugemist http://eroliivik.blogspot.com/
    Nagu elu näitab, on rohelised ikka liidus vasakparteidega, aga vasakparteid on Euroopas oma populaarsuse kaotanud, neid peetakse vastutavaks kriisi ja laristamise eest. Rootsis on see kyll nii, pikk sotside vöim on mööda saanud.

  7. “Strandbergi” tiib ei hakka ilmselt kunagi olema liidus vasakpoolsetega. Rohelise Idu tiib aga ilmselt küll …
    Eks roheliste hulgas ongi palju erinevaid arusaamasid, palju erinevaid inimesi ja üldse… rohelisest maailmavaatest saavad inimesed ka väga erinevalt aru… Tavaarusaam on, et rohelised on “puukallistajad” ja liidus vasakpoolsetega.
    Eesti roheliste senine peavool ehk siis Strandbergi toetajad on rohkem tehnoloogilise edenemise, innovatsiooni ja hariduse toetajad, teises tiivas jällegi on rohkem kogukonna peale rõhujaid…

  8. mina olen rohelises erakonnas selle pärast et see ka 10 a. pärast alles oleks.

  9. seoses e-aine voldikuga tuli meelde üks küsimus mis mul meelel mõlkunud- ehk keegi teab vastust-
    kas lastele paratsetamooli siirupit ilma aspartaamita ka eesti saada on?

  10. Ma ei tea kas ma olen vanemaks ja targemaks saanud ja oskan selliseid asju nagu rohkem märgata aga mul on tekkinud tunne, et vohab mingi üleüldine võõrandumine ja tühisilmsus. Just viimasel ajal. Alates kuskil peale NY pommitamist, Sealt alates on nagu mingi pidev allakõik toimununud igas vallas ja igal pool. Globaalselt võiks isegi öelda. Ma ei usu enam inimesi, Mul endalgi ei ole enam mingit kaastunnet mitte kellegi vastu.

    Mehhiko lahte enam ei ole. On mingi haisev õliloik ja mul on sellest sügavalt pohhui. Kohe vihaselt pohhui. Sest miks peaks AINULT mina selle üle muretsema.

    Eesti poliitikast ma ei hakka rääkimagi. See ei ole seda väärt. See ei ole isegi vihast pohhuismi väärt.

  11. Täpselt sama seis. Nimeliselt sama erakonna liige, aga tegelikult on toimuva pärast ikka päris tõsiselt piinlik. Samas, maailmavaade ju on selline. Olen mõelnud samamoodi välja astuda, seni veel tegemata.

  12. No aga ootame siis koos veel edasi :). Mul on nii kiired ja stressirikad päevad olnud, mina üldkogule ei jõua (kuigi see on omamoodi inspireeriv ja ajalooline sündmus kindlasti :).

  13. …rotid pögenemas uppuvalt laevalt….

    ma ei tahaks mitte mingil juhul teravalt söna vötta, aga just eelnev lause kummitab peas, kui lugeda, kuidas keerulises olukorras tahetakse probleemide eest pögeneda ja oma nimi puhtaks pesta.
    kas ongi siis nii, et rohelised on nörgad ja rumalad tüübid?! ei kellelgi pole visiooni ega tugevust tarku otsuseid langetada?!

    minu teravus ei tule pahatahtlikusest. ehk püüan vaid meelde tuletada, et pögenemine ei paranda olukorda, küll teeks seda aga kohalolek ja tegutsemine.
    vöi vastasel juhul ei maksaks end roheliselt mötlejakski nimetada. see rohelus siis tundub vaid odava turundustrikina.

    vabandust, kui liiga tegin!

  14. EPP, sina peaksid ju ise kandideerima juhatusse! Palju on praeguses seisus rohel-parteis neutraalseid normaalseid ja juhivõimetega inimesi!!!
    Kirjutan sulle privasse ka, aga ma panen siia ka, mis teised su blogi lugejad arvavad!?

  15. Aitäh, aga mul ei ole tõesti mitte kuidagi aega. Mul on praegu vaja kolida ja remonti (remonte) teha. Kõlab ehk isekalt… Aga nii see on. Mul on vaevu aega magamiseks.
    Nüüdseks on roheliste üldkogu juba uue juhatuse valinud ka, jõudu ja edu neile!

  16. Samad mõtted… et toetan rohelist maailmavaadet, aga mitte poliitilist kemplemist.
    Raha ka nagu ei tahaks anda… õieti nagu põlegi teist… vähemalt mitte nii ebakindla ürituse toetuseks, nagu see viimasel ajal paistab.

  17. Kati- siirupist ei tea, aga omal ajal, kui ma veel paratsetamooli andsin, tampisin lihtsalt tableti pulbriks (või poole või veerandi, vastavalt lapse kehakaalule) ja segasin mahlaga. Ka kisselliga on hea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.