Arhiiv kuude lõikes: september 2010

Eales ei tea, kus on rahapada

Mulle tuli jälle see uskumatu lugu meelde. Lugesin äsja ilmunud Saaremaa ajalehe artiklit, see räägib minu ja Justini külaskäigust Orissaarde, ja seal on see uskumatu lugu samuti mainitud, sest jagasin seda rahvaga kohtumisel.

Just selsamal päeval kaks nädalat tagasi olin jõudnud esimest korda elus Kaarma külla. Stephen ja Ea peavad seal praeguseks juba päris suurt kuulsust kogunud GoodKaarma seebikoda. Kunagi olin ma seal Kaarma mail oma unistustes ja unenägudes… Loe edasi Eales ei tea, kus on rahapada

Kuidas teha valikuid, mis midagi tähendaksid?

Umbes selle pealkirjaga olen kunagi kirjutanud kolumni ja oma roheraamatu peatüki. Nüüd vaatan, et bioneer.ee korraldab samateemalist rohehariduse e-koolitust!

PRESSITEADE: Bioneer.ee alustab Intelligentse Egoismi e-õppeprogrammi

Tänasest saavad huvilised registreeruda Eestis esmakordselt toimuvasse Intelligentse Egoismi e-õppeprogrammi, mille eesmärk on aidata inimestel teadlike tarbimisvalikute abil oma elukeskkonda parandada. Koolitusprogrammi korraldab rohelise eluviisi portaal Bioneer ning osalemine 15. septembril algaval e-koolitusel on kõigile tasuta. Loe edasi Kuidas teha valikuid, mis midagi tähendaksid?

Kinnisvarandusest ka natuke

Toimet: LEITUD UUS ÜÜRILINE 🙂 See on meie Karlova korter, mille kunagi kolm ja pool aastat tagasi ostsime Justinile kontoriks ja kus on pärast selle plaani muutumist vist umbes seitse üürilist või kostilist elanud (Tiina, Aap, Daki, Liis, Martin, Ilmar, keegi-neiu-kes-läks-poisist-lahku-ega-saanudki-kauem-olla-kui-kuu – osa siit nimekirjast kindlasti loevad seda blogi, sest nad on sõbrad ja sugulased ja lihtsalt vajasid elumurede või remondi tõttu pinda, tervitused teile! Aga siiski, täitsa palju liikumist. Tudengikorteritega vist ongi nii. )

Me ikka lootsime, et saame selle suve jooksul ära müüdud, sest ega meil ju otseselt seda korterit vaja ole, kohe sugugi mitte! Aga nüüd saime ühe konkreetse hinnapakkumise peale aru, et müügitehingute hinnad on nii all, me peaks pangale peale maksma, et toonast eluasemelaenu tagastada, ja nii on meile siiski parem see korterike alles hoida.Küllap on palju teisigi sama skeemi otsas istumas… Meie õnn on vähemasti see, et tegu väikese kohaga, mitte hiigelmajaga. Loe edasi Kinnisvarandusest ka natuke

Horvaatia õhtu ja Jõgevamaa ja Harjumaa ja “Söö. Palveta. Armasta” õhtu

Panen siia üles ka enda järgmised… üritus on paha sõna? ütleme, oma planeeritud õhtud.
15. septembril, kolmapäeval, kell 18 juhatan sisse ja siis kuulan kikikõrvul ja aktiivse esirea küsijana Tartu Linnaraamatus “Minu Horvaatia” raamatu foto- ja jutuõhtut.

17. septembril kell 17 oleme Justiniga esinemas Põltsamaa raamatukogus ja kell 19 Jõgeva raamatukogus.

22. septembril kell 18.30 olen kutsutud CC Plazasse, kus toimub Marie Claire lugejatele mõeldud “Söö. Palveta. Armasta” filmi esilinastus ja enne seda räägin mina ja tegevtoimetaja Riina Luik põgenemisest, elurutiinist välja murdmisest, kutsest maailma ja tõe järele :), ma esindan seal ennast kui “Kas süda on ümmargune?” autorit ja kui “Minu”-sarja kuraatorit. Kui keegi tahab tulla, siis www.marieclaire.ee kodulehel on üleval see kutsung.

Järgmisel päeval, 23. septembril kell 17 oleme Lagedi raamatukogus koos Justiniga ja kell 19 juba Ardu raamatukogus. Räägime, nagu oleme ikka rääkinud neil raamatukogukohtumistel: raamatutest, kirjastamisest, plaanidest ja köögipoolelugudest… Iga kord õnneks natuke uutmoodi ka ja iga kord natuke vana plaati ka :).

Vaat sellised lood. Oktoober paistab tulevat rahulikum. 🙂

Südamest ja lihasöömisest

Eilne lastekodunoorte üritus oli, mitut inimest tsiteerides, väga südamlik. Üks sõnavõtt oli soojem kui teine ja kui noori autasustama hakkasime, hüppas esimene kasvataja püsti ja iseloomustas oma poissi, samamoodi tegid kõik järgmised. Nii et võrreldes eelmise aastaga saime kõik üksteisele veel lähemale. Palju mõtteid ja tundeid, mis siiani tekitavad järellainetust. Kuigi ma olin tegelikult eile (ja olen ka täna) nohudeliiriumis, aga teate, sinna üritusele täitsa sobis nohu, sest nõnda südamlikud laulad ja kõnelejad olid, et nagunii läks vähemasti pool saali nohuseks :).

Ja kindlasti jätkame lastekodunoorte avitamist. Kui siia lugejate hulka satub keegi, kellel on MTÜ või firma, mis saaks anda kasvõi ühe stipendiumi (2000 krooni), siis palun võtke ühendust! Ideaal on minu meelest see, kui me ei pea mitte konkurssi pidama, vaid suudame kõigile tublidele lastekodunoortest elluastujatele stipi anda. Sel aastal oli neid 11: kümme stippi meie kirjastuse poolt ja üks Viljandi Lionsite poolt. Samamoodi on igasugused muud auhinnad sobilikud (ok, päris igasugused mitte, aga väga laias skaalas, kujutage ette, kuidas elu alustamine käib, kui ei ole ei voodipesu ega nõudekomplekti jne, kõik see kulub ära :). Sel aastal oli lisaauhind Anttila internetikaubamajalt, iga noor sai 1000-kroonise kinkekaardi.
Nii et: hõikan, äkki keegi kuuleb! Loe edasi Südamest ja lihasöömisest

Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

Suur üritus on siis homme (kopin allapoole pressiteate ka). Olen praegu üksi kodus ja võitlen mind piirava nohuviirusega: küüslauk, C-vitamiini täis viljad, igasugused raviteed. Mulle on tegelikult alati meeldinud külmetushaigusega koju jäämine, voodis raamatuhunnikuga aja maha võtmine – aga ma praegu ei saa ju. Homme just täpselt samal ajal olen ma noorte stipendiaatide ees ja räägin nendega.

Avalikud esinemised on ühed kummalised asjad. Ma ei saa siiani aru, kas need meeldivad mulle üliväga või absoluutselt ei meeldi. Sel aastal olen palju kordi käinud rääkimas raamatukogudes, mulle meeldib inimeste ees seista, neile naeratada ja rääkima hakata. Meeldib see, kuidas iga kord saan ma endale vähemalt ühe uue mõtte, kui seal ees räägin elust, raamatutest, kirjutamisest, kirjastamisest… Ja samas on igasuguse avaliku esinemisega seotud stress. Üks teema on näiteks (mida kaugemale 30. sünnipäev jääb, seda teravamaks see muutub) – väljanägemine. Pärnus näiteks hulkusin lapsukesega vanalinna peal kella vaatamata ja siis saime Justiniga kokku imeilusas “aeg seisab” stiilis Supelsakste kohvikus… ja järsku selgus, et meie esinemine algab kohe! Nii me siis kihutasime raamatukogu poole ja mul oli null ühikut meiki peal. Kui hiljem ürituse korraldaja pilte saatis, siis sain aru, ma ei ole enam selles vanuses, kus avalikel üritustel ilma megikarbita hea välja näha saaks, eriti kui maganud piisavalt pole. Või ei peaks sellest lihtsalt hoolima? Ma olen 36-aastaste klubis ja ma ei teagi, mida need teised klubiliikmed teevad, mida nad tunnevad. Ühe asja olen ära märganud: igasugune avalikkusega suhtlemine tekitab peavalu-teemad, mida vaikselt kodus kirjutades ei teki. Ma ei tea veel, kas ma sellest peaksin tegema kardinaalseid järeldusi (loe: lugemisaasta lõppedes loobuda rahvakohtumistes) või ei. Loe edasi Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust