Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

Suur üritus on siis homme (kopin allapoole pressiteate ka). Olen praegu üksi kodus ja võitlen mind piirava nohuviirusega: küüslauk, C-vitamiini täis viljad, igasugused raviteed. Mulle on tegelikult alati meeldinud külmetushaigusega koju jäämine, voodis raamatuhunnikuga aja maha võtmine – aga ma praegu ei saa ju. Homme just täpselt samal ajal olen ma noorte stipendiaatide ees ja räägin nendega.

Avalikud esinemised on ühed kummalised asjad. Ma ei saa siiani aru, kas need meeldivad mulle üliväga või absoluutselt ei meeldi. Sel aastal olen palju kordi käinud rääkimas raamatukogudes, mulle meeldib inimeste ees seista, neile naeratada ja rääkima hakata. Meeldib see, kuidas iga kord saan ma endale vähemalt ühe uue mõtte, kui seal ees räägin elust, raamatutest, kirjutamisest, kirjastamisest… Ja samas on igasuguse avaliku esinemisega seotud stress. Üks teema on näiteks (mida kaugemale 30. sünnipäev jääb, seda teravamaks see muutub) – väljanägemine. Pärnus näiteks hulkusin lapsukesega vanalinna peal kella vaatamata ja siis saime Justiniga kokku imeilusas “aeg seisab” stiilis Supelsakste kohvikus… ja järsku selgus, et meie esinemine algab kohe! Nii me siis kihutasime raamatukogu poole ja mul oli null ühikut meiki peal. Kui hiljem ürituse korraldaja pilte saatis, siis sain aru, ma ei ole enam selles vanuses, kus avalikel üritustel ilma megikarbita hea välja näha saaks, eriti kui maganud piisavalt pole. Või ei peaks sellest lihtsalt hoolima? Ma olen 36-aastaste klubis ja ma ei teagi, mida need teised klubiliikmed teevad, mida nad tunnevad. Ühe asja olen ära märganud: igasugune avalikkusega suhtlemine tekitab peavalu-teemad, mida vaikselt kodus kirjutades ei teki. Ma ei tea veel, kas ma sellest peaksin tegema kardinaalseid järeldusi (loe: lugemisaasta lõppedes loobuda rahvakohtumistes) või ei.

Elu mõttest.

Oleme oma perega tulnud veel ühest kriisist läbi. Sest olgem ausad: kolimine on kriis! Meil algas see mai lõpus ja lõppeb täielikult loodetavasti septembri lõpuks. Juuni alguses kolisime kõik oma kastid Tartust Viljandisse, veetsime kuu Ameerikas, tagasi tulles hakkasime oma energia võimaluste piires siis pesa punuma. Minu meelest on see pesapunumise metafoor väga õige, tõepoolest käib justkui oksaraagude kohale tassimine, õige koha leidmine – ja valede oksaraagude minema viskamine. Kusagil dokfilmis olen lindude pesapunumist näinud ja just selline see oli. Ka mu  isa käis lööktrelliga kiviseinadesse kardinapuude ja raamaturiiulite jaoks auke tegemas, linnud ilmselt ajavad neid asju ilma vanemaid põlvkondi hõlvamata.

Väga raske on vahel olnud. Siiamaani pole meil korralikku kööki ja Petrone Print Viljandi kontori osas tegime alguses valestardi, nüüd loodetavasti leidsime ideaalse koha. Ma olen sageli tundnud nende pesapunumiskuude vältel, et – halloo, ma sain 36! Mina ei jaksa sellist kolimist oma elus uuesti ette võtta, mul ei ole sellist aega kusagilt võtta! Võiks ju loota, et tiksun kuni 90. eluaasani, aga mu ema suri üsna pea pärast tema 41. sünnipäeva. Aeg on panna prioriteete. Nagu näitab prageune juhtum, korralik pesa kolimine võtab pool aastat, selle ajaga saaks valmis kirjutada ühe raamatu.

Alguses viljelesin seda mõttekäiku sosinal, aga siis ütles Justin selle välja: äkki siin Viljandis ongi kõige parem? Äkki me ei viitsi enam edasi kolida, mitte kunagi?

Nii et meil on praegu mesinädalad Viljandiga ja loodetavasti kasvavad need üle suurepäraseks kauakestvaks kooseluks. Ma olen sellest majast, kus ma sündisin (Viljandi vanast sünnitusmajast) kiviviske kaugusel ja teisele poole kivi visates on Marta kool ja sealsamas Anna lasteaed, mõlemad väiksed, eksklusiivsed, waldorf. Akendest paistavad põlispuud, maja ees on tee, mis olevat tuhande aasta vanune… Marta jookseb seda teed mööda mäest üles sõpradega mängima. (Justin kirjeldab siin postituses seda laste-paradiisi-naabruskonda, kus me elame).

Ja mis sel juhul edasi saab? Praegu plaanime seda, et saaks Ameerikas ka enda väikese pesa loodud (mida muul ajal välja üürida), see asuks ideaalis kas kusagil Justini sünnikodu lähedal või Manhattanil – selline koht, kuhu minna jõuluvaheajal ja suvel kuuks ajaks.

Eesti ja Ameerika…

Kui viimati seal käisin, kirjutasin ka “Minu Ameerika 3” korralikult edasi. Ja iga kord seal olles tunnen ma, et osaliselt kuulungi sinna. Aga, mis seal salata, raha paneb paika selle, kuhu teha päriskodu: uurisime USA tavakoole, üürihindu, erakoolide õppemakse, tervisekindlustust… Kokkuvõttes oli ülimalt selge, et me ei suudaks mitte kuidagi saada sellist elukvaliteeti, mis meil Viljandis on. Kujutagem ette, et kusagil Ameerikas (eriti New Yorgis..) saaksime lubada endale veevaadetega korterit vanaaegses majas, oma isikliku privaatse aiaga, täiesti sobivas hinnas erakool sealsamas aknast paistmas? Ei saa, pole võimalik.

Ja veel enam. Küsimus pole ju ainult rahas ja kinnisvaras. Mul on tunne, et mu lapsed on leidnud siin endale inimesed, kellega nad jäävad suhtlema elu lõpuni. Mina ise ka. Siin on näiteks seltskond, kes korraldab ökokohvikut ja ökopoodi. Kes seda blogi varem lugenud, see teab, minu üks unistusi oli teha kohvik-ökopood. Ma ilmselt ei tee seda ise mitte kunagi (aeg!), aga nüüd saan ma selle alguse juures natuke kaasa hingata.

Veel laiemalt võttes on küsimus väärtustes, sest eks inimesed ja kogukonnad ju kannavad väärtusi – millised inimesed me endale ümber valime, sellisteks me ka muutume. Milline nostalgiapuhang mind tabas, kui waldordfkooli vanemate koosolekul lasti paber ringi käima – millised lapsevanemad tahavad tulla käsitööringi. Mina! Ma pole viimased 20 aastat käsitrööringis käinud, aga ammu oli kudumine ja õmblemine suur osa mu elust, ja sai proovitud ka makrameed ja nahkehistööd. Isegi Rootsi müügiks tegin nõukogude aja lõpus kampsuneid. Siis tegin – oma järgmises elus – oma esimesele  mehele kampsuni või kaks, endale samuti, aga siis kaalus juba ajakirjanikuelu ja rändurielu igasuguse käsitöö üles. 

Käsoitöö tegemises on midagi ürgselt rahustavat ja turvalist. Ma ei teagi, kas midagi siis asendas selle käsitöötegemise-tunde või jäigi see elus vajaka. Igatahes pidin ma nüüd kohe kooli alguses kuduma Martale mesilasvaha-kriitide hoidmiseks pinali, ja selgus: kõik on käte sees alles, südame sees ka. Nüüd ma ootan väga seda, et käsitööring algaks.

Ja muusikaring algab. Me läheme ilmselt Martaga kahekesti kandleringi. Justinil on oma plaanid, mida lapsega koos teha regulaarselt, aga sellest ma veel ei pajataks.

Igatahes see ongi elu mõte – rahulik mõnusate inimestega ümbritsetud igapäevane elu, mille sees on rütm, mis võimaldab ka lugeda ja kirjutada. Hetkel veel on rahulikust asi päris kaugel, aga iga päev saan ma jälle mõne kasti lahti pakitud ja ära sorditud, nii et kunagi saabubki see rahu ka.

Veel väärtustest rääkides: just hiljuti otsustasime ära, et loobume Elionist – niipea, kui saame kontorisse netiühenduse. Las kodust saab koht, kus ei ole internetti ega televisiooni. Tegelikult pole me telejaamade teenuseid kasutanud vähemasti kevadest saati. Siis kunagi märkasime, et midagi on kakti läinud, me ei saa oma digiboksist pilti telekasse. Kuna me seda nagunii harva teinud olime, siis ei mäletanudki, millal telekaühendus siis katki võis minna. Tehniku kutsumine lükkus aina edasi, iseenesest pole asi korda läinud ja nii me ei mäletagi, millal sai viimati telesaateid vaadatud. Pill on kodus ikka, sealt vaatavad lapsed vahel DVD-sid.

Ja mulle meeldib olla inimeste ringkonnas, kelle arust on normaalne mitte vaadata telekat. Isegi selliseid inimesi on waldorf-kogukonnas, kellel pole põhimõtteliselt mobiiltelefoni, facebooki kontot ja muid Elu Mõtet segavaid faktoreid.  Mina ilmselt ei muutu nii radikaalseks mitte niipea, aga mulle meeldib see, et need inimesed oma olemasoluga mind mõjutavad. Igasugused mõtted ja väljaöeldud sõnad mõjutavad meid (see on ka üks põhjuseid, miks ma peaks edasi blogima, neid mõjutusi edasi andma). Näiteks see, mismoodi meie kooli direktor Sulev ütles: lapsel on vaja aega sisse hingamiseks ja välja hingamiseks. Sisse hingamine tähendab uusi elamusi, välja hingamine aga rahulikku aega, kui need elamused enesest läbi lastakse. Sellepärast ka meie lapsed alati pärast reisi haigeks jäävad ja endale rahuaega vajavad (mitte ainult lennujaamas lendavate viiruste pärast!).

See toob mind tagasi selle jutu algusse: minu tänane viirus ja homne avalik üritus. Täna on mul  rahu, homme loodetavasti on energia tagasi ja suudan taas sisse hingata.

Juba lubasin välja, et ka järgmisel aastal toetame ellu astuvaid lastekodulapsi. Pean ütlema, et rahalises mõttes ei vaeva kogu üritus mind sugugi (need on ju vaid numbris kusagil pangakontol ja mul ei ole Petrone Printi kontoga tegelikult enam ammu otsest omandiinstinkti, kirjastusel on parasjagu hästi läinud mingi ajastu hoovuse tõttu, mille peale me sattusime, ja meie asi on natuke ka teisi aidata, kelle elu pole praegu nö hoovuse peal). Mis mind vaevab, on ürituse korraldamine. Sel aastal sain korraldusabi Viljandi Lions klubilt, aga ikkagi on palju minu peal. Paar päeva tagasi oli mul kurb meel, kui sain aru, et vist mitte ükski ajakirjanik ei tule meie noorte stipendiaatide austamise üritusele.  Kõigil on oma põhjused, näiteks viimane päev puhkust, arusaadav. Aga see on vist vihje saatuselt: mitte korraldada seda rahajagamist suure üritusena. Homme räägin noortega ja küsin, mis on nende soovitus. Võibolla hakkame lihtsalt stipendiumeid jagama, teeme sellest pressiteate, aga ei tee kontserti-eksursiooni-sõnavõtte-kokkusaamist. Või ei peaks sellest hoolima, et meediat ei tule? Ma ei teagi, homme loodetavasti saab selgust. Meedia tähendab lihtsalt seda, et igasugused ideed ja väärtused saavad laiema kõlapinna. Kui aga meedia ei taha koostööd teha, siis ei ole mõtet liiga pingsalt üritada? (See on laiem teema, tulen selle juurde ehk mõnes muus postituses tagasi, olen meediat näinud erinevatest külgedest, võiks ju arutleda…)

Üks on kindel: enam sellest heategevusliinist loobuda ei saa, see on avatud ja seda tuleb jätkata. Olen kuulnud, et lastekodude koolilõpetajad juba arvestavad sellega, et neilegi on olemas üks täitsa oma stipendium, see Petrone Printi oma. Kui keegi juba loodab sinule, siis ei saa alt ära hüpata. Kes neis siis veel toetab? Ma kujutan ette noort inimest, kellel ei ole vanemaid, või, veel tõenäosem, tal on vanemad või vähemasti üks neist, keda ta häbeneb ja kellelt kindlasti pole loota rahalist või misiganes abi.

Minu ideaalplaanis liituks igal aastal keegi veel lastekodunoorte elluastumise toetajaskonnaga. Sel aastal tuli ligi internetikaubamaja Anttila, kes annab igale stipendiaadile kinkekaardi.  Eks näis, mis saab järgmiseks aastaks…

Lõppu siis pressiteade:

Petrone Print jagab raha ellu astuvatele lastekodunoortele

Kirjastus Petrone Print on suunanud alates eelmisest aastast osa oma tulust heategevuslikeks stipendiumiteks, mis mõeldud tublidele lastekodunoortele. “Soovime aidata neid ellu astujaid, kellel puudub ema-isa toetus,” ütleb kirjastuse juht Epp Petrone, juhtides tähelepanu: “Kõik inimesed, kes on ostnud minu kirjutatud lasteraamatuid – “Marta varbad”, “Kust tuli pilv?” ja “Siis, kui seened veel rääkisid” – on olnud osalised. Iga raamatu ostusummast on läinud kümme krooni fondi, millega me nüüd neid noori toetame. Võib tunduda, et 2000 krooni stipendiumiks pole suur raha, aga kooliteed jätkavale ilma vanemate rahakotita noorele inimesele on see kindlasti suureks abiks.”
Koostöös heategevusfondiga Dharma jagab kirjastus kümnele konkursi võitnud noorele inimesele toetusraha: pooled stipendiaatidest lõpetasid sel kevadel põhikooli ja pooled keskkooli. Noored pidid konkursil osalemiseks kirjutama enda tulevikuplaanidest ning võtma iseloomustused nii koolist kui lastekodust.
 
Toetuskampaania patrooniks on kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe, kelle elu algas omal ajal lastekodus. Salumäe sõnul läksid konkursi võitnud noorte kirjatükid talle väga hinge. “Need noored ellu astujad teavad, mida elult tahta, ja taotlevad stipendiumi oma õppimise jätkamiseks või isegi kooliasjade ostmiseks, mis arvestades seda, et rahaline toetus ei ole ju suur, on eriliselt liigutav!”
 
Lisaks toetab noori internetikaubamaja Anttila, kes annab kõigile stipendiaatidele omalt poolt 1000-kroonised kinkekaardid.  Peale selle annab Viljandis tegutsev heategevusklubi Lions Ellips omalt poolt 2000 krooni ühele Viiratsi noortekodu selle aasta elluastujale. Viljandi naised on lastekodunoori aidanud ligi kümme aastat. “Kõige keerulisem on just see aeg, kui noor inimene peab lastekodu toetava tiiva alt lahkuma,” kirjeldab üks Viljandi Lionsitest, Eve Hinrikus. “Ta peab ühtäkki nii emotsionaalselt, majanduslikult kui ka logistiliselt ise hakkama saama, aga see on keeruline.”
 
Selle aasta stipendaadid on kasvanud erinevates Eestimaa paikades: lisaks Viiratsile on edukaid lastekodunoori Maidlast, Narvast, Tartust, Keilast ja Tallinnast.
 
Sel pühapäeval, 5. septembril kell 14.00 toimub kampaania “Toetame hästi õppivaid lastekodunoori” stipendiumide üleandmine Viljandis, Kondase Keskuses, aadressil Pikk tänav 8. 
Nii autasustatud noored kui kõik pealtvaatajad saavad esitada küsimusi nüüd Hispaanias resideeruvale Erika Salumäele, kellega on suurele ekraanile projitseeritud skype-ühendus.  Samuti tuleb noortega rääkima tantsupidude üks juhte, koreograaf Maido Saar, kes samuti on kasvanud lastekodus.
 
Konkursi võitjatele kingitakse ka raamat Erika Salumäest “Jääda ellu” ning valik raamatuid Petrone Printi “Minu”-sarjast. Lisakst stipendiumi ja kingituste üleandmisele toimub konkursi võitnud noortele kontsert (Eva-Lotta Vunder, Merilyn Tiit, Eva Kuum) ning ekskursioon Viljandi muuseumis ja vanas veetornis, ilusa ilmaga ka lossimägedes.
 
Petrone Print ja heategevusfond Dharma plaanivad ka järgmisel aastal stipendiume jagada.
Stipendiumitaotlusi oodatakse järgmise aastal maikuu lõpuks aadressile: SA Dharma, Narva mnt.7, 10117 Tallinn (märksõnaga „Petrone Printi stipendium“).
 
 
Rohkem infot: www.petroneprint.ee, epp.petrone@gmail.com.
www.dharma.ee, malle@dharma.ee.
 
Täname toetuse eest korraldamisel:Kondase Keskus, www.kondas.ee,
LC Viljandi Ellips, www.lions.ee,
Ülla Lillesalong,
Viiratsi Lihatööstus,
giid Heli Grossberg.

28 mõtet “Lastekodunoortele raha jagamisest, waldorfkogukonnast, elu mõttest ja muust

  1. Maire

    Viljandi on elamiseks väga armas linn, väike ja turvaline. Sobilikud koolid ja erinevad võimalused lastele vabaaja tegevusteks. Inspireeriv keskkond. Miks mitte jäädagi paika, lastele on stabiilsus kindlasti ainult kasuks. Ja nagu sa isegi ütled, saab ju Ameerikas käia nii jõulude ajal kui suvel.
    Mis meikimisse puutub, siis mina olen selle tänaseks minevikku jätnud, ainult huulepulka veel kasutan. Terve elu olen arvanud, et värvimata silmadega ei sobi kodust välja minna, selline põrsa tunne oli kohe alati kui värvi peal ei olnud. Aga 45-aastaselt lõpetasin igasuguse
    silmade värvimise, sest see tundus äkki nii mõttetu. Sinul on ju suhteliselt tumedad ripsmed, ma arvasin, et sa ei värvigi ennast. Usu mind, see kuidas enda värvimata olekut tajud, see tuleb sinu enda seest, teised seda nii ei näe. Meikimine on nõmedalt tüütu tegevus ja kui ükskord sellest vabaks saad, siis tunned ennast kindlasti palju paremini 🙂

  2. Eppppp

    Ma meigin end tavaliselt esinemiste puhul, enne võis vist mulje jääda, et kogu aeg.
    Aga vaat see (kevadine?) AnneStiili meigivaba päev pani mind küll mõtlema – kas enamik naisi tõesti meigib end iga päev? Mulle mõjus see kampaania tegelikult pigem vastupidiselt, pani mõtlema, et peaks vist ka :).

  3. Peach

    Tere Epp!

    Millegipärast mina just kujutasingi ette, et Sa ei meigi end ning siis Pärnus Sind lõpuks ka elusast peast nähes sain justkui kinnituse oma ettekujutlusele. Seelik oli väga kena.

    Pärnust veel: väga tore oli Teid seal kohata. Olen ju Teie mõlema raamatud läbi lugenud ning blogi ka jälginud (kokku on see ju üks pikk lugu), seega oli tunne, et ma nagu tunneks teid, kuid samas olete ikka täiesti võõrad. Kohati tekkis lausa “jälitaja” tunne. Aga kui Minu Eesti 2 ja Minu ameerika 3 ilmuvad, ostan kindlasti. Anna hambad muidugi ka.

    Päikest ja nobedaid näppe!

  4. maris

    hei, mina olen ka 36-ste klubist ja samad probleemid. alates sellest ajast, kui sain 30 olen mõelnud, et nüüd peaks alustama meikimise ja välimuse eest hoolitsemisega. kõik need kreemitamised ja värgid, mida naised vist tavaliselt teevad. aga ei ole olnud seda jaksu ja tahtmist. aga alati, kui kohtan mõnd väga ilusat ja hoolitsetud ja meigitud naist siis mõtlen, et hakkan ka. aga mõtteks on see siiani jäänud. äkki alustame 40-selt?

  5. sille

    Sa oled üks väga tegus naisterahavas. Teed palju, jõuad palju (pean silmas lisaks kõigele nüüd ka käsitöö tegemist). 🙂
    Kolimise kohta ütleksin nii, et ka meie pere kolis palju kui lapsed olid väikesed ja tegelikult oli see lastele ikka väga suur stress (isegi kui see kohe välja ei paistnud, sain ise sellest alles tükk aega hiljem aru). Laste jaoks on kindlasti parim see, kui neil nüüd on üks kodu, üks kool ja lasteaed.
    Ja vanaema juures “maal” (Ameerikas) käite te ju niikuinii edasi. Ega paljud Eestis elavad vanaemad oma lapselapsi tihedamini ei näe.

    Viimase kommenteerijaga nõustun, et olles lugenus aastaid Su blogisid, olles lugenud läbi nii SInu kui ka Justini raamatud, on tekkinud tunne, nagu tunneksin teid. Tänaval kohates ütlen kindlasti “tere!”. 🙂

    Jõudu teie perele, sest eks uus algus on ikka raske!

  6. täpitark

    No mulle on kogu aeg tundunud, et sul on tark mees :)))!!! Muidugi on see õige – jääda paigale, sirutada oma juuri kohas, kus need nagunii juba olemas on, anda lastele võimalus tajuda tõelise kodu tunnet. Nagunii te käite ja reisite, aga päriskodu võiks olla ikka see koht, kuhu te saate midagi anda. Midagi, mis jääb. Eestis on see võimalus ju miljon korda suurem kui Ameerikas. Seal olete te sisuliselt kaks liivakübet miljonitest, aga siin sõltub teist nii palju, te saate oma energiat, ideid ja ettevõtlikkust rakendades nii palju ära teha – pisikeses Eestis paistab silma ka see, mis suures Ameerikas lähimatelegi märkamatuks jääb. Siin jääb teist märk maha, see on kindel. Miks siis rabelda, lennelda, otsida, muuta? Käia saab kõikjal ja teha saab kõike – selleks, et ikka ja jälle koju tagasi jõuda, oma päriskohta. Kui juba Justingi tunneb, et võiks, siis olete ju järelikult Päris Oma Kohas? Minu meelest on metsikult rikkad need lapsed, kes saavad ellu kaasa turvalise lapsepõlve – armsa, kindla ja tuttava kodu, mille lõhnad ja hääled jäävad mällu kogu elusk, natukene muinasjuttu, palju armastust, hulga kindlaid peretraditsioone. Need on asjad, mis aitavad ka aastakümneid hiljem hakkama saada. Teil on praegu kõik võimalused olemas oma lastele sellist lapsepõlve pakkuda, patt oleks seda kasutamata jätta.
    Jaksu ja rõõmu elust endast!

  7. minna

    Tore postitus. Haige olla on tõesti mõnikord väga tore, eriti kui tegu on külemtusega. lürpida sooja teed ja mõelda omi mõtteid.
    Mina olen küll veel 34, aga tunnen ka, et ei jõua end paljusid asju teha, sealhulgas end meikida. Kõht on suur (ootan last) ja selga pole ka enda graderoobist enam panna. laenasin sõbrannalt raseda püksid ja teiselt sõbrannalt suure nr nr 46 sooja hõlsti. ja siis, kui mõnda elegantset rasedat linna peal näen, mõtlen, vauu! – tahaks ka nii ilus ja hoolitsetud olla.
    aga reaalsus on see, et ei viitsi. nii palju huvitavamaid asju on ju teha.. näiteks praegu haigena teki all olla ja sidruniteed lürpida ja omi mõtteid mõelda on ju palju huvitavam kui kreemidega mötserdada ja ennast tuunida.

  8. Katrin

    oot mitu aastat tagasi see oli, kui ma sulle rääkisin telerivaba elu mõnudest? tere tulemast klubisse 🙂 (mul endal küll juba vist aasta teler nurgas, a ma endiselt ei lase ennast sellest eriti segada…)

  9. luize

    Lohutuseks ütleksin, et teema huvitab meediat ikka. Aga selle ürituse puhul peeti asja vist liiga “kohalikuks” ka… Erameedia üldiselt väga ei liigu niiviisi küll.
    Loodetavasti ei unustanud kõik teid siiski. Kui kohalik kobruleht mingi vabanduse leidis, siis on asi muidugi kuri küll.

  10. Eppppp Postituse autor

    Sakala tuli kohale siiski, Liisi Seil jättis maal kartuli panemata :).
    Aga ta andis meile hüva nõu: septembri algusesse ei tasu üritust planeerida, sest sel ajal on uudiste laviin, parem teha selline asi suvel. Ja teiseks, pühapäeval, eriti põllutööde hooajal, ei tasu ajakirjanike oodata.
    Kas vastab tõele, Luize? 🙂
    Ja muust asjast kirjutan pärast uue postituse.

  11. Mari-Ann

    Kui kodus pole netti, pole ka skype’i — kuidas siis lapsed vanaema ja vanaisaga suhelda saavad?

    Aga muidu jõudu ja jaksu! Viljandi paistab tore koht olevat, väikeste lastega elamiseks lausa idülliline.

  12. luize

    Kui Seil plaanis septembris kartulit panna, siis on ehk paremgi, et ta põllule ei saand… Aga ehk ikka oli võtmisega tegu 🙂
    Mis septembri algusesse puutub, siis on tal ilmselt õigus küll. Ehk pühapäeva osas ka, aga vaevalt nüüd põllutööde tõttu. Aga mine sa tea, ehk on eesti meedias tõesti maalähedasi ajakirjanikke rohkem.

  13. Mele

    Kas mina olen ainus, kellele tundub veider mõte, et “peaks nagu selle meigindusega mässama, aga pole eriti aega, ehk varsti ikka hakkan” jne? Epp, sa oled ja jääd ilusaks ja su ilu on kohe päris kindlasti kusagilt mujalt pärit kui kreemitopsist või lauvärvikarbist. Kui nahk hakkab kuivama, pane kreemi, kui on lustakas peotuju ja tahaks olla natuke keegi teine, värvi mida iganes — aga muidu, unusta ära! (Tead ju küll: kui kõht on tühi, söö, kui väsimus tuleb peale, maga – ja muud kunsti õnnelikuks eluks polegi.)

  14. Eppppp

    Luize, tegu tõesti oli kartuli võtmisega!

    Mele, tegelikult enamik kõige paremaid ülesvõtteid on mul hetkedest, mil mul meiki peal pole. Pärnu kohtumisõhtu pildid olid lihtsalt sellised, et hakkasin muretsema… Aga vastus on ehk hoopis pikemates unetundides?!

    Mari-Ann, kontor asuks meil sellises kohas ja on sellise auraga, et lapsed käiks seal ka iga nädal, annaks skaipida sealt ka.
    Aga üks omamoodi küsimus tekkis ennist – kas on võimalik kasutada lihtsalt tavatelefoni, ilma digiboksita (teleka ja netita). Justin enne küsis minult, et kas selline pakett ikka on olemas. Ma arvasin, et ju ikka on – me pole veel uurinud. Aga on ju?

  15. Elve

    Kuna mul on üsna heledad ripsmed, siis ripsmeid värvin küll alati, kui kodust välja lähen. See ei võta üldse aega, kuid teeb silmad suuremaks ja näo ilmekamaks. Huuli meeldib mulle ka värvida.

  16. tihane

    Vot, tehke mulle palun selgeks miks televiisori vaatamine on halvem kui raamatute lugemine või filmide vaatamine? Raamatuid ja filme te ju ka ei vaata suvaliselt vaid valite väärtuslikud. Miks televiisoriga nii teha ei saa? Ma alati imestan kuidas inimesed uhkustavad lugemisega aga näed tv-d vaatavad valimatult. Ma ei saa aru kuidas mõni discovery programm kuidagi halvem on kui näiteks mõni esoteeriline raamat? Minu jaoks kõlab tv mittevaatamisest kiitlemine samamoodi kui keegi ütleks, et raamatuid ta ei loe kunagi – ajaraiskamine.

  17. Eppppp

    Sellele saab mitmest otsast vastata, ja ühest otsast muide nõustun täiesti sinuga!
    Lugedes pead kasutab rohkem oma fantaasiat, pead rohkem pingutama, et pilte luua.
    Aga filmiDVD ja teleka vahe… Peamine vahe on see, et telekat vaadates saab alguse harjumus, mis enamasti päev päevalt ja nädal nädalalt kasvab, üha rohkem tunde on telekas lahti ja vaadatakse valimatult (mulle tundub) ja muututakse erinevate programmide sõltlaseks. Kui lastega majas on see harjumus, siis on seda väga keeruline muuta.
    Lisaks veel see, et filmides ja raamatutes pole reklaame, enamikus telekanalites (vist) on.
    Mu meeles on internet ka samasugune ajasöödik nagu telekas ning samamoodi tuleb end distsiplineerida ja vaadata, et üle ei kasutaks.
    Mina tõesti praegu unistan sellest, et kodus poleks kumbagi ja oleksid raamatud-filmid.
    Kui ma elaksin üksi, siis võiksin küll proovida sadu digikanaleid ja väärtfilme :).
    PS Katrin, sulle jäi enne vastamata. Mul on väga hästi meeles, kuidas sa siin blogis ütlesid kunagi “Epp, sina vana roheline, miks sul koju telekat vaja on” ja mina seletasin, et Justini integreerimiseks Eesti ühiskonda :). Nüüd tundub, et tal on kogukonda piisavalt ümber ja saab intergeeruda ka ilma telekata.

  18. catalina

    Mina arvaks, et nii internet kui telekas pakuvad võimaluse nii suurtele kui väikestele enesedistsipliini arendamiseks. Et tõesti vaadata ainult väärt saateid, mõelda vaatamise asi põhjalikult läbi ja nii. Enda pojul me laseme teatud asju telekast vaadata (meiega koos või teatud multikat, vahel…enamasti ta nuiab küll ETV telelavastuste DVDsid) ja internetist ma vahel otsime päevateemalisi pilte või videosid (poisslapsel reeglina masinatega ja loomadega seotud).
    Ma natuke pelgan, et mis saab siis, kui “moodsa elu ahvatlused” on lastest teadlikult eemal hoitud ja siis ühel hetkel laps need avastab….teleka ja interneti avastab kindlasti.Kas see laps suudab siis vahet teha väärt saatel/sisukal veebilehel ja rämpsul? Või kas ta oskab oma ajakasutust planeerida? Kahtlen.
    Aga Epp, teie lapsed on nii telekat kui veebi näinud, nii et ilmselt teil seda probleemi ei teki 🙂

  19. Eppppp

    Vaat oleme siin ju praegugi netiajaraiskamise libedal teel… 🙂
    Keelatud vili on magus, nõus. Meil on see telekast võõrdumine nii rahulikult ja kogemata läinud. Praegu on nad vaimustuses sõpradega mängimisest ja laste kogukonnast, see ongi kõige parem asi, mida oma lastele soovida. Ja meil on siin näiteks üks sõber-perekond, kellel pole telekat (kunagi olnudki), Marta oli öösel nende juures ja teatas mulle pärast, et ma võiks ka küünlavalguses muinasjuttu rääkida – vaat tema on hetkel sellise eluahvatluse leidnud :).
    Catalina, ma arvan, teil ka ju kõik hästi. Peaasi on tasakaal. Ma tean samas ka paari sellist peret, kus telekas käib kogu ärkvel oleku aeg… Vaadake, et kogemata selliseks ei muutu! Aga te nagunii ei muutu :).

  20. catalina

    Heheee…me ise arvame, et laps just hoiabki selliseks telekas-kogu-aeg-taustaks-käib pereks muutumas, osalt vähemalt. Rohkem tähelepanu enda käitumisele ja suurem enesekontroll, sest ei saa ju halba eeskuju anda 🙂

  21. futu

    Tuletan meelde, et foto peal paistab väsinud (ja meigiga üles löömata) nägu rohkem välja kui päriselus. Seega, ilma paanikata!

  22. Helena

    Käsitöö meeldib mulle ka väga. Oleks seda aega rohkem (eksole!). Mulle meeldib just see, et ma päriselt näen millegi valmimist. Kuna tööd teen peaga (noh, valmivad ka tekstid), siis ma ikkagi ei saa seda tulemust reaalselt ja füüsiliselt käes hoida. Oehh… peaks kas või salli kuduma. Nüüd tulevad agad: aga töö, aga kool, aga magistritööd peaks hakkama kirjutama, aga trennis tahaks ka käia… Ja lõpuks tekib tunne, et “jätke mind rahule!”, mis sest et see olen ainult mina ise, kes end rahule ei jäta…

  23. Mari-Ann

    Mina ka ei saa aru neist telekavastastest. Mulle ei meeldi, kui telekas pidevalt mängib, kavast saab ju järele vaadata, kas tuleb mõni hea saade ja selle vaatamine siis vastavalt ette planeerida, nii endale kui lastele. Meil hetkel praegu selline elutempo (töö, väiksed lapsed), et ausalt öeldes pole ei tea mis ajast telekat vaadanud — suvel ei tule sealt ka midagi — aga KUI juhtumisi tekib aega nt pealtnägija jaoks, siis aparaat vähemalt on toanurgas olemas. Mulle ikkagi tundub, et ilma telekata jääb nii endal kui lastel pikemas perspektiivis osa infost saamata.
    Minul ei lubatud lapsena eriti telekat vaadata (kardeti silmade, kiirguse ja jumal teab veel mille pärast) ja mu mees imestab siiani, kuidas ma ei tea Buratino tunnusmeloodiat ja vaimukaid kilde vene multikatest. Mul on nagu osa taustsüsteemist puudu.
    Küünlavalgel muinasjutuõhtuid saab teha ka telekaga kodus.
    See telekavastasus on äärmuslik lähenemine ja mulle lihtsalt äärmused ei meeldi, eelistan pigem mõõdukust.

  24. UduElmar

    Ma ei tea, kas meesinimesel siinkohal kommenteerida sobib, aga…
    Meigist:
    Istusin Haapsalu kohtumisel tagareas, prillid olid autosse jäänud. Epp tundus noor nägus _kirjanik-kirjastaja_ olevat.
    Kui meigitud naisi tahan vahtida, siis raamatukokku ei lähe.

    Viljandist…
    …ei tea ma midagi. Aga kui pärast kohtumist ja raamatulaata abikaasaga Haapsalus jalutasime, siis saime aru, et Haapsalu ei ole ikka üleüldse eesti linn (pigem rootsi), nii-nii teistmoodi. Ja ma ei arva, et me meelemuutus Epu Haapsalu-kohtumise sissejuhatavast “viisakuslausest” (“…sooviksime ühe aasta Haapsalus elada”) põhjustatud oli. Aga kui oleksin sunnitud kolima, siis elada võiks seal seal kindlasti.

    Telekas ja nett…
    on tänapäeva keskkonna osa. Mõõdukus on mõistlike meetod.

  25. Eppppp Postituse autor

    Haapsalus oligi natuke meiki ka peal 🙂
    Me vist ütlesime, et tahaks vähemalt ühe suve seal elada. Ja tõesti! See pole vaid viisakuslause. Haapsalu lasteraamatukogu, mereäärne, kogu aura… Haapsalu on koht, mille valiks! Top-kolmes kindlalt Eestis meie jaoks.

  26. K.

    Eks seda ole siin vist juba mainitud ka, aga minu arvates ei ole eriline kunst elada tänapäeval kõike eitades: ei mobiili, ei internetti, ei FB, ei telekat…. Kunst on see, et sa elad tänases keskkonnas, kogu selle infokülluses, kuid suudad selle sees teha tervemõistuslikke, õigeid ja vajalikke valikuid. Minu arvates peaks me seda oma lastele näitama, kuidas eristada olulist ebaolulisest, mitte seda, kuidas eemalduda ja kapselduda. Aga mulle lihtsalt ei meeldi äärmused, kui me oleme siia aega ja siia keskkonda sündinud, siis tuleks siin omad valikud teha, mitte hakata looma paralleelreaalsust.
    Ja meik on nüüd küll absoluutselt sisetunde küsimus, kui tunned end hästi ilma, siis ilma, kui tahad veidi sättida, siis säti 🙂

  27. Pingback: Aidakem lastekodunoori | Petrone Printi tööd ja tegemised

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.